Järgnev lugu võib solvata sporti armastavaid inimesi. Seega - meeldivat lugemist! Ja kui keegi tahab teada, miks ma üldse viimasel ajal blogida ei jõua, siis vaadake seda linki:
Kunagi aastatuhandeid tagasi kakkusid toredad kreeka poisid ennast porgandpaljaks, õlitasid üksteist sisse ja otsustasid kõigest väest võidu tillid pikalt ees punuma panna. Rahvale läks see väga südamesse. Nad juubeldasid nii, et silmad märjad ja lubasid võitjal põleva roikaga mäe otsa ronida. Ja siis nad mõtlesid – hei, see on ju nii vahva, mis oleks kui teeks sama pulli nelja aasta pärast jälle? A mingi boonus võiks ju kah olla. Ahhaa – teeme nii, et kui mõni abielunaine platsile tuleb, viskame raisa kalju otsast alla! Lahe! Ja mingi sadakond härga võiks kah ära veristada ja kintsud sellele Zeusi-nimelisele tüübile visata. Diil!
Pean tunnistama, et minust vihises see spordivaimustus juba kooli ajal kauge kaarega mööda, nagu lendaks kajakas lennukimootorist kui tal tibake rohkem mõistust peas oleks kui ahjus praksuval puuhalul. Mingid spordipäevad ja -nädalad muidugi toimusid aga häid tulemusi sain ma sellistel põnevamatel aladel. Näiteks inertsipõhine võit pikima liu laskmises või teine koht uisukarnevalil kauboikostüümi eest. Riietusruum haises higi ja juustuste sokkide järele ja tüdrukuid seal kah polnud. Siis ma tihtipeale istusin seal võika odööri pilve sees ja pidasin sisemist monoloogi teemal, et mis sunnib inimest jalga kakkuma neid koledaid marati dresse ja jooksma nii et vere maitse suus võimalikult kiiresti mööda seda kuradi lapergust ringteed meie koolimaja taga.
Mõnikord mulle aga keka tund meeldis. See oli siis kui plaanis oli orienteerumine. Normaalne härrasmeeste ala. Jalutad kaunis Elva männimetsas, tõmbad kopsudesse karget sügisõhku, arendad pinginaabriga intellektuaalset vestlust päevapoliitilistel teemadel ja vahepeal fikseerid mõnel puul värvilataka. Pärast on meel kenasti keemiatunniks virge ja kuskilt töövihiku vahelt ei tule välja kõvaks kuivanud sokipaari.
Sellega seoses jõuame tervisespordini. Ma olen küll paks ja laisk ja puha, aga ma ju annan aru, et inimene peab ennast liigutama. Ta teeb seda enne või pärast tööd ja vormis, mis talle kõige rohkem naudingut pakub. Kes sörgib, kes sõidab jalgrattaga, kes taob pinksi või kes aeleb suure täispuhutud palli otsas. Selle jaoks on inimesel vaba aeg ja vaba tahe. Ja see on tore. Nüüd algab jälle see olümpiatramburai. Vanal heal Inglismaal lüüakse kaamerad ja teisaldatavad peldikud püsti ja läheb andmiseks. Miljonid silmapaarid võivad läbi telepurgi jälgida kuidas inimesed teevad tööd. Tulevad trussikutes tüübid püünele ja vaadatakse, kes paremini üle pulga hüppab või kivi kaugemale viskab. Kui hästi läheb, ongi vorst leiva peale välja teenitud. Pärast on seina peal hunnik numbreid, millega inimkonnal pole miskit peale hakata. Ei ravi need vähktõbe ega lennuta meid kosmosesse. Ja kui pärast pressikonverentsil suure töö tegijalt küsida, et kust otsast see maailm nüüd parem sai, võib kuulda, et nüüd maandus tema jalg eelmisest korrast kaks sentimeetrit kaugemal liivakasti ja et kõige tähtsam on anda endast sada üks protsenti.
Kokkuvõtteks – kaunist olümpiaaega kõigile! Mure hinge pealt ära räägitud ja saan nüüd vähemalt ise südamerahus selle telemaratoni ajal õue peal jalgu kõlgutada ja muid toimetusi teha.
Retsept nüüd siis. Tegin ribiliha väikese röstitud porgandi, võis praetud kukeseente ja kartulipudruga. Lihaga oli sedasi, et pipra-soolaga maitsestasin ära ja surusin mõlemale küljele salvei lehe. Siis praadisin küljed pannil kiirelt üle ja panin ahjuvormi. Porgandid lasin kah pannilt üle ja valasin koos praeõliga sinnasamasse. Juurde valasin veel balsamveiniäädikat ja surusin noaga lapikuks mõned küslaküüned. Ja siis 220 kraadi juures ahju. Kartulipudru tegemist vist seletada pole vaja ja seeni oskab sibula ja võiga kah iga mats sussutada. Roog sai väga nämma. Ausõna.
