Ega kui ise tropp oled, siis ei saa Kuuse Indrekut süüdistada. Ühest küljest on V8 maskuliinne urin nagu tasuta "Maaja" uus number retromehe postkastis, teisalt läheb see ilu kõik ju õllerahast. Ma ei mäletagi enam, millal auto kütusetuli ei põlenud. Täna just viskasin jälle ämbrikese norrakate pensionisammast paaki, aga kütuseseier lamas tuimalt edasi kui koolnud lehm Gangese voogudes.
Ja üleüldse, mis kuradi umbluu see on, et Statoil üürgab uues reklaamkampaanias nagu võimalus kütuse eest tankuri juures maksta oleks ilge lisaboonus? Automaattanklates ju ainult nii saabki, kui ma seda just unes pole näinud. Pigem tahetakse öelda, et kui te ei taha endale paarisajaprossase juurdehindlusega kabanossi ja red bulli persse vajutada, siis ärge tulge üldse pori sisse kandma ja meie õhku ära hingama. Ei no imege latti, tõepoolest.
Üldiselt oli plaanis nädalalõpus jasmiiniteed luristada ja vikerkaarekesi röhitseda, aga sellele unistusele lajatati nagu viiekilose sepavasaraga vastu sääsemamma lonti hetkel kui kogemata Skype´i avasin. Kohe käis oranž "plinn!" ära ja kümnekonna meetri ning paari palkseina kaugusel võis aimata Naabrimeest keel suunurgast väljas ja käed lõua alla tõstetuna ootusärevuses sitsimas. Avasin sõnumi: "Kuule, ostsin paar ämbrit õlut, kaks suurt viskit ja mõned pudelid veini. Ei tea, kas veab välja?"
Hommikul oli seletamatutel asjaoludel üks saabas koridoris, aga teine õues ukse taga. Telefonis oli kümmekond udust pilti koera sabast. Kahtlustan räpast vandenõud.
Pühapäeval tegin hunniku väga maitsvat nämmat. Sügavkülmast kukkus õlledejahutamise afääri raames jala peale metsseakints. Sai teine ära menetletud. Olen korra sama retsepti juba kasutanud, nii et toksige otsingusse sõna "metssiga" lihtsalt. Kastme tegin hautusleemest seda maisitärklisega paksendades. Kartulitele valasin peale mingit Meira puru, mis väikese õlitilgaga ilusti mätsis. Ja ahju ta läks. Valmispuru oli lihtsalt laiskusest. Tegelikult väike sool, pipar, pressitud küsla ja riivsai, ning teebki sama välja.
Rimis on Jack Daniels´i soodukas, et te teaksite. Kolleeg käis luurel ja kandis ette. Kui teilgi tähekombinatsioon S.O.A. adrenaliini vahtu peksab, käige enne õhtut poest läbi. Tublimad saavad oma valgustatuse hommikupäikeses, ma ise jätan rõõmu homsesse õhtusse.
Muidu oli tore päev. Karvaselt armetu intro tegi peni, kes oli öösel jälle väliköögi prügikastis vargil käinud:
Ma kujutan ette, kuidas ta mõtles: "Lähen teen nämma-auku korra piilu-piilu, vanad persed põõnavad, mine tea, mida näkkab!" Ja hetk hiljem: "Oi vittu! Nüüd jään totšna vahele! Bljääd, keegi juba tuleb uksest! Teeskleks rabarberilehte? Oleks Vinski siin, võtaks ampsu pulbrit ja põrutaks kannaga vastu varvast..."
Loomariigi kättemaks mulle kui südametult irvitavale peremehele oli muidugi karm. Selle seletamiseks tuleb ajas paar nädalat tagasi astuda.
Viimasel ajal tarbisin tubakatooteid nagu Evelin Ilves maherukkijahu peale Ärma talu aidas peetud PR koosolekut. Ühel hommikul vorstileivalt kopsutükke noppides mõtlesin, et e-sigaret ja alkoholivaba viin võiksid mu ju iseenesest päästa. Poole rumalusest suutis muidugi pärastlõunal kurku jooksnud õlu laiali peksta. Aga USB laadimisega vilkuva imemiskõrsiku olin juba pere rõõmuks ära tellinud.
No eks ma siis luristasin seda võlujunni tänagi töö juures rõdul, ise tänaval mööduvaid naisi pilguga noolides. Mängusuitsu maitse tõi lapsepõlve meelde. Kes nõuka ajal Kalevi kohvinätsu mekkinud, teavad, mis maitset visuaal-esteetilise lõõgastumise vahele katsetasin. Mingil hetkel aga liugles kuskilt välja üks tige herilane, kes kogu šõu ära tahtis rikkuda. Ründas mu laetud piipu nagu putšistid teletorni. Te nüüd loodate, et lasin sõgedikul keele jämedaks pista. Unistage edasi. Nipsuga lasin pooleks kuradi võõrvallutaja. Kogu jant oli mu lihtsalt hellalt hajevile ajanud ja üritasin vaatuse lõppedes suitsu tuhatoosi kustutada.
Koju tulles rahustasin end onu Myraka klassikalise kiirtoiduga. Kraam, mille peale saab alati kindel olla. Toit, mis end ise valmis teeb. Miljonite rasvalõugade lemmik! Ahjukartulid kiirmarinaadis peekoniviiludega. Kartulid sälgutad sügavalt noaga läbi, et kiiremini küpseks ja siis möllid rosmariini, pipra, soola ja oliiviõliga kokku. Mõnusatele paksudele peekoniviiludele viskad peale sinepit, piprat, soola, mett ja balsamveiniäädikat. Kogu mudru lükkad ahjupannile ja paarisaja kraadi juurde küpsema. Küll sa aru saad kui valmis on.
Vahepeal on täiesti mõistlik õues naabrimehega mõni õlu lükata ja poliitikuid kiruda.
Aga muidu loomulikult ootusärevuses kiljudes: "Trouble is Charming!"
Täna hommikul ärkasin tirina peale unenäost, kus ma pidin öö otsa Mart Juurele viina valama. Sesmõttes oli reaalsus kergenduseks. Viimast jagus lühidalt. Tütreraas otsustas nö barrikaadidele ronida ja varase ülesloputamise vastu protestida. Andsin suhteliselt kiiresti alla ja eelistasin tulist kohvi kurku valada, selmet närvirakke järelkasvu tujude toitmiseks kulutada. Ei läinud tundigi kui Bremeni linna vähetuntud moosekandid täisvarustusse olid topitud ja Elva suunas paaristõugetega minna andsid. Seal pidi toimuma mu vanamoori õrnaks neiuks taandamise rituaal, ehk miskine üllatusmiiting kohaliku raseerija juures. Viskasin oma südamedaami koos end lahkelt käehoidjaks pakkunud lihase õega lepitud kohas maha ja pagesin lastekarjaga vanematekoju aega veetma. Alguses läks üsna ladusalt, sõime pererahva kulul kered täis ja kirusime sitta suusailma. Küll aga kiskus vanal rektoril südame puperdama ja mahlad näkku kui elu õied vanaisa filmiriiulist sensuaalselt uurakil daamide katmata tagumentidega ümbrise tuvastasid. Tagantjärele usun, et käitusin kui musternäidis "Nõukogude Naise" kampsunilehel. Mõnda aega tahaks aga nüüd pigem kukeaabitsat sirvida. Lõpuks sain ka oma kalli moori tagasi. Muti peanupp oli pilkupüüdev kui ollivuudis rolli saanud Pokul. Mina igatahes armusin järjekordselt. Jätsime vanaemade-isadega head aega ja sõitsime totakas naeratus näol läbi sügisese kodumaa, et mitte pidurdada enne kui kohaliku turu väravas. Tampisin poevõrgu vajalikku kraami täis ja süstisin delegatsiooniga koduköögi suunas. Tulemustest allpool. Ettevõtliku alkoholistina haarasin sobival hetkel näpuvahed tarvikuid täis ja astusin läbi ka Naabrimehe juurest. Too oli lõplikult alla andnud ja vahtis ohmu näoga prahihunnikut keset tuba, ise apaatselt iga kolme sekundi järel õlgu kehitades. Kuskil ahju taga lammutas pottsepp. Sesmõttes midagi ikka toimus. Korraks tabas Naabrimeest hetkeline selginemine, mille raames ta gravitatsiooni trotsides läpaka taha tormas ja 6-aastase õhinusega midagi MSN-is toimetas. Olin juba lahkumas kui ahju tagant pajatati õpetussõnad kuidas telefonimüüjatega toime tulla. Kui teile helistab raamatukaupmees, öelge, et teie abikaasa on pakkumisest väga huvitet ja kas saaks numbri, et tagasi helistada. On üsna kindel, et õige pea heliseb teile tolmuimeja müüja, kellele saate öelda, et teie abikaasa on sellest väga huvitatud ja annate viimasele helistamiseks raamatukaupmehe numbri. Küll nad asjad omavahel korda saavad. Naabrimees kuulas samuti õpetussõnu ühe kõrvaga ja ütles, et talle oli täna keset päeva just meeste pesu pakutud müüa. Ta olla vastanud, et pesust huvitub ta õhtuti, praegu aga pakuks meelsamini printimsteenust. Selline päev siis. Ahjaa, retseptid:
Marineeritud liha. Antud kraami saab maitsta homme. Poolfabrikaati maitstes tahtis keele p...e viia igatahes. Selle retsepti varastasin sellelt lingilt ja modifitseerisin õige pisut.
Ja pere sai söögiks täna ahjuliha ja -kartulit lihtsaltöeldes. Lihtne kraam. Ahjupoti põhja õli ja soola, lihaviilud peale, nende peale samuti soola, pipart. Siis sibulaviile ja hakitud küslat peale. Lõpetuseks törts vett, majoneesi ja riivitud juustu kah. Siis 175 kraadi juures ahju 1,5 tunniks umbes. Ja juurde ahjukartulid. Tegin omadele sakid peale, pintseldasin oliiviõliga, raputasin soola, pipart ja rosmariini peale ning samuti liha juurde ahju. Küll saate aru kui kõik valmis.
Tere, Muumikesed! Lõikame lindi läbi järjekordsel suhtlussillal. Tuule suund on nord, oi valleraa! Seilasime, teame.
Ma olen nii väsinud! Koristasin naabrimehega õuest lund. Ehk siis loetud hetked tagasi lahkus meie hoovist kollane sahaga apastraat, mille roolis istus minu arust Jaan Sööt. Lähemalt fakti kontrollima ma ei tormanud, rüüpasin hoopis lonksu õlut, mis oli meeldivaks jääpudruks õuetingimustes muutunud ja ümisesin paljutähenduslikult: "Sest sinu suu on kogu külm, on kogu kuum...". Naabrimees vaatas mind pilguga, mille kirjeldamiseks kõlbab sõnapaar "must auk". Igatahes umbes tunnise hekseldamise tulemusena on meie hoov tõepoolest nagu "Lolo ja Pepe suvelaager". On olemas nii sensuaalne uisuväljak, kus saan edaspidi filigraanseid poognaid tõmmata kui ka majakõrgune lumemägi, mille otsast laps saab meie autosid lömmi sõitma hakata. Vähemalt pidasin sõna ja ise hoovist lund ei lükanud. Hoopis härrasmehelikum oli sahamehele väike füür taskusse sahistada ja ujedalt seina vastu nõjatudes karget talveilma naudelda. Ma arvan, et vormistan siit uue hitimaigulise jõululoo Elmari raadiosse. Nimi on juba valmis - "Laku perset, Ilmataat!".
Pole igav ja üksluine olnud ka vahepealsel ajal, peab tunnistama. Mu imaginaarne armuke, Monika, laamendas mööda ilma ja külvas kaost. Õnneks suutsin eest ära põigelda. Loodame, et ta uuele ringile ei tule ja ma talle vahele ei jää. Tuleks kõvasti seletamist. Igasuguste kahtlustuste ja liigsete küsimuste ärahoidmiseks lohistasin vanamoori spaasse lõõgastuma. Praegu, olles sellest paradiisist tagasi, evin kahtlust, et mul endal oli seal isegi lõbusam kui armsal Mutil. Mida võib veel tahta fertiilses eas täie mõistuse juures olev mees - saunad, basseinid, restoranid ja muu meelelahutus kuni peente kõrgtehnoloogiliste lahendusteni välja. Võiksin pikalt rääkida termides kasutusel olnud randmepaelast, millega tehti baarileti ääres lihtsalt piuks ja karge õlu võis makku valguda ning mu trimmis keha turgutada. Alguses olin pisut pinges, kuna arvasin, et termides käivad ainult ilusad inimesed ja minu "Michelini mehikese"-tüüpi keha sisse veeredes kõik vakatavad ja hakkavad siis paaniliselt ennast basseinist välja kakkuma, et mitte hiidlaine alla jääda. Aga oli nii vuntsidega metsaemandaid, ühekannikalisi vinninägusid kui ka hambaproteesi mannekeene ja armutuid palverännakul olevaid umbmediteerijaid. Sain isegi omamoodi shoki, kuna ühtäkki tundus, et ma polegi nii überstiilne ja silmatorkav muheloom. Kohanesin ja nautlesin sedavõrd rohkem. Ahjaa - tervitused kohalikule kergemuusikakollektiivile, kes õhtul restos valusat biiti andis. Tänu neile tunnen vist isegi pekikihi all väikest sikspäkki naerulihaseid tukslemas. Oli kirjeldamatu shõuprogramm. Lahkumishommiku kulminatsioon leidis aset meie sulnis sviidis, kuhu naasesin peale omal käel termide väisamist (vanamoor leidis, et on tarvis iluuni ette võtta) ja sain kõrgendatud hääle ning juhitamatute zestide saatel kiire reportaaži rasvatihase jõulisest rünnakust meie privaatalasse minu poolt avatud akna kaudu. Fotokast näidati ka meeleolukat slaidiseeriat. Rõõm oli minupoolne kuna mu elav fantaasia suutis iisisti silme ette manada Muti norskamas tempokas falsetis, suunurgast hõbeketike nirisemas, unes just kõikide maailma päästetud lemmikloomadega lauluväljakul Vennaskonna saatel "Insener Garini hüperboloidi" laulmas ning rõõmupisaraid poetamas. Ja siis järsku kamikazed elutoas. Võeh!
No kindlasti juhtus palju toredaid asju veel aga rohkem ei viitsi ja kõigest härrasmees ei räägi kah. Igatahes eilsest laekumisest alates olen kokkamise lainel olnud. Roogasid valmis nii eile kui täna. Panen nad nüüd järgnevalt siia püsti.
Lambaribid köögiviljapüree ja praekapsaga. Lamba küpsetasin ahjus fooliumiga kaetult peale seda kui olin talle puistanud mõnusasti soola, pipart, värsket rosmariini ning vahele küüslaugu küüsi. Pudrutegemist vast kellelegi enam õpetama ei pea. Ja kapsaga olin laisk ning kasutasin poe oma, millele lisasin hautamisel lihtsalt sörtsu piima.
Sibula-porru-lõhe-sinihallitusjuustu supp. Ideaalne külma viinaga, kontrollisin järgi. Asi ise jälle lihtne. Hakid ühe porru ja 4 sibulat, lase pannilt või ja õli sees üle ja valad potti. Lisad lusikajagu suhkrut ja valad peale klaasikese vett ning segad seni kuni vesi aurustunud. Siis võtad teises potis kalajääkidest keedetud puljongi ja valad peale. Lisad veel lõhekuubikud ja sektori sinihallitusjuustu, maitsestad pipra-soolaga üle ja keedad kokku. Nämsa!
Soolatud lõhe. Sai kalalooma täpselt nii palju ostetud, et jagus soolamiseks kah. Homme peaks juba pandav olema. Lõikad koos nahaga parajad tükid ja teed valmis segu, kus 2 lusikat soola, üks suhkrut ja üks pipart. Seda raputad kausi põhja ja paned kalatükid naha pool all sinna peale, siis tükkide peale veel sama maitseainesegu ja ohtralt tilli ning teised tükid nahk ülespidi neile vastu ja jälle maitsesegu sinna peale. Katad fooliumiga ja paned raskuse peale. Aeg-ajalt keerad asja ümber. Päevakese-paari pärast võid saia peale viile saagida juba ja rõõmust ohkida.
Noorlooma abaliha Jamie moodi ahjukartulitega. Abaliha teed oliivõliga kokku ja plätserdad sinna ümber piparkoogi maitseainet, soola, pipart ja tüümiani. Keerad selle koos küslaküüntega fooliumisse ja 200 kraadi juures paariks tunniks ahju. Koortega kartulisektorid ja porgandiviilud panin koos küslaküüntega ahjuvanni ja panin peale rosmariini ja soola ning valasin üle oliiviõli ja balsamveiniäädikaga. Ja mingi hetk valmis see kraam oligi. Felixi mee ja sinepi kastet juurde ja põske.
Ja tänase laulujupi valimisel inspireeris mind mu hea sõber. Selle kergemuusikakollektiivi saatel on ühe Eesti küla koolimaja keemia klassis öövalvet pidades laudadel tantsitud ja poisist meesteks sirgutud:
Oijummel! Esikas on tehtud ja vastavate pidustuste raames maksalegi tegevust pakutud. Eile nautisin pingelangust ja kerget pohmelli. Õhtupoolikul põgenesin tantsusaate eest sauna ja mõtlesin ümmargusi mõtteid. Mingil hetkel laekus ootamatult ka naabrimees, kes arvatavasti hiilis kõigepealt sauna ukse taha ja siis kogu keharaskusega ukse pihta hüppas. Kuna olin süvenenud tarvikute manustamisse ja teadsin kuklaga, et olen oma vaikses hedonismis uhkes üksinduses, siis selline ootamatu katapult 140 kilogrammi rammusa lihasmassi sisenemist karvase ja müriseva naeru saatel lõi mul hetkeks pulsi vallatuks nagu Saksa happyrave´i põhibiidi. Kui rahulikuma hingamise tagasi sain ja kõik pähe karanud obstsöönsused välja olin rögisenud, jätkasime klassikalises rütmis. Kui telepildist olid lahkunud sätendavad litrid, zeleetatud seitlid ja raseeritud rindadega kõrgetel kontsadel mehed, hiilisin vaikselt tuppa tagasi. Üksiti panin paika tänase päeva plaani, mille ka kohusetundlikult ära täitsin. Ehk siis elu esimesed lihapirukad sündisid ja klassikaline pajaroog ahjupotis pehmete suitsuribidega. Katsungi täna mitte väga huumorit pilduda vaid tänased ja mõned eelmised retseptid üles visata. Et te ei arvaks, et ma ainult õlut joon päevast päeva. Seda niikuinii. Aga eks leian muudki tegevust:)
Lihapirukad. Tegin taigna, kuhu läks 200g margariini ja 4 klaasi jahu, mille segi möllisin, siis panin juurde ühe lahtipekstud muna, 50g pärmi, mis oli supilusikatäie suhkruga sulatatud ning otsa veel klaasi piima, mille sees sulatasin teelusikatäie soola. See kõik pätsiks ja kerkima. Sisuks läks 800g seguhakkliha pannil paari hakitud sibulaga pruunistatuna (valge pipar, sool ja pisut rosmariini kah maitseks sees) ja 4 keedumuna hakituna kah pärast sinna sisse veel. Edasi nagu ikka - pätsid pirukad kokku, määrid munaga üle ja küpsetad 200 kraadises ahjus 15-20 minutit ja valmis nad ongi. Minu jaoks oli kõige karmim väljakutse kusjuures just see pirukate vormimine. Need tahtsid alguses laiali laguneda ja ei kippunud kokku jääma. Räuskasin pisut kõigi peale. Muti vangutas pead:)
Ühepajatoit. No see oli vormistamise küsimus. Eilsest õllekõrvasest jäänud pehmed suitsuribid omas keedupuljongis. Need ahjupotti ja juurde sibul, kartul, porgand ja kapsas, maitseks soola-pipart ja sortsu vett panin kah, kuna puljongit polnud piisavalt. Ja siis ahju paariks tunniks podisema. Jumalik roog ja ei maksa peaaegu midagi.
Kuum kanasalat. Sai ükspäev tehtud. Ega täpselt mäleta, et kuidas. Panni peal vist pruunistasin kanafilee ja maitsestasin erinevate asjadega ära ning siis hõõgveini peale valasin ja hautasin natuke. Pärast tegin rohelist ja värsket kraami juurde ja lisasin Felixi balsamico kastet, mis on iseeneset kuratlikult hea asi. Vist oli midagi sellist selle roaga jah...
Kanatiivad. Need said marinaadi visatud mõneks tunniks. Marinaadis endas oli Muti omatehtud ketshup, marineeritud tigudest üle jäänud äädikavedelikku, mett ja sinepit, mingi hakitud kuivatet piprakaun ja pipar-sool-rosmariin, nagu ikka. Juurde tegin ahjukartuleid riivitud parmesaniga. Töötas kah ilusti.
Ahjus hautatud seakoot. Oi, see oli hea! Mingi 4 tundi lasin vist ikka tiksuda asjal. Terve seakoot läks ahjupotti ja peale läks üks Saku Valge ja pool pudelit höögveini. Sibula sektoreid ja küslaküüsi, ning terapipart, vürtsi, loorberilehte ja soolakest muidugi kah. Kui asja ahjust välja võtsin lõpuks, siis oli nii ilusti muredaks ja mahlaseks läinud, et kont kukkus ise liha seest välja. Soovitan soojalt.
Ääküll, naljajuttu puhun järgmine kord. Materjali peaks peagi hoolega laekuma, sest see nädal on onul vähe rohkem aega ja kavatseb mõned klassikalised reisud teha. Sõbra juurde metsa näiteks. Ja nii mõndagi veel. Eks üritab ikka ka kokata. Väike sulnis vokaalinstrumentaalpala kah ikka kirsiks koogile:
Tulin just mullivannist oma trimmis keha lõõgastamast. Ma arvan, et jäin vahepeal vist magama kah sinna. Muide, ma ei laia üldse. Minu puhul on vanniskäik ju pigem säästuprojekt, sest vaadake - ega vett eriti ei mahu koos minuga sinna. Ja üleüldse - vajasin saunale vaheldust. Mul on kuri kahtlus, et teeme naabrimehega midagi saunas koguaeg valesti. Kuidas muidu seletada tõika, et järgmine päev pehmelt öelda habras olemine on ja peale puzzle kokku seadmist ilmnevad erinevad kahtlase väärtusega otsused, mis eelmisel päeval täiesti mõistlikud tundusid. Äkki peame saunakivid välja vahetama... Igatahes kogu selle lõputu tervisespordi ja hügieeni vahepeal on blogimine täiesti soiku jäänud. Paaril päeval jäi naabrimehega õlletrenn üldse tegemata kuna tal oli vaja pätte taga ajada mööda linna. Aga see on jälle eraldi lugu. Ja siis sai teatrimajas kunsti tehtud, sõpradele soojale maale pulmareis sebitud, last ja loomi kasvatatud ja taara sai ära viidud. Vähemalt on mõnda aega värskete tarvikutega hooleta. Tegelikult oleme me ühed ontlikud ja töökad härrasmehed. Selle puhul lubasimegi endale selleks reedeks sulni preemiareisi pealinna võõra raha eest pidutsemiseks. Ehk siis Sangarite Seltsi esindusmeeskond meiega eesotsas otsib kapipõhjast üles oma ainsa valge triiksärgi ja üritab selle ühes tükis endale selga sikutada ning kulgeb siis joviaalses meeleolus Saku Õlletehase sünnipäevale. Ootan põnevusega. Nalja on saanud palju aga ei taha meelde tulla ja üleüldse - täna rohkem väga lobiseda ei viitsigi. Proovin lihtsalt täita auku, mis siin blogis peaks esmatähtis olema ja viskan mõned vahepeal vormistatud road üles. Teie neid küll ei loe aga endal teinekord jälle hea vaadata kui meelde ei tule.
Lõhet tegin eriskummaliste kartulitega. Lõhe endaga oli asi lihtne: filee ahjupannile ja peale segu, mis koosnes mu omatehtud sinepist, meest, teriyaki kastmest, soolast ja valgest jahvatatud piprast. Kartulitega oli lugu hullem. Keetsin nad koorega ära, siis lasin jahtuda natuke ja lõikasin pooleks. Ja siis kaapisin lusikaga tasakesi sisu seest välja. See nõudis kannatust, et kartul käe vahel puruks ei läheks. Ja siis tegin plöru, kuhu panin selle kartuli sisu, paar vahustatud muna, hakitud soolaseeni, pooleks lõigatud kirsstomateid ja riivjuustu. Pipart-soola kah maitseks muidugi. Selle plöru tõstsin tühjendatud kartulitesse ja raputasin veel riivitud parmesani peale. Ja siis kogu kraam koos kalaga nii 20-30 minutiks ahju ja oligi valmis. pärast serveerides panin miskist külma kastet kah kõrvale.
Täna tahtsin jõuluhõngulist toitu. Katsusin sellele lihtsalt vähe teistmoodi läheneda. Ehk siis 1,5 kilose praelihakäntsaka viskasin ahjupotti ja hõõrusin soola-pipraga kokku. Siis panni peal paar suurt sibulat ja mõned küslaküüned klaasjaks ja valasin peale purgi praekapsast ja paarsada grammi majoneesi. soola ja suhkrut läks kah tibake sisse. Kogu selle mudru ajasin pannil sassi ja valasin liha ümber ahjupotti. Ja siis paariks tunniks 200-kraadisesse ahju podisema. pärast keedukartul kõrvale ja kraam põske.
Muti võttis õhtused salatitegemised enda peale. Seal pole retsepti mingit kirja panna aga ilus on vaadata, sestap lisan pildid lihtsalt:
Ja kõigile oma kallitele-armsatele-olulistele mõeldes:
