Kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Kõik need saanid ja reed... (Naistelehe Nipiraamatu detsembrikuu kolumn)



Et siis jõuluaeg – oh, hellake – jälle käes... Ma mäletan, et poisikesena oli aastalõpp kõige erilisem aeg. Palju erilisem kui enda sünnipäev isegi. Elasime pisikeses ühetoalises ahiküttega korteris. Aga vabalt jagus ruumi kuusele, mille isa vana Volga katusel kohale taris ja värviliste tulukestega kattis. Need pani vilkuma üks naljakas plekist majake, kus vist releepoiss elas. Meie õega saime enda valdusesse aasta otsa kapi otsas tolmu kogunud pappkasti, mis kõikvõimalikke ehteid ja säraküünlaid täis. Ühisköögis kolistas pottide-pannidega ema. Kui ehtimise vahel üle ukse sinna nina pistsid, tundsid juustestkergitavat piparkoogi ja praekapsa hõngu. Vanaema hooleks oli jäetud rullbiskviidi voolimine. Tohtisime papitükiga kausist taigna jäägid ära kraapida ja nahka panna. Jõulukassette oli meil ainult üks. Oma lindistatud Maxell 90, mille ühel küljel Karavani- ja teisel Sõnajalgade parimad talvepalad. See ketras vahetpidamata. Ai-ai... Sussid käisid muidugi akna peale. Teadsime, et noid täitsid vanemad ööpimeduses toolide otsa komistades ja summutatult sajatades. Kui kaubandusvõrgus oli näkanud, võis Kalevi kommide vahele isegi teinekord mandariin trehvata. Jõuluvana, olgu – Näärivana – käis meil kah. Seda kehastas teise korruse naabrimutt, kellele isa kasukas selga aeti. Eks ta üks tüütus oli aga kannatasin kenasti välja, sest teadsin, et suure tõenäosusega saan jälle kingiks kaks tühja importkassetti, kuhu raadiost või sõbra makist muusikat salvestada. Ühel väga erilisel aastal sain aga Montana elektronkella. Olin seda juba kuudeviisi ema kapist linade alt piilumas käinud aga kui paki päriselt kätte sain, tahtis ikkagi rõõmust nutt peale tulla. Ja surnuaial käisime alati. Terve pikk männimetsaalune tee oli küünlaid täis tipitud ja vastujalutavad inimesed ütlesid ilusaid sõnu. Ja kui see kõik järsku läbi sai, kuusk välja viidi ja ehted tagasi kapi otsa pandi, tuli hinge kohe selline valus nukrus.
Miks ma seda kõike üldse räägin? Lihtsalt leidsin ennast mõttelt, et praegu on kõik nagu pea peale pööratud. Eks ma annan aru, et vana paksu ohkimine teemal, kuidas kunagi ikka nulg rohelisem ja talv valgem oli, aga ikkagi... Esiteks on inimestel mikski järjest enam vaja, et õnnelik olla. Kui mulle omal ajal piisas tõesti kassetist, siis nüüd räägime nutitelefonidest ja videomängudest, mille hinnad on kuupalga suurused ja mille saamiseks sõlmitakse liisinglepinguid. Ja kogu selle lumepalliefekti raames teine fakt, et kui varem võeti aastalõpus aeg maha ja lihtsalt oldi, siis nüüd algab hoopis armutu rapsimine. Tele-ekraan on täis rummipäälekat kulistavaid habemikke ning tutmütsidega ehitud sms-laenu rahapakke. Elulooraamatuid sajab nagu memme plaadilt piparkooke. Kirikuid mööda jooksevad amokki kõige mõeldamatumaid komplekte moodustavad ning ikka ja jälle särasilmil „Püha ööd“ üürgavad hüper-giga-megastaarid. Oma kokkupandava portatiivse Masterblaster+ plastikkuuse saad Smartposti kaudu ning kui tellid kiiresti, on komplektis ka üle wifi-võrgu aktiviseeruv ning läti keeles räppiv päkapikk. Kõik see koos pisiasjaga, et lund nagunii ei ole, tekitab kõheda tunde, et tänaval ratsutavad kohe-kohe vastu neli apokalüptilist surmaratsanikku ja tõstavad su linna kuuse tippu tähekeseks.
Õnneks saan pageda vanematekoju ja kella tagasi keerata. Soovin, et teilgi oleks omad hubased pelgupaigad ja tähtsad inimesed kellega seal suurem hullumaja üle elada ning kohtume jaanuaris, jälle värsked kui kurgikesed!

Reede, 6. jaanuar 2012

Telepoisi päevikust

No viimased hetked on ääduutaastat võimalik teile soovida, tupsukesed. Et siis, jah. Tehtud. Detsember oli kiire ja tegus nagu tärpentiinitropi tagumikku saanud Lõuna-Aafrika Vabariigi maratonijooksu esinumbril. Aastavahetus oli kah tore. Vist. Korralik vanakooli värk. Pikk lookas laud, sõbrad, televiisor, paugud, šampus ning muu udu ja hägu. Keegi tüli ei kakkunud ega muul moel ebasündsalt ei käitunud. Naabrimees saatis korra kõik perse ja ütles, et tema läheb nüüd linna peale, aga too oli kah 5 minuti pärast tagasi, endal häbinägu peas. Polnud taksot saanud. Nüüd siis jaanuar tiksumas justkui enesetaputerroristi ridiküll. Nädala-paari jooksul tahaks oma loomepunkri valmis saada. Küll siis hakkab kunsti voolama! Sensuaalsemalt kui herr Salvadori kellad. Eile saigi luulekogumise retkel käidud. Peale turgutavat ja tarvikurohket sauna oli hädasti vaja Naabrimehega kohaliku puhveti karaokeüritus üle vaadata. Nagu arvata, olid kohal kõik lauaviina röhatusi puksuvad saekaatrimehed, kes ennastunustavalt Fix-i "Tsirkust" joodeldasid, kusjuures muusika neid ei seganud. Paar meikimisalaselt vääriti informeeritud piffi, kes edutult oma alukaid varjata üritasid, liginesid kah meie lauale tormise mere laevateki koreograafiat viljeledes, aga kuna diktsioneerimist sellel talvel kihelkonnakoolis neile veel õpetatud polnud, jäi meil isegi see välja nuputamata, mis keeles neile vastata. Võtsime ürituse kokku koodnimega NNN ehk Naabrimehel Näärmed Näppimata ja ukerdasime taksosse. Täna otsustasin erinevatel põhjustel kalli Ugala teatri sünnipäevapeole mitte minna. Tõstan ta terviseks klaasikese-teise kodust. Antud asjade käik seadis mind olukorda, kus tuli telepurgist R2-he aastahiti "šõud" vaadata. Saatetiim saab arvatavasti kuskil pimedas koridoris praegu valulikku anaalpenetratsiooni. Midagi nii saamatut pole ma vist seni nägema pidanud, kui aastavahetuse "Killertšikid" ehk välja arvata. Muusikud olid muidugi armsakesed, nagu alati. Eriti tore, et keegi oli Leplandile andnud käsu kindlasti kahe käega mikrist kinni hoida, et ta jälle pilukil silmadega nimetissõrmega üle publiku armutult viiplema ei kukuks nagu mr. Bean, kes segastel asjaoludel rühma kurtide ja dementsete hiina turistide bussi ette giidiks on sattunud. Hetkeks tundus, et ta on oma hiti ümber nimetanud "Sita peal sulanud jääks" aga seda võis mulle kõrva sosistada ka laual kelmikalt stepptantsu tegev Jägermeistri pudel. Arusaamatuks jäi muidugi, et kes oli see kallis t#ra, kelle unistustebänd tublile televaatajale õiges suunas tatistamist õpetas. Ma saan muidugi aru, et folk on uus häpireiv aga võtan endale julguse arvata, et seda pikal noodil mägrapeeru törinat küll hädasti vaja ei olnud. Mis ei tähenda, et Sandra kobe ja andekas tšikk poleks. Ja kes need arvutiringi nohikud olid, kes peaaegu nutma puhkedes läti aktsendiga inglise keeles lõdvalt mõmisesid ja end mingiks kuradi päikese grupeeringuks nimetasid? Ja üleüldse - kustkohast Koit Toome nii suurte numbritega lasteriideid leiab? No igatahes sai kogu see ilu läbi ja Jüri Järvet puhub juba suusakuurordis šampapokaale puhtaks. Lähen löön kokku. Oma aastavahetuse hõrgutistega eputan järgmises sissekandes. Head Ewerti aastat kõigile!