Tunne oma kodumaad

No juhhainii, olen korraks oma sisemiselt Vilsandilt puulusikate treimise õpitoast jälle reaalses maailmas tšillimas. Mõtlesin, et panen kiirelt ühed vallatud reisimuljed kirja, enne kui ära tuhmistuvad. Tegin nimelt Mutiga tsikli seljas Eestile väikese tiiru peale.
Kogu jama sai alguse sellest, et ootamatult saabus puhkus. Kuigi evin rämedat karmavõlga, mille alusel ilmataat seks ajaks kütte seinast välja tõmbab ning taevast silikaattelliseid ja pandakutsikaid alla loopima hakkab, otsustasin olukorrast parima võtta. Pakkisin trussikud ja podagrarohud kokku, viskasin vanamoori endale selja taha ja tõmbasin maanteelinti mööda täpiks. Tütre ja ämma jätsin kodu valvama. Neil moosivarastel oli ekipaaži ära saates muidugi totšna siuke nägu peas, et „tahame – sööme kisselli, tahame – kuulame transistorit,“ aga tagasiteed enam polnud.
No ei jõudnud rattale korralikku hoogugi sisse saada, kui sõbra maja juba paistsis. A semul nigu kiuste saun kuumaks aetud ja õllepurgid nummisti külmas veevannis ulpimas. Peremees ise rippus kaseladvas ja nüsis oksi värskete vihtade jaoks. „Ega maantee eest ära libise!“ sündis uljas tõdemus. Umbes saja seitsmenda leili juures ilmnes, et keegi on kõik õlled persse pistnud. Meie need ilmselgelt olla ei saanud, sest leilide vahel tegelesime intensiivse sääsetapuga. Käisime läbitorgitud kotte sügades Mutilt tema viimaseid siidreid mangumas, aga tulutult. Emandal ei läinud süda haledaks. Tuli kaine peaga magama minna.
Järgmisel hommikul keerasime lenksu Peipsi suunas. Kuna tsiklil hirmsasti janutas (küllap tema need õlled piistu pani), tõmbasime esimesse tanklasse. Üldiselt rutiinne peatus ja argine sagimine. Üks peni uuris prügikastide sisu ja töömehed üritasid plekktahvlitega pääsukesi kinni müürida. Oleksime võinud lihtsalt paagi täis lödistada ja edasi sõita. Aga ei. Mutil oli enamat vaja. See seisis, kiiver peas ja klappidest Justin Timberlake lõugamas, keset tanklaplatsi ja röhatas jõhkra puraka nii, et hommikused omletitükid lendasid. Maailm jäi hetkeks seisma. Oli kosta vaid rekkamees Voltsi käest pudenenud nr. 46 silmusvõtme kukkumist päikesekuumale asfaltile. Kadusime nagu sitt lehma ihust.
Peipsi ääres hakkas meeleolu juba tasapisi tagasi tulema. Ostsime igaks juhuks ühe taksisuuruse suitsulatika ja muljusime ta kuidagi reisikohvrisse. „Pärast hea võtta,“ teate küll. Siis liuglesime kõik need staroveride külakesed esimese käiguga läbi, endal silmad põlemas ja tatt nirisemas. No miks ei võiks endal üks sääne onnike olla? Muidugi oli igas külas ka paar klassikalist „murra mulle kaigas perse“ kõva meest kolmemeetriste kivimüüridega Viljandi haigla mõõtu villad püsti pannud. Ma arvan, et mõistust on maailmas konstantne kogus ja seda lihtsalt igaühe jaoks ei jagu.
Kuna viimased kilomeetrid olid üritanud kõik külakassid end meie järel hingetuks joosta, otsustasime, et viimane aeg on latikas pintslisse pista. Õnneks paistis eemalt Kauksi rand. Teeotsal passiv helkurvestiga nooreks neegriks päevitunud djuud andis teada, et tsikliga saab rannaparklasse tasuta. Autojuhtide käest korjas ta aga julmalt 6 euri. Selle eest ju hea külasimmanil naabriplikale masinajäätist osta!
Kui kaitsmetega paksudes coretex-riietes rannaliivale potsatasime ja kilekotis luudega pudruks muljutud kala lutsima hakkasime, suutsime jälle aja korraks seisma panna. Seekord otsustasin hämmeldunud päevitajaid veelgi üllatada. Kakkusin end suspensioonide väele ning tormasin maa rappudes ja ise „Pärlipüüdjat“ jorisedes loksuvatesse lainetesse.
Jõhvini läks sõit üsna ladusalt, kui välja arvata paar põrnikat, kes vesiiri ootamatult rohelise lögaga katsid. Siis aga sattusime jõhkrasse labürinti. Kohalikud on siukse viadukti konstrueerinud, et siga kah ei näksi. Õhus pöörduvad, kaarduvad, ristuvad, lahknevad, koonduvad, jagunevad ja paarituvad teelindid, mille puhul ei või kunagi kindel olla, kuhu nad su viivad. Rahva hulgas käivad legendid, et iga päev läheb sellel viaduktil jäljetult kaduma kümneid sõiduvahendeid. Meil õnnestus sealt pääseda peale paaritunnist „doktor, siin te olete juba olnud“ ringmängu.
Ühel kaunil hetkel olime igatahes legendaarses kuurortlinnas Narva-Jõesuus. Igas hotelli moodi hoones käisid pulmad ning lõugas Vene estraad. Kuna üksikud vabad numbritoad maksid sama palju, kui pilt Kardashiani nabast, tuli hakata otsima miskit hostelisarnast. Aga katsu seda teha linnas, kus mitte ükski tont sõnagi eesti keelt ei räägi. No oledki täitsa nagu teisele poole piiri sattunud. Kraapisin oma keskkooliaegsed oskusteriismed kokku ja proovisin „huisid“ ja „bljääde“ vältides end kuidagi inimestele arusaadavaks teha. Ühe veerand tundi kestnud telefonikõne tulemusena olin lõpuks üsna kindel, et mõnesaja meetri kaugusel on üks magala, kuhu saaks end sisse sättida. Asusime otinguile. Õnneks hakkas kohe padukat kallama. Ja kogu selle faking paduka aja siristasime meie ligedate riietega mööda Narva-Jõesuu tänavaid edasi-tagasi nagu marutaudis nirgid. Just siis, kui päike pilveserva tagant taas piiluma hakkas, tuvastasime ühes umbtänavas kolmekordse korrusmaja otsalt pisikese sildi „Guesthouse“.
Retseptuuris tiksuv blondeeritud peaga eakas daam ei lasknud end segada faktist, et võtmestendilt polnud puudus ühtegi võtit, vaid hakkas silmi pööritades tšekkima, kas ikka leiab meile ulualuse. Selleks oli tal vaja käima vändata päevi näinud IBM 286 ning nina pool lauda enda alla võtva kineskoopkuvari klaasi vastu lömmi suruda. Hellad 50 eurot hiljem kuivatasime tikutoosi suuruses numbritoas juba riideid.
Suundusime linnaga tutvuma. Erinevate seiklusmängude läbi saime teada, et kaugeltki mitte igas kohvikus pole võimalik tellida kohvi, külma õlut soovivad ainult peenutsejatest türapead ning tänaval toidu jaoks raha lunivad poisiklutid tuleb kukemuffi saata, sest nad on eemal tatistavate suuremate kraadede käepikendused.
Õhtu kujunes lõppeks siiski päris meeleolukaks, sest häälte suunas liikudes jõudsime Narva jõe kaldale mingile vabaõhupeole. OSB-plaadist ehitatud laval mängis 5-liikmeline livebänd Vene platnoisid. Kuna lava katus jooksis kusagilt pooleteise meetri pealt, mängiti olude sunnil istudes. Esimese seti lõpus sammus solist otsejoones minu juurde, lõi käe pihku ja tänas, et kohale tulin. Mul pole õrna aimu kah, miks. Äkki meenutasin kohalikku linnapead? Nagu hiljem selgus, oli toosama vokalist ka koha omanik. Baaridaamilt õlut ja kanatiibu tellides kuulsin esimest läbi valu sündinud eestikeelset sõna: „kjoogiviljadega?“ Teise seti ajaks oleks muidugi mähkmed hädasti ära kulunud. Hakati Smokiet kaverdama. Mul polnud halli aimugi, et neil on laul sõnadega: „fuulishli tuu faarts on se teiböl“. Mutil purskus igatahes kõrvadest siidrit.
Järgmisel hommikul ajasime nagu meelevigased Narva linnuse sissepääsu taga. No lõpuks ikka leidsime. Platsil valmistati linna päeva ette. Loomulikult jälle vene muss ja mingi menopausis porgandihäälne pedagoog lõugamas läbi mikrofoni väikesele tüdrukule, kuidas too haldjalikumalt laval vingerdama peaks. Ostsime piletid ja ronisime torni. Vigases eesti keeles sildid eksponaatide juures tundusid juba suuremeelse vastutulelikkusena. Näiteks võis vaadata kahekäemõõga „koopjat“. Torni tipus mööda välisseina äärt kulgeval galeriil tippides võttis küll sita nii vedelaks, et oleks peaaegu keskaegsesse peldikusse tormanud, aga pidasin siiski vastu.
Põhjaranniku kalurikülade suunas sahisedes jäime järjekordse paduvihma kätte. Sada kilti külma dušši ja Altja kõrtsi juures me olimegi. Kõht korises ja hambad plagisesid. Astusime heauskselt sisse, aga kõrtsmik seletas kuivalt, et põhimõtteliselt võin endal ise suhu üritada võtta ja prääksuga kükke tehes vasakule nahhui tõmmata. Et mingid Poola pan´id ja hujonnid tahavad isekeskis õdusalt klimbisuppi luristada. Tõmbasin kõrtsi peldikus lihtsalt jonni pärast kaks korda vett. Mind näkku ei nikuta.
Kuna mandril meiega ilusti ei käitutud, võtsime jõuvarud kokku ja põrutasime ühe jutiga Saaremaale ühte maapealsesse paradiisi. Aga see on juba üks hoopis teine lugu.

Ahjaa. Eile tegin umbehea lihamarinaadi. Tõin maasikad mängu ja see tasus täitsa ära. Proovige järgi, kui julgete. Alljärgnevast lödist piisab 1,5 kg praelihatüki menetlemiseks.

• 4 küslaküünt
• 3 sibulat
• 6-8 maasikat
• 1 tšillikaun
• 100g mexican salsa ketšupit
• 1 sl sinepit
• viie pipra segu
• soola 
• demerara suhkrut
• 3 sl valge veini äädikat
• punnsuutäis oliiviõli

Varga peas on plastikust pärg

Rimis on Jack Daniels´i soodukas, et te teaksite. Kolleeg käis luurel ja kandis ette. Kui teilgi tähekombinatsioon S.O.A. adrenaliini vahtu peksab, käige enne õhtut poest läbi. Tublimad saavad  oma valgustatuse hommikupäikeses, ma ise jätan rõõmu homsesse õhtusse.

Muidu oli tore päev. Karvaselt armetu intro tegi peni, kes oli öösel jälle väliköögi prügikastis vargil käinud:

Ma kujutan ette, kuidas ta mõtles: "Lähen teen nämma-auku korra piilu-piilu, vanad persed põõnavad, mine tea, mida näkkab!" Ja hetk hiljem: "Oi vittu! Nüüd jään totšna vahele! Bljääd, keegi juba tuleb uksest! Teeskleks rabarberilehte? Oleks Vinski siin, võtaks ampsu pulbrit ja põrutaks kannaga vastu varvast..."

Loomariigi kättemaks mulle kui südametult irvitavale peremehele oli muidugi karm. Selle seletamiseks tuleb ajas paar nädalat tagasi astuda.

Viimasel ajal tarbisin tubakatooteid nagu Evelin Ilves maherukkijahu peale Ärma talu aidas peetud PR koosolekut. Ühel hommikul vorstileivalt kopsutükke noppides mõtlesin, et e-sigaret ja alkoholivaba viin võiksid mu ju iseenesest päästa. Poole rumalusest suutis muidugi pärastlõunal kurku jooksnud õlu laiali peksta. Aga USB laadimisega vilkuva imemiskõrsiku olin juba pere rõõmuks ära tellinud.

No eks ma siis luristasin seda võlujunni tänagi töö juures rõdul, ise tänaval mööduvaid naisi pilguga noolides. Mängusuitsu maitse tõi lapsepõlve meelde. Kes nõuka ajal Kalevi kohvinätsu mekkinud, teavad, mis maitset visuaal-esteetilise lõõgastumise vahele katsetasin. Mingil hetkel aga liugles kuskilt välja üks tige herilane, kes kogu šõu ära tahtis rikkuda. Ründas mu laetud piipu nagu putšistid teletorni. Te nüüd loodate, et lasin sõgedikul keele jämedaks pista. Unistage edasi. Nipsuga lasin pooleks kuradi võõrvallutaja. Kogu jant oli mu lihtsalt hellalt hajevile ajanud ja üritasin vaatuse lõppedes suitsu tuhatoosi kustutada.

Koju tulles rahustasin end onu Myraka klassikalise kiirtoiduga. Kraam, mille peale saab alati kindel olla. Toit, mis end ise valmis teeb. Miljonite rasvalõugade lemmik! Ahjukartulid kiirmarinaadis peekoniviiludega. Kartulid sälgutad sügavalt noaga läbi, et kiiremini küpseks ja siis möllid rosmariini, pipra, soola ja oliiviõliga kokku. Mõnusatele paksudele peekoniviiludele viskad peale sinepit, piprat, soola, mett ja balsamveiniäädikat. Kogu mudru lükkad ahjupannile ja paarisaja kraadi juurde küpsema. Küll  sa aru saad kui valmis on.

Vahepeal on täiesti mõistlik õues naabrimehega mõni õlu lükata ja poliitikuid kiruda.

Aga muidu loomulikult ootusärevuses kiljudes: "Trouble is Charming!"

Pororalli

    Tähendab, tekkis soodne olukord õkvalt niisama siia miskit toksida. Päike särab taevas nagu keskmine geiparaadi patsient ja esimene kuldnukk pasandas ujedalt just Naabrimehe terrassi käsipuu täis. Nagunii saab vastava süüdistuse hiljem hoopis mu arulage buldog. Aga kellele tal kaevata. Käisin tiiru turul ja viskasin mitme sea jagu kõrvasid potti hauduma. Loomulikult säärase maiuse kallale kogenud kavaler ilma tarvikuteta ei asu. Sestap avangi nüüd kogu selle toreduse keskel neist esimese ja naeratan nagu binokliga kiilaspea naiste plääzi kõrkjapuhmas. On aeg juhtunut meenutada...

    Kõik sai alguse sellest, et ükspäev sain telefonikõne sõbralt, kes oli mingilt saami nõialt impulsiivostuna soetanud igaks juhuks pool põhjapõtra. Ilm kiskus aga vägisi sulale ja oli oht, et puukuuris resideeruvale rümbale tahab uuesti elu sisse tulla. Igatahes inises õnnetu laristaja niikaua mulle kõrva kuni käega lõin ja kapist pesu vahelt kirsturaha fondist mitu eurot välja sikutasin. Hetk hiljem seisin juba nõutult keset õue, käes kilekott külmunud põhjapõdra ribiga, mida õuekoer salamisi alt äärest näksida püüdis.

    Tegelikult seisis see elajas mul päris pikalt sügavkülmas kuni eelmisel nädalalõpul ta seltskondlikult ära menetleda võtsin. Retsepti, mille modifikatsiooni käiku lasin, sain oma kirjasõbralt Metsavanalt. See allpool. Koos sulatamisega oli kulinaarne rännak kolme päeva pikkune. Eino roog tuli imehea ja kõik sinna juurde samuti. Mul olid vanemad külas. Nemad on väga konservatiivsed vanakooli toitujad. Keedukartul, jahukaste ja kotlett. Maitseainetest ainult pipar ja sool. See on nende kreedo. Lasin neil lahkelt ette tõsta ja olin valmis oskarivääriliseks pilkude ja valitud lausete laviiniks. Aga suur oli mu üllatus kui liuad tilgatumaks kühveldati. Isa oli vähe pikema vinnaga ja üritas poole ajast pilguga oma taldrikut tühjenema sundida. Lõpuks andis temagi järgi ning läks vana head nuga-kahvel-hambad marsruuti pidi. Olen sunnitud ääremärkusena lisama, et poro maitses nagu lammas, sesmõttes poleks sellel saami nõial hädasti vaja olnud seal hangede vahel väitsaga vehkida. Aga võibolla oli tal mingi ohverdav veristamine enivei kuugelkälendäris sees.

   Mina igatahes olin nii lahe mees, et vajutasin järgmisel päeval inertsist veel rammusa šnitsliõhtu perele letti. Selle peale tegi minu vasakus labajalas resideeruv podagra keset ööd ühe silma lahti ja hakkas õrnalt koputama, et kas ma ei tahaks vahepeal vähe heina näksida. Kirjutasin ettepanekule pikemalt mõtlemata alla. Hommikuks oli labajalas vaikus majas ja minul seisis ees elu hirmus katsumus - tuli minna sünnilinna koolilastega kohtuma ja oma laasteraamatust rääkima. Terve tee vibreerisin hammastega roolist kinni hoides. Poolel teel sai õnneks selgeks, et tegemist polnud elementaarse paanikaga vaid auto soojendus oli saba andnud. Kohalikku raamatukokku laekudes olin igatahes sedavõrd liimist lahti, et lasin endale ilma suhkruta kibuvitsateed pakkuda. Ja käisin toaletis aeg-ajalt silmi kõvasti kinni pigistades kümneni lugemas. Olen üsna kindel, et kui lõpuks kell helises, siis lasin tilga püksi. Seejärel lajatasin endale labakätega vastu põski, manasin näole lennartmeri naeratuse ja sisenesin põrgukatlasse. Tegelikult läks kõik maru toredalt. Kui olin esimeste kokutustega lapsed naerma saanud ja jää purustanud, jätkus lobisemist terveks tunniks.

   Oi, mis ma jauran, seakõrvad on vahepeal ennast ise maitsvaks istunud ja uus tarvik ootab avamist. Kõik marss tööle tagasi!

Põdraribi läks kõigepealt üheks ööks marinaadi. Selline klassikaline keedukas, kus vees suhkur, sool, äädikas, sibul, pipra- ja vürtsiterad ning loorber. Teisel päeval siis ahjupotis pruunistasin/kuumutasin sellise kraami: või, pekikuubikud, roheline sibul, küsla, sidruniviilud, mesi, sinep, kaneel, nelk, estragon, porgand, viie pipra segu. Peale läks klaasike punaveini ja ülejäänud puljongit ning marinaadist välja võetud ja rätiga kuivatatud ribid sinna sisse. No ja siis podisema. Ise aga salati kallale. Salatisse läks kapsas (panin tavalise, võinuks olla punane), sibulaviilud, valged leiges vees leotatud rosinad, lusikatäis riivitud ingverit, punaveiniäädikat, õli, sinepisorts, paar tükeldatud pirni ja äkki oli veel midagi. Ei meenu. No see kah tõmblema ja kartul pudru tarvis keema. Lõpuks kõik lauale. Ahjaa - keeduleemele surts sojat juurde ja oivaline kaste kah kohe võtta.

Kuidas kunstnikuhärra reaalsusest eemaldus ehk järjekordne kolumn

        Tere, nupsikud! Kohe varsti räägin teile, kuidas ma Podagrat käivitanud olen . Seniks aga igakuist lugemist:

Juhtus sedasi, et veetsin osaliselt tänavuse sulni varasügise (loe: juuli) Haapsalu nimelisel muinasjutumaal. Pean tunnistama, et enne kodu-uulitsalt lahkumist oli mu rasvunud süda kergelt potikusse vajunud. Mõelda vaid – eemale perest, koduloomadest, Naabrimehest, saunast ja väliköögist. Ees ootamas võõrad inimesed, vastutusrikas töö ja janused õhtud ilma toetavate koduseinteta. Kokkuvõtvalt siis operatsioon koodnimega „Valge Daam 2012“. 

Ehkki pinnapealsel kompamisel võib mind pidada kinniseks, sarkasmi pritsivaks ja introvertseks karvikuks, olen sunnitud paljastama saladuse: tegelikult olen ma südamilik ja joviaalne, aga lihtsalt tagasihoidlik. Nagu geneetiliselt muundatud kaisukaru. Igasugune avalikkuse tähelepanu paneb mu üle kere sügelema ja sääretõstejooksus padrikusse aerutama. Seega esimesele kohtumisele trupi ja korraldajatega sõitsin nagu ürgpohmellis traktorist, kes on naistesauna lukuauku piilumisega vahele jäänud. Süda tagus justkui topeltkiirusel käivitatud Scooter´i hittloo basstrumm ja punastes silmades peegeldus elementaarne õud. Lasin ennast alandlikult rahva ette tirida ja vedasin verd täis kogunenud molusse häbeliku naeratuse, mis lausus minu eest: „ah, mis nüüd mina, ma siin need paar tagasihoidlikku vokaalinstrumentaalpala tegin kodus lihtsalt...“. Pärast kakkusin mänguplatsil närviliselt pakkideviisi suitsu, nii et pidin lõpuks peaaegu kopsud välja köhima.

Kui oma teisel tulemisel stuudiokola ametikorterisse noore infarkti piirimail sisse tassisin, oli sisetunne juba tugevam. Julgesin minna omal käel linnaga tutvuma. Suur oli mu üllatus kui nägin kitsastel tänavatel armsate nukumajade vahel liikumas ainult noori peresid rasedate emmede, hoolitsevate isside ja lõbusate pisipõnnidega ning elegantseid maitsekalt riietuvaid vanureid. Mitte ühtegi nokkmütsiga põmmpead! Kõigil olid näod naerul, nii et mul tekkis korra kahtlus, et kas kuskil läheduses mingit prozaci-poiste turundusüritust ei peeta. Kohtasin ka ühte pudelikorjajat. Härra oli laitmatult puhtas triiksärgis ja viigipükstes ning rääkis vajadusel laitmatus inglise keeles. Ei saa ju päriselt olemas olla! 

Ja sellest päevast tundsin iga keharakuga kuidas Haapsalu mind oma pehmesse embusse võtab ja pehmetel sulgpatjadel kaasa veab. Päeval käisin proovides ja sain teada, et kaunis sadamalinnas elavad nii sõbralikud ja toredad inimesed nagu siiani on nähtud ainult hollivuudi filmides. Kõik nad sõidavad jalgratastega ja magavad arvatavasti ainult talvel. Peale pikki ja väsitavaid proove oli öö läbi igas hirmarmsas söögi- ja joogikohas neid mulle kelmikalt lehvitamas ja tujuküllaselt kannu kokku löömas. Ja saate aru – nad tegid teatrit töö kõrvalt ja puhtalt rõõmu pärast. Imetlusväärne! Kui varastel hommikutundidel end linnuse peavärava juures või promenaadil pingile istuma sättisin, suutsin ainult armunud poisikese kombel ohata. Ja siis hommikupäikese esimeste kiirte paistel kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal voodi suunas hõljuda. 

Ma ei oska öelda, millise hinnangu annaksid selleaastasele etendusele monokulmude ja karvaste kätega elus kibestunud kriitikud ja kas romuautod suutsid asendada hobuseid või kas nali on surmapatt, aga julgen öelda, et kõik asjaga seotud inimhinged andsid endast kõik ja on raudselt vimplit väärt. Ja teie, Anneli ja Pille, ordenit ja autoostuluba kah. 

Igatahes, armas rahvas, ärge võtke SMS-laenu, et korra Dubaisse torgata. Minge näiteks Haapsallu. See on imeline ka siis kui Valge Daam või Augustibluus on riiulis uue aasta ootel.

Täna läks grillile kiloke kana kintsuliha. Ööpäeva veetis ta sellises marinaadis: 1 hakitud punane sibul, hakitud ja seemneteta tšillikaun, 3 pressitud küslaküünt, sorts worchesteri kastet, samapalju balsamveiniäädikat, sool, pipar, tüümian, 1 sl. mett, ja surakas oliiviõli.

Interneedusest ja muust sellisest ehk Nipiraamatu aprillikuu kolumn

Meenub paari kuu tagune olukord, kus käreda külma ajal vool ära läks. Õhksoojuspump lõi kulpi ja vajus unele. Esimene tund oli lihtne, siis oli läpaka akus veel särtsu ja vähemalt laps leidis endale tegevust. Peagi selgus, et toores liha õhtusöögiks ei sobi, siis läks pimedaks ja peagi hakkas ka külm. Ja päästev pisiasi, et meil on kööginurgas ka puupliit, meenus alles siis kui näost sinistena tekkide sisse mässituna küünlavalgel kapist leitud küpsiseid järasime.

Hiljuti oli meil peres ka selline afäär, et nii minul kui mu abikaasal oli pealinnas tegemist ja laps jäeti pedagoogina töötava vanaema hoolde. Iseenesest täiesti turvaline ja mugav logistiline suurvorm. Paanika saabus aga poolest päevast, kui selgus, et elu õiekesel saab peagi mobiili aku tühjaks ja laadijat ta loomulikult kaasa ei pakkinud. Esivanemad kakkusid peast karvu ja närisid küüsi nagu viimnepäev oleks uksele koputamas. Mõni aeg enne seda oleks lapsel peaaegu kodutööd tegemata jäänud, kuna e-kooli ei õnnestunud sisse logida.

Ise istun praegu oma loomepunkris, kuhu olen nutitelefoniga läpaka tarbeks tekitanud wifi-võrgu ja sõber saadab mu häirimiseks MMS-e Olimar Kallase koomiksist tehtud fotodega. Toas peab naine Skype´i kaudu töökoosolekut, taustaks mängib võrguühendusega dvd-mängija meeleoluga sobituvat netiraadiot. Laps aga vaatab Elioni videolaenutusest multikaid. Kiikan ujedalt netist telekava ja teen paarile saatele märkmed juurde, et õhtul telekas ise õigel ajal soovitud kanalile hüppaks. Üksiti login tugitoolis jalgu kõlgutades vahepeal ka oma töö juures seisvasse arvutisse ja käivitan seal ühe tähtsa programmi.

Või no mis ma räägin – tõstke käsi, kellel pole Facebook´i kontot! Kellele sõbra, kellele lapse, kellele armukese eest. Ja nii põhjalikult, et seal olete edasi ka peale omaenda surma. Ühest küljest on see muidugi inimeste endi poolt vabatahtlikult tekitatud väga põhjalik avalik andmebaas. Teisest otsast oivaline keskkond niisama möla ajamiseks, muljete vahetamiseks või informatsiooni jagamiseks. Ka selliste inimestega, kellega silm silma vastu seistes sellist mõtetki ei tekiks. Samas toob see mu elutuppa sõbrad, kellega pikkade vahemaade ja erineva elugraafiku tõttu muidu üldse ei kohtuks. Klassikaline kõrts, ainult et naps ja sakuska on soodsamad ja bändi saad ise valida.Vean kihla, et enamusel teist seisab näoraamatu aken kogu päeva arvutis avatuna. Ka praegu. Ärge nihelege, võite rahulikult vaadata, kas mõni „like“ on ekraaniserva tekkinud.

Tegelikult on kõik see, millest ma jahun elementaarne nagu verivorst jõuluprae juures. Veidraid tundeid tekitab see ainult seetõttu, et mul on olemas võrdlusmoment. Noorena leppisin ma sellesama MMS-e saatva sõbraga kokkusaamised kokku posti teel. Saate aru, kirjutasin joonelisele lehele, et kohtume järgmise nädala teisipäeval kell 15 Tartu bussijaamas. Kirjutasin ümbrikule sõbra vanaema aadressi ja viisin kirja postkasti. Ja mitte kunagi ei vedanud see primitiivne süsteem meid alt. Ja kui läksin lapsena mõne sõbra juurde mängima, sai kõik paika üleskeeratava käekella ja vanemate poolt nõutud tagasilaekumise ajaga.

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Nautigem nii hüvesid kui äpardumisi. Siis me ehk ei muutu päris äpudeks.

Retsepti juurde mul küll pilti pole, aga siin on üks kuramuse hea ahjuliha marinaad. Mina katsetasin metsanotsuga. Marinaadi sisse käib Põltsamaa Kuldne, sinep, mesi, sool, pipar, rosmariin, loorber, vürts, sibul, küsla. Lõikad umbes 1,5 kilo liha parajateks käntsakateks ja viskad paariks päevaks sinna sisse seisma. Ja siis paned nii 170 kraadi juures umbes kolmeks tunniks ahju.

Tarbige ainult head kraami!

...ehk siis riputan peatselt algava suvepuhkuse puhul esimeseks palaks oma juba ilmunud esimese kolumni. Siis hakkan jälle vaikselt vaatama, et kas ja kuna vaim peale tuleb. Et poleks mingit vägistamist:)

Tere, armas rahvas! Kirjutan seda lugu sombusel maikuu keskpaiga esmaspäeval. Selja taha on jäänud maksa- ja ka närvirakke hävitav nädalavahetus Eurovisioonikarnevali saatel. Nagu iga keskmisest tugevama rahvustundega Eestimaa poeg, kellel pole sõpru või on viimased midagi arukamat tegema läinud, tippisin minagi kikivarvul mõndakümmet lisakilo ignoreerides telepurgi ette. Enne seda muidugi kaubandusvõrgus end ettenägelikult maitsvate tarvikute ning sakuskaga varustades. Viimane polnudki kuigi lihtne, sest isamaa patrioote ning muusikasõpru oli veelgi. Parkla kubises loppis bemmidest ja golfidest ning siin-seal paistis juhme nägusid, kellel ema miinimumpalga eest soetatud subwoofri abiga kõrvust pisut verd tuli. Autode vahel pendeldavate tšikkide sõnavara oli sedavõrd mahlane, et isegi minu kui kogenud kavaleri obstsöönväljendite vara sai tubli täienduse. Lettide vahel sähvis nokkmütse nagu viimsepäeva vikateid. Oli tunda kuidas kogu kaunis kodumaa hingas ühtses rütmis ning kellelgi polnud vähimat kahtlustki, et pisike nukusilmne Getter ning maestro Lõhmus (kes pärast „pomm-digi-digi-digi-pomm-digi-pomm“ tsüklist väljumist on vähemalt sama vinge vend kui Olku) meid aastaid kestnud täiesti anomaalse ning paradoksaalse pausi järel taas võidule viivad. Ohkasin kergendatult kui lõpuks tulema sain.
Pean tunnistama, et olin eesootava teleõhtu tõttu pere ringis täitsa elevil, sest kui ma just naabrimehega õue peal õlut ei mekuta ja millegi asjaliku tegemist ei teeskle, siis olen teatrimajas helipuldi taga või istun oma hubases stuudionurgas hunniku mustade-valgete klahvide keskel ning üritan tulutult mõnd maailma vallutavat hitti välja punnida. Igatahes – kuna lisaks muusikale ja laisale jõudeelule kuulub mu hobide hulka ka köögis askeldamine, asusin seoses mägede taga viibiva palgapäevaga valmistama teravaid pelmeene Juku-Kalle Raidi näpunäidete järgi. Viimast retsepti ma sedapuhku ei jaga, kuna pelmeenid said sedavõrd maitsvad, et lõppesid enne otsa kui mul tuli pähe neist pilti teha. Mingi hetk algas ka teleülekanne ja kuigi mul on suhteliselt tolerantne kõrv, kerkis juba esimeste lugude ajal laubale külm higi ja üle keha jooksid õudusevärinad. Paanikahoost päästis siiski lülitumine R2-he helile. Leidsin ennast mõttelt, et kogu Euroopa vaatab ennastunustavalt aasta suurimat muusikasündmust, millel pole enam absoluutselt mingit pistmist muusika endaga. Laval toimub armutu võimlemine silmipimestavates karnevalidressides, näod võltsnaeratustest krampis, silmis kerge meeleheiteläige. Staadioni peale on laiali hajutatud kilodeviisi juukseželeed ning huuleläiget ja seda kõike raseeritud kaenlaalustega meeste külge. Olgu, ma saan aru, et glamuuri peab olema ja mina oma karvase molli, üle püksivärvli valguva õllemuskli ja munadega muusika austajana üritusele niikuinii ei kvalifitseeruks. Aga peaks ju olema nii, et kui kogu see traalivaali pealt ära rebida, võiks ju asi ise ometi alles jääda. Et kuulad hiljem raadiost ja tunned muusikapala ka ära. Polegi oluline, et mitu punkti üks või teine riik oma naabritelt sai ja mitmendaks jäi. See on oluline spordivõistlustel. Mina pole aga mingi spordimees. Mulle meeldib süüa head toitu ja kuulata head muusikat. Ja seda pole ju palju tahetud. Muidu kuulaksime kõik nagu need põmmpeadki muusikat, mis ajud sodiks tambib, haukaks peale värvilisest pakendist välja kratsitud ja mikrouunis sulatatud plastmasspitsat ja loputaks selle alla keemilise solaga, millest järgmine päev lihtsalt üle keskmise pohmell tuleb.
Ja nüüd tulles tagasi loo algusesse. Et siis sombune kevadilm. Mulle täitsa meeldib. Meeldib kohe sedavõrd, et tuli jõulutunne peale. Sestap alustan üksiti traditsiooniga anda kallile lugejale iga loo juurde ka üks retsept. Praegu valmib mu tagasihoidlikus köögis seapraad ahjukartuli ning praekapsaga. Kartulist-kapsast ei hakkagi rääkima, eriti kuna olin kapsa osas seekord laisk ja kasutasin purgiversiooni. Küll aga liha marinaad sai hea, proovige järele:
Võtad kilo jagu mõnusalt läbi kasvanud sea küljeliha ja plätserdad ta kokku modruga, milles on teelusikajagu punast karripastat, teist sama palju mett, paari teelusika jagu sinepit surts balsamveiniäädikat ja oliiviõli, 4 pressitud küslaküünt, pipart, soola, tüümiani, tabascot ja natuke ka massi tekitamiseks ketšupit. Lõikasin kamarale ruudud sisse ja panin modru sisse mätsituna mõneks tunniks enne külmikusse seisma. No ja siis ahju ja valmis!

Tärä!

Keda ma petan, suht hõre on olla. Kogu jama on üks pikk juhuste kokkulangevuse jada, ausõna. Kõik sai alguse sellest, et me otsustasime naabrimehega sel nädalavahetusel mitte juua. Nagu hiljem selgus, oli see üks suur hägu. Igatahes - oma siledate ajokuurtega suutsime genereerida idee, et teeme hoopis tööd. Mispeale sai tunked selga tõmmatud ja taara ära viidud, mispeale omakorda oli ju täiesti loogiline jätk saadud füüri eest uued tarvikud soetada. On ju loogiline? On! Ka seda tehes jäime arukaks, see tähendab, ei ostnud õlut kogu taara raha eest korraga välja vaid soetasime tagasihoidlikud 4 kasti. Mispeale oli ka täiesti iseenesest mõistetav teha sauna. Ka saunas jäime väga mõistlikuks, sest töötegemise mõte polnud kuhugi kadunud, arutasime seda omavahel pikalt, pisarateni välja. Mehed omavahel ikkagi. Ja kõigi meie teele veeretatud raskuste kiuste olime hakkajad ka järgmisel hommikul. Mistap jälle tunkedesse ennast veeretasime ja kaubandusvõrgust miskist krohvisegu soetasime. Hinna järgi otsustades oleks võinud seal kottides ka kullapuru olla. Igaks juhuks isegi kontrollisime, epic fail. No edasi hakkas naabrimees kelluga sauna seina suunas mörti pilduma, tegi ta seda ennastunustava entusiasmiga kuni tuvastas, et joomiskäsi on haigeks jäänud. Jõime kurvastunult mõned õlled. Olles faktiliselt korrektne, pean nentima, et õlut jõime regulaarselt hetkest, mil auto sai ära pargitud. Mina eriti, sest mördirallis olin sunnitud publiku rolliga leppima eelneva kogemuse puudulikkuse tõttu. Juhtisin nö ergutusmeeskonda. Korralikule härrasmehele aga loomulikult niisama passimine ei meeldi ja seepärast olles paari õlle jagu piidelnud kuidas paarimees valu trotsides kelluga armutult edasi vehib, otsustasin endale ja talle teha preemiaks väikese veiseliha-värskekapsasupi. Koos idee endaga selgus ka teinegi pisiasi - supp nõuab härmas viina. Tormasingi ummisjalu tunkede välkudes üle tee poodi. Jäin jätkuvalt arukaks ja ostsin ainult kaks pudelit. Panin nad hellasti sügavkülmikusse jahtuma ning asusin supi kallale. Pärast sõime supi ja jõime viina kiiresti ära ja läksime magama. Punkt. Praegu just lõpetasime kontrollõlled, naabrimees pidas mõistlikuks uuesti pikali heita. Mina jäin siiski kontrollima, et kas peale järgmisi õllesid eelpakutud variant tundub jätkuvalt ahvatlev või enam siiski mitte. Katse kestab. Seniks aga siis supiretsept ja üks pehme ribi retsept, mille paar päeva tagasi vormistasin.

Te võite imestada, miks supiretsepti juures asjast endast pilti pole aga ütlen otse välja - kui viin on põses, siis ei pruugi tekkida kihku joosta hellasti tuppa fotoapastraadi järele. Panen ilu pärast siia oma arulageda buldogi ja tema pimpi foto. Vot nii. Igatahes kõigepealt tükesldasin nii poole kilo jagu noorlooma liha ja lasin pannil õli sees ta üle, siis viskasin potti. Panni pealt lasin läbi veel ka ühe hakitud küsla, kolm hakitud sibulat ja ka tükeldatud punase paprika, need kah potti ja sinna otsa veel hakitud kapsas ja tükeldatud kartul. Paar puljongikuubikut viskasin kah manu ja pipra- ning vürtsiteri ning soola muidugist. Siis vesi peale ja vaiksele tulele pikalt podisema. Tõeliselt armas sakuska.


No ja mingi päev sai pehmet ribi ahjus menetletud. enne viskasin ta marinaadi terveks päevaks. Marinaadis oli vist ingveripulbrit, pipart, soola, balsamveiniäädikat, sojakastet, hakitud küslat, suhkrut ja tubli surakas mingit aasiapärast kastet, mida igas poes müüakse. võibolla oli veel midagi. Ei tule meelde, no ei tule meelde...

Stirlits ringteel

Ehk siis jälle Müller hääletab tee ääres ehk siis uuesti samal päeval eetris. Laekusin just proovist. Aeg on ujedalt päevale tagasi vaadata. Hommikune proov oli nagu joodiku unenägu - miski koguaeg hirmutas ja ehmatas aga ei mäleta, mis. Ju kasutasivad võõrsõnu või vehkisivad liiga kiiresti jäsemetega. Pean tunnistama, et sõitsin tsikliga lühikestes riietes maanteel täna. Üldiselt ma ise ärritun kui näen kedagi seda tegemas. Allakäinud olen. No mis ma teha saan! Paks olen, palav on! Kurat! No ja siis jäi proovide vahele mõni tund vaba auku. Ega uljas vabatmees siis puhkama heida. Nigu hõbedane püssikuul lendasin läbi Maxima šlaagbaumi. Turvavana oleks peaaegu lusika nurka pannud. Sedavõrd kõikehõlmav oli mu täisnurkse kurvi läbimine enne kui ajakirjade vitriinis "Saladuste" kõlvatud pildid mu tuules lahti lõid. Läti (või olid need Leedu) orjapidajad polnud maksa lubanud vitriini juurde visata, seega proovis tekkinud toiduidee purunes tuhandeks killuks ja olin valmis lohutamatult nutma puhkema. Siis visati kuskilt ajukäärust varuplaan lauale. Seega soetasin miskise kenasti läbikasvanud peekonitüki ja tormasin umisjalu väljapääsu poole. Õnneks suutis ilmselgelt ülivõimetega (ja ilmselgelt ülekaaluline) kassapidaja mu oma mõrtsukpilguga peatada. Andsin talle arvelt, kus minu teada pidi kõrbetuul uluma ja beduiinid oma päevavalgust kartvaid tegusid tegema, kogu raha. Sellest piisas.
Koju jõudes vormistasin vaese mehe telepordi ehk siis üks käsi sulges tagantselja koridori ust ja teine avas külmikust leitud õlut. Ma pole kindel aga mul vist oli ka kolmas käsi, mis selle kohe joonelt mulle kurku valas. Siis tegin ruttu liha valmis marineerumiseks. See oli imelihtne. Peekon õhukesteks viilukesteks ja peale tulistad natuke oliiviõli, soola, pipart, cayenni pipart, hapukurgivett, äädikat, mõned küslaküüned ja värsket rosmariini. Siis paned ruttu tule huugama. Siis võimled armutult, et vann mujale nihutada, et maja põlema ei läheks. Siis sõimad koera, et ta täpselt vanni ette kuses. Siis unustad ennast õlut jooma ja avastad, et süsi hakkab kustuma. No ja nii edasi. Kuni kraam on tulel ja saad teda pintseldada BBQ kastmega pööramisel. Ja see OLEKS olnud fantastiline roog kui ma poleks raisale peale valanud kogu kodus olevat soola. Ausõna oleks. Ma ise küll süüdistan Maximast ostetud liha aga üldiselt korraks viisakas olles - ärge kunagi ostke liha mujalt kui turult. Sool soolaks aga see liha oli lõpuni imelikult roosa ka küpsena. Raudselt topitakse sinna mingit imetabast sitta, mis on palju ohtlikum kui vana hea etanool ja muhe tubakas seda parima tahtmise juureski olla saavad. Nüüd on ka õhtuses proovis käidud ja lisaks kodus joodud õludele töö juures joodud õlud sees. Ilus. Dushi all käidud ja terrassil on sume olemine. Naised on täiskasvanute Hello Kittyt ehk Tättet vaatamas. Mulle kostab siia kuldselt ära. Sellest piisab. Olge musid. Ja kuulake head muusikat. Muti oli juutuubis kah just klipi olemasolu avastanud. Sulliwan (ma tunnen teda, muide, ajee!!!!) on üks väheseid ehedaid veerevaid kive ja korrektseid rokenrollimehi siin Maarjamaa pinnal. Müts maha ja õlu põske!

Ohh, kuidas ma ei viitsi...

No tere või midagi sellist. Eks ole nüüd vahepeal jõõserdatud nii siin kui seal. Kuidas see kõik kuidagi kokku võtta. Sellise kuumaga ei jõua ju vaimukas kah olla. Tahaks ainult külma õlut ja külma dushi vaheldumisi ja siis kuidagi lihtsalt olla. No sõbra juures loomepuhkusel sai käidud küll. Nii palju kui ma mäletan, sai seal etenduse materjal isegi läbi loetud ja muusikatki kuulatud ja märkmeid tehtud (viimasid pole julenud veel lugeda). Paar teksti kirjutasin kah, sõber luges ja ütles kokkuvõtvalt, et ühes olevat isegi mingid luulealged olemas. Aga mis adekvaatsust sa ikka ootad tüübilt, kes helistab sulle sulnil suveööl ja kiljub nagu viimnepäev oleks käes kui taevas põuavälku näeb. Kogu selle kauni äraolemise käigus sai mõistagi mitu korda saunatatud ja sinna juurde kuuluvat evitud. Üksiti sõbrunesin kurikuulsate metsikuks pööranud lahtiste küülikutega, kes neil seal ringi paterdavad ja taltsutasin ka kõik kohalikud ketikoerad, mis muidugi vana peremehe pisut nõutuks ja murelikuks muutis. Oleksin seal metsas terve folgi aja tiksunud aga mingi hetk hakkas vanamoorilt suunavaid kõnesid tulema ja nii juhtuski, et kenal laupäevaõhtul lasin higil mööda selga voolata juba Viljandis Pärimusmuusika Aida ees päevavarju all hirmkallist sooja õlut luristades ja enne igat kusemist pikemalt kaaludes ja kroone üle lugedes. Õnneks oli laudkonna rahvas meeldiv. No igatahes - käisin otsapidi üritusel korra ikka ära. Naabrimees kõigi oma kümnekonna jüngriga õue pealt kaugemale ei jõudnudki, nii palju tegemist oli. Eile kraapisime härrasega ennast hoovi peale kokku ja meenutasime viimaste päevade eksirännakuid. Viisime ära taara, tõime õlut ja tundsime heameelt, et jälle ellu jäime. Pärast vaatasime kuidas korvpallis lätlaste käest peksa saime ja läksime sõpradena laiali. Tänase palavuse puhul peaks vist ühe sauna vormistama. Peale esimest leili ja külma dushi on väljas istumine päris mõnus. No vaatab seda asja. Vahepeal on igasugu toite kah vormistatud. Muti siin tegi kooki ja mingisugust lihavaba toitu, mis olenemata eelmainitud faktist oli tegelikult päris hea. Panen lihtsalt pildid, ei viitsi praegu uurida, et mis seal täpselt tal juhtus. Ise tegin kuradi hea sasliku. Võtad kilo lihakest kuubikuteks, hakid 3-4 sibulat peale ja 4 küslaküünt. Siis valad soru äädikad 30-prossast, paned törtsu õli, soola-pipart uhkesti, suhkrut kah natuke ja värsket tüümiani hakid sisse, siis mudid kõvasti läbi, mina panin miskit bbq kastet kah natsa aga polnud üldse oluline. 3-4 tundi lased seista ja ajad vardasse. Kuna sibulat jäi maru uhkelt üle ja hirmus maitsev oli, siis küpsetasin nad vokipannil tule peal ära ja segasin pärast saslikuga kokku. Muti tegi meeldiva salati kõrvale. Oijah. Ma lähen siestatan nüüd edasi kuidagimoodi.

Tagasi teen

Ah et mina pole ammu kirjutanud? Vot nüüd kirjutan kohe kaks korda päeva jooksul. Asi lihtsalt selles, et naised lasid kodust jalga ja jätsid minu asju pakkima. Kui ma midagi ei salli, siis on see soe õlu. Aga see kuramus läheb soojaks umbes kahe minutiga. No ei viitsinud enam armutult võimelda. Sestap rahunesin kenasti maha ja hakkasin lakkuma kannude kaupa jäävett väikese laimiga. Kodus ringi vaadates tegin ka vähe kasimistöid, et meie tagasi tulles miski ei mädaneks või kelmikalt oma kahesksa silmaga ei piiluks. Leidsin kapist karbiga kanafileed ja tegin siukese asja:

Vürtsikas koorene kanapada. Kõigepealt kanafilee kuubikuteks ja marinaadi, milles on klassikaliselt worchester, balsamveiniäädikas ja soja. Lisaks cayenne´i pipart, soola ja tavalist purustet pipart. Tunnikeseks see kraam seisma. Vahepeal hakkisin ühe sibula, mõned porgandid, 3-4 küslaküünt ja 4 kartulit tegin kuubikuteks. Õigel hetkel võtsin siis kana marinaadist välja ja pigistasin kuivaks. See läks oliivõliga pannile pruunistuma. Marinaadi enda valasin potti, lisasin supilusika jagu mett ja pool liitrit vett ning puljongikuubiku. Kui kana pruunistatud, siis pannilt ära ja köögiviljad natukeseks pannile tõmblema. Siis kogu kraam potti marinaadi juurde, peale veel paki jagu hapukoort ja vaiksele tulele pikalt nii 1,5-ks tunniks podisema. Pärast rohelist sibulat peale ja las minna. Soovitan, muideks, süüa lusikaga, sest vedelikul oluline roll selles mudrus. Head aega:)

Noor stahhanovlane

Oi figidifikk. Ma olen nii läbi, et kaalun tõsiselt õlu kõrrega manustamist, pudel pudeneks vist käest. Mis siis vahepeal toimunud on? Ei tulegi meelde. Üleeile tegin väga maitsvaid kanatiibu grillil.

Marinaadis oli worchesteri, balsamveiniäädikat, chillikauna, jalopenotükikesi, küslat, paar apelsini pigistasin sisse, oma neid BBQ kastmeid panin, oliiviõli ja soola kah. Pärast grillil pintseldasin kah nende BBQ kastmetega. Pärast tuli külalisi, tekkis vallatu laulupidu, tehti sauna, joodi maitsvat rummikest ja vahiti "Black Books´i" arvutist kuni kõik olid kenasti nummid pudrukuulikesed. Siis tipiti kikivarvul kenasti kottide peale. Eile oli Sammulis tsikliüritus, kuhu esinema olin lolli peaga käe andnud. Päeval sai kogu raha eest soundchekis kükitatud ja lastud päikesel molli kärsatada. Vahepeal tulin koju ja tuvastasin enda heameeleks, et marinaad, kus eelmine päev kanatiib sulnilt lehvitas, oli täiesti alles ja adekvaatne. Kuna kapis oli tükike mingit liha, choppisin selle entusiastlikult kuubikuteks ja tulistasin sama sousti sisse ning pärast vardas tulele. Õhtul sai see muusika ära tehtud ja pärast Sulliwani komplektigi vaadatud ja muidu oleskletud. Rohkem ma muidugi selle oma bändi vanakestele appi ei tahaks minna. Peale kõigi kulude maha arvamist sai bänd 370 krooni, millest oma osa kahe purgi gin-i näol vedelas omastasin. Masendav on see heategevus vahest. Täna tundus, et nagu maru tüüne vaikne pühapäevane lõõgastumine terrassil kujunemas. Ühtäkki tormas aga oma elamisest ummisjalu välja naabrimees, kellel oli eile silmnähtavalt karmimalt läinud kui minul, kakkus oma sassis juuksed ja habemetuusti suust välja ja ütles, et tal on halbu uudiseid - talvepuud tulid ära. Siiani ei usu aga nii oligi. Kümme ruumi, 70cm-seid ja märgi. Ja meie kahekesi (kõik ülejäänud leidsid kohe vabandusi nagu tatart, miks nad aidata parasjagu ei saa) nendega kuuri ja õue vahet veeremas. Just lõpetasime. Tahaks nutta. Naised on kogu selle aja kusagil grillimas. Tulevad nagunii, näod naerul ja kõhud lihast punnis. Õudne.

Panin enda lohutuseks natuke värsket kartulit keema ja viskasin suitsukondid, mille enne jällegi BBQ kastmega kokku pintseldasin, grillima ahju. Panen ämmamoori tehtud vürtsika kurgisalati juurde (selle retsepti annan teile lähiajal, kui olen ise kah ära proovinud tegemise, superhea kraam on) ja manustan käte värisedes. Nagunii kukub toit näpu vahelt maha ja rotid viivad minema. Täna oli Muti köögis lugedes näinud kuidas üks tuli õuest ja jalutas rahulikult koera kausi juurde sööma. Lõpuks ikka märkas, et ta pole üksi ja lahkus tõtakalt. Oijah. Kirjutab jälle varsti. Vabadus papagoidele!

Pegasus peksis oimetuks

Eile kargasingi tsikli selga ja lendasin maanteelinti neelama. Jätan siinkohal pikemalt seletamata kuidas keegi toonald oli mu paagi tühjaks sõitnud ja kütus otsa sai. Kõigepealt tulistasin Elvasse ema õnnitlema ja kinki viima. Pakki panin Kihnu Virve raamatu. Vastu sain isalt bensiini ja emalt laenusajaseid. Piinlik aga tark manööver. Laterdasime ilmad-maad kokku, maitsesin isa koduõlut, pugisin kõhu elementaarseid pihve ja rammusaid praekardulaid täis ja kargasin jälle lenksu. Tartus tegin odavketi toidupoes kiire vahepeatuse ja soetasin puuduvad tarvikud. Maarjas ootas mind kuum saun, meeldiv snäkivaagen ja joomapaistetuses peremees. Viimane oli kah mingid lihad ahju visanud ja ootas täna minu heakskiitu neile kuna eile me nondeni ei jõudnud. Õhtu lõppes hoopis sedasi, et jäin üksi sauna eesruumi tiksuma. Okei, mitte päris üksi, umbes mustmiljon sääske oli kah. Sellise idülli raames kirjutasin igaks juhuks järjepanu 7 (ausõna seitse!) luuletust/lauluteksti. Oleks veelgi tulnud aga uni oli tugevam. Hommikul viisin peremehe ja tema kassiahastuse tema enda autoga bussi peale ja vurasin Viljandisse tagasi. Praegu õues kuldne ilm ja esimene õlu avanemas.

Marinaadi läksid kanakintsud. Plöru sees siis sellised asjad: soja, worchester, punane vein, Kentucky Whisky BBQ kaste, küsla, punane sibul, chillikaun, värske oregano, purustet pipar ja sool. Pärast siis 200 kraadiga grillrezhiimis ahju ja mõlemalt poolt küpsetada. Vahepeal pintseldasin sellesama BBQ kastmega. Ma pole vist nii maitsvat kanakintsu teinudki:P

Ahhaa, ei ütle!

Kuulsin, et rahvas on mures, et kas ma polegi vahepeal paar päeva söönud. No nii see päris ei ole. Aga laisk olen olnud küll. Näiteks eile soetasin valmis saslikut ja küpsetasin peale sauna õlle kõrvale. Õlu sobis kohe kuidagi natuke liiga hästi isegi, peab tunnistama. Vähemalt täna hommikul kukal nagu mainis, et härra eile lahke kallamisega olla olnud. Aga no vihma rabistas nii armsasti ja koer püüdis mu ümbert sääski ja varju all oli hubane omaette mõtteid mõelda. Lootsin, et näen ka peolt naasvat abitus olemises naabrimeest aga vähemalt ajaliselt suutis ta mu üle pummeldada. Ja üleüldse on paar viimast päeva läinud bändiproove tehes, eks selletõttu siis sobis ka sissemängitud bluesmani olek. Täna on muidugi uus hingamine. Turul sai loomulikult käidud ja känakas sea küljeliha ostetud. Samuti oli seal oste soetamas palju tuttavaid, mis oli kena kaeda. Oma Muti ja ämmamoori leidsin kah turult, õigemini nemad leidsid minu, lihamüüja oli välja lobisenud, et enne neid oli pere karvasem esindaja läbi astunud. Ämmamoor muidugi ei tahtnud kah alla jääda ja vormistas lõunaks hõrgutava guljashi kartulipudruga.

Mina lõikasin küljetüki viilakateks ja panin marinaadi, mis koosneb siis siukesest mudrust: natuke olliviõli, pakk taco maitseainesegu, 5 küslaküünt, pool chillikauna, tüümiani, rosmariini, worchesteri kastet, balsamveiniäädikat, soola ja sörts suhkrusiirupit. Siis kenasti ahjugrillile läksid ja glasuuritasin neid tänasoetatud Kentucky Whisky BBQ kastmega ja natsa enne lõppu läks peale riivitud parmesani. Kõrvale pandagu marineeritud pepperonit ja ämmamoori värsket hapukurki. Aus kraam. Ja ei tohi unustada kõrvale külma õlut!

Küljeliha marinaad

Et siis praegu külmakapis ootamas sea küljeliha viilakad üle valatud plödiga, mis koosneb järgmistest komponentidest:

Oliiviõli, balsamveiniäädikas, Worchesteri kaste, HP original kaste, soja kaste, pipar, sool, chilli-laimi maitseainesegu, hiina vürtsisegu, BBQ Sweet Heat maitseainesegu, tüümian, küsla, sörts suhkrusiirupit. kogused ikka kõik umbes:) ja seda kah, et üldiselt ma mingit eksootikat ei harrasta aga kuna riiulis seisid sellised huvitavad asjad, siis mõtlesin neid vahelduseks testida. Õhtul tekitan ka mingi kartuliasja grilli peal lihale kõrvale ja klõpsan pildigi. Seniks külma õlut ja kannatust!:)