Vahefiniš

Tere! Mina siin! Onu Myrakas! Üks rallietapp on selleks korraks läbi, eluralli kestab edasi. Kuniks maksa antud on. On olnud väsitav kuid lõbus. Kohati isegi homeeriline. Hetkel meenus näiteks kaunis sõit Tartust Viljandisse peale sealseid esitlusi. Kestis see nadi tunnikese aga ilma liialdamata - kui välja arvata hetked, mil ma "mhmh", "ahah" või hämmeldunud "ohhoo!" huulile manasin - täitis noorkirjaniku isa oma senise elu autoajaloo ettekandmisega. Sain detailse informatsiooni näiteks ilmaoludest, mil 91 aasta Opel Record sai vahetatud 98 aasta Audi 100 vastu. Müüja vuntsidest ning enne tehingu sooritamist manustatud sööklamenüüst rääkimata. Kaunist sissejuhatusest hoolimata on tekkinud koormatäis kraami, mida ma paratamatult mõnda aega vihata kavatsen. Näiteks tehnika vedamine, eskalaatorid ja liftid, parkimismajad, rahulik ning tundeline muusika, pintsakud jne. Samuti tekib mul lööve (ka genitaalpiirkonnas) kui keegi kasutab sõnu "reis", "ränd", "palve", "maapoiss", "kõrb" ja "sõstrapõõsad". Tegelikult oli raamatuesitlustuur väga valgustav. Kui keegi tahab teada kus ostukeskuses ja mis linnas mingi konkreetse raamatupoe mõni kindel teemariiul asub, kuhu parkida auto ning kuidas sinna kõige otsemini saab - helistage mulle. Nutan ja räägin. Sain sellel tuuril ka mitmeid kingitusi. Mainides mõned neist: vorstilatt, küüslauk, mesi ja raamat. Saab teha ükspäev karmi sakuska ja pisut lugeda mõnusasti. Peale pealinna õudusi (mille raames armastatud noorkirjanik sai parklahindadega põrkudes mitmeid raevuhoogusid) suundusin uuesti Taaralinna, et anda võimas süldilive ühes sealses kolepubis. Tundus, et sellesse puhvetisse olid valgunud kõik indiviidid, keda mujale sisse ei olnud lastud. Meestel eranditult algas juuksepiir kuskilt kulmude kandist ja naised kulutasid kogu oma ajuressursi, et juhtida tagumikud demonstratiivsesse kõnnakuga harmoneeruvasse ennastunustavasse võnkumisse. Kuidagi oli ju need isased primaadid vaja jookide eest maksma panna. Olles entusiastlikult esitanud kõik need "amarillod", "valged roosid" ja "kasatshokid" lohistasin oma klaveri autosse ja kulgesin monotoonselt kõiki liikluseeskirju eirates kodu suunas. Igaks juhuks ostsin ka nälja leevendamiseks bensiinijaamast võileiva keedumuna ja lõhega. Viimast ma reaalselt komplektist ei leidnudki. Aga ma pole ka mingi Sherlock Holmes muidugi. Eile ärkasin hommikul teadmisega, et tuleb tahmase näoga mees katusele juhatada ja pestud näoga mehel lasta armutult oma paremat õlavart tindise nõelaga torkida. Nii läkski. Korsten sai puhtaks ja käsi sinisemaks. Kõrvale maitsvat õllekest. Olin juba kenal hilisõhtutunnil aluspesus sulnisti teleka ees nina nokkimas kui saabus elusaatusi väänav telefonikõne. Ma olen muidu tugeva iseloomuga põhjamaa vägilane aga lasin ennast veenda ning kirjutasin alla kutsele sõita linnast välja viina jooma. Projektis osales erinevaid rohkem ning vähem tuntud rahvakunstnikke, kelle nimesid ma siinkohal nimetama ei hakka. Kui sedavõrd nimekad kolleegid sind moraalselt läbi raputavad, pole viisakas keelduda. Sestap leidsin ennast mingi hetk pilla-palla silmadega ning ainult vokaale evivast elukunstnike seltskonnast, viin oli otsas ja kodu kaugel. Tahtsin jälle pisut nutta. Majaperemees nägi mu silmis meeleheidet ja orgunnis mulle leebe 200 krooni eest takso tagasi linna. Andis veel ka keldrist hunniku sinepeid, mille säilivusaeg oli lõppenud (ma ei valeta) 1995-ndal aastal. Ärkasin täna kerge kuklavalu ja suhteliselt valju vihaga enda suhtes. Kohe helises ka telefon, milles anti mulle teada, et kohe laekub töömees, kes kogu mu taksost üle jäänud raha omale võtab. Armas. Tegin võileiva asemel endale ühe külma õlle. Nii prozaci asemel. Aitas küll. Kui esimene ehmatus oli möödas, tegin ka maitsva roa, mille kohe teile siia kirja panen. Sellele saavad järgnema mõned copy-paste sooritused vahepeal Muti poolt vormistatud imeroogadest. Kannatlikku meelt ja südametuld teile seniks!

Ribiliha ahjukartuliga. Tegin lihatükki sügavad sisselõiked pea kondini ja panin sinna soola-pipart, küslaküünt ning salveilehe. Soola panin lihale ümebr kah. Siis 200 kraadiga ahju. Samal ajal keetsin ette kartulid nii poolkõvana. Need lõikasin pooleks ja panin juurde ka porgandi ja sibula tükid. Need siis kah ahjupannile juurde. Kartulie ja lihale sopsutasin veel peale ka hakitud chillikauna ja kartulile eraldi veel pisut värsket hakitud rosmariini. Kulinaga oliiviõliga üle kraam ja uuesti ahju. Nii tunni jagu lasin kraamil ahjus olla, siis võtsin korra välja, pintseldasin liha BBQ kastmega ja kartulile panin peale riivjuustu ning ahju tagasi paarikümneks minutiks. Väga maitsev sai.

Väga hea täidetud kana. Vaja on kinni püüda kana, 1 saiaviil, 1 paprika, 2 sellerivart, rosmariini, peterselli, maisi (mul oli minimais), törts kanapuljongit, 200 g juustu. Kana pesta seest kui väljast, kuivatada, maitsestada sool + pipar. Sai kuubikuteks ja pannil õlis krõbedaks, kõrvale ootele. Paprika ja seller hakkida, õlis hautada natuke, ma panin kohe rosmariini ka, siis juurde mais ja sorts puljongit, jälle nats hautada ilma kaaneta nii, et vedelik aurustuks enam-vähem. Maitsestamine, sai ja petersell juurde. Ahju 180-200 C juurde kana peale selle mudru kõhtutoppimist ja hambatikkudega kõhuõõne kokkutraageldamist. Kana võib sulavõiga pintseldada, alguses küpsetada selili nii 40 min ja siis teine pool üles ja veel 40 min. Vahepeal võib praerasvaga pintseldada. Mulle maitses väga ka see täidis pärast kana kõrvale, järgmine kord proovin sinna lisada veel tiba küslat ja tshillit.

Jamie hautatud liha lehttaignas eesti moodi. Vaja on 500 g lehttainast, mis oleks ühes tükis, u 600 g veiseliha, 2sellerivart, 3 punast sibulat, 3 küslaküünt, rosmariini, võid, 2 porgandit, võib ka seeni kui soovi, 1 pudel Saku tumedat (Jamie võtab Guinessi), 1 supilusikatäis jahu, veidi puljongit või vett. Sibulad viilutada, oliiviõlis mõnusaks, sool + pipar. Juurde rosmariin ja hakitud küsla, tükk võid. Natuke pannil. Juurde viilutatud seller, porgand, (seened), veiseliha väikesed kuubikud, sool + pipar. Jälle praadida natuke. Õlu, jahu, tirts vett või puljongit, et enam-vähem kataks. Arvestada, et lõpuks ei oleks liiga vedel see meie pirukatäidis. Siis mingi kaanega anumaga ahju hauduma kaheks tunniks 190 C. Lehttaignast võtta 2/3 ja see rullida suht õhukeseks ja sellega vooderdada ahjuvorm nii et taigna servad jäävad ka üle ääre rippu. Mul on selline kandiline klaasist, külje pikkus 22 cm, tundub väga väike, aga pärast tuleb välja, et seda pirukat ei suuda mitmekesi paari päeva jooksul ära süüa. Enne täidise vormi valamist, sisse 100 g riivjuustu ja täidise peale veel 100 g. Rullida allesjäänud 1/3 taignast vormile kaas, sellele noaga lõigata õrnalt ruudustik peale. Mitte taignast läbi lõigata vaid lihtsalt õrnalt ruudud, mis siis lehttaigna omadusi arvestades ahjus kenasti laiali küpsevad. Siis alumise taigna ääred munaga määrida ja kaas peale tõsta ja hellalt voltida alumise taignaga kokku. Pealt määrida veel munaga ja 180 C ahju 40 min. Jamie armastab sinna peale enne söömist puistata võist läbi lastud rohelisi herneid. Vahetult enne magamaminekut ei soovita seda kaunidust süüa (või siis tuleb väga mõõdukalt seda teha).

Ja nüüd sügage natuke tantsukintsu. Ajee!