Reede, 6. jaanuar 2012

Telepoisi päevikust

No viimased hetked on ääduutaastat võimalik teile soovida, tupsukesed. Et siis, jah. Tehtud. Detsember oli kiire ja tegus nagu tärpentiinitropi tagumikku saanud Lõuna-Aafrika Vabariigi maratonijooksu esinumbril. Aastavahetus oli kah tore. Vist. Korralik vanakooli värk. Pikk lookas laud, sõbrad, televiisor, paugud, šampus ning muu udu ja hägu. Keegi tüli ei kakkunud ega muul moel ebasündsalt ei käitunud. Naabrimees saatis korra kõik perse ja ütles, et tema läheb nüüd linna peale, aga too oli kah 5 minuti pärast tagasi, endal häbinägu peas. Polnud taksot saanud. Nüüd siis jaanuar tiksumas justkui enesetaputerroristi ridiküll. Nädala-paari jooksul tahaks oma loomepunkri valmis saada. Küll siis hakkab kunsti voolama! Sensuaalsemalt kui herr Salvadori kellad. Eile saigi luulekogumise retkel käidud. Peale turgutavat ja tarvikurohket sauna oli hädasti vaja Naabrimehega kohaliku puhveti karaokeüritus üle vaadata. Nagu arvata, olid kohal kõik lauaviina röhatusi puksuvad saekaatrimehed, kes ennastunustavalt Fix-i "Tsirkust" joodeldasid, kusjuures muusika neid ei seganud. Paar meikimisalaselt vääriti informeeritud piffi, kes edutult oma alukaid varjata üritasid, liginesid kah meie lauale tormise mere laevateki koreograafiat viljeledes, aga kuna diktsioneerimist sellel talvel kihelkonnakoolis neile veel õpetatud polnud, jäi meil isegi see välja nuputamata, mis keeles neile vastata. Võtsime ürituse kokku koodnimega NNN ehk Naabrimehel Näärmed Näppimata ja ukerdasime taksosse. Täna otsustasin erinevatel põhjustel kalli Ugala teatri sünnipäevapeole mitte minna. Tõstan ta terviseks klaasikese-teise kodust. Antud asjade käik seadis mind olukorda, kus tuli telepurgist R2-he aastahiti "šõud" vaadata. Saatetiim saab arvatavasti kuskil pimedas koridoris praegu valulikku anaalpenetratsiooni. Midagi nii saamatut pole ma vist seni nägema pidanud, kui aastavahetuse "Killertšikid" ehk välja arvata. Muusikud olid muidugi armsakesed, nagu alati. Eriti tore, et keegi oli Leplandile andnud käsu kindlasti kahe käega mikrist kinni hoida, et ta jälle pilukil silmadega nimetissõrmega üle publiku armutult viiplema ei kukuks nagu mr. Bean, kes segastel asjaoludel rühma kurtide ja dementsete hiina turistide bussi ette giidiks on sattunud. Hetkeks tundus, et ta on oma hiti ümber nimetanud "Sita peal sulanud jääks" aga seda võis mulle kõrva sosistada ka laual kelmikalt stepptantsu tegev Jägermeistri pudel. Arusaamatuks jäi muidugi, et kes oli see kallis t#ra, kelle unistustebänd tublile televaatajale õiges suunas tatistamist õpetas. Ma saan muidugi aru, et folk on uus häpireiv aga võtan endale julguse arvata, et seda pikal noodil mägrapeeru törinat küll hädasti vaja ei olnud. Mis ei tähenda, et Sandra kobe ja andekas tšikk poleks. Ja kes need arvutiringi nohikud olid, kes peaaegu nutma puhkedes läti aktsendiga inglise keeles lõdvalt mõmisesid ja end mingiks kuradi päikese grupeeringuks nimetasid? Ja üleüldse - kustkohast Koit Toome nii suurte numbritega lasteriideid leiab? No igatahes sai kogu see ilu läbi ja Jüri Järvet puhub juba suusakuurordis šampapokaale puhtaks. Lähen löön kokku. Oma aastavahetuse hõrgutistega eputan järgmises sissekandes. Head Ewerti aastat kõigile!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar