Mõnikord me Naabrimehega kohe ei oska
reedet ära oodata. No näiteks eile. Juba pärastlõuna andis
selliseid kahtlaseid vaibe. Liuglesin vanamooriga mööda Selverit.
Kõik kohad olid Postikana siluette täis kleebitud ja
sitapaberirullide kuhilad ummistasid käiguradasid. Loomulikult oli
vaja perenaisel kõik plastkausikesed läbi katsuda ning erinevaid
puhastusvahendeid peale nuusutada. Tundsin õige pea, et hakkab
vaikselt vasakule ära kiskuma. Vasakule siis selles mõttes, et
sinna, kus tarvikud ilusti üles rivistatud.
Tund hiljem istusin juba väliköögis
ja järasin vaese mehe Gabrieli kombel suitsutatud seakooti. Peni
tegeles enesepiitsutamisega ja pendeldas järjekindlalt tatti
niristades ümber laua nagu liiga palju kohvi joonud squashimängija.
Kotitäis hüva märjukest jahtus pahaaimamatult kivipõrandal. «Ega
siis kõike ju ära pea jooma...»
Mingil hetkel otsustasin lõõgastumise
viia kõrgemale tasandile ja koukisin jope taskust sinepituubi välja.
Haukasin toeka ampsu. Suus käis siuke plahvatus, et kärsatas mul
vist ninakarvad kah ära. Kargasin tagajalgadele ja röögatasin nagu
rammumees, kes on just Belarusi ratta pea kohale rebinud:
«Aaaarrrghhh!» Samal hetkel väljus uksest naabrinaine. Üks pilk
ütleb rohkem kui tuhat sõna, teate küll. «Võta autovõtmed, võta
telefon, võta rahakott... Ära mind ainult ära vägista!!!»
Püüdsin tekkinud kentsaka vahejuhtumi metatasandeid lahti seletada,
aga kuna sinep oli keele ja igemed ära lühistanud, tuli suust
ainult persetäis seosusetuid vokaale. Nägin läbi pisarate, kuidas
aiavärav kinni kolksatas ning kuulsin häält, mida teevad rattad,
kui gaas põhja vajutada ja sidur suht äkiliselt lahti päästa.
Peni oli targalt eemale kirsipuu alla ennast ümber positsioneerinud.
Ma võin küll eksida, aga minu meelest ta naeris lõbustatult.
Kui olin ebasoodsa intriigi paari
tarviku abil unustusehõlma loputanud, laekus Naabrimees. Paiskas
tankiukse lahti ja veeres pudelite kolina saatel sealt välja nagu
Nobeli preemia saanud tsirkusekaru. Ise kisas juba eemalt: «Vaata,
mis mina tõin!!!» Paistis, et olid tedagi samad vaibid tabanud, mis
mind. Aga veelkord: «Kõike ei pea ju korraga ära jooma...»
Istusime härrasmeeste kombel laua
ümber maha ja siis käis järsku mingi meidžör taimläps ära,
sest järgmisel hetkel oli väljas juba pime ning mina ladusin
ennastunustavalt halge kaminasse. Knopkasuuruste silmadega naabrimees
söötis uljalt kogu meie sakuskavalikuga koera ja kordas iga halu
lisamisel. «Euro, euro, euro...» Kell oli kaks öösel. Minu
ettepanekule vaikselt laiali minema hakata jooksis Naabrimees
pimedusse ja naases kuue õllega. «Joome need veel ära, siis aitab
kah. Muide, kas sa teadsid, et düstroof ei ole lihtsalt võimeline
õigekirja mõistma?»
Kui reede liiga vara tuleb, võin ma
järgmisel päeval omadega täitsa kuku-uhhuu olla...