Veab vanker mööda ilma...

Mulle meenus, et vist pole oma viimast Nipiraamatu kolumnit siia üles pannud. Nädalalõpu reportaaž tuleb homme. Praegu seiklused alles pooleli:)

No minge oblikale, mida nädalavahet onul oli! Kogu kammaijaa sai alguse sellest, et auto solvus mu peale. Klassikaline suhtedraama, mida tuli lahendada füüri loopides. Iseenesest on auto üsna tüütu loom. Vähe sellest, et ta taskud tühjaks raputab, ei luba ta ka hommikuti meeldivalt švipsis olla. Samas – kuna ma pole just see mees, kes naisekandmise võistlusel regulaarselt pjedestaalile satub (no kasvõi vimpli saab) – on selle tülika isendi omamine elementaarne paratamatus.

Kuna massin raius eelarvesse Kaali kraatri suuruse augu, tuli vastu võtta liigkasuvõtja pakkumine ronida Tallinna nimelises kalurikülas ühes ostukeskuses sptesiifiliste segaste päevade raames lavale ning saagida seal ennastunustavalt tuntud vokaalinstrumentaalpalasid. Teate ju küll Tallinnat - asulat meie kalli kodumaa põhjaservas, kus on Eesti suurim kontsentratsioon värvitud ripsmetega poisse 100 elaniku kohta ja õlu peaväljakul maksab sama palju kui mu vanaema talu. Sain vihaste kohalike sireenikoori saatel oma saaniga kuidagi kesklinna. Siis selgus, et võimalus oma auto kuskile seisma jätta maksab umbes sama palju kui temaga lihtsalt sihitult sõites kütuse peale kuluks.

Okei, peale armutut võimlemist ma leidsin sadama lähistel mingi kraavi, kus lepiti vähe pisema summaga, ja lohistasin oma pillid-statiivid viimaseid jõuvarusid kokku võttes sinna kuradi kauplusesse. Terve lava oli täis roosasid õhupalle nagu uusrikka pisitütre viiendal sünnipäeval ja lava ees käis ilmatum sagimine. Seda küll mitte artiste pisarsilmal lavale skandeerivate kenade neidude näol, ei, põhjuseks oli keset poodiumi orgunnitud loosikast, kuhu kõik oma ostutšekke said toppida. Ja neid lipikuid jagus, oi kuidas jagus. Püünelt avanes suhteliselt tüüne vaatepilt. Truuks publikuks olid naiste kübarad ja soodsad kampsunid ning kahel pool voolas katkematu jõena inimmass. See koosnes valdavalt tšikkidest, kes tegid kõik selleks, et kellelgi ei tekiks mingit huvi, kas neil ka sisemist ilu leidub. No ja muidugi poltidest, kes olid kogu oma energia suunanud sellesse, et kõik mõistaksid: neil on parkimismajas Hummer, solaarium uus päike ja veidi tagapool järgnemas teener Rinaldo aiakäruga, millel rahapakkidest kuhi.

Ööbisin bändikaaslase häärberis. Enne seda selgus, et on täiesti normaalne veeta õhtuooteks tund-poolteist keskmine sõrm püsti liiklusummikutes. Söögipõhiselt sai mu muidu nii tervislik organism nende kahe päälinna päeva jooksul samuti korraliku jama osaliseks. Nimelt tabas mind vallatu toitumispaanika. Mu kodus tuntakse seda nüüd hamburgeriafääri nime all.

Kuna kogu aeg oli nii kiire, nii kiire, siis ainukesed sööki pakkuvad kohad, mis jooksu pealt silma torkasid, olid erinevad burksiputkad. Neid saiakesi ma siis manustasin. Koju jõudes oli päris keeruline moment lahendada, sest vaevalt olin saanud kompsud maha panna ja perele kallid ära teha kui õhinal naisuke andis teada, et tal tuli minu tuleku puhul tahtmine midagi teistsugust vormistada ja – oh üllatust – menüüs olid pontsakad ameerikastiilis burksikesed.

Ja siis nagu heas ollivuudi vilmis, saabus õnnelik lõpp. Sain oma naiste ja loomadega suunduda kodukanti isa sünnipäevale. Milline elegantne 180 kraadine pööre! Kõik oli rahulik ja rõõmus ning kogu seda onude-tädide delegatsiooni observeerides nägin, et midagi polnud muutunud, kui mõned lisandunud hallid karvad ja kortsud välja arvata. Laud oli lookas nagu alati, viinake oli külmas ja ema tehtud maailma parim hapukapsas kippus keelt alla viima. Sauna eesruumis praksus kamin, taustaks üürgas Elmari tantsuõhtu, lapsed ning koerad jooksid ringi, suurte sugulaste vahel kelmikaid haake tehes, ja kõigil oli tõepoolest tore koos olla. Isegi hommikune kerge pohmelus oli pehme ja turvaline nagu lapsepõlvest meenuv ema hell kallistus .

Seekordseks retseptiks on „Tegijate Risotto“: Suurele kõrgete äärtega pannile haki sibul, mõned küslaküüned, chillikaun ja paar porgandit.

Kui sibul klaasjas, lisa pool kilokest hakkliha. Kuni too pruunistatud, käib juurde ketshup, hakituna paar röstitud paprikat marinaadis (sain purgi Rimist, pole üldse kallis), surakas sinepit, külmutatud herneid, sörts balsamveiniäädikat ja tassitäis riisi.

Maitseainetest pipar-sool ning karri ja tüümian. Surakas vett kah juurde.

Lase tasasel tulel pidevalt segades ja lisad aeg-ajalt vett kui hakkab ära kaduma. Sedasi umbes 40 minutit. Ja ongi valmis.