Esmaspäev, 31. oktoober 2011

Jälle eetris

Kaunist mis-iganes-värvi esmaspäeva kõigile! Nädalalõpp on igatahes üle elatud. Maks on võibolla pisut solvunud aga ega ta väga sõna võta. Mida siis seekord õppisin? Esiteks - õlletus ei hüüa tullas. Teiseks - kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö. Kolmandaks - kui sa oled kondinsioonis, kus enam oma nimi ei meenu, on päris tark takso tellida. Neljandaks - õlu ja viski on kõige maitsvamad siiski eraldi tarbides. Viiendaks - raha ja jamad on mingis veidras ning mõistetamatus seoses omavahel. Kuuendaks - joviaalses seltskonnas käivad vahetult enne sitanalju pea alati jörbergi-naljad. Seitsmendaks - kella keeramine võib hoopis Naabrimehe ära keerata. Võiksin jätkata veel pikalt aga aitab vast kah. Tänane hommik algas loenguga, miks ma tavalise suhkru asemel kohvi sisse mingeid pruune kuubikuid peaksin panema. Rusuvat alatooni lisas samal ajal üks daam, kes raadios üürgas tõsiasjast kuidas peeglisse vaadates muudkui end järjest vanemana näeme, fono oli sealjuures groteskselt kepsakas. Praadisin selle jama peale kiirelt paar rammusat muna ja võimlesin pisut meilboksis. Hämmastava vihinaga viskas juhtme kokku. Kui Muti mu tühjal pilgul kuvarit jõllitamas leidis, küsis, et kus ma olen. Vastasin, et oma sisemisel Vilsandil sisemist puulusikat voolimas. Tõmbasin jope selga ja veetsin tunnikese erinevates elektroonikapoodides töllerdades ja testides, milline subwoofer kõrvust kõige paremini vere välja võtab. Õnneks tunneb mu kallis vanamoor mind pagana hästi ning oli vahepeal otsustanud terveks ravida meeldiva praeliha ja -sibulatega. Elavnesin tõepoolest silmnähtavalt. Nüüd sitsin juba vanas heas pimedas kuudis heeblite taga ja ootan, et inspitsient publikumärgi üürgama paneks. Kuna esmaspäevad on nädala kõige vastikumad päevad, siis homme saab ju ainult paremaks minna. Juhhei!

Mul oli mahti nädalavahetusel ka süüa teha. Kartulit kodus oli. Haarasin turult ühe seakoodi ja värsket hapukapsast ja hautasin need ahjus kenasti ära. Ega seal mingit kunsti polegi. Kapsas ja koot potti, soola, suhkrut ja pipart manu. Panni peal lased sibulakese kah klaasjaks ja viskad juurde. Mina valasin vedelikuks pudeli õlut ja ahju ta lendas. Nii 150 kraadi juures, et pikalt ja rahulikult seal tiksuda. Vahepeal keerasin kooti kapsa sees ringi, et mõlemad pooled head saaks ja lasin suraka majoneesi kah kapsa sisse. Tuli päris pandav kraam.

Reede, 28. oktoober 2011

Pekkaniska müsteerium

Ei lasta mul enam ammu ristiinimese kombel välja magada ja hommikul vabalt valitud hetkel voodist välja potsatada. Täna helistas ülevalt naabrimees ja omal vildakal moel sain jälile eilsele Pekkaniska afäärile. Ta oli sellega keset meie lillepeenart kinni jäänud ja vajas abi kilopõhise tõukejõu näol. Oli ulluke üritanud oma magamistoa akna taha kerkida. Väitis küll, et renoveerib raame aga kahtlustan, et oli, raibe, millegiga naise välja vihastanud ja rakendas alternatiivset sisenemistehnikat. Tatsasin siis mööda õue ja kõkutasin oma unist ülbiknaeru kui äkitselt tahtis maapind jalge alt kaduda. Jõudsin veel korra kulmu kergitada ja imestada, et justkui nagu miinuskraade pole, et jää või midagist. Põhimõtteliselt oli mul õigus. Ei olnudki jää. Koerasitt oli. Nüüd oli naabrimehe kord naerda. Jätan meelde, kuramus. Niimoodi alatult härrasmehe üle irvitada. Varsti tuli ka Naabrimees ja sõidutasime ülevalt naabrimehe - nimetagem teda üleüldse selguse huvides edaspidi Meeme - maa ja taeva vahele mingeid juhtmeid kokku sõlmima. Haudusin kurja plaani Pekkaniskal vool järelt ära võtta ja tuppa jalutada aga siis eksitas mind Naabrimees, kes maru isuäratavalt õllest pajatama hakkas. Vedas Meemel sedapuhku. Ta võitis küll lahingu aga sõda alles käib. Ahjaa, Mutil oli eile Tallinnas läinud nagu karta oli. Lõpetas Solarist otsides Raekoja platsis. Lõppeks oli kõik kenasti sujunud ja lapsed said oodatud Oti autogrammidki kätte. Jätsin noored grafoloogid jagelema ja võtsin ette elutoa lambi parandamise. Seekord olin ettevaatlikum ja võtsin voolugi välja. Surakat ei saanud kuid teisel korrusel asuva elektrikilbi ja lambi all asetseva tabureti vahet joostes nägin silmanurgast pisikest südaripoissi küll viipamas. Mis aga kõige tähtsam - ma sain selle kuradi lambi korda, ei peagi õhtul pimedas laualt kobades sakuskat otsima. Ei taha siin ennast kiita aga olen ikka, ütleme, mitmekülgselt andetu küll. Tundsin ennast kui rõõmurull suisa. Võibolla isegi rõõmurullbiskviit. Õhtusele etendusele läksin üsna reipalt. Sooritasin taas suurepärase rolli, hankisin mõned tarvikud ja aelen nüüd väljateenitud horisontaalis diivanil. Teie kõik nagunii lakute erinevates puhvetites ja ööklubides, vihute armutult tantsu, räägite üksteisele palju piinlikku juttu ja öögite elektripostide najal või üritate homme hommikul endal käsi läbi närida. Haa! Kaunist nädalalõppu meile kõigile!

Neljapäev, 27. oktoober 2011

Kontorirott jäi lõksu

Andke andeks, et täna nii hiline olen. See on see kui töö eraelu segab. Kujutage endale ette vana paksu laisklooma, keda šaakalite eest põgenema sunnitakse (bioloogidel minu pooletoobilist võrdlust palun mitte kommenteerida). Sedasi meeleheitele aetuna, hingeldades ja verd köhides kihutasin paberipakk kaenlas lehvimas mööda teatrimaja keldrikatakombe - tegin inventuuri. Kiida lolli ja see kirjutab ainuisikulisele vastutamispaberile keelt suunurgast välja ajades vabatahtlikult alla. Vedasin aga külm higi otsa ees seerianumbritel järge ja otsisin materjaliseerunud vasteid nendele võigastele koodidele. Kõige tipuks on vanamoor pealinnas glamuurilaksu püüdmas ehk siis Kivisaare kalendri presekal. Proua saab oma käega Leplandi poissi katsuda. Ja lapsed samal ajal on minu kui kogenud koduperenaise õlul. Vaevalt oli Muti tranduletiga nurga taha kadunud kui plikad tuttmütsid pähe venitasid ja üle tee poest kogu oma raha eest mingit paska koju lohistasid. Kehitasin õlgu ja suundusin tänast etendust tegema. Arvutitega olen ma nobe. Ma mitte ainult ei suutnud ühte etendust progesse laduda vaid ka Mahjongis isikliku rekordi teha. Jiiha! Tagasi koju jõudes tabas mind ebaveeldiv üllatus. Külmikus polnud ainumatki tarvikut. Tundsin kuidas veresoon meelekohal tukslema hakkas ja silmad vett täis tahtsid valguda. Ei teagi kaua sedasi mediteerisin kui järsku kolisesid kolba all mingid klotsid kokku. Helisesin ülevalt naabrimehele, kes muide terve päeva mul akende taga mikski Pekkaniskaga üles-alla on pendeldanud. Loomulikult ei hakanud ma uurima, et mis värk vaid tuletasin meelde, et tal sauna külmikus mingid tagavarad ja ega ta ometi enam täna neid manustada kavatse. Bingo. Just valasin karge kulina makku ja naeratan nagu moonaliisa või mis ta oligi. Lapsed magavad või vähemalt teesklevad seda ülima põhjalikkusega. Võtan nüüd mingi meeldiva telesarja ette ja mine tea, ehk valan paar pitsi viinagi oma ülimaitsva marineeritud liha kõrvale. Muti tulekuni tuleb ju kuidagi aega sisustada.

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Töömesilase eksirännakud

Täna hommikul ärkasin tirina peale unenäost, kus ma pidin öö otsa Mart Juurele viina valama. Sesmõttes oli reaalsus kergenduseks. Viimast jagus lühidalt. Tütreraas otsustas nö barrikaadidele ronida ja varase ülesloputamise  vastu protestida. Andsin suhteliselt kiiresti alla ja eelistasin tulist kohvi kurku valada, selmet närvirakke järelkasvu tujude toitmiseks kulutada. Ei läinud tundigi kui Bremeni linna vähetuntud moosekandid täisvarustusse olid topitud ja Elva suunas paaristõugetega minna andsid. Seal pidi toimuma mu vanamoori õrnaks neiuks taandamise rituaal, ehk miskine üllatusmiiting kohaliku raseerija juures. Viskasin oma südamedaami koos end lahkelt käehoidjaks pakkunud lihase õega lepitud kohas maha ja pagesin lastekarjaga vanematekoju aega veetma. Alguses läks üsna ladusalt, sõime pererahva kulul kered täis ja kirusime sitta suusailma. Küll aga kiskus vanal rektoril südame puperdama ja mahlad näkku kui elu õied vanaisa filmiriiulist sensuaalselt uurakil daamide katmata tagumentidega ümbrise tuvastasid. Tagantjärele usun, et käitusin kui musternäidis "Nõukogude Naise" kampsunilehel. Mõnda aega tahaks aga nüüd pigem kukeaabitsat sirvida. Lõpuks sain ka oma kalli moori tagasi. Muti peanupp oli pilkupüüdev kui ollivuudis rolli saanud Pokul. Mina igatahes armusin järjekordselt. Jätsime vanaemade-isadega head aega ja sõitsime totakas naeratus näol läbi sügisese kodumaa, et mitte pidurdada enne kui kohaliku turu väravas. Tampisin poevõrgu vajalikku kraami täis ja süstisin delegatsiooniga koduköögi suunas. Tulemustest allpool. Ettevõtliku alkoholistina haarasin sobival hetkel näpuvahed tarvikuid täis ja astusin läbi ka Naabrimehe juurest. Too oli lõplikult alla andnud ja vahtis ohmu näoga prahihunnikut keset tuba, ise apaatselt iga kolme sekundi järel õlgu kehitades. Kuskil ahju taga lammutas pottsepp. Sesmõttes midagi ikka toimus. Korraks tabas Naabrimeest  hetkeline selginemine, mille raames ta gravitatsiooni trotsides läpaka taha tormas ja 6-aastase õhinusega midagi MSN-is toimetas. Olin juba lahkumas kui ahju tagant pajatati õpetussõnad kuidas telefonimüüjatega toime tulla. Kui teile helistab raamatukaupmees, öelge, et teie abikaasa on pakkumisest väga huvitet ja kas saaks numbri, et tagasi helistada. On üsna kindel, et õige pea heliseb teile tolmuimeja müüja, kellele saate öelda, et teie abikaasa on sellest väga huvitatud ja annate viimasele helistamiseks raamatukaupmehe numbri. Küll nad asjad omavahel korda saavad. Naabrimees kuulas samuti õpetussõnu ühe kõrvaga ja ütles, et talle oli täna keset päeva just meeste pesu pakutud müüa. Ta olla vastanud, et pesust huvitub ta õhtuti, praegu aga pakuks meelsamini printimsteenust. Selline päev siis. Ahjaa, retseptid:

Marineeritud liha. Antud kraami saab maitsta homme. Poolfabrikaati maitstes tahtis keele p...e viia igatahes. Selle retsepti varastasin sellelt lingilt ja modifitseerisin õige pisut.

Ja pere sai söögiks täna ahjuliha ja -kartulit lihtsaltöeldes. Lihtne kraam. Ahjupoti põhja õli ja soola, lihaviilud peale, nende peale samuti soola, pipart. Siis sibulaviile ja hakitud küslat peale. Lõpetuseks törts vett, majoneesi ja riivitud juustu kah. Siis 175 kraadi juures ahju 1,5 tunniks umbes. Ja juurde ahjukartulid. Tegin omadele sakid peale, pintseldasin oliiviõliga, raputasin soola, pipart ja rosmariini peale ning samuti liha juurde ahju. Küll saate aru kui kõik valmis.


Teisipäev, 25. oktoober 2011

Igav on!

Ei ole jah seda särtsu väga olnud. Tahaks vist puhata ja mängida lihtsalt. Vanamoor ärkas eile üles mingi põneva kaelahädaga, mis ei lubanud tal pead pöörata. Veetsin sisukalt aega  hõikudes tema selja taga. Muti pidi kogu kehaga 180-kraadise hüppe sooritama, et silmside saada. Aga meie peres pole kunagi eriti pikalt tolereeritud hetki, kus ma end lõbustatuna tunnen ning peagi valiti  ignoreerimise taktika ja sedasi pidin meelelahutust mujalt otsima. Näiteks teatud toonil oma arulageda buldogiga suheldes ja sedasi ta vedru kombel krussi ja lahti põrkama pannes. Ka sellest väsisin ma peagi. Kassiga läks veel lahjamini. Too vahtis mind põlglikult silmi kissitades ja eelistas pliidi ääre peal hüsteeriliselt kisendades märku anda, et keegi tolvan peaks talle uue portsu krõbinaid ette tassima. Käitusin lõpuks ootuspäraselt. Kuidagi sai see igav ja uimane päev õhtusse veeretatud. Äkki ma olin eile natuke haige lihtsalt? Selline kahtlus igatahes tekkis kui nentisin tõsiasja, et polnud viitsinud isegi kõiki kapis olevaid tarvikuid ära konsumeerida. Enne uinumist tegin veel saatusliku vea ja vaatasin netist ENSV nimelist telesarja (mis iseenesest oli väga hea). Öösel nägin unes, et lehvitan Rüütli ja Väljase vahel tribüünil karvamütsidega. Viimane sosistas mulle veel näpuga kollase Ikaruse bussi suunas osutades, et kannatame ära, pärast sõidame kõik Arnoldi juurde saunakale.  Järgmine pilt oligi kuskil punnlauaga üle löödud kaminaruumis. Krjukov ja Kibuspuu tegid mingit estraadikava, enamus härrasid kulistas 6-tahulistest klaasidest viina ja peoperemees ise puhus ruumi nurgas ennastunustavalt õhupalle täis. Äratuskell tõi mu tagasi reaalsusesse. Strateegiliselt täbaras olukorras tualetis toetudes tuvastasin, et lisaks kurvale tõsiasjale, et olen viimaste päevadega kõik Ernie koomiksid läbi lugenud, pole käeulatuses ka paberit. Tööle tuterdasin suhteliselt tusases tujus. Ei olnud seal kah üleliia huvitav, kui välja arvata hetk, mil meie valgustaja kogu trupile intensiivselt kätega vehkides teada andis, et netist saab praegast 35 eurot maksvaid tablette, millega muretult kehakaal 15 kilo jagu väheneb. Ei saanudki aru, et kellel siis. Aga praeguseks olen vähemasti Muti vaaritatud pastaroa lipsu taha lükanud ja pisut reipam. Lähen teen nüüd õhtuse etenduse ära. Kui plaanipäraselt läheb, katsetan homme paneeritud praeliha marineerida. Hoian kursis!

Esmaspäev, 24. oktoober 2011

Reipalt uues nädalas

Eile sai siis zeleetatud poiste ja sätendavate tüdrukute armutu tantsuvihtumise eest põhiväärtuste juurde põgenetud. Üle pika aja loivas kohale ka täiesti eeskujulikus pohmellis teine naabrimees. Sügavat kummardust vääriva järjekindlusega üritas sisse tungida ka meie õuekoer Ginnu, kes hoojooksudega kiljumise saatel vastu välisust põrkas. Olime sunnitud ukse seestpoolt haaki panema, sest see loom mitte ainult ei oska päris osavasti uksi avada vaid suudab isegi uksekella lasta või tagajalgadel seistes elegantselt aknale koputada. Igatahes seadsime end kenasti sisse - tõstsime lauale poti suitsuribidega ja kotikese seakõrnetega (tervislikud põhjamaa pojad ikkagi), võtsime ennast kellade väele ja lõime esimese leili ootel tarvikutel korgid maha ning Õhtulehed lahti. Kujutage ette ootamatult saabunud külalise hämmingut kui ta lukus ukse eest leidis ja aknast sisse kiikas. Ega me väga ei vaevunud seletama kah, miks me kolmekesi ringis luku taga paljalt kollase ajakirjandusega tutvume. Mida õlu edasi, seda rohkem tundus, et ega see leiliruum eest ära jookse. Sõnaga - tunnid lendasid kiirelt kui rahvuslind ja härrasmehed veetsid joviaalselt kvaliteetaega. Kui ihu oli kasitud ja õlu joodud ning suhteliselt kindel, et piinlikud otseülekanded telepurgis lõppenud, tippisime kikivarvul tagasi oma koobastesse. Uni saabus magus. Täna ärkasin telefoni nõudliku tirisemise peale. Kolleeg oli stuudios kõik nupud ja juhtmed sassi kruttinud ning üritas kogu selle kaose keskel kurku trügivat nuttu alla neelata. Jäin väliselt rahulikuks kui  jamaikalane palmi all ja vedasin end appi tagajärgi likvideerima. Härrasmees vaatas klaasistunud pilgul arvutikuvaril hiirenoolekest, pobises mingis senitundmatu suguharu keeles ja silus samal ajal hajameelselt kolme lahkuvat karva üle oma kiilaspea. Turgutasin kolleegi käima ja tehnika töökorda ning põgenesin tööpostilt nagu retromees muusikali esilinastuselt. Ülejäänud päeva olen põhimõtteliselt mölutanud. Kuna rahakotis laiutab must auk, siis toiduks sai pere täna praekartuleid hakklihaga. Omatehtud hapukurk kõrvale ja päästis jälle päeva. Vaatab, mis homne toob.

Pühapäev, 23. oktoober 2011

Fämili gai

Mul oli eile perepäev. Sestap polnud mahti kirjutada. Juba lõunast laekusid vanemad, kreemitort ja surnud kana kaenlas. Potsatasid maha ja hakkasid muljetama, milliseid soodukaid nad kohalikus ehituskaupluses olid näinud. Hiljem võtsime üksipulgi läbi elektri ja puukütte plussid-miinused ning üksiti leppisime kokku, et kuna minust 15 aastat tagasi arsti ei saanud, olen ma üks raisus kunstnikupäss. Pärastlõunal veeres õuele ka õe pere ekipaaž täies koosseisus. Mööda tube hakkas veerema valge klähviv karvakera, keskendusime selle eest kõrvale põiklemisele. Ehk siis õe isane prantsuse buldog käivitas tutvumisõhtu minu arulageda mudeliga. Edasi valgusid agaramad eesotsas minuga teatri suunas. Mina suundusin lavale oma säravat tipprolli vormistama, kallid sugulased saali mulle kaasa elama. Kummardusin patsi armutult näkku pekstes tormilisete ovatsioonide saatel ning suundusin kohalikku kaubandusketti viint ja sakuskat jahtima. Edasi veetsime kauni õhtu õega pitse kõlistades ja erinevatel teemadel filosofeerides. Näiteks kas Ita Ever kasutas Nukitsamehes keeledublanti või miks kott-toolis tagumik higistama kipub. Ning viimase ärkvel oldud tunni jooksul kordasime mantrat "peaks vist ühe pitsi veel tegema".  Hommikul nägi õde välja nagu kaabu kaotanud tikutoosi embleem ja oigas kui zombi mõnes ollivuudi b-kategooria õudusfilmis. Pikalt ta ennast narrida ei lubanud vaid ukerdas autosse ja käskis end minema viia siit patuurkast. Lapse unustas ainult maha. Ei teagi, mis tollega peale hakata. Oleks ta vähe suurem, saadaks sauna kütma. Mina veetsin tänase hommiku telekast "Keskpäevast praami" tühjal pilgul jõllitades. Radikaalne kraam. Praegu on tunne, et tahaks vana Volgaga sõita, vaadikalja rüübata või Suveniiri vinüüli kuulates frikadellisuppi keeta. Ega mul siin toas pikka pidu pole. Täna ju jälle vahva tantsusaade päevakorras. Tuleb rätik üle õla visata, Naabrimees krattipidi kaasa lohistada ja sauna tiksuma minna. Vaatangi kiirelt saatekavast ära, mis kellast jälle tagasi võib tulla. Kaunist padespaani, kallid lugejad!

Reede, 21. oktoober 2011

Mõnikord ma komistan

Kuradi põnev värk. Eestlastele oleks nagu sisse kodeeritud, et kuskilt poole oktoobri pealt hakkavad jõhkrad verivorsti ja hapukapsa neelud käima. Õllega on sama saaga muidugi aastaringselt. Igatahes ärgates täna hommikul võikast õudusunenäost, mis oli täis savist voolitud lepatriinusid, tundsin juba enne klassikalist akuutset tualetikutset kõikehõlmavat vajadust eelnimetet jõuluroa järele. Praeguseks on logistiline suurvorm sooritatud. Nii poodlemine, kokkamine kui konsumeerimine kulgesid ladusalt hea vene muusika saatel. Praegu aelen, tarvik kõhu peal, diivanil ja üritan meenutada, mis eile veel juhtus. Ahjaa. See va loomaliha riisi ja köögiviljadega. Sellega on niuke lugu, et ei saa pilti. Retsepti kah ei saa. Ja selle turumuti löön kah maha, kes mulle need lehmaseibid maha parseldas. Nagu ütles üks mu tuttav kui oli autoga läbi naabri kasvuhoone tagurdanud: "Selle asjaga läks nüüd küll vähe nihu...". Muidugi me saime söödud. Lihtsalt valus oli vaadata pere kramplikku ja kandlekeelena pingul naeratust kui nad üritasid ennast traktori õhukummi meenutavast ollusest läbi järada. Olin peale kulinaarset krahhi mõnevõrra liimist lahti ja otsustasin olemist Naabrimehe juures paari tarviku saatel turgutada. Härra kakkus järjekordset seina maha elamises. Õuehooaja lõppedes jäi vist kihelus tema rakkus töömehepihkudesse ja siis oli vaja kogu elamine segi peksta. Uksed said nii kapitaalselt ümber tõstetud, et öösel kusele minnes tatsub vaene Naabrimees siiani järjekindlalt peaga vastu seina ja läheb siis ohates teisele katsele. Tagasi tulles ei leia ta aga enam magamistoa sissepääsu üles. Nagu seeni näksinud karupoeg Puhh. Igatahes sain tema rapsimisest ja sajatustest kenasti lõbustatud. Tuterdasin armsasti koju ja uinusin kui lapsuke. Aga ikkagi - mis värk nende savist lepatriinudega on...?

Neljapäev, 20. oktoober 2011

Surm purjede all

Heldeke! Esiteks tegin ma eile nii kuramuse head liharullid, et pildistada neid ei õnnestunud. Põrutasid nagu NASA süstikud kolinal makku. Ainult järelmõminat oleks saanud salvestada kui oleks tahtmist olnud. Õhtu läks edasi muidugi tõusvas joones, sest täpselt sellel hetkel kui 8nda tarviku viimane lonks suhu sai valatud, prantsatas uks pauguga lahti ja sõber oma pruudiga sadas sisse nagu sügisene äikesetorm. Isegi arulage buldog oli hetkeks nii suures šokis, et ei tormanud neid kohe lömastama, vahtis ainult nagu Tom´i-Jerry multikas kass kui hiirelt panniga kuklasse oli saanud. See kohmetus õnnetuseks muidugi haihtus ja loetud hetkede pärast olid kõik valgete karvade ja ilaga kaetud. Sõbral oli kaasas kotitäis tarvikuid ja pudelike "surma purjede all". Kuradi tabav nimi! Hommikul oli tunne justkui terve laevameeskond oleks mulle suhu kusnud ja siis kirsaga kuklasse virutanud. Proovisin meeltsegaduses ka alkomeetrisse puhuda aga too andis mõista, et vajaliku suurusjärgu numbrid tema tabloole ei mahu. Lööberdasin mööda aiaääri iga mööduva auto peale hüsteeriliselt kiljatades stuudiosse ja salvestasin terve viisaastaku normi jagu reklaame. Naastes olin värske kui kurgike ja tohtisin juba rooli istuda. Kasutasin seda meeldivat võimalust ja õõtsutasin ennast tranduletiga turule. Täna saab BBQ marinaadis noorlooma liha riisi ja köögiviljadega. Proovin mitte liiga ablas olla ja enne kugistamist kiirelt ikka pildi kah klõpsata ja lisan siia postituse lõppu. Praegu tabas mind aga mentaalne vaakum ning ma kakkusin netist Smokie diskograafia alla ja panin üürgama. Koridori nurgas piiksuvad haleda häälega juba mõned tarvikud: "Joo mind! Joo mind! Ma olen nii nämma!". Elu on lill.

Kolmapäev, 19. oktoober 2011

Asjalik kolmapäev, ütleme nii...

Olin täna asjalik ja võimlesin kodustuudios fonogramme treida. Terve kuradi päeva. Eks maitsesin kosutuseks õllevettki. Lõpuks oli juhe üsna sulnisti koos. Lõpusirgel hakkas ühe klassikalise standardjazzu loo järgnevus kangesti meenutama Onu Bella taiest. Nii ma siis vaevlesingi kogu aeg kõõksumise pärast uuesti alustades ja ümisen siiamaani: "Miks pean taluma küll igasugu vaevu? Homne päev viskan oma naise kaevu". Õnneks sitsib pere õndsas teadmatuses kõrvaltoas. Mul on karvane tunne, et keegi helistas mulle kah täna. Võib olla isegi severaalselt. Mitte ei mäleta, mis ma kokku jahvatada võisin. Järele pole igatahes tuldud. Loomad töllerdavad muudkui jalus. Kaks korda olen kassile peale istunud (kahju, et mikker ei salvestanud, oleks päris head eri(d)efektid saanud pagasisse). Arulage buldog niristab samuti soki peale oma ketsipaelasid järjepidevalt. Mingil õndsal hetkel on ta oma peas otsustanud, et käsklus "õue" on värdväärne käsklusega "pikali". Tõstsin käed ja alistusin. Pilk on elajal tühi aga haistmine kärab kenasti. Ma nimelt elus esimest korda liharulle üritan valmistada. Kuskilt kuklast on meeles ämmamoori tehtud variant aga minu omad ei sarnane tollele kuskilt otsast. Mul on köögitingimustes suuri raskusi kõiksugu rullimistega. Seepärast hoian eemale ka pirukate tegemisest. Viimane üritus nägi välja nagu Öölaulupeol oleks pomm lõhkenud. Liharullid said praegast nii pirakad, et kujundlikult kirjeldada ma neid oma räpase fantaasiaga siinkohal ei tohi. Retsepti kah ei tihka anda. Proovin enne ikka tulemuse igaks juhuks ära. Vaatab homme seda asja. Lähen toon nüüd jahedast ühe tarviku ja lõõgastun edasi.

Teisipäev, 18. oktoober 2011

Rasked ajad?! Nunuhh, ma ütlen...

Mis kuradi värk nende firmajunnide ja bisnesmännidega ometi toimub selle majandussurutise ajal? Kõik peaksid ju põhjalikumalt siblima hakkama aga ma siin vaatan, et tõmbavad selja sirgu nagu keegi oleks neile kaika perse pooleks murdnud. Tööalaselt just värske näide protsessimises. Kirjutad neile, et ostaksime võimalusel siukse hunniku säänseid asju ja umbes minuti pärast on jõhker hinnapakkumine persetäie nullidega joone all sulle tagasi põrgatatud. Kirjutad neile vastu teise meilikese, et te siin üksiti paigaldasite aastaid tagasi väikese PA lahenduse ja see nüüd pisut jukerdab - äkki olete paid, tulete remondite mõistliku hinna eest ära? Vaikus eetris. Sedasi kohe mitu päeva. Kirjutad igaks juhuks uuesti, et äkki jäi miskit segaseks ja sedasi, mõtled ennast peast amööbiks, et võimalikult täpselt mure kirja saaks ja - no mitte õhkagi! Täna hakkas juba Muhvi sündroom selga ronima nagu kirjutaks iseendale postkaardikesi nii et silm sinine peas. Nüüd helistas üks noist vandersellidest. Aga ei, mitte selleks, et pisikesest remonditeenusest meeldivalt vestelda. Vanal oli mure, et ostame siis ühe koorma noid maruhäid vidinaid, mis nad meile mõrtsukhinnaaga pakkusid? Olin jätkuvalt kangekaelne ja pobisesin tagasihoidlikult, et kuidas ikka selle kuramuse remondiga? Ei no nagu rammiks ülejoonud kuukulguriga vastu kraatriserva kuu varjupoolel! Põhimõtteliselt sain teada, et viga võib olla ükskõik kus ja jootekolbe müüakse isegi Maximas ning hääd teed mul minna. Majandussurutis mai ääss! Kui, siis ainult Side uulitsa legendaarse kunni, Onu Myraka arve peal. Mõne tarviku venitab ikka vast välja. Lähen nö apteeki ja teen lõõgastava ravikuuri...

Esmaspäev, 17. oktoober 2011

Närvid talveks korda!

Teate, ma pole suurem asi kalamees. Küll mulle meeldib aga väga konsümeerida neid juhmi pilguga jalutuid vee-elukaid. Mu sõber ja kolleeg seevastu veedab aga kogu oma vaba aja aerudega arutult sahmides ja jõhvi otsas ripnevaid värvilisi kudinaid vetesügavusse tampides. Pidavat närvide rahustamiseks maru hea olema. Olen proovinud fakti kontrollimiseks isegi mõnel korral härrasmehega retkedel kaasas käia, mingis meeltesegadushoos ostsin isegi spinningu aga ikka läks sedasi, et lasin jõevoolul kummipaadikese esimesse sopikesse libistada ja juba silitaski käsi põuetaskus kutsuvalt loksuvat lapikut roostevabast terasest õnneanumat. Päeva meeldivaim osa oli hoopis hilisõhtune rumala jutu ring lõkketule valguses ning mingil hetkel lumeinimese kombel neljakäpakil telgi suunas tuterdamine, kusjuures jõud rauges täpselt telgi ukse ees ja nii said esimesed hommikused päikesekiired samblamustriliseks pressitud paistes põskedele hellalt pai teha.
Ja üleüldse on minu meelest need kalamehed ühed valelikud suurustajad. Alati saavad nad oma rekordkalad kätte siis kui kedagi kaasas pole ja tavaliselt läheb neil 2-3 korda suuremaid kalu raske võitluse järel konksu otsast ka ära. Siis nad hooplevad vastastikku, vehivad kõigi jäsemetega nagu armukolmnurka lahkavad sitsiillased ja juhatavad teineteisele kätte „häid võtukohti“, mille puhul võib kindel olla, et targem olnuks õng üldse koju jätta ja sedasama minu lapiku tehnikat viljeleda. Samas – siin sedasi sarjates tuleb tunnistada, et ega ma ise oma susserdamistega palju targem pole. Alles eile praalisin kõigile kuidas mind ei tohi segada, sest lähen välikööki kolumnit kirjutama. Paar tundi hiljem olin kirjutamisprogrammigi juba avanud. Mis seal salata - ka mõnede tarvikute korgid. Kui minult vahepeal uuriti, et kuidas edeneb, andsin põiklevaid vastuseid nagu „ juba ideed kogunevad“ või siis „vormistamise küsimus“. Tegelikult vaatasin ohates valget lehte ja läksin panin sauna kütte. Ja nii need tunnid kulgesid. Meeleolu küll tasapisi paranes ja tuli erinevaid humoorikaid mõtteid kuid Naabrimehega arutades jõudsime kiirelt tõdemusele, et lehte kirja panna pole neid kuidagi paslik. Septembrikuiselt karge ja kauni tähesära paistel arvutikaant kinni klõpsates ja viimast sõõmu kuugates petsin igaks juhuks ka iseennast ja pobisesin, et oli tegus asjatamine ja kõik on kirja panemise vaev.
Täna on olnud selle niigi harukordselt raske kuu üks valusamaid päevi, kus argielu karm reaalsus oma kiviste rusikatega su maadligi tambib. Tulin just töölt, kus olin jätnud petlikult kõigile mulje, et olen hirmus asjalik ja osalen aktiivselt loomeprotsessis, viskasin valmis kiire supilurri ja jäin selle ülalmainitud juhmi kalapilguga tühjusse vaatama. Tütreraas tuli, istus mu kõrvale, toetas pea mu käsivarrele ja ütles: „Sa, issi, oled vist väga väsinud“. Vaat temale ma küll põiklevaid vastuseid anda ei oska. Vestluse käigus selgus, et issi on ikka tõesti päris väsinud ja muresid on tal kah üksjagu. Peaksin vist hoopis oma plikatirtsuga kalale minema. Puhkaks pisut närve ja hingaks värvilist sügist kopsudesse. Võibolla need kalamehed ikka ei olegi nii vastikud tüübid...


Siiakala köögiviljavormiga: Sain saarlastelt ilusa siiakala, fileerisin ära, panin kalapoolikutele peale oliiviõli, soola ja purustatud pipart ning siis veel ohtralt peterselli, majoneesi, mozarella juustu ja tomatirattaid. Potis keetsin kartuleid, kaalikat ja porgandit ning tampisin piima ja võid lisades pudruks. Pannil praadisin või sees läbi värsked metsaseened sibulaga ning panin need ahjuvormi põhja, köögivilja pudru tõstsin peale ja tublisti majoneesi ning juustu veel katteks. Kui puder ja foolimuisse pandud kala korraga ahju panna, siis umbes 40 minutiga 175 kraadi juures saavad korraga valmis. Nämma!