Reede, 23. september 2011

Kuidas ma meest tegin

Avastasin, et pole viimastel nädalatel saanud kodus peremehe eest olla. Muudkui seikled seal kunstitempli hämarates katakombides ja endal pole aimugi, mis päris maailmas sünnib. Sedasi võid avastada, et su salamahti naiseks sirgunud pisitütar on vahepeal Saaremaa Ooperipäevadel prügikasti tagant leitud immigrandiga teiselpool maakera tekiilakaktuste istanduse rajanud ja oma moor, kelle kuskile unustasid, leitakse hambaorkideks kulunud keppide najal ei-tea-mitmendat aastat ümber Viljandi järve tervisekõndi tegemast. Kuna ma olen kõigest labiilse närvisüsteemiga alkoholilsmile kalduv introvert, arg ning madala valulävega pealekauba, siis eelistasin pereliikmeid esialgu mitte torkima hakata. Lõin töölt tulles keset elamist käed puusa ja vahtisin pilgul, mille kõrval isegi Steven Seagalil peaks olema teoreetiline võimalus ekspressiivseid esikarmastajaid Oscari-vääriliselt kehastada, hakkajalikult ringi. Nobedal observeerimisel tuvastasin problemaatilised objektid: magamistoa voodi kohal juhtme ja pisikese ime koostööl laes gravitatsiooni trotsiv lambijunn, arulageda buldogi poolt alla kakutud kardinapuu ning pliidi kohal kasutult töllerdav katkine kubu. Tõelise meistrimehe käed hakkasid erutusest sügelema. Tormasin maapinda puudutamata elegantselt garaaži ning naasesin sületäie kõikvõimalike tööriistadega. Siis aga andis karm reaalsus esimese hoobi piki mu modellimõõtu sihverplaati. Tulistasin tüübli koos kruviga läbi kipslae, põrkasin ise taburetilt voodile, verbaliseerides ka hunniku mahlaseid sünonüüme meessuguorganile. Võtsin esimest korda aja maha. Kardinapuuga läks suhteliselt ladusalt, väljaarvatud ebaoluline tõik, et ta sai seina - nagu mul tisleri pojana korrektselt on kombeks kirjeldada - loodi mulli jälgimata. Ehk siis lihtviisiliselt kuramuse viltu. Võtsin veelkord aja maha. Jäigi ainult operatsioon koodnimetajaga "kubu". Jooksin pikendusjuhtmete, kruvikeerajate ja tinutuskolbidega ringi nagu sittumiskohta otsiv peni. Nimekiri vajalikest toimingutest oli pikk. Nii juhtuski, et kahetsusväärsel kombel jäi üks neist vahele. Voolukilbist kaitse välja lülitada. Keset harrast etüüdi juhtmeotsas töllerdava mikrokiibi ja rohelise peraga kruvikeerajaga olin sunnitud esitama oma korteri läbi aegade suurima detsibellivooga täishäälikute kombinatsiooni, lööma kruvikeeraja lähima kabatšoki sisse ja mõtlemispausi võtma. Igatahes olin kogu selle peremehe mängimise aktsiooni lõppedes läbimärg ja ilus ümmargune nagu vihmaveetünnist leitud roti laip. Kummardusin sügavalt kujuteldava aplausi saatel, kasisin ennast ära ja läksin üsna kergel sammul tööle tagasi. Näis mis saab kui järgmine kord selle va elusosa kodusest olemisest ette julgen võtta. Praegu aga (embedding disabled paraku):

http://www.youtube.com/watch?v=GiHdr4rWG98

Esmaspäev, 19. september 2011

Vaese mehe Tätte ehk kuidas põgeneda pärimusmuusika ning lohisevate märsside eest

Eelmisel korral ilulesin teile sellest kui kaunis see meie kodumaakene igast asendist ikkagi on ja mida tema pinna peal korda saata võib. Sedapuhku jagan siis konkreetseid õpetusi ja nõuandeid. Niisiis - kõigepealt kulub marjaks ära asjalik või mitte nii asjalik põhjus ehk tõuge teele asumiseks. Olgu see siis näiteks kasvõi õudu külvav teadmine, et kohe-kohe on linn täis paljasjalgseid või äärmisel juhul viiskudes tüüpe, kes armutult erinevaid anumaid taovad, ninjasõdalase nobedusel poognatega keeli poolitavad või näost lilladena vilepille puhuvad kuni veresoon peas plõksti teeb. Ja kui on selgeid märke, et mõned puukallistajad oma ökotelkidega su enda õuele plaanivad prantsatada, siis leebub kurjemgi naine ja annab stardiks oma dabroo kätte. Teiseks on vaja leida kaasosaline, partner, armetu kannataja, kelle süüks reisil ettetulevad äpardused veeretada. Alates jaburatest eksimistest etteplaneeritud marsruudilt kuni ebasoodsate ilmaoludeni välja. Üleüldse on hea kui ta kõigis asjus sinust pisut veel kogenematum on, see annab järjepideva võimaluse targutamiseks ja lihtsustab oma ettepanekute valutumat läbisurumist. Kui tsiklimootorid juba üksjagu kuuma on saanud, tasub teha kindlasti mõni eriti ebaõnnestunud söögipeatus mõne eriti võika burgeriputka juures ja kui soust habemest välja kougitud ja reisikaaslane läbi haugutud, võib kapsatükid hamba vahel laia naeratuse saatel uljalt järgmise sünkmusta äikesepilve poole suunduda. Et reis poleks pelgalt monotoonne gaasiväänamine, tuleks kindlasti suvalist pruuni silti märgates teha kilomeetritepikkuseid põikeid mööda eriti auklike teid, et ära vaadata kõik vanad katkised majad, lugeda läbi kõik kividesse raiutud tekstid ning turnida veremaitse suul kõikide aastakümneid tagasi kokkukoputatud ning praeguseks peaaegu huumuseks lagunenud vaatetornide otsa. Kindlasti ei tohi ette välja vaadata ööbimiskohta. Selle otsimisega ei tasuks alustada enne kui tagumik on hell nagu klubiuksega eksinud pealinna tolal ning kuu ja tähed oma vahetuse päikeselt üle on võtnud. Ei ole siis enam mahti valiv olla vaid tuleb raudne ratsu suunata esimese ettejuhtuva RMK viida järele, olgu või 5 kilomeetri sügavusele metsa. Ainult sedavõrd taiplik pead ennemalt olema, et lahkest külapoest õigel ajal maitsva viinakese ja sardellid kaasa haarad. Nõnda kindlustad enne riietes platel uinumist ning kikkiskõrvul karu tasast tatsumist oodates meeldiva äraolemise. Järgmisel päeval reisi jätkates tasub kindlasti kaasa võtta paar puuki, et hiljem armas sõber tulist kurja vandudes neid su kannika pealt ära kaksida saaks. Teise päeva lõuna on piisav aeg, et hakata umbsetes sõiduriietes end pisut räpakana tundma. Sestap tasub välja raalida mõni suplemiskoht. Empiiriliselt on tõestatud, et väga ei sobi ennast tillide väele kakkuda ja siis kiljudes luigeema ja tema nelja pojaga võitlema hakata kohaliku piirivalvekordoni territooriumil. Liigset tähelepanu pole kellelegi vaja. Ole valmis ka võimaluseks, et sinu kompanjonil, kes on kogu reisi vältel rinda kummi ajades kiidelnud, et tema tsikkel põhimõtteliselt kütust ei võtagi, saab kuskil metsade vahel bensiin otsa. Oh kui vallatult metsad ahastavaid sajatusi järgi kajavad! Igal säärasel metsikul maanteedeneelamisel võib juhtuda kahetsusväärne tõik, et reisikaaslase naisel on lühemalt kannatlikkust kui su oma daamil ja ta kupatatakse vastuvaidelmist mittekannataval toonil lühimale marsruudile kodu suunas. Ka siis ei tohi meelt heita. Meil kõigil on kuskil metsade vahel sõber, kes küdeva sauna ning hunniku kantserogeensete küpsetistega meid avasüli vastu võtab. Siis ongi paras aeg püsti panna paaripäevased podagrahaigete suvepäevad. Kui tervis kosutatud ja vaim jälle virge, võib taas reipalt kodu poole suunduda. Poolele kodumaale on hindav ning tänulik pilk peale visatud, rind on rõõmus ning kodus ootab taas tühi ja puhas õu. Ja silmapõhjast jälle terake rohkem elutarkust vastu peegeldumas.


Suvel on ikka hea süüa suppi. Ja kui õllest on tüdimus ning magu ihkab külma viinakest, tasub teha vürtsikat lihasuppi. Keedad raguust puljongi väikese sibula, küsla, loorberi, vürtsi, pipra ja soolaga. Pärast kurnad ära ja puhastad kontidelt liha. Pannilt lased või sees läbi hakitud sibula, küsla, porgandirattad ja tšillikauna ja viskad koos liha, kartulikuubikute ja pooliku kapsapeaga puljongisse. Juurde paned mõnuga hakitud jalopenot ja mina kummutasin sinna ka ühe omatehtud tomatimögina, teie võite selle asendada kasvõi näiteks tomatipasta ja balsamveiniäädikaga. Kindlasti maitsestada suhkru, soola ja ohtra purustatud pipraga. Oivaline kaaslane härmas pitsile.