Neljapäev, 29. juuli 2010

Hakkan jälle minema

Homme tuleb siis Sangarite suvepäevadele startida. Ega see elukutselise igapäev lihtne pole. Peaasi, et maks hekseldaks muidugi. Mõtlesin, et enne veel kirjutan miskit, et fännid ei pahandaks. Kodus on ikka olnud mu äripartneriteks külm õlu, ventilaator ja jahe dush. Äri õitseb aga ei too sisse paraku. Vahepeal sattusin ka oma riigitööd tegema ehk siis suvetüki proovis käisin. No mis ma oskan kokkuvõtteks öelda, "pede", "perse", "munn" ja muud kaunikõlalised sõnad on esindatud, kepihääli kuuleb, lambakorjuseid näeb, kuuse taga kohiseb meri, tšakrad väänatakse lahti, veini juuakse pidurdamatult - ilus koguperetükk. Eile proovisin naabrimehega natuke tööd ka teha. Ma küll rohkem nagu assisteerisin ainult aga ikka tahtis palavus pilti taskusse viia. Ime et naabrimehel pump üles ei öelnud. Alguses parandasime natuke ühte varjualust, siis pesime naabrimehe Skiff-tüüpi retrotelki, millele väikeseks naljanipuks üks folgiline oli oma menüü koos väikese maomahlaga taasväljutanud. Ja lõpetuseks panime sauna roti jaoks lõksu. Nagu meie juures öeldakse - peaasi et saaks pulli ja avarduks silmaring! Tahtsime õlle kõrvale ka suitsukala maitsta aga see oli vahepeal jalad alla võtnud ja halvaks läinud. Sestab vormistasime potitäie krevette. Väike kimp tilli ja jämesoola ning keeva vett teevad selle külmunud kamakaga imet. Kuna ma vahepeal olin selline elukuningas, et naabrimehe folgijärgseid jääke õgides olid minu põhimenüüks marineeritud ja suitsuangerjas, mitte kelmikalt kortsukuivanud sardell nagu nendel labajalaklõbistajatel, kes linna peale jõudsid, lasin Mutil teha klassikalise kartuli-kruubipudru, juurde sibulaga praetud peekonitükid ja klassikaline hapukoore salat. Töötas majesteetlikult.









Samas ei saa see aga kaugeltki vastu vanamoori tänasele kvaliteetgurmeele ehk hõrgult praetud kanapallid kartulipudru ning sinepi-mee kastme, viilutatud värske kurgi ja krapsaka tüümianioksaga. See on väga pikk ja kogemusi nõudev roog. Kõigepealt tuleb võtta pakk kiirkartulipudrupulbrit sellele valada vaiksel tulel kuumutatud piima, lisada soola ja võid ja siis õrnalt segada. Kanapallid tuleb eemaldada vaakumpakendist ja panna kuumale pannile parajaks ajaks. No ja õrnalt puder ja pallikesed taldrikule seejärel. Siis tuleb võtta pudel sinepi-mee kastet ja niristada taldrikule pallide peale. Lõikuda elegantselt värsket kurki ja murda õuest potist portsu otsa tüümian. Saadan selle retsepti kindlasti ka Jamie Olivierile. Tal tuleb heameelest kindlasti tilk püksi.

Ahjaa - edaspidigi kui tuju juhtub olema, panen ka oma päevalaulu siia lõppu kõigi rõõmuks:)

Teisipäev, 27. juuli 2010

Armageddon

Urjuhh. Ilmalõpp on ligidal. Viljandi Maximas nägin Erich Kriegerit ringi hiilimas. Minu meelest ta jälitas mind. Oleksin paanikahoos peaaegu hambapasta asemel karvaeemalduskreemi kaasa haaranud. Praeguse hetke gurmee on mingid kuradi soodsad õllepunnid sinepiga ja kõrvale õllekene. Päike sunnib jälle tempo üleval hoidma. Sadist selline. Kolmanda õlle juures tekkis mõte luua dünaamiline duo "Peo Surm". Teatasin sõbrale, et hakkan kodukat tegema ja tema peale jääb kostüümide õmblemine. Homme peaks proov ja demovideo filmimine olema Võsa Petsi saate jaoks. Eos peaks muidugi ka kuulsuse õudsamateks külgedeks valmis olema. Sestap torman hommikul esimese asjana poodi ja ostan enda maskeerimiseks sombreero ja tõukeratta. Saun köeb. Paras talle. Ja keegi pahaaimamatu liigub Side uulitsa suunas saslikuga. Talle kah paras. Veeren külmiku juurde uue õlle järele. Kui ta ikka annab. Viimane kord vahtis mind küll sellise jonnaka nöoga. Ütlesin talle, et ärgu pirtsutagu, muidu viin õlled keldrisse, raisk. Mind näkku ei... Ilusat õhtu jätku ja särtsakat tantsukintsu!
http://www.youtube.com/watch?v=7i1k7_IrGg8

Ohh, kuidas ma ei viitsi...

No tere või midagi sellist. Eks ole nüüd vahepeal jõõserdatud nii siin kui seal. Kuidas see kõik kuidagi kokku võtta. Sellise kuumaga ei jõua ju vaimukas kah olla. Tahaks ainult külma õlut ja külma dushi vaheldumisi ja siis kuidagi lihtsalt olla. No sõbra juures loomepuhkusel sai käidud küll. Nii palju kui ma mäletan, sai seal etenduse materjal isegi läbi loetud ja muusikatki kuulatud ja märkmeid tehtud (viimasid pole julenud veel lugeda). Paar teksti kirjutasin kah, sõber luges ja ütles kokkuvõtvalt, et ühes olevat isegi mingid luulealged olemas. Aga mis adekvaatsust sa ikka ootad tüübilt, kes helistab sulle sulnil suveööl ja kiljub nagu viimnepäev oleks käes kui taevas põuavälku näeb. Kogu selle kauni äraolemise käigus sai mõistagi mitu korda saunatatud ja sinna juurde kuuluvat evitud. Üksiti sõbrunesin kurikuulsate metsikuks pööranud lahtiste küülikutega, kes neil seal ringi paterdavad ja taltsutasin ka kõik kohalikud ketikoerad, mis muidugi vana peremehe pisut nõutuks ja murelikuks muutis. Oleksin seal metsas terve folgi aja tiksunud aga mingi hetk hakkas vanamoorilt suunavaid kõnesid tulema ja nii juhtuski, et kenal laupäevaõhtul lasin higil mööda selga voolata juba Viljandis Pärimusmuusika Aida ees päevavarju all hirmkallist sooja õlut luristades ja enne igat kusemist pikemalt kaaludes ja kroone üle lugedes. Õnneks oli laudkonna rahvas meeldiv. No igatahes - käisin otsapidi üritusel korra ikka ära. Naabrimees kõigi oma kümnekonna jüngriga õue pealt kaugemale ei jõudnudki, nii palju tegemist oli. Eile kraapisime härrasega ennast hoovi peale kokku ja meenutasime viimaste päevade eksirännakuid. Viisime ära taara, tõime õlut ja tundsime heameelt, et jälle ellu jäime. Pärast vaatasime kuidas korvpallis lätlaste käest peksa saime ja läksime sõpradena laiali. Tänase palavuse puhul peaks vist ühe sauna vormistama. Peale esimest leili ja külma dushi on väljas istumine päris mõnus. No vaatab seda asja. Vahepeal on igasugu toite kah vormistatud. Muti siin tegi kooki ja mingisugust lihavaba toitu, mis olenemata eelmainitud faktist oli tegelikult päris hea. Panen lihtsalt pildid, ei viitsi praegu uurida, et mis seal täpselt tal juhtus. Ise tegin kuradi hea sasliku. Võtad kilo lihakest kuubikuteks, hakid 3-4 sibulat peale ja 4 küslaküünt. Siis valad soru äädikad 30-prossast, paned törtsu õli, soola-pipart uhkesti, suhkrut kah natuke ja värsket tüümiani hakid sisse, siis mudid kõvasti läbi, mina panin miskit bbq kastet kah natsa aga polnud üldse oluline. 3-4 tundi lased seista ja ajad vardasse. Kuna sibulat jäi maru uhkelt üle ja hirmus maitsev oli, siis küpsetasin nad vokipannil tule peal ära ja segasin pärast saslikuga kokku. Muti tegi meeldiva salati kõrvale. Oijah. Ma lähen siestatan nüüd edasi kuidagimoodi.

Kolmapäev, 21. juuli 2010

Nüüd siis kokkuvõtteks

Mis siis vahepeal jälle oli. No see kalapäev oli üsna sulnis. Viimasel ajal olen mõelnud, et päris rahulik on siin Side uulitsal. Et mingeid masse väga sisse-välja ei voori ja sedasi. Vahepealsetel päevadel lükati see teooria kolinaga ümber. Pikem laulupidi veeres kohale. Kui kalaõhtu oli selline mõnus vanainimeste istumine, siis järgmine päev toimunud sõbra sünnipäev oli ikka edasijõudnutele. Sünnipäevalaps astus juba alustuseks igaks juhuks endale mingi ajutise liiklusmärgi pähe kinni ja veeres tuhmil pilgul Muti vedamisel traumapunkti väikesele ristpistele. Kuna seltskond aastaid juba omavahel tuttav, siis rohkem nagu üllatusi polnud. Oli teada kuna keegi purju jääb, mis juttu londist tulema hakkab, kes esimesena tantsukintsust kihelust välja ajama hakkab, kes esimesena maitsvale vaheunele suigub, kes nutab ja kes räuskab jne. Lahkusin bakhanaalilt suhteliselt rõõmsas meeleolus. Järgmine päev kui olin just kõik unustada jõudnud ja valmis eluga edasi minema, laekus suurem osa seltskonnast pehmel sammul ilma igasuguse hoiatuseta mu hoovi järelistumisele. Oli üks raske päev. Kuna lapsel oli toas üks mängukaaslane külas, siis nägin roppu vaeva, et mõlemad seltskonnad kuidagi ilma suuremaid pahandusi korda saatmata oldud saaks ja üksiti omavahel väga ei kohtuks. Lastega oli lihtsam kui suurtega. Käis vahetustega väljamagamine, pealevõtmine, aiamööblisse koperdamine ja kõikvõimaliku sodi maha ajamine. Mingi hetk läks asi ka paraku inetuks ja tuli härrasmeestele taksod tellida ning nad värava taha talutada. Kui hoov oli puhas, saabus pingelangus. Õhtu sai lõpetatud väga meeldivas pisikeses seltskonnas tiksudes. No ja eile tähistasin viimast ametlikku puhkusepäeva mõnusa saunaõhtuga. Ämmamoor tegi kartuli kõrvale maitsva värskekapsa-hakklihahautise. Uni oli magus. Praegu istun kenasti tugitoolis ja panen vaimu valmis, et aidata naabrimehel folgile saabuva armaada jaoks ämbrike kurke ja teine ämbrike saslikut käima panna. Siis mingi hetk pakin asjad tsiklile ja põgenen sõbra juurde metsa loomepuhkusele Viljandist eemale seks ajaks. Ahjaa - minu tänane hommikusöök:

Üle praetud eilsed keedukartulid, millele lisatud natuke worchesteri, pipart ja soola ning rohelist sibulat. Juures sulnis praemuna ja hapukoore salat rohelise sibula ning värske kurgiga. Kõrvale klaasike piima. Lihtne elu!

Vana võlg

Tere, nublud. Enne kui jahvatama hakkan, panen eelmisest korrast puudu jäänud paar toidupilti takkajärgi üles:

Laupäev, 17. juuli 2010

Pidev siesta

No mis ma oskan öelda. Ei jõudnud ma selle kartuli ja hakklihakastmeni. Päeva jooksul kaotatud vedelik oli hädasti vaja naabrimehega tagasi juua. Jõime sõbralikult üksteise külmkapid tühjaks ja kukkusime totakas naeratus näol meeldivasse joomaunne. Seevastu veeres eile ämmamoor kohale ja tõi hakkliha ja muud modru turult juurde ning vormistas oivalised kotletid ning kukeseenekastme kartuliga:

Kotlettidele siis seguhakkliha, sibul ja küsla hästi peeneks hakitult, 2 muna, 4 viilu piimas leotatud saia, törts majoneesi ja teravat sinepit, pipart ja soola kah. No ja siis mätsid (ämmamoor palus rõhutada, et tuleb peksta ühest käest teise pätsikesi enne pannile panemist kindlasti) ja praed. Seenekastmele siis ikka hakitud sibulat ja küslat ja rõõska koort ja vett ja aedviljapuljongi kuubik. Paksendamiseks maisijahu ja pipart, soola ja värsket tilli kah. Kartul nagu ikka kartul.
Aga no õhtupoole laekus sõber ja oli vaja ju rummi juua ja sedasi. Hommikul ärkasin habe suus ja juuksed propellerituules kelmikalt lehvimas. Tuterdasin eilase olemisega korraks stuudiosse ja vormistasin Silvi Vraidi tuuri reklaami ära. Siis juba taganes ka vibratsioon ja julgesin tsiklilenksu karata ning ennast pisut sõites jahutada ja üksiti kastikese õlut kaasa haarata. Siis lasin natuke Elmari superstaaride taustal leiba luusse ja varsti oligi ämmamoor turukorviga kohal. Õlle kõrvale toodi suitsulatikat ja muidu vormistamiseks lõhet. Avasin just esimese õlle. Siesta jätkugu.
Täna on juba valminud lõhesupp ja õhtupoole saab ahjulõhet. Supp sai tehtud nagu vist varemgi. Et supikogust puljong keeta koos aedviljapuljongikuubiku, vürtsi ja pipraga. Võis praed sibula, küsla ja noore porgandi. pärast viskad koos värske kartuliga kurnatud puljongisse ja hiljem puhastatud supikogu ja pakk kukeseentega sulatatud juustu juurde ja rohke maitserohlisega kaussi. Eks täiendan õdagupoole või homme. Vaatab seda asja. Mõnusat tiksumist ka teile.

Neljapäev, 15. juuli 2010

Tagasi juurte juures

Ehk siis tuurilt tagasi. Matk oli vahva, rõõmuküllane ja täis seiklusi. Kõige veidram selle aja juures oli asjaolu, et ma ei joonud ühtegi õlut. Mitte, et poleks saanud või tahtnud. Lihtsalt läks kuidagi sedasi. Mul pole midagi enda vabanduseks tegelikult öelda. Üleüldse oli vanematega koos kahtlaselt tore. Tagasiteel lahku minnes oli isegi pisut härras olemine. Hakkan ikka vist peast pehmeks minema tasapisi, mis parata. Aga üldiselt - olenemata sellest, et ilmataat ennastunustuvalt üritas mind kogu aeg kuumaga mõrvata, sain abi fantastilistest RMK platsidega randadest ja auto kliimaseadmest. Midagi liiga naljakat teel ei juhtunud, mida hirmsasti teie kõigiga jagada tahaks. Paaris heas toidukohas sai küll käidud. No Altja kõrtsis juba tegelikult mitmendat-setmendat korda aga jätkuvalt tore oli seal. Ja siis Palmse mõisa juures on kõrts avatud hiljuti. Mul on kuradi kahju,et kõht rohkem tühi sinna sattudes polnud, menüü oli väga ahvatlev ja koht stiilne. Viskasin seal mingi väga mõnusa Jäägri salati hinge alla.

Tagasitulles kuulsin, et vanem kolleeg sai spordikuradist lahti. Ehk siis mingi kuradi primaat oli neil kuuridele tule otsa pannud ja lisaks igasugusele väärtuslikule kraamile hävisid jalgrattad ja suusad ja muu siuke. Nüüd istun siin õues varju all ja vaatan, et tahab vägisi äikeseks kiskuda. Õhku pole põhimõtteliselt üldse. Aga õllejanu sellevõrra suurem muidugi. Kuulan Korni uut plaati. Vanamoor arvab, et ma võiksin oma kodustuudio ruumidesse hoopis kodurestorani teha. Ta vist arvab, et olen parem kokk kui helikunstnik. Ma pean ikka päris sitt helikunstnik olema. Ähh, ja folk on jälle tulemas. Laseb siit linnast vist jalga selleks ajaks, ei jõvva kuidagi. Võtan loomepuhkuse sõbra juurde metsa. Loen sügisese etenduse materjale ja valin muusikat ja kirjutan kiiresti hunniku luuletusi kokku. Ülejäänud aja saab põõsas tarvikuid menetleda. Kõlab nagu meeldiv väljavaade. Olgu peale. Ma mingi kell väänan säästuprogrammi raames kokku meeldiva gurmee värske kartuli ja hakklihakastmega. Seda oskab arvatavasti iga mõngel aga kui tõesti mitte, siis peale vormistamist võin ju endale omases vaimukas ja mahlakas kõnepruugis koos kunstiliselt täiusliku ja isuäratava fotoga siia üles vinnata.

Pühapäev, 11. juuli 2010

Tagasi teen

Ah et mina pole ammu kirjutanud? Vot nüüd kirjutan kohe kaks korda päeva jooksul. Asi lihtsalt selles, et naised lasid kodust jalga ja jätsid minu asju pakkima. Kui ma midagi ei salli, siis on see soe õlu. Aga see kuramus läheb soojaks umbes kahe minutiga. No ei viitsinud enam armutult võimelda. Sestap rahunesin kenasti maha ja hakkasin lakkuma kannude kaupa jäävett väikese laimiga. Kodus ringi vaadates tegin ka vähe kasimistöid, et meie tagasi tulles miski ei mädaneks või kelmikalt oma kahesksa silmaga ei piiluks. Leidsin kapist karbiga kanafileed ja tegin siukese asja:

Vürtsikas koorene kanapada. Kõigepealt kanafilee kuubikuteks ja marinaadi, milles on klassikaliselt worchester, balsamveiniäädikas ja soja. Lisaks cayenne´i pipart, soola ja tavalist purustet pipart. Tunnikeseks see kraam seisma. Vahepeal hakkisin ühe sibula, mõned porgandid, 3-4 küslaküünt ja 4 kartulit tegin kuubikuteks. Õigel hetkel võtsin siis kana marinaadist välja ja pigistasin kuivaks. See läks oliivõliga pannile pruunistuma. Marinaadi enda valasin potti, lisasin supilusika jagu mett ja pool liitrit vett ning puljongikuubiku. Kui kana pruunistatud, siis pannilt ära ja köögiviljad natukeseks pannile tõmblema. Siis kogu kraam potti marinaadi juurde, peale veel paki jagu hapukoort ja vaiksele tulele pikalt nii 1,5-ks tunniks podisema. Pärast rohelist sibulat peale ja las minna. Soovitan, muideks, süüa lusikaga, sest vedelikul oluline roll selles mudrus. Head aega:)

Häbinägu peas

On kuulda nurinaid, et ma pole enam sissekandeid teinud. Tõepoolest, andke andeks. Maru piinlik on, ausõna. Lihtsalt pole mahti olnud, viitsimist kah mitte, tahtmisest rääkimata. Palav on, saate aru. Tõstad sõrme ja higi voolab, tõstad käe ja minestus pole enam kaugel. Ühel päeval sai põgenetud kuuma eest Sangarite Seltsi koosolekule. Kuna õlu läks soojaks sekunditega, oli lõppmäng kiire, usun et mõistate vanainimest. Juua tuli ju ikkagi üüratu tempoga. Kui ma ei eksi, siis sattusime ka peale enesekontrolli ja -kriitika kadumist Lenna plaadiesitlusele. Kasutades Volkonski sõnu - ei pööranud ümber. Järgmine päev sai jälle palavusega võideldud, naabrimehega koduhoovis sedapuhku. Õllel oli vana viga küljes. Olime just mõlemad kastikese sisse lasnud kohiseda kui saabus külaline, kellel vana hea viina vastu midagi polnud. Mina tõin siis omalt poolt marineeritud seenekest, värsket hapukurgikest, suitsukalakest, kuivatatud vorstikest ja muud säänest kraami ja varsti oligi öö käest. Naabrimees ei tahtnud olla papist poiss ja sestap istus oma malmist aiatooli puruks igaks juhuks, enne kui ta ilusti teise tooli peale branokkima panime. Oli meeleolukas. Mina suutsin eile õhtupoole juba vaikselt organismi meelitada punase veini ja mullivee seguga. Naabrimees samal ajal võitles "elu kuradi pohmelliga" nagu ta seda ise hambaid krigistades nimetas. Igatahes anti mõista, et mina olen jälle kõiges süüdi. Ja üleüldse ei ole ma päris kindel kas ja mida see nädal söönud olen. Osalt ka sellepärast pole siia midagi kirjutanud. Meenub ainult üks ämmamoori valmistatud imehea roog, mille tegemise proovin nüüd oma peas taastada:

Kanakintsud koorekastmes värske kartuliga. Et siis nagu ikka võtad kanakintsud ja pruunistad pannil õli sees ära ja maitsestad karri, soola ja pipraga. Pärast viskad potti. Pannil pruunistad eraldi ka punaseid noorsibulaid, küslat, porgandit ja siukest modru. Kana paned väikese puljongiveega üle ja podistad rasvad välja ning kougid leeme pealt ära, muidu jääb pärast maru rammus. No ja siis viskad selle pannipealse modru kah potti, sai veel lisatud ka värskeid herneid, ja viskad rõõska ja hapukoort peale. Natuke läks vist ka maisijahu paksendamiseks. Siis lased rahulikult kokku podiseda. Kartuli keedad nagu ikka tilliga valmis. Viskad pärast kogu noosi taldrikule, maitserohelist peale ja juhhainii. Vot sedasi. Homme lasen Viljandist jälle jalga. Läheb seikleb pisut mööda Peipsi kallast ja Põhja-Eesti rannikut. Naaseb ja muljetab. Ärge vahepeal kollabeeruge ega dehüdreeruge!

Esmaspäev, 5. juuli 2010

Tomato attack!

Hommikul olin ümar ja nunnu nagu glasuuritud sõõrik Selveri pagariletis. Muti oli varahommikul Elmari raadiole kena intervjuu andnud ja põõnas õiglast järelund. Loodetavasti tellis ta ka lõpetuseks midagi Vello Orumetsa repertuaarist. Päike lajatas juba sajaga ja sestap istusin uljalt lühikestes riietes tsikli selga ja asusin sisseoste tegema, et pärast maru mõnus olla oleks jälle mittemidagi tehes. Turul läks suhteliselt ladusalt, välja arvatud üks inetuvõitu sõnavahetus minu järel seisva pässiga kui kiskus võitluseks kõige pisemate kurkide pärast. Aga las ta jääb. Mujal poes sain kah ilusate päevitunud ja koledate higist tilkuvate inimeste vahel oma kraamid soetatud. Nimekiri oli üsna pikk, käisin isegi tsikli tsumadane vahepeal kodus tühjendamas. Muti oli vahepeal ennast üles ajanud aga hõljus mingis teises dimensioonis ja saatis segadusse ajavaid mühatusi ainult. Mingi hetk tuli meelde, et oleks vaja küünetange või siis paar numbrit suuremaid jalatseid. Võimlesin küll kaubamajas armutult, et nõutada vähemalt poolemeetrise varrega mudelit aga polevat võtta. Härrasmehe jaoks on kõige keerulisem vasaku jala väike varvas, usun, et mõistate mind. Pole ammu joogatunde kah võtnud. Aga nüüd vedeledes kodus terrassil ja vaadates kuidas naabrimees ennastunustavalt midagi toimetab on paras aeg kirjutada, mis köögis juhtus. Pealkiri on põhjendatud, kõik sai tomatipõhine ja lihavaba, olen isegi veel kerges hämmingus.
Boheemi tomatisupp. Kõigepealt potti korralik kulin oliiviõli ja siis seal praadima panna üks paari pöidla jagu hakitud ingverit ja üks kooritud ja hakitud apelsin. Lased nii 5-6 mintsa, paned klaasikese vett juurde ja siis saumikseriga plödiks. Peale 2 purki purustatud tomateid, üks puljongikuubik, paar hakitud küslaküünt, lusikatäis suhkrut ja värsket hakitud basiilikut, pipart-soola maitse järgi manu muidugi. Seda siis keedad rahulikult paarkümmend minutit kokku ja valmis.
Ürdised kirsstomatid ja Jaapani mingid kuradi blintsikud. Ehk siis leidsin poest sügavkülmast mingid idamaised pelmeeni moodi asjad, seest köögiviljadega ja midagi sellist. Need keetsin nii ära nagu ikka tehakse. Aga muidu panni peal oliiviõli sees kirsstomatid ringi loopida üks karbitäis nii paari minuti jagu, samal ajal sinna peale soola, pipart ja teelusika jagu suhkurt kah visata. Siis valad pannilt kraami kaussi koos õliga, viskad juurde paar küünt hakitud küslat ja vajadusel pipart soola juurde ja need blintsikud kah sinna kaussi ja segi keerad. Väga mõnna kraam.
No ja kui kõht täis, võtate Selverist soetatud soodushinnaga valge Havana Clubi rummi ja hakkate mojitosid tegema. Teade güll - väärzkeit pibbarmpüntilehhdi, pruuuni suhgrutt, laimi, jäääääääd ja mulivedd juurte ja niii eddassi.... Homzeni...



Pühapäev, 4. juuli 2010

Noor stahhanovlane

Oi figidifikk. Ma olen nii läbi, et kaalun tõsiselt õlu kõrrega manustamist, pudel pudeneks vist käest. Mis siis vahepeal toimunud on? Ei tulegi meelde. Üleeile tegin väga maitsvaid kanatiibu grillil.
Marinaadis oli worchesteri, balsamveiniäädikat, chillikauna, jalopenotükikesi, küslat, paar apelsini pigistasin sisse, oma neid BBQ kastmeid panin, oliiviõli ja soola kah. Pärast grillil pintseldasin kah nende BBQ kastmetega. Pärast tuli külalisi, tekkis vallatu laulupidu, tehti sauna, joodi maitsvat rummikest ja vahiti "Black Books´i" arvutist kuni kõik olid kenasti nummid pudrukuulikesed. Siis tipiti kikivarvul kenasti kottide peale. Eile oli Sammulis tsikliüritus, kuhu esinema olin lolli peaga käe andnud. Päeval sai kogu raha eest soundchekis kükitatud ja lastud päikesel molli kärsatada. Vahepeal tulin koju ja tuvastasin enda heameeleks, et marinaad, kus eelmine päev kanatiib sulnilt lehvitas, oli täiesti alles ja adekvaatne. Kuna kapis oli tükike mingit liha, choppisin selle entusiastlikult kuubikuteks ja tulistasin sama sousti sisse ning pärast vardas tulele. Õhtul sai see muusika ära tehtud ja pärast Sulliwani komplektigi vaadatud ja muidu oleskletud. Rohkem ma muidugi selle oma bändi vanakestele appi ei tahaks minna. Peale kõigi kulude maha arvamist sai bänd 370 krooni, millest oma osa kahe purgi gin-i näol vedelas omastasin. Masendav on see heategevus vahest. Täna tundus, et nagu maru tüüne vaikne pühapäevane lõõgastumine terrassil kujunemas. Ühtäkki tormas aga oma elamisest ummisjalu välja naabrimees, kellel oli eile silmnähtavalt karmimalt läinud kui minul, kakkus oma sassis juuksed ja habemetuusti suust välja ja ütles, et tal on halbu uudiseid - talvepuud tulid ära. Siiani ei usu aga nii oligi. Kümme ruumi, 70cm-seid ja märgi. Ja meie kahekesi (kõik ülejäänud leidsid kohe vabandusi nagu tatart, miks nad aidata parasjagu ei saa) nendega kuuri ja õue vahet veeremas. Just lõpetasime. Tahaks nutta. Naised on kogu selle aja kusagil grillimas. Tulevad nagunii, näod naerul ja kõhud lihast punnis. Õudne.
Panin enda lohutuseks natuke värsket kartulit keema ja viskasin suitsukondid, mille enne jällegi BBQ kastmega kokku pintseldasin, grillima ahju. Panen ämmamoori tehtud vürtsika kurgisalati juurde (selle retsepti annan teile lähiajal, kui olen ise kah ära proovinud tegemise, superhea kraam on) ja manustan käte värisedes. Nagunii kukub toit näpu vahelt maha ja rotid viivad minema. Täna oli Muti köögis lugedes näinud kuidas üks tuli õuest ja jalutas rahulikult koera kausi juurde sööma. Lõpuks ikka märkas, et ta pole üksi ja lahkus tõtakalt. Oijah. Kirjutab jälle varsti. Vabadus papagoidele!

Neljapäev, 1. juuli 2010

Mõeldud - mõeldud...

Novotsiis. Kõik, mis eile plaanisin, tegin täna ära kah. Turul käis sihuke vihtumine nagu viimnepäev oleks tulemas. Auto parkimine oli keerulisem kui Savisaare ja Siskaga koos ennast saunalavale sättida ja terve turg kubises võrkudega inimestest, kellel olid triiksärgid Marati dressikatesse topitud ja kumm kurgu alla tiritud. Üks selline "vaese mehe zenja fokin" sõimas müüjat, kuna too oli mobiiliga rääkinud, päss oli aja viitmiseks letist eemale astunud ja tema korv oli fotoaparaadiga maha kukkunud. Võimas. Soetasin igatahes kõik vajaliku ja hüppasin ka poodi, et kohustuslikud õlled kaasa rabada. Kassa juures pöördus minu poole üks vene neiu ja ütles:"Teil on kihvtid pikad juuksed!". Sellise ootamatu märkuse peale võib vanainimene ju niimoodi punastada. Ei tulnud ühtegi vaimukustki pähe, millega vastu tulistada. Kodus tõstsime siis kõik asjad jälle ühest kohast ühte teise kohta. Kolimisärisse ma igatahes oma kodust nina, mille peale muidu iga ilmaga võib kindel olla, ei topi. Aga nüüd on päris õdus. Tekkis selline "päris" söögituba. Oleme seda juba ammu tahtnud. No ja bändiproovis käisin kah. Mõnikord ei tundugi prooviruumis rokkimine unistuste ajaviitena. Viskasin oma pillid kokku kiiremini kui Noisy Nation ühel Tartu livel kui esimesed tomatid gravitatsiooni trotsides laulukaare suunas liuglema hakkasid. Lasin autoaknad alla (ta kliimaseadet täidetakse homme, praegu oleks nagu sitemas saunas) ja nautlesin HND vanemat albumit nii, et kõrvast tahtis natuke verd tulla. Nüüd igatahes Muti linna peale litutama viidud ja ise lebomees ja külm õlu kannus. Toidust rääkides - kurgid panin uued käima ja maitsva prae kah vormistasin:

Värsked kartulid kukeseenekastme ja praelihaga. Selline toit teeb ennast põhimõtteliselt ise. Kartul rohke tilliga valmis keeta, liha soola ja pipraga ära praadida ja värsket tüümiani peale hakkida pisut. Kastme puhul siis seened ja paar sibulat või sees üle lasta, et sibul oleks klaasjas, siis viskasin 2 pakki rõõska koort peale ja paki maitserohelisega sulatatud juustu. Soola-pipart juurte, vaiksel tulel kokku keeta ja valmis. Värske kodumaine toidukraam on ikka üle prahi. Jätkakem planeeritud tegevusi!