Jõulud möödusid traditsiooniliselt Elvas vanemate juures ülesöömise, vedelemise ja saunatamise egiidi all. Üksiti lasi ilmataat taevasse kogunenud lume kah maja ümber laiali potsatada. Nii juhtuski, et kui mingil suhteliselt öisel kellaajal ja üle keskmise vallatus meeleolus tiksudes tuvastasime isaga, et meile on värava otsa Tahma Toomas sokutatud, pidime veetma tegusa veerandtunni vööni hangedes kõikudes, et see naabritele edasi lohistada. Tuppa naastes olime jälle kained kui puravikud. Viljandisse tagasi jõudes leidsime eest totaalse kaose. "Piisab mul korra ära käia kui kohe mingi õnnetus juhtub..." nagu üks teine mees ühe teise asja peale on öelnud. Kodutänavasse sisse ei pääsenud ja sestap rammisin oma jeebukese kohaliku poe parklasse lumehange, viskasin arulageda buldogi vanamoorile kukile ja kahlasime kondiaurul koduukseni. On märkimisväärne kui palju erinevaid vandesõnu mu ajusoppides võib ootel olla, pidime tõdema.
Vahepeale jäid mõned täiesti mõttetud päevad, mis olid nagu jonniks (või siis jõuvarude taaslaadimiseks) jõulude ja aastalõpu vahele puistatud. Täpselt ei mäleta aga arvatavasti liikusin sellel ajal marsruudil televiisor-külmik-tualett-voodi. Reisi giid oli arvatavasti algaja ja nii sattusin erinevatesse peatustesse segiläbi ning korduvalt.
Noja siis tuli see aastavahetus. Side uulitsale kogunes meeleolukas seltskond. Istuti tasasel häälel ümber laua ja räägiti intelligentset juttu. Haa! Petsin ära, eksole! Tegelikult oli see ülimalt joviaalne olemise virr-varr, milles osalesid nii punased vilkuvad kauboikaabud, sporditiim Havana Club, kahtlaselt vihisevad raketid ning saatuslik lambakints (mille retsepti annan allpool). Lõppes see festival alles 2. jaanuari hommikul kõikehõlmava vibratsiooniga. Tuba oli tühi ja söök oli otsas. Tõmbasin üritusele joone alla, meisterdades praekapsa jääkidest meeldiva supi (ka selle retsept siis allpool).
Ükspäev selgus ka, et olen enda teadmata andnud Mutile lubaduse vaadata temaga koos telekast Videvikku. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegu polnudki pensionäridele suunatud soovikontserdiga või murumütsi kudumise võistlustega. Hoopis puuderdatud nägudega eakaaslased vuhisesid ringi ja väitsid, et nad on vampiirid, valetasid ennast veel 17 aastasteks, häbilugu. Eriti segaduses olin hetkel kui peategelane üritas neiule oma olemust seletada ise samal ajal ühelt puuoksalt teisele vihisedes ja seal ujedalt siis kükitades. Tundus, et kohe ilmuvad kaadrisse ka Kreisiraadio linnud Tõnisted või vähemalt Tipp ja Täpp. Paraku mitte. Nagu selgus, siis ega väga seltskonnas antud saaga teemadel nalja visata ei saa kui seal juhtub keskealisi õhkavaid naisi olema. Neil on kõik raamatud pähe õpitud ja filmid eest taha ja tagant ette kaaderhaaval mällu salvestatud ning Robert Pattinson on ju niiiiiiii nunnu!
Ja siis eile. Sündis järjekordne logistiline suurvorm. Sattusin sõbraga msn-is jutlema ja tuvastasime fakti, et pole ammu kohtunud ning kui kohe midagi ette ei võta, siis vist nii pea jälle ei õnnestuks kah. Tunni aja pärast istusin Viljandi-Tartu bussis, soetasin taaralinna hüpersupergigamegamarketist tarvikud ja suundusin järgmise bussiga Maarjasse. Sõber oli juba mantlihõlmade lehvides vastas. Otsustasime tema poole suunduda jalgsi (täpsustuseks - talukese ja bussipeatuse vahele jäi tagasihoidlikud 3 kilomeetrit lumevälja). Tee peal põikasime kohalikku surnuaeda, kus sai paari vajaliku risti juures küünal süüdatud ning pudelist lonksuke Minttut makku valatud. Üksiti meenutasime Maarja vana koolimaja juures oma nooruspõlveseiklusi tolle ehitise vaimuga. Lühidalt huvilistele - vaim oli sõbralik ja lasi meil Rednexi taustal keemiaklassi laudadel laintantsu teha küll. Igatahes pudeli aja pärast olime juba sõbra soojas köögis ja mätsisime kilupirukaid teha lehttaignaga. juurde sai veel maitsvat põdravorsti ja vutimune. Meeleolu oli ülev. Juttu jagus hiliste öötundideni ja kui kõik hea-parem oli manustatud ning soovitud tulemi tekitanud, riputasime Eesti filmimuusika saatel seinale mõned bolshevismivastased plakatid ning uinusime magusasse pohmaunne. Nüüd olen siis puhkuselt tagasi ja toksin teile seda klassikirjandit. Ellu jäime jälle. Ja ilus oli. Viskan nüüd lõppu veel lubatud retseptid ja kohustusliku muusikapala ning siis kohtume juba järgmises sissekandes.
Lambakints. Torkad kintsu sisse augud ja topid sealt läbi värske rosmariini oksad ja küüslauguküüned. Pärast mätsid ta kokku soola, pipra ja oliiviõliga ning jätad ööpäevaks tõmbama. Siis viskad maksimumkuumusel ahju ja lased 10 minutit, edasi keerad kuuma maha nii 130 kraadi peale ja lubad julgelt 4-5 tundi tasaselt küpseda. Oivaline roog!
Vaese ent leidliku mehe kapsasupp. Kiloke praekapsa ülejääke, 4-5 kartulit, mõned sibulad ja küslaküüned, känakas peekonit, pöidlajagu ingverit ning maitseks pipart, soola, suhkrut ja sortsuke balsamveiniäädikat. Kartulikuubikud veega podisema ja siis pannilt läbi ja sinna juurde sibul ja küsla, siis peekonikuubikud pannile ja lõppfaasis peeneks hakitud ingver kah korraks sinna juurde ja siis samuti supi sisse. Siis praekapsas peale, maitseained juurde ja keedad valmis. Lihtne!
No ja siis üks kena muusikapala:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar