teisipäev, 18. jaanuar 2011

Oh, ajake!

Kodu muutus veel kordades senisest hubasemaks, sest sain endale tugitooli ette mõnusa lambanaha. Tead, lükkad oma veenilaiendites ja konnasilmadega lestad pehmete karvade sisse ja loll naeratus valgub üle pundunud joodikunäo... Taustaks mängib tüüne bluesikanal ja köhast kurnatud kurku paitab mõnus kakao väikese Minttuga. Arulage buldog aeleb teises tugitoolis ja vaatab mind millegipärast suhteliselt põlastava näoga. Õigupoolest ei anna ta näost vist ühtegi emotsiooni välja lugeda aga olen ise hakanud ette kujutama. Muti läks jälle maailma parandama ja laps susserdas midagi kassiga nii, et viimane kurve lõigates terrassiukse klaasi vastu jooksis ja seal meeleheitlikult kraapima hakkas. Et siis mingi tagasivaade...

Reedel sai Naabrimehega üle pika aja istutud. Tema poolt olid sedapuhku tarvikud, mina tarisin sakuskad kohale. Esialgu sai mõtlikul ilmel mõned longdringid rindu tõmmatud. Ohkasime, ristasime pilgud ja Naabrimees tegi paljutähendusliku peajonksatuse baarikapi suunas. Jätkasime viskiga. Kui KEK (Kesk-Eesti Kõõmad) staapi laekusid, vahtisime meie juba ülevas meeleolus Kalevi NL meistriks tõusmise mängu aastast 1991 ja röökisime iga korvi peale, nii et tatti pritsis. Küllap kartsime, et võivad veel kaotada. Kui õhtu sportlik osa läbi sai, vaatasime mõistmatul pilgul täiesti puutumata sakuskalauda ja Naabrimees tõstis oma sardellimõõtu nimetissõrme ning nentis konsonantidega võideldes, et see kraam ju nõuab lihtsalt viina. Toimisime vastavalt mitme tarviku jagu. Aga sakuska unustasime ikka puutumata. Ühel kaunil hetkel oli seltskonda lisandunud noor Näitleja, kes ennast kiirelt ja kohusetundlikult asjaga kurssi jõi ja siis oma geniaalsest äriideest pajatama hakkas. Ma täpselt ei mäleta aga kui ma ei eksi olid asjasse segatud vürtsikilud ja piletikontroll. Ebamaine. Naabrimees oli antud ettekande ajaks juba endale postikana silmad vormistanud ja suhtles viinamarjavaagnaga, et hetk hiljem laua taga meeldivalt pisut tukastada. Ühel hetkel olin igatahes klassikaliselt salaja üle õue koju hiilinud.

Laupäeval hingasin sisse ja välja. Hästi vaikselt.

Pühapäeval otsustasime Naabrimehega mürgid saunas välja higistada. Mina kütsin, tema shoppas. Muti oli Naabrimeest poeleti ääres kohanud. Viimase käest oli müüja lihtsalt küsinud:"kas üks või kaks?", tema vastas:"kaks" ja lahkus kahe juustupatsiga. Lihtne! Sauna valmimist oodates oli hajameelne Naabrimees juustupatsi pannud diivanilaua nurgale kõrvuti telekapuldiga ja kogemata siis pulti hammustanud. Saunas ei juhtunud midagi märkimisväärset. Viskasime aga leili, lugesime lehti, pildusime õuekoera kontidega ja kuulasime vanamoodsaid kergemuusikakollektiive. Mina käisin igaks juhuks saunauksel aeg-ajalt suitsetamas, et endale mõrvarköha sebida. Õnnestus. Nüüd tulistan nagu Jaapani langevarjur "4. tankisti" filmi esimeses osas, mida ETV2 just näitama hakkas. See fakt on muidugi meeliülendav. Aga küll ma korda saan. Lambanahk on ja Minttu on ja päevad täis tööd kah, mis ennast haletsema ei lase jääda.


Ahjaa, mingi söögi keerasin kah kokku. Tegin saslikut ja kardulast ja salati juurde. Tegelt ei saanud väga hea aga oma lollus küpsetamisel. Roal olid eeldused olemas. Lihatükkidele hakkisin sibulat, küslat ja tshillit peale. Juurde veel soola, surts äädikat ja kulin oliiviõli ja siis sassi ja seisma tunniks-paariks. Kartuli tegin peenteks viiludeks ja mätsisin oliiviõli ja soolaga kokku ja siis ahjupannile laotasin. Lihatükid panin kah vardasse ja siis küpsetasin kraami ära. Enne lõppu panin kartulile juustupatsist vedelema jäänud jupid kah peale. Ja see mögin, millest liha välja võtsin, selle loputasin vee all ära ja kurnasin. Siis panin peale hapukoort ja mädarõigast ja sai sellise mõnusa sibulasalati kah. Siuke teema.

Sõber kusagil metsade vahel kuulab praegu seda lugu:

neljapäev, 13. jaanuar 2011

Pidu katku ajal

Selle õõva tekitava ja tallinfilmilikult hallitoonilise pealkirja alla mahuvad tegelikult päris meeldivad teemad. Tacete, discipulis! Kohe seletan. Rääkides peost - täna täpselt aasta tagasi lõigati üks teine arulage buldog lõhki ja sealt tõmmati välja hetkel minu tagasihoidliku apartementi ruuliv eksemplar. Matrjoshkade efekt niiütelda. Nonäe, siin ta nüüd vahib ja üritab oma keskendunud pilguga last tortillat loovutama panna. Tundub, et tehnika vajab veel lihvimist. Peamine on meeles pidada, et ma pärast tema tatiloigus ei libastuks ja ennast oimetuks ei kukuks. Ka see võib olla osa tema sõjaplaanist. Mine tea, mis maitsvat mul sel saatuslikul hetkel käes või hambus võib olla. On olnud meeleolukas aasta esimese verstapostini jõudnud elajalooma seltsis. Palju on juhtunud toredat ning kõvasti saanud nalja. Need mõned üksikud pahandused ei vääri märkimist, sest tal on täpselt sama ilus ja nummi nägu kui minulgi ja meiega lihtsalt ei saa pahandada:)

Ja siirdudes meie anatoomiliste pärlitena ümbritsevate suunas valgust ju rõõmu kiirgavatest näolappidest katku juurde - no gripihooaeg ju. Olen mõnda üksikut isendit kohanud, kes praegu ei ole nakatunud ja olen sunnitud kahtlustama, et tegemist on kas tulnukate või hästi maskeeritud sidrunitega. Ma siin pajatan teile, kergeusklikele küll, kuidas ma kõikehõlmava kontsentratsiooniga ingveriteed makku valan aga tegelikult on palju paremaid nippe enda vormis hoidmiseks. Tervislik toitumine ja sportlikud eluviisid on nõrkadele, muide. Või neile, kes elu põhiväärtustest aadellikul kombel rõõmu ei oska tunda. Üks minu lemmikuid külmetushaiguste tõrjumisel on meeldiv jook, mille retsepti on kunagi pajatanud Karl Martin Sinijärv. Osta koju üks pooleliitrine odav viski, vala sellest kolmandik klaasi, pigista sisse ühe sidruni mahl ja pane juurde supilusikatäis mett. Sega kraam ära ja mekuta sisse. Kaks toniseerivat annust on ju veel ootamas. Pärast on hädad läinud ja meel rõõmus ning hommikul valutavad hoopis teised kohad:)


Nüüd siis peost ja katkust korraga. Ehk siis kuidas toimida nii, et raviks tõbe ja samas oleks ka väike piduroa-amps. Selleks tuleb pannil praadida hunnik liha, mis maitsesta soola-pipraga kindlasti PÄRAST praadimist alles. Juurde serveerida marineeritud pärlsibulaid, mõnda teravat kastet (mina proovisin magusat tshillikastet ja tacokastet) ning viiludena toorest sibulat. Seejäral alustada stoilise rahuga järgmisi toiminguid sisaldavat rituaali: võta pits maitsvat pipraviina ja tunneta kuidas ta jõuliselt ent siiski hellalt su söögitoru pidi makku valgub, seejärel hammusta kena suutäis krõbetat praeliha, mälu seda paar korda ja lisa suhu kastmesse kastetud pärlsibul ning kõige lõpuks hauka paras annus toorest sibulat otsa. Näri toit korralikult läbi ja neela alla. Peale pisikest lõdvestumispausi võid rituaali korrata seni kuni käsi suukese üles leiab. Siis võib viisakalt kummardada ja tervistavale unele tippida.

Lõppu kena laul, mida enda sünnipäeval alati heal meelel kuulan:D

teisipäev, 11. jaanuar 2011

Palat nr. 6

Istun kössis teleka ees ja vaatan kuidas arulage buldog kõiki füüsikaseadusi trotsides üritab oma mängupalli seest mingit toidupala, mille tema sadistist perenaine koera "harimise" eesmärgil sinna on toppinud, küll keele, küll küünte küll veenmistaktika või hirmujudinaid tekitava juhmi pilguga välja meelitada. Siiani pole õnnestunud. Aga tema järjekindlus teeb talle au. Ise lõpetasin just suure lähkritäie teed sidruni ja meega. Sidruniviilud sõin lõpetuseks peale, seega on päris tore, et te mind hetkel ei näe. Kõik mu hästitreenitud sadakond näolihast kakuvad minuga nõupidamata igaüks isekanti ja süljenäärmed töötavad turbokiirendil.

Eile anti lapse koolist teada, et neljapäevaks olgu lapsel suusad all ja paar kuud võtku muusikakoolist kah vabaks, et teises linna otsas ujumas vaja käia. Kohe valus on vaadata neid peast kehakultuurlasi, kes seepärast, et omal ajal mõistust polnud mingi normaalne amet selgeks õppida, peedistavad nüüd kaaskodanikke. Kaalusin juba aia küljest paar lippi kiskuda ja naabrimehe käest höövlit laenama minna aga siis päästis arukas elu õis ise olukorra ja otsustas, et sebib endale sensuaalsed 38.25 kraadi Celsiuse järgi. Praegu pikutabki meie voodis ja räägib vahetpidamata kiiresti ja segaselt, ise aeg-ajalt salakavalalt itsitades. Aga küll saab korda.

Eelmisel neljapäeval oli meil Ugala sünnipäevapidu. Kuid kuna teatrirahvas on hästi tasane ja viisakas ning iialgi vägijooke ei tarbi, siis pole sellest õhtust midagi huvitavat teile pajatada. Õhk oli vist saalis lihtsal liiga palav ja kuiv ning järgmine päev hirmsasti janutas ja pea oli paks otsas. Sestap sai saun vormistatud ja mõnede kaasvõitlejatega ennast ilusti jälle ära remonditud. Oli rõõm kordaläinud üritusest ning erudeeritud keskustelu ning argumenteeritud diskussiooni jagus hiliste õhtutundideni. Kui leili visates enam kivid ei susisenud, läksime majestrovaatsel sammul iga roju oma koju magusale unele.

Kuna täna on päev läbi selline tunne olnud nagu lisaks teerullile oleks minust üle tampinud ka paarishüpetega mõned joviaalsed elevandipojad, londis kimbuke värskelt nopitud rukkililli, siis väga liigutada ei ole suutnud. Samas - pere tahtis toitmist ja seega kupatasin Muti turule, et ta mõned põhiväärtused sealt koju lohistaks ning vormistasin tugeva õhtusöögi. Annangi siia lõppu kiire retsepti ja lähen endale uut teed keetma ning oma arulagedat buldogit narrima.


Ahjuliha kartulipudru, soolapeekoni ja praesibulaga. Kilosele lihatükile said sügavad sisselõiked tehtud ja mätsitud kokku seguga, kus oli sinepit, mett, balsamveinikastet salati oma, rosmariini, sealiha maitseainesegu, siis mingit universaalmaitseainesegu, soola ja pipart. Selle plöru hõõrusin siis talle ümber ilusti sisselõigete vahele kah. Siis maksimumkuumusega ahju 10 minutit ja siis tunnike 170 kraadi juures otsa. Enne lõppu panin peale veel ka segu, kus värske tüümian, riivitud parmesan, majonees ja balsamveiniäädikat sörtsuke. Sellest küpsetasin krõbeda kooriku peale. Kartuliputru oskab iga mats vast ise teha. Eraldi praadisin soolapeekonitükid ja neist järele jäänud rasvas väikese sojakastmega klaasistasin 3-4 sibulat. Tuli maitsev komplekt.

Üks väga hea pala kah ikka musirullidele:

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

"Päkapikud läinud - rahast ilma" (Side)

Tere ja hääd uut ja kõik muu säärane! Nüüd on küll muljetamisse nii ilmatuma pikk auk kärisenud, et arvatavasti olen mõlemast oma blogilugejast ilma jäänud. Olenemata sellest teen järjekordse meeleheitliku sammu neid tagasi võita. Üldiselt on Side uulitsal elatud argist elu - karjutud hangede peale, tükeldatud väravaid (ärge küsige). Samas ei saa ka kuidagipidi väita, et nüüd igav oleks olnud. Seni kui härrasmeestel on tarvikuid kapis ja toit laual, juhtub ka asju. Katsun siis tagasivaatava kokkuvõtte joonistada.

Jõulud möödusid traditsiooniliselt Elvas vanemate juures ülesöömise, vedelemise ja saunatamise egiidi all. Üksiti lasi ilmataat taevasse kogunenud lume kah maja ümber laiali potsatada. Nii juhtuski, et kui mingil suhteliselt öisel kellaajal ja üle keskmise vallatus meeleolus tiksudes tuvastasime isaga, et meile on värava otsa Tahma Toomas sokutatud, pidime veetma tegusa veerandtunni vööni hangedes kõikudes, et see naabritele edasi lohistada. Tuppa naastes olime jälle kained kui puravikud. Viljandisse tagasi jõudes leidsime eest totaalse kaose. "Piisab mul korra ära käia kui kohe mingi õnnetus juhtub..." nagu üks teine mees ühe teise asja peale on öelnud. Kodutänavasse sisse ei pääsenud ja sestap rammisin oma jeebukese kohaliku poe parklasse lumehange, viskasin arulageda buldogi vanamoorile kukile ja kahlasime kondiaurul koduukseni. On märkimisväärne kui palju erinevaid vandesõnu mu ajusoppides võib ootel olla, pidime tõdema.

Vahepeale jäid mõned täiesti mõttetud päevad, mis olid nagu jonniks (või siis jõuvarude taaslaadimiseks) jõulude ja aastalõpu vahele puistatud. Täpselt ei mäleta aga arvatavasti liikusin sellel ajal marsruudil televiisor-külmik-tualett-voodi. Reisi giid oli arvatavasti algaja ja nii sattusin erinevatesse peatustesse segiläbi ning korduvalt.

Noja siis tuli see aastavahetus. Side uulitsale kogunes meeleolukas seltskond. Istuti tasasel häälel ümber laua ja räägiti intelligentset juttu. Haa! Petsin ära, eksole! Tegelikult oli see ülimalt joviaalne olemise virr-varr, milles osalesid nii punased vilkuvad kauboikaabud, sporditiim Havana Club, kahtlaselt vihisevad raketid ning saatuslik lambakints (mille retsepti annan allpool). Lõppes see festival alles 2. jaanuari hommikul kõikehõlmava vibratsiooniga. Tuba oli tühi ja söök oli otsas. Tõmbasin üritusele joone alla, meisterdades praekapsa jääkidest meeldiva supi (ka selle retsept siis allpool).

Ükspäev selgus ka, et olen enda teadmata andnud Mutile lubaduse vaadata temaga koos telekast Videvikku. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegu polnudki pensionäridele suunatud soovikontserdiga või murumütsi kudumise võistlustega. Hoopis puuderdatud nägudega eakaaslased vuhisesid ringi ja väitsid, et nad on vampiirid, valetasid ennast veel 17 aastasteks, häbilugu. Eriti segaduses olin hetkel kui peategelane üritas neiule oma olemust seletada ise samal ajal ühelt puuoksalt teisele vihisedes ja seal ujedalt siis kükitades. Tundus, et kohe ilmuvad kaadrisse ka Kreisiraadio linnud Tõnisted või vähemalt Tipp ja Täpp. Paraku mitte. Nagu selgus, siis ega väga seltskonnas antud saaga teemadel nalja visata ei saa kui seal juhtub keskealisi õhkavaid naisi olema. Neil on kõik raamatud pähe õpitud ja filmid eest taha ja tagant ette kaaderhaaval mällu salvestatud ning Robert Pattinson on ju niiiiiiii nunnu!

Ja siis eile. Sündis järjekordne logistiline suurvorm. Sattusin sõbraga msn-is jutlema ja tuvastasime fakti, et pole ammu kohtunud ning kui kohe midagi ette ei võta, siis vist nii pea jälle ei õnnestuks kah. Tunni aja pärast istusin Viljandi-Tartu bussis, soetasin taaralinna hüpersupergigamegamarketist tarvikud ja suundusin järgmise bussiga Maarjasse. Sõber oli juba mantlihõlmade lehvides vastas. Otsustasime tema poole suunduda jalgsi (täpsustuseks - talukese ja bussipeatuse vahele jäi tagasihoidlikud 3 kilomeetrit lumevälja). Tee peal põikasime kohalikku surnuaeda, kus sai paari vajaliku risti juures küünal süüdatud ning pudelist lonksuke Minttut makku valatud. Üksiti meenutasime Maarja vana koolimaja juures oma nooruspõlveseiklusi tolle ehitise vaimuga. Lühidalt huvilistele - vaim oli sõbralik ja lasi meil Rednexi taustal keemiaklassi laudadel laintantsu teha küll. Igatahes pudeli aja pärast olime juba sõbra soojas köögis ja mätsisime kilupirukaid teha lehttaignaga. juurde sai veel maitsvat põdravorsti ja vutimune. Meeleolu oli ülev. Juttu jagus hiliste öötundideni ja kui kõik hea-parem oli manustatud ning soovitud tulemi tekitanud, riputasime Eesti filmimuusika saatel seinale mõned bolshevismivastased plakatid ning uinusime magusasse pohmaunne. Nüüd olen siis puhkuselt tagasi ja toksin teile seda klassikirjandit. Ellu jäime jälle. Ja ilus oli. Viskan nüüd lõppu veel lubatud retseptid ja kohustusliku muusikapala ning siis kohtume juba järgmises sissekandes.


Lambakints. Torkad kintsu sisse augud ja topid sealt läbi värske rosmariini oksad ja küüslauguküüned. Pärast mätsid ta kokku soola, pipra ja oliiviõliga ning jätad ööpäevaks tõmbama. Siis viskad maksimumkuumusel ahju ja lased 10 minutit, edasi keerad kuuma maha nii 130 kraadi peale ja lubad julgelt 4-5 tundi tasaselt küpseda. Oivaline roog!

Vaese ent leidliku mehe kapsasupp. Kiloke praekapsa ülejääke, 4-5 kartulit, mõned sibulad ja küslaküüned, känakas peekonit, pöidlajagu ingverit ning maitseks pipart, soola, suhkrut ja sortsuke balsamveiniäädikat. Kartulikuubikud veega podisema ja siis pannilt läbi ja sinna juurde sibul ja küsla, siis peekonikuubikud pannile ja lõppfaasis peeneks hakitud ingver kah korraks sinna juurde ja siis samuti supi sisse. Siis praekapsas peale, maitseained juurde ja keedad valmis. Lihtne!

No ja siis üks kena muusikapala: