Neljapäev, 3. aprill 2014

Kesknädalased ajarännud

Mõnikord me Naabrimehega kohe ei oska reedet ära oodata. No näiteks eile. Juba pärastlõuna andis selliseid kahtlaseid vaibe. Liuglesin vanamooriga mööda Selverit. Kõik kohad olid Postikana siluette täis kleebitud ja sitapaberirullide kuhilad ummistasid käiguradasid. Loomulikult oli vaja perenaisel kõik plastkausikesed läbi katsuda ning erinevaid puhastusvahendeid peale nuusutada. Tundsin õige pea, et hakkab vaikselt vasakule ära kiskuma. Vasakule siis selles mõttes, et sinna, kus tarvikud ilusti üles rivistatud.
Tund hiljem istusin juba väliköögis ja järasin vaese mehe Gabrieli kombel suitsutatud seakooti. Peni tegeles enesepiitsutamisega ja pendeldas järjekindlalt tatti niristades ümber laua nagu liiga palju kohvi joonud squashimängija. Kotitäis hüva märjukest jahtus pahaaimamatult kivipõrandal. «Ega siis kõike ju ära pea jooma...»
Mingil hetkel otsustasin lõõgastumise viia kõrgemale tasandile ja koukisin jope taskust sinepituubi välja. Haukasin toeka ampsu. Suus käis siuke plahvatus, et kärsatas mul vist ninakarvad kah ära. Kargasin tagajalgadele ja röögatasin nagu rammumees, kes on just Belarusi ratta pea kohale rebinud: «Aaaarrrghhh!» Samal hetkel väljus uksest naabrinaine. Üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna, teate küll. «Võta autovõtmed, võta telefon, võta rahakott... Ära mind ainult ära vägista!!!» Püüdsin tekkinud kentsaka vahejuhtumi metatasandeid lahti seletada, aga kuna sinep oli keele ja igemed ära lühistanud, tuli suust ainult persetäis seosusetuid vokaale. Nägin läbi pisarate, kuidas aiavärav kinni kolksatas ning kuulsin häält, mida teevad rattad, kui gaas põhja vajutada ja sidur suht äkiliselt lahti päästa. Peni oli targalt eemale kirsipuu alla ennast ümber positsioneerinud. Ma võin küll eksida, aga minu meelest ta naeris lõbustatult.
Kui olin ebasoodsa intriigi paari tarviku abil unustusehõlma loputanud, laekus Naabrimees. Paiskas tankiukse lahti ja veeres pudelite kolina saatel sealt välja nagu Nobeli preemia saanud tsirkusekaru. Ise kisas juba eemalt: «Vaata, mis mina tõin!!!» Paistis, et olid tedagi samad vaibid tabanud, mis mind. Aga veelkord: «Kõike ei pea ju korraga ära jooma...»
Istusime härrasmeeste kombel laua ümber maha ja siis käis järsku mingi meidžör taimläps ära, sest järgmisel hetkel oli väljas juba pime ning mina ladusin ennastunustavalt halge kaminasse. Knopkasuuruste silmadega naabrimees söötis uljalt kogu meie sakuskavalikuga koera ja kordas iga halu lisamisel. «Euro, euro, euro...» Kell oli kaks öösel. Minu ettepanekule vaikselt laiali minema hakata jooksis Naabrimees pimedusse ja naases kuue õllega. «Joome need veel ära, siis aitab kah. Muide, kas sa teadsid, et düstroof ei ole lihtsalt võimeline õigekirja mõistma?»

Kui reede liiga vara tuleb, võin ma järgmisel päeval omadega täitsa kuku-uhhuu olla...