Esmaspäev, 30. detsember 2013

Piuh! Pauh! Põmm!

Ma võiksin teile ju pikalt pajatada oma pühade veetmisest, aga olen ennast antud teemadel juba paar korda tühjaks klõbistanud. Pealegi ega sellel rindel aastast aastasse suurt midagi muutu. Vanemaks ja laisemaks jääme kõik ainult.
Ei no mul oli ikka klassikaline pauk. Põrutasin jälle Elvasse vanemate juurde. Õe pere kah kohal. Ja loomulikult jõhker jõulumaa taaskord püsti pandud. Terve maja oli vilkuvaid tulukesi täis keritud ja nägi välja nagu mingi baila-baila kruiisilaev. Otsisin juba pilguga aiast põhjapõtru, aga õnneks oli ema seekord piirdunud aiapäkapikkude armeega. Põhimõtteliselt oli igas toas kuusk püsti ja kuskil hapukapsa aurude sees kahlasid ka lähedased. Kõige suuremad potid ja pajad olid ääreni hõrgutisi täis laotud, nagu oleks kohe-kohe kõik Kuperjanovi sõdurpoisid peale lendamas. Isa oli juba Elmari raadio põhja keeranud ja teeskles Oruka rütmis jalaga vastu maad patsutades sauna kütmist. Ja siis läks kõik sissetallatud rada pidi. Sõime, võtsime viint, käisime saunas, sõime, võtsime viint, jagasime kingitusi, sõime, jõime viint, sõime, jõime viint, sõime viint... Kui ema juba iga pitsi juures demonstratiivselt silmi pööritama hakkas, läksime loomulikult kikivarvul tippides magama. Järgmine hommik oli vabsee kuldne. Päike säras, miskine 8 kraadi sooja ja kõige tipuks toppis ema terve masina pidulaua leftõuvereid kah täis. Kuna muru niita ei viitsinud, ajasin kodus garaažist hoopis tsikli välja ja täristasin Kid Rocki kuulates loojuvasse päikesesse.

Hetkel on olemine suht joviaalne, kuigi eile sai päris hoolsasti Naabrimehega sauna tehtud ja tänane kuu viimane tööpäev kulgeb kuidagi aegluubis. Nimelt pungus õeraas lõpuks ometi ära ja vormistas ühe kraaniga mudeli. Sain teist korda onuks. Eks ma homme koos aastavahetusega tähistan. Mul metsseakints istub juba kenasti marinaadis ja hääd inimesed valguvad köögilaua ümber kokku. Meie eas enam linna peale kolama ju ei kipu. Linn on mürskudega hullukesi täis ja öösel võid taksodispetšerile kasvõi kankaani tantsida, koju pead ikka jala vantsima. Hädasti oleks vaja kuskil Valuoja orus partide poolt õnneks võetud saada...
A muidu oli saun eile omapärane. Mul tegelikult oli kindel plaan naistega telepurgist «Eestimaa uhkust» vahtida ja katkematult pillida, aga autot hoovi ajades lendas Naabrimees maa värisedes paarishüpetega peale ja ütles, et ärgu ma muretsegu, tuli on all ja õlu külmas. «A sa ise ütlesid eile, kui pakkusin, et võiks täna saunatada, et ma võiksin hoopis m###i minna?» - «Eino, mis sa ei jaga slängi vä? Mine m###i tähendab, et teeme ära!»
Üldiselt jõudis meie sõltumatu teadlaste grupp kiirelt arusaamisele, et igas saunaruumis oli suht okei olla, välja arvatud laval. Seal kiskus olemine kuidagi palavaks ära. Kuna õnneks tarvikuid ja krevette jagus, siis veetsimegi suurema aja aisakellade kõlkudes eesruumis ja narrisime akna taga põrkavat koera. Aeg läks kui linnutiivul, kuni mingil hetkel polnud taara tõttu jalgu enam kuskile panna, ja suundusime solvunult pimedasse öhe, et siis jälle esimesel jaanuaril kosutava aamusaunaga jätkata.

Mida teile aasta lõpetuseks soovida? Kõigepealt – ärge, kurat, paugutage nii palju! Mul läheb peni ilgelt närvi ja jookseb läbi terrassiukse sisse. Siis on kõigil pidutuju rikutud ja võibolla ei saagi tantsida. Teiseks – kui laua ümber tihedamaks andmiseks läheb, ärge laske telekal õhtut persse keerata. Pärast kordusest vaatate ja saate aru, et ega need naljad nüüd nii naljakad polnudki. Ja kolmandaks – olge aastanumbri vahetudes inimestega, kes teile tõepoolest korda lähevad, isegi siis kui nad hommikupoole ööd kogu teie hapukapsa otse potist kulbiga endale sisse keeravad. Kapsast võib ema juurest keldrist juurde tuua, aga häid sõpru on sealt harva leitud. Armastust teile südamesse ja musid püksi!

Suht siiralt,
teie Onu Myrakas

Pühapäev, 8. detsember 2013

Hobuse unenägu

Ma nägin unes, et käisin Kiviõlis esinemas. Vähemalt veel täna hommikul tundus mulle sedasi. Kui ma hoovist oma autot ei leidnud, tekkisid esimesed kahtlused. Aga kõigest järjekorras. 
Reede õhtu saatis Hot Shoti nimelise kergemuusikakollektiivi, milles mul on au tõsiselt häiriv faktor olla, rannalinna Pärnusse. Kõik oli tore, isegi rahulik. Lauatäis barbisid oli oma saunatavate bõkkide taskutest volletid piistu pannud ja imes Kirby-jõudlusel mohhiitosid keresse. Deliiriumis pudelifilosoof räppis saalinurgas segamatult oma esikhitti "Kakskend peal ja kakskend pausi" (ärge küsige) ning  kui olime peale keikat kola kokku pakkinud, üritas üks dressides slaaviverd hobirokkar viie euro eest lisasetti tellida.
Koduteel võttis bändis vokaalkohuseid täitev paarimees vaevaks ennastunustavalt aevastama kukkuda. Peale elegantset viieteistlasulist seeriat rääkis ta hääletooniga, mis on võrreldav Võsa Petsi vahvaimate saatekülaliste omaga. Muutusime nagu kokkulepitult tiba murelikuks.
Ja siis loetud tundide pärast, hopsti, Ida-Virumaa suunas galoppi. Ei jõudnud veel sadat kiltigi läbi hekseldada, kui vokalist kõrvalistmel rögisema kukkus, et kuradi külm on. Mu tankil nimelt on väike händikäpp küljes - puhub sooja ainult juhi poolele. Järgnevalt tuli mul taluda katkematut hala. "Sa näid väsinud, las ma roolin ise", "oleks ma teadnud, oleks kõlarid enda autole kasvõi katusele sidunud", "ma ei tunne enam oma jalgu" ja muu siuke kräpp. 
Mustvee Statoilis tegime pausi. Selle pleissiga on muide hull värk. Kaks varianti - kas makstakse teenindajaile ainult tulemuspalka või on nende pereliikmed tankla omanike poolt pantvangi võetud. Väljusin sealt mingi jõhkra kabanossi ja seljakotitäie saiakestega, kuigi tahtsin kõist tualetti. Paarimees järgnes mulle totaalses hämmingus liitrise kakao ja "kaheraudsega", mis tilkus kõigist pakutavatest kastmetest. Etteruttavalt võin öelda, et sama paketi lasi ta endale pähe määrida ka tagasiteel. Minule suudeti siis kaasa pakkida hüpersupergigamegaburger poole lehma ja ämbritäie majoneesiga. Luugi kaudu, saate aru! Ei mingit kepsutamist ahvatlevalt värvikirevate ja  kaubast lookas riiulite vahel. 
Loomulikult ei suutnud naviseade otsustada, kas juhatada meid esinemispaika Võru või Haapsalu kaudu. Sellest johtuvalt kiskus olukord ühel hetkel pingelisemaks kui peedidegustatsiooni peldikusabas. Mingid pooletoobised olid Jõhvi külje alla elu labürindi ehitanud. Hekseldasime abitult mööda sildu ja tunneleid nagu halvas komöödiafilmis. Üritasin küll ropu lobaga meeleolu üleval hoida, aga publik oli haruldaselt tuim. Kaalusin isegi solvumist.
Pidu oli korraldatud kohalikele taidluskollektiividele. Kakskeelne seltskond, valdavalt naised. Üldist trendi loov vesihall juuksetoon tõi tahtmatult meelde korraldaja ääremärkuse: "Eks mõned vanemad inimesed tulevad kah". Lootsime kogu südamest, et mitte pulbristatuna ja urnis.
Kuna bändikaaslane rääkis jätkuvalt nagu kõhugripis eluheidik ja ka laiemas plaanis polnud põhieesmärgiks publikust juba avataktidel ilma jääda, nihelesin alustuseks jääd purustada tasasemate instrumentaalsete viisijupikeste abil. Klassikalise kultuurimaja helipildi kirjeldamiseks kõlbab päris hästi ajalooline tähtsündmus Verine Pühapäev. Seega täiendas paarimees minu sügamist omalaadse koreograafiaga kõlareid ühest seinast teise lohistades ja tulutult mingitki saundi otsides.
Lõpuks otsustasime, et saagu, mis saab, keerame volüümi üheteistkümne peale ja laseme countrykuradi valla. Selle peale tõmbasid daamid ootamatult laudade alt kilekottidest välja line-tantsu papud ja läks andmiseks. Hetke pärast olid ka kõik "eluõhtu" ja "hõbelõnga" tüübid maast lahti. Jätkus Waldburgi öö lõunaosariikide moodi. 
Loomulikult sadas vahepeal kogu selle talve lumi maha. No tegelikult siiski mitte. Tiba oli veel puudus ja sellega kostitas ilmataat meid esimesel sajal kodutee kilomeetril. Kulgesime tigukäigul ühest teeservast teise vingerdades ning hüsteeriliselt naerdes, nagu tähesõdalased, kes Navitrolla köögikapis tuuseldamas on käinud.
Ärkasin hommikul koduses voodis burksikastme lõhna peale. Oleks pidanud hoolikamalt habet pesema. Auto leidsin bändikaaslase juurest. Ja lõpuks saimegi teiega siin näosaate lõpunootide taustal jälle kokku. Küll see maailm on ikka pisike, onja!





Reede, 6. detsember 2013

Hou-hou-hou, mai ääss!

Mis kuradi värk eestlastel nende mandariinidega on? Detsembris ei saa aus inimene ilma vigastusteta poest õlut kah enam kätte. Juba väravas jooksevad mürkroheliste barrettidega kosmosemutid su mööda maad laiali nagu väljasitutud moosi ja kaovad mitmekümnest endasugusest moodustunud inimkuhja.
Need oranžid käkid on ju aasta ringi müügil! Aga ei, muul ajal lastakse neil seal mullaks kõduneda, sest „saage aru, suvel maitseb mulle ainult arbuus!“ No ja Maxima ahvidel on ju vaja hädasti kõik seitse tonni pappkastidega korraga välja laduda just sedasi, et mees peab oma igapäevase suitsuvorsti kätte saamiseks ette võtma missiooni, mille kõrval Vietnami sõda on süütu ning nummi justkui Keni ja Barbie armastus. Ja ega need kapronsukkades inimtankid siis mõistliku kogusega piirdu. Tegu oleks nagu maailma viimaste mandariinidega, sest kohe keelatakse nad Euroopa Liidu ametnike poolt ära. Või ma ei tea, võibolla on neil keldritäis hiinlasi kuskile paneelmaja keldriboksi peidetud, et kevadel peedipõllule saata.
No ja kui ma lõpuks paari murtud varba, kadunud esihamba ja väljarebitud juuksesalgu hinnaga lihaletini sik-sakitan, tuleb vervivorstide kohal urvitavate tagumikkude järel oodata nii kaua, et jõuaksin kaks korda „Tõe ja õiguse“ läbi lugeda. Tagant ettepoole.
Võitled ennast edasi õllekapi juurde. Selle ette on üks tunkedes kliff euroalusetäie glögi lohistanud. Ja no sa ei saa ta peale karjuda kah, sest selle töö on enda peale võtnud juba üks mõmra, kes just proovis ühe mandariini enne ostmist ära süüa (!) ja tal on kõhklused und kahtlused, et seal kõige alumises kastis on palju paremad pallikesed ning üleüldse üritatakse tal järjekordselt perset lohku tõmmata. „Nagunii jagate tagaruumis allahinnatud viinerid omavahel ära, vereimejad!“
Kassasabas on juba tunne, et tahaks sääretõstejooksuga nuttes silmapiiri taha täpiks joosta. Kassapidajat tümitab järjekordne „kuldklient“, kes vannub jumalaemaissandkristusejeesukese nimel, et mandariine kaaludes vajutas teenindaja sõrmega nimelt kaaluplaadile, et tema viimased pensionisendid endale saada.

Välisukse juures inisevad veel zeleetatud soengutes liiga kitsaste teksadega poisid mulle midagi elektripakettidest. Tapan nad pilguga ja kaon mustavasse öhe.

Neljapäev, 14. november 2013

"Kas klounid nutavad?" ehk jälle üks Nipika tekst

Mulle pole tsirkus kunagi meeldinud. Kuskil ajusopis on üks hägune mälupilt kaugest lapsepõlvest kui vanaema mu Tartus ühte rändtsirkuse telki vedas. Võibolla esinesid seal ka vahvad klounid, kes teineteisele jalaga tagumikku tagusid ja torte näkku loopisid. Minul on meelde jäänud ainult üks õnnetu pulstunud karvaga karu, keda dresseerija rahva möirete ja aplausi saatel tokiga tünni otsast tünni otsa udjas või jalgrattaga sõitma sundis. Mäletan tunnet, mis mind vaatepilti nähes valdas. Ja see oli kõike muud kui lõbus.
Mul poleks põrmugi kahju olnud kui mõmmikul kops üle maksa oleks läinud ja kelmikate vuntsidega loomapiinajast oleks vaid lõhkised trussikud ja hunnik hakkliha alles jäänud. Küllap oli vaesel mesikäpal piisavalt palju oidu peas andmaks endale aru, et siis susatakse talle kah ära ja mine tea, kas seal taevastel jahimaadel ikka nii hea ongi.
Suvel tekkisid tänavatel prügikastidele ja elektripostidele värvilised plagud, mis rahvast turuplatsile jälle taolisele meelelahutusele kutsusid. Ühel pildil oli tüüp krokodilli väänamas, teisel maod ümber kõigi jäsemete mässitud ja kolmandal ratsutas litrilises trikoos tiigri seljas. No kurat, ma pole mingi loomakaitsja, aga teades, millise piinaga paar triki moodi asja metsloomale selgeks pekstakse, ei hakka mu silmad kohe kuidagi vaimustusest põlema, et aukus silmadega kurnatud loomade retsimist nautima minna. Mõnes mõttes on härjavõitlus isegi tiba arusaadavam, sest seal on looma lõpp ette teada ja kehval toreadooril pudisevad teinekord soolikad areenile kah. No igatahes – värvilised pildid, mille taga on hunnik jõledust.
Umbes samasugune tsirkus inimeste maailmas sai hiljuti just õnneks läbi. Poliitiline tsirkus ja kohalikud omavalitsuste valimised. Ka see polnud tegelikult üldse naljakas. Poliitikud on ühed veidrad loomad. Neli aastat pole neid kuskil näha, oled nagu kuradi Palle üksinda maailmas. Ja kus siis hakkavad urgudest välja ronima ja seletama, et tahaks hirmsasti rääkida, koos seda va Eesti asja ajada ja sääretõstejooksus parema tuleviku poole jooksma pista nii et muutuste tuuled tagumistele sõõrmetesse löövad. Algul kergitad kulmu ja kuulad neid natuke. Siis hakkab lubaduste vahele liivakastikisa trügima. «Mati on nii pähh, ta pissis mu lossi peale!» - «Ise pissisid kaa!» - «Mul tuli palju vähem pissi ja osa läks ju mööda!» - «Üäää!».
No okei, et kisa mitte kuulda, katsud meediakanalitest kaarega mööda käia. Aga nad saavad su igalt poolt kätte. Topivad postkastipilust sisse kriitpaberil trükitud voldikuid, jooksevad sulle tikutooside, pastakate ja kondoomidega tänaval järele, küpsetavad turuväravas pannkooke ja sunnivad su lapsi lollakate õhupallidega ringi keksima. Ühel hetkel tekib tunne, et tahaks neile kõigile rohukõrred kannikate vahele lüüa ja horisondi poole lennutada.
Järgmisel hommikul vaataks trammipeatuses seda fotoshopitud molli ja seitlisse lükatud parukaga «võta mind sülle!» nännijagajat, võtaks rahulikult taskust tema enda kingitud markeri ja joonistaks talle vuntsid ja prillid ette ning hambad mustaks. Seejärel naerataks rammestunult, hüppaks poest läbi ja lukustaks seestpoolt koduukse.

Tark kodanik ostis poest lisaks tarvikutele hunniku kanatiibu ja vormis need maitsvaks snäkiks. Selleks vajavad tiivad marinaadi, milles 1 spl inglise sinepit, 3 spl vedeleat mett, 4-5 spl ketšupit, 3 spl sojakastet, 1 tl ingveripulbrit, musta pipart ja 3 pressitut küslaküünt. Kui tiivad paar tundi seal pikutanud on, laotas kodanik need ahjupannile ja puistas üle seesamiseemnetega. Ja siis parajaks ajaks 220 kraadisesse grillrežiimil ahju.

Kolmapäev, 30. oktoober 2013

Meditsiinilised sajatused

Käisin eile arsti juures. Teate küll, vahepeal on tööandja sunnitud erakliinikutele maksma, et rahad liiguksid ja paber määritud saaks. Sain eelnevalt vajalikud blanketid meilile. Ühel olid targad õpetussõnad, mis soovitasid eelmisel päeval mitte alkoholi tarbida ja suitsu teha ning hommikul keelati süüa-juua kah. «Kurat, kas see on nagu ümber nurga noomitus ja karistus kehvale alluvale?» mõtlesin. Või kujutasid nad ette, et valdan iidseid meditatsioonikunste ning oskan ennast paariks päevaks pausi peale panna? Lihtsam olnuks nõuda, et pean kõigi litrite ja kontsadega «Tantsud tähtedega» viimase hooaja võidunumbri ette kandma.
Oma armetust iseloomust viimaseid varusid välja pigistades larpisin eelmisel õhtul tasside viisi jasmiiniteed ja kuulatasin kõrvu kikitades akna taga jõudu koguvat tormi. Ühtäkki kuulsin hirmsat mürinat. Tundus, nagu ületee maja, mis juba jupp aega gravitatsiooniga vallatledes möödujaile endast palkhaaval teada annab, lõplikult laiali vajuks. Mürin käivitas doominoklotsidena kukkuva reaktsiooniahela, mille osaks ma tõepoolest olla ei soovinud. Kõigepealt röögatas mu põlvedel tukastanud kass nii, et kalalõhnalisi tatipritsmeid lendas, ja tõukas ennast küüntega paigalt lakke. See pani omakorda kõikuma lambi, mida arulage buldog maailmalõpuks pidas ja silmi pööritades röhkima pistis nagu Saviets, kes nägi unes, et UFO-d Lasnamäe Marsile viisid. Mina samal ajal kassikarva pilves sitsides vormistasin väärika aevastuse, mis viis tassist pool tulist jasmiiniteed mööda lauda laiali. Üritasin jalahoobiga päästa võimendi pulti ning tabasin vist volüüminuppu. Igatahes hakkas kõlarites ALO TV vahendusel kõrvulukustavalt mörisema Üllar Jörberg: «Nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun tantsuleee!» Kõige tipuks helises mobiil ja mingi uuringufirma tahtis teada, millist telefonioperaatorit Eestis ma kõige paremaks pean. Karjusin, et minu lemmik on operaator Kõps ja torkasin toru diivanipadja alla.
Hiljem selgus, et mürina taga oli üleaedne naabrivanamees, kes oma isamaasõja-aegse soomukiga poes keefiri järel käis. Kaalun kättemaksu.
Öösel olid närvid nii läbi, et ei suutnud mind uinutada ei «Rahva oma kaitse» ega «Müstiline Venemaa». Istusin hommikuni luksudes voodiserval nagu Tom Hanks oma parve peal kui laine Wilsoni minema viis.
No ja siis arsti juurde. Otse loomulikult ei salli ma neid vastikult valgeid ja vanaema arstikapi järele lõhnavaid asutusi silma otsaski. Vererõhk tõuseb lakke ja süda hakkab kloppima justkui basstrumm senisündimata Scooteri jõulusingli intros.
Värisesin kliiniku ooteruumis nagu Lible, kes on eelmistest jõuludest saadik tsüklis. Tahtsin just vaikselt vehkat taha, aga jäin vahele ja mind lohistati arstikabinetti. No siis hakkas pihta: «Puhu seda! Pigista toda! Piilu neid!» ja nii edasi. Üldiselt tunnistati mind täiesti terveks meheks, aga siis julges arstiproua väita, et õlu on parmude jook ja pigem tuleks mekkida viskit. Samal ajal tundsin vasaku käe keskmises õrmes ootamatut valusööstu ja röögatasin spontaanselt: «Mida v***u!» Kabinetti tekkis pahaendeline vaikus ja õde, kes oli üritanud mult vereproovi võtta, ei olnud päris kindel, kas tasub edasi tegutseda. Sõlmisime arstiga vaherahu. Seda täpselt hetkeni kui ta arvas, et ma võiksin igal õhtul näiteks koeraga jalutamas käia. Kui selle ebapopulaarse idee peale silmad praemuna suuruseks punnitasin, lisas ta veel õli tulle: «Kohe näha, et hudoožnik! Ma tean teiesuguseid küll, kõik ühe vitsaga löödud! Mul endal juba nelikümmend aastat üks selline kodus!»
Rabasin kollase paberi, kus oli kirjas «Reporterina töötamiseks kõlbulik» ning taandusin selg ees. Koju jõudes valasin arsti soovitusel viskit. Oli hea küll. Küsisin igaks juhuks koeralt, ega see jalutada taha. Too raputas kategooriliselt pead. «No võtame jah ikka samm korraga!» otsustasin leebelt.

Laupäev, 26. oktoober 2013

Üks vanem nipikas takkajärgi

Täna tahaks niisama saunatada ja blogimisest viilida. Sestap arhiivimaterjalid teile ja hüva leili mulle!

Ei ole see esimene september enam kaugel. Vaatan kõrvalt oma last ja mõtlen, et vaeseke naudib veel viimaseid puhkehetki enne uue orjuse algust. Õnneks ei paista ta eesootavale liiga sügavalt mõtlevat. No miks peakski. Ilma on lihtsam. Samas lapsevanemana nagu lihtsalt pealt kaeda kah ei täi, kuidas need priiuseriismed ekraani ees ära kulutatakse. 
Üldiselt oleme me peres ikka lubanud suvisel ajal seda va elektroonilist meelelahutust, sest kui tänapäeva noorel see üldse ära keelata, jäävad nad totaalsesse infosulgu. Ei tea sa midagi uutest lemmikbändi hittsinglitest, ei näe sõbranna reisipilte ja esimestel koolipäevadel jääd häbisse eakaaslaste ees, kes on puhkuse ajal Angry Birdsi mänguga suurema skoori välja plõksutanud. 
Aga nüüd põhjamaiselt sügiseses augustis kui lehed juba kergelt kolletuvad ja õhus rohkem niiske mulla hõngu on, sätid ennast justkui lapse kehasse ja hakkad kihelema. Noh, et mina küll sedasi toas ei istuks kui varsti enam muud ei saagi. Ja siis käingi last torkimas. «Issi, sa ju ise ütlesid, et kaks tundi võin Wiiga mängida! Praegu on alles viisteist minutit möödas ju!» Ma tean küll, et ta alles alustas, aga väljas on ju ilus ilm. Mina läheks jalutaks kasvõi niisama. Nuusutaks õhku, vaataks taevasse ja ohkaks nagu luuletaja, kes tunneb, et Pegasus on just kuskil eemal hoo sisse võtnud, et täistuuridel üks kabjahoop põrutada. 
Peale väikest niiöelda sisemise puulusika voolimist naasen muidugi reaalsusesse ja saan aru, et käitun, nagu vanemad alati on käitunud – üritan oma laste elu elada. Emad isad arvavad alati, et teavad paremini, mida laps tahab või teha võiks. Minu omad näevad mind siiani oma kujutlusis seitlisse kammitud juuste, ülikonna ja portfelliga ning pidamas ainsat väärikat ametit – kirurgi oma. Aga seda, kas nende ettekujutustesse mahub ka selline pisike fakt, et ma olen õnnelik, ma ei tea. Küllap ikka. Nad lihtsalt ei mõista, kuidas saab olla õnnelik tätoveeringute ja pikkade juustega kunstnikuniruna. Aga saab, kui ma just seda tahangi. 
«Issi, mis sa seda pliidiust niimoodi vahid?» küsib järsku laps, kes on Wii mängimises väikese pausi teinud. Fokusseerin natuke silmi ja rehman, et üritan pilguga ust lahti teha. «Naljamees oled. Kuule, tee seda lolli nägu, sa pole nii ammu teinud!» nõuab hääl ja teeb mulle selgeks, et tõsine olek ei sobi mulle. No, kurat, muidugi ei sobi, nõustun ja manangi plika rõõmuks paar jaburat lõusta ette. «Räägi, kelleks sa saada tahad?» küsin tütrelt. «Hmm... No enne ma tahtsin loomaarstiks, aga praegu tahan vist näitlejaks. Kuule, issi, sinna on ju nii palju aega!» 
Vaagin hetke lapse sõnu ja saan aru, et tal on õigus. Oleks ju patt oodata 11-aastaselt tegelaselt, et ta teab, mida oma eluga peale hakkab ja kohe selle suhtes ka midagi ette võtab. Kui nüüd tiba mõelda, siis on igaühes hunnik oskusi, mis ta ise endast üles leidma peab. Minu tütar valdab näiteks vabalt inglise keelt, teab kõike maailma poppmuusikast ja küpsetab imehäid pannkooke. Õnneks ei ole mul ühtegi eelistust tema tulevase ametivaliku suhtes. 
«No olgu, mine nüüd mängi edasi, mis sa raiskad oma ekraaniaega,» ütlen lapsele, kes mulle vahepeal kaenla alla on pugenud. Tütar paneb sõrme ninale ja suunab pilgu lakke. «Tead, ma lähen parem õue ronimispuu otsa raamatut lugema! Mõtle, varsti saab kooli ja ma saan jälle iga päev oma parima sõbranna Lauraga koos olla! Nii äge!» hõikab ta ja kaob uste kolinal õue peale. Lähen peegli ette, ajan keele suust välja ja kõõritan silmi. «Täitsa lollakas...»

Käisin tolsamal päeval turul mustikaid ja vaarikaid ostmas. Valasime neile piima ja suhkrut peale. Laps sõi kohe mitu portsu. Pärast ütles: «Vaat kui tore, täna küll enam jäätise isu peale ei tule vist!»

Teisipäev, 22. oktoober 2013

Terrassid sätivad talveunele

Meil naabrimehega on selline moto: «Maa tuleb täita terassiga ja terrasid täita terrassiga». Vähemalt niimoodi armastab härra peale kuuendat õlut omal viisil ette kanda. Kui mind ligiduses pole, laulab ta sedasi koerale, kes kõrvu peadligi surudes vaikides kannatab.
Sedasi oli meil tänavu kevadeks õue peal juba kolm mõnusat kohta, kus värsket õhku ahmides kena aega veeta. Kohe, kui räästad tilkuma hakkasid, ajasime vatid selga ja asusime katsetama. Seni kui päike peale paistis, kannatas täitsa olla, aga kui tulekera maja nurga taha lipsas, hakkas hirmus külm.
Ühel sellisel pärastlõunal vahtisimegi silmi pilgutamata mõnda aega häirivat ehitist ja arutlesime, kas äkki korrus maha võtta, et ilulemist pikemaks jaguks. Naabrimees muidugi käivitus sellest mõttest nagu lõkkesse visatud juukselaki pudel ning pakkus terve sihi kuni silmapiirini puhtaks võtta ja siis veel horisondile suur auk kah kaevata, et loojangut kauem näha oleks. Rahustamiseks olin sunnitud talle pakitäie sihvkasid kätte andma. «Mmm, njämma!» mõmises metslane ja katkematu krõbin andis lootust, et mõneks ajaks on rahu majas.
Pöörasin modellimõõtu näolapi varakevadise päikese poole ja otsisin uut mõtet, mida mõtlema hakata. Järsku põrutas Naabrimees rusikaga vastu lauda ja hõiskas nii, et sihvkakoori pritsis: «Lihtne!» Pikema jututa võttis ta mul kapuutsist ja lohistas enda järel garaaži juurde. «Nii, siia teeme varjualuse ja selle peale teise korruse terrassi!»
Kuni pimedani pidin erinevate nurkade vastas mõõdulindi otsa hoidma, sellal kui isehakanud töödejuhataja sajatades ja «Ahhaa!» karjudes ringi sahmis ning paberile eskiise sirgeldas.
Eks ka mõistlikel inimestel võib selliseid pööraseid ideid pähe tulla, aga nad magavad öösel mõtted jälle sirgu ja elavad ilusti oma argielu edasi. Meie õuel sedasi ei saa. Sügisele astusime vastu juba nelja istumiskohaga. Ega me sellele viimasele väga jõudnud pole. Küll oli liiga palav ja küll ei viitsinud trepist üles ronida. Aga ta on olemas. Päike käibki juba päris madala kaarega ja siis on hea seal viimast võtta.
Trotsime Naabrimehega jahedaid õhtuid. Lõdiseme ja kannatame. Kahju on hooaega lõpetada. Topime muudkui dressipüksi sääred sokkidesse ja nokatsid tugevamini pähe ning pillume sooja saamiseks koerale palli. Eks ole selle hooaja jutud kah muidugi räägitud. Nii ongi viimased paar nädalat meie õhtused arutelud piirdunud mõtteteradega «novotsiis» ning «eks ta ole jah», mida pikivad mahlased röhatused, mis aianurgas kasvava tamme otsast vareseparve lendu ehmatavad.
Eile sedasi istudes poetaski Naabrimees nukralt ohates: «Selline see looduse ringkäik on. Varsti istume tubades ja suhtleme skype´i teel.» Lasin pausil ilusti kanda ja vastasin targal ja madalal toonil, nagu tuntud piiritusjoogi reklaamis: «Eks ta ole jah...» Keset sügisest õrnusehetke lõid Naabrimehe silmad aga hullumeelselt vilama ning ta plaksutas lõbustatult nagu väike tüdruk, kes kingiks järjekordse Barbie-nuku saanud. «Lihtne! Garaaži paneme buržuika ja hakkame seal istuma! Mõtle – ümberringi tööriistad ja maskuliinsest aroomibuketist pakatavad betoonseinad! Romantika! Ma tean isegi, kuhu ühe mõnusa avariipudeli võiks peita!» Niipalju siis talvepuhkusest...

Lihtne klassika:

Peale seda, kui olin napilt pääsenud tsikliga metsseakarja otsa põrutamisest, jäi hing kindel soov küpse siga süüa. Köögis väga mässata ei tahtnud, ikkagi viimased terrasipäevad, eksole. Nii haarasingi turult kaks ribiga seakülje tükki, nii pooleteist kilo jagu, ja kilo toorest hapukapsast. Need läksid ahjupotti soola, suhkru, pipra, sörtsu ketšupi ja paari pannilt läbi lastud sibulaga. Kõige peale veel pudel õlut kah. 150 kraadi juures kraam ahju ja kolm tundu jõudeaega garanteeritud. Keedukartul-porgand juurde ja olekski nagu jõuluvana põlvel istuda saanud.

Laupäev, 19. oktoober 2013

Läheb, nagu lükkad...

Üritasin siin ükspäev tsiklihooaega lõpetada. Noh, et teen väiksemat sorti tiiru ja küll siis edasi vaatab ilmataadi tujude ja kainete hetkede pealt, et kas või mis. Ratas oli mitu päeva seisnud ja starterist käima ei läinud. Näitasin raisale täkku ja krokodillide duett pani võrri südame hetkega põksuma. 
Lasin ennast tunnikese jagu vastutulevatel rekkadel täis sittuda ja suundusin ühel kaunil hetkel linnasüdamesse tagasi. Järsku Machete hipid teeservas. No sõbrad ja bändikaaslased, eksole. Panin oma raudse ratsu pausi peale ja üritasin semude rõõmuks tuulest viidud habet mingisse kindlasse suunda sundida. Aasisime oma aasimised ära ja mindi laiali. Mina jäin oma kroomi ja nahaga viimaseks. Kakkusin kiivri pähe, otsisin üle kõhu piiludes tagi lukuotsad üles ja lenksu. 
Vajutan starterit ja ei sittagi! Ainult plõgiseb. Täitsa putsis keiss, nagu mu Naabrimees sellises olukorras ütleks. Põhjusmõtteliselt sääne lugu, et mäkke suunduval ühesuunalisel teel oli kuskil poole kallaku peal poole tonni jagu abitut sajaga rebelit mässumeelsust, millele on poole kepi pealt prožektor peale tõmmatud. Ainus, mis ma antud olukorras teha sain, oli üritada allamäge keelatud suunas udjama panna ja loota, et ehk saab hoo üles ja haagib käiguga mootori pöördesse. 
Ma igaks juhuks mainin, et õhtune tipptund oli samuti täies hoos. Kõik kuradi magalatesse suunduvad Ekseko lihunikud plõksisid oma Talbotite tuledega ja mul lihtsalt vedas, et keegi neist mind uksega uppi ei löönud. Ratast ma loomulikult käima ei saanud. Lõpetasin all orus higise persevahe ja meelekohal tukslevate veresoontega. Võin vanduda, et mitmest autost näidati minu poole näpuga ning naerdi lõbustatult. 
Staažika ninjana olin asfalti kratsides silmanurgast tähele pannud, et poole laskumise peal oli üks autotöökoja moodi asjandus. Nii jätkus peagi saaga sellega, et lohistasin krattipidi sealt ühe tsemendikoti raskuse Viplala kaasa ja lükkasime 350 kilo kaaluva vabadusesümboli tagasi mäest üles ning panime elektrišokiga uuesti elama. 
Vere maitse oli veel õhtul voodis uinudeski suus ja hobisportlase sääremarjad piimhappeatakist järgmisel hommikul nii valusad, et kõndisin mööda elamist nagu kauboi, kes on endale purdunuia sisse istunud. Sõnaga - uue aku ost ootab ees.

Praegast kuulsin raadiost mingit värskemat Tätte sodi ja leiutasin uue muusikastiili nimetuse - puulusikadžäss. Oli see sulnis silmakissitaja, mis ta enne oli, aga nüüd kostis etteaimatavate riimide ja kahe akordi vahele harjadega sügatav solnik ja mitmehäälne flöödi-inin. Mis nende hudooznikutega õigupoolest juhtub, et  mingil hetkel on hädasti tarvis silmi pööritades maailmale selgeks teha, et nad on nii kuradi diibid, et murra või kaigas perse pooleks? Hullu geeniuse Saatpaluga paistab kah vähe sedamoodi olevat.
Arendasin Mutiga siin seda stiiliteemat veelgi ja kuna Tätte taustajõududes on tüüp, kelle tegemised võib kategoriseerida pesukausidžässiks, siis jätkuval alamstiilide lisandumisel võib väita, et on tekkimas täiesti uus koolkond - tarbekunstidžäss. Pean vist Ojakääru ja Erilaiuga antud teemadel seminari või vähemalt mõttetalgud korraldama. 

No davaiks, olge siis musid, ma rohkem ei viitsi. Panen lõppu lihtsalt ühe loo, mis mul mitu päeva saatanlikult kuklas kummitab. Äkki jätab siis järele:



Esmaspäev, 14. oktoober 2013

Nii ei saa ju rallit sõita

Ega kui ise tropp oled, siis ei saa Kuuse Indrekut süüdistada. Ühest küljest on V8 maskuliinne urin nagu tasuta "Maaja" uus number retromehe postkastis, teisalt läheb see ilu kõik ju õllerahast. Ma ei mäletagi enam, millal auto kütusetuli ei põlenud. Täna just viskasin jälle ämbrikese norrakate pensionisammast paaki, aga kütuseseier lamas tuimalt edasi kui koolnud lehm Gangese voogudes.
Ja üleüldse, mis kuradi umbluu see on, et Statoil üürgab uues reklaamkampaanias nagu võimalus kütuse eest tankuri juures maksta oleks ilge lisaboonus? Automaattanklates ju ainult nii saabki, kui ma seda just unes pole näinud. Pigem tahetakse öelda, et kui te ei taha endale paarisajaprossase juurdehindlusega kabanossi ja red bulli persse vajutada, siis ärge tulge üldse pori sisse kandma ja meie õhku ära hingama. Ei no imege latti, tõepoolest.
Üldiselt oli plaanis nädalalõpus jasmiiniteed luristada ja vikerkaarekesi röhitseda, aga sellele unistusele lajatati nagu viiekilose sepavasaraga vastu sääsemamma lonti hetkel kui kogemata Skype´i avasin. Kohe käis oranž "plinn!" ära ja kümnekonna meetri ning paari palkseina kaugusel võis aimata Naabrimeest keel suunurgast väljas ja käed lõua alla tõstetuna ootusärevuses sitsimas. Avasin sõnumi: "Kuule, ostsin paar ämbrit õlut, kaks suurt viskit ja mõned pudelid veini. Ei tea, kas veab välja?" 
Hommikul oli seletamatutel asjaoludel üks saabas koridoris, aga teine õues ukse taga. Telefonis oli kümmekond udust pilti koera sabast. Kahtlustan räpast vandenõud.
Pühapäeval tegin hunniku väga maitsvat nämmat. Sügavkülmast kukkus õlledejahutamise afääri raames jala peale metsseakints. Sai teine ära menetletud. Olen korra sama retsepti juba kasutanud, nii et toksige otsingusse sõna "metssiga" lihtsalt. Kastme tegin hautusleemest seda maisitärklisega paksendades. Kartulitele valasin peale mingit Meira puru, mis väikese õlitilgaga ilusti mätsis. Ja ahju ta läks. Valmispuru oli lihtsalt laiskusest. Tegelikult väike sool, pipar, pressitud küsla ja riivsai, ning teebki sama välja.

Automeestele ikka väärt mussi kah! Jollarijoo!



Teisipäev, 8. oktoober 2013

Tahtsime parimat

Käisin reedel isa sünnipäeval. Huvitav värk sellega. Ükskõik, mis plaanid enne minekut peas on, lõpevad asjad seal ikka ja alati ühte moodi. Ja just sedamoodi nagu ülejäänud perele ei sobi. Nagu Eesti jalgpall. Kõik skandeerivad ja lehvitavad sallidega nagu uue hittmuusikali massistseenis, aga pärast oleme ikka 7:0 pähe saanud. Kusjuures, et midagi tegemata ei jääks, oleme nendest paar väravat ikka endale ise kah sisse peksnud. 
Esialgu oli kõik nagu ta tavaliselt on. Elmari raadiost põrutati "Mustlase valssi" ja "Älissit" ning laual aurasid hapukapsas ja kotletid. Kostis ühtlast nõudekolinat ja tasast nohisemist kui auväärt piduseltskond sööki ette tõstis. Jõudsin kulunud kuldrandiga taldrikule just vallatu sinepitriibu vedada kui rammusat õhku lõhestas onu mörin: "Nonohh! Ega sea kombel nüüd küll sööma ei hakka!" ja juba krudises korgike. Vanal on muide tema eluviisi ja sünniaastat passis arvestades imeline oskus tilkagi maha pillamata viinapitsile kuhi peale valada. Söömisega oli keerulisem: hapukoorese heeringatükiga kahvel käis enne sihtotstarbelist kasutamist alati korra ninakarvade rüpes.
Tegelikult saan ma päris hästi aru, miks nõukaajal pika laua pidudel pitsitõstmine organiseeritult käis. Eks ikka võrdsuse printsiibil. Seekord vaadati sellele aga läbi sõrmede ning laua taha tekkis mitu niiöelda "lainetust". Kahjuks sattusin olema just paari sellise keskel. Ehk siis paremal käel istusid isa ja onu, kes rääkisid õhtu läbi sellest, kuidas Venemaal on viina hinda tõstetud ning nemad kultuursete inimestena ei saa seda teps mitte heaks kiita. Nõusoleku märgiks pidin käsu peale nendega pitsi kummutama. Paremal käel oli seltskond eesotsas peretuttavaga tiba nihkes, kuid ka nemad nõudsid, et viisakalt kokku lööksin.
Kuulsin õhtu läbi "dolby stereo" korgikrõksatusi ja anekdoote Jukust, Petkast, Tšapaist ning raseerimata genitaalidest. Ühel hetkel kui õues peretuttavaga tubakatoodet menetledes päid jahutasime, lendas Muti peale ning andis mulle jopet selga tirides teada, et kohtumine valijatega on selleks korraks läbi. Ema viskas mind veel kotitäie kartulitega ja juba me Mulgistani suunas tagasi loksusimegi. Igasugune edasine "kärk" ja "pauk" tuli juba monos ja ainult vasakust kanalist. Vürtsitasin seda omapoolsete kapsa-õunamahla röhatustega, millel oli meeldiv süldi alatoon.
Lauba hommikul leppisime Mutiga ilusti täiskasvanute kombel ära. Viskasin moori pera peale ja kablutasime tsikliga Muhku. Oi, oli see vast joviaalne väljasõit! Kuna tegemist oli aga Kultuurse Motobandega, siis ega siin teile küll midagi rääkida pole. Tagasisõites istus mu raudse ratsu tagaistmel üks karmalt jalaga tagamikku saanud loomasõber. Sain Mäkis ka reisikaaslase burksi sisse visata sellal kui vaeseke hellalt vibreerides suuga õhku ahmis nagu kuivale tõmmatud ahven.
Ma muidu tegin head sööki kah, aga pilt on fotokas ja fotokas on Fred Jüssi käes. Igatahes tummine täide ilma vaeva ja papikuluta on kartulipuder hakkliha-šampinjoni kastmega. Pudruga ju lihtne - tambitud ollusele võisilm, piimasorts, tillipuru ja soolatrips juurde ning mikseriga kohevaks. Kastmele piisab paarist pisiknihvist. Hakkliha ikka sibula, küsla ja pipra-soolaga pannil pruuniks. Siis sisse törts balsamveiniäädikat ja kuumutad selle sinna sisse. Siis juurde lusikatäis nisujahu ja läbi segada. Peale rõõsk koor ja hakitud marineeritud grillpaprika. Keeda kokku, vala pudrule peale, kraabi tiba parmesani hunniku otsa. Viska hapukurki juurde ja minek!

Ahjaa! Muhu saarel lõbustas meid selline gäng:

Neljapäev, 3. oktoober 2013

Helistame Reedale?

Istusime eile Naabrimehega tiba väliköögis kaminavalgel ja jõllitasime telepurki. Tegelikult tegi vana sünkroonis siukest analüüsi, et ma saateid jälgida ei saanudki. Muu hulgas sain teada, et "Pealtnägija"  on uus Võsa Pets. "A vaata ššee eeeeeringas  seal kellegi õlal. Šše on täitša oolrait. Naljakaš ei ole, a piinlik kah ei akka," arutles seltsimees meediakriitik juustupatsi tarviku vahele järades. 
Halg halu järel sisenes kaminasse nagu juristid ja poliitikud põrgutulle ning kui tuli nende kiudude vahele puges, võis kuulda üle keskmise tšilli reggaerütmis perkussiooniprõksumist. Oli selline õdus olemine. Kuskilt laekus info, et Tätte on voolimise pooleli jätnud ning puulusika nurka visanud. Taas kutsuvad lõputu soolane vesi und haisev adru merimeest, ahoi. Naabrimees heldis uudise peale ja nõudis grupikallit. "Või no hopitame ükšteišt vähemalt kordamööda šüles!" pakkus karvapea. Keeldusin delikaatselt.
Kui Naabrimees oli oma kastitäie sisse imenud, tõusis ta otsustavalt püsti, õõtsus uue olukorraga kohanedes nagu Ameerika vabadussamba ja Jonnipunni ristsugutis ning teatas: "Kurat, ei tohi täna jooma akata. Hommikul tuleb jälle teguš olla. Igatahešš!" näitas ta käega suuna kätte ja pürstis minema nagu tiirane pühvel jooksuaja jõukatsumisel. Segasin kaminas uniselt hõõguva söesilma korraks tiba eredamaks, et saaksime vastastikku "head ööd" soovida, ja valgusin tuppa järjekordset SOA osa vaatama. Tasus ootamist.

Tänane päev oli argine ja asjalik nagu ikka. Peale tööd tulin tiba õue peale tsiklit kabistama. Lauba vaja ju vanamooriga Muhku ratsutada. Tollest üritusest tulevikus. Igatahes olin just süvenenud kuuskantvõtme lummavasse maailma kui jalgvärav lahti prantsatas ja Naabrimees kilekottidega õue veeres. "Aijuhhainii! Kas hakkame jooma? Või helistame Reet Linnale?" põrutas ta suhteliselt veidra valikuvariandi lauale. Pakkusin vastuseks ruuduline, aga seda kogenud kavaler enam üle pudelikolina vist ei kuulnud. 
Nüüd istume väliköögis ja loeme lonksude vahele lehtedest päevauudiseid. Üle Kantreküla kaigub ainult üksikuid mõistetamatuid naerupahvakuid või hüüdeid nagu "tramaivõi", "erikuradimunnid", "no sellest onanistist midagi muud ei ootakski", "vabsee!" või "ajakirjandus on persse käinud". Laua all on keras magamist teesklev peni, kes kontide püüdmiseks aeg-ajalt laisalt lõuad avab. Side uulitsa idüll kogu oma lotendavas ilus. Ahjaa - toas ootavad kanakintsud riisi ja valge sibulakastemega. Mingi hetk läheb menetlema. 
Homme õdagu on kavas isa sünnipäev. Küllap saab hapukapsast, liha ja heeringat hapukoore ja sibulaga. Vahele elukogenud onudega ilmaelu arutamist ja mõned pitsid hundijalavett. Taustaks Elmari tantsuõhtu. Ootan seda aegumatut klassikat alati. Panengi tervitusloo papsile siinkohal, ta mul tõeline eesti mees:

Kolmapäev, 2. oktoober 2013

Laku perset, sotsiaalsüsteem!

Olen teid nüüd mõnda aega kuival hoidnud. No pardoon. Mul on kaalukaid põhjuseid. Lahtiseletuse raames omandab väljend "sitt lugu" muideks hoopis uue tähenduse. Nimelt olin peale meeleoluka nädalavahe veetmist (selleni jõuan hiljem) teinud pühaba õhtul elementaarse sauna ja lagunenud JYSK-i hommikumantli lehvides üle õue risti magamistoa voodisse maandunud. Hommikul kella viieni lebasin teadvusetult "mustas augus" padjanurgale elegantselt tatti niristades ja sovhoosi lauda ette kinni jäänud villist imiteerides. Siis aga lõi bakterite maffia ühtse rusikana mulle makku. Surusin nagu pettasaanud pede kannikad kokku ja kihutasin tibusammudel tualetti.
Kui kolm tundi hiljem oiates end üle voodiserva hammastega tagasi madratsile üritasin tõmmata, olin justkui teerulli alt läbi käinud. Lugemispagasisse oli lisandunud aga järjekordne suurteos - Rohke Debelaki "Õigus ja Tõde". Kogemuslikku kompotti võiks kõige paremini ilmestada Sulliwani lugu "Läbi pisarate naer".
No esmaspäeval ma karku alla ei saanudki. Värisesin teki all ja luristasin kummeliteed. Teisiba lubas juba mööbli najal külmkapini kooserdada. Oleks võinud ju lõppeks haiguslehegi vormistada, aga arvestades fakti, et esimesed kaks päeva ei anta sulle sentigi ja edasi saad mingi sandikopika, leidsin, et ma pole nii rikas, et haige olla. Nii et mingu nad persse oma sotsiaalsüsteemiga. Katsun mitte köhida ja räägin tasasel häälel.

Reede õhtu oli esialgu õite rahulik. Naised vahtisid iksfaktorit ja ulusid. Mina kõlgutasin niisama oma sisemisel Vilsandil jalgu. Siis käis vastu terrassiukse klaasi klassikaline prõmakas. Arulage buldog kukkus räuskama nagu loomatoidulaos oleks rottide invasioon. Kissitasin pimedusse vaadates silmi. Peagi selgines vana hea kass Basilio habetunud naeratus. Siis joonistusid välja liitrine Jim Beam ja rannapalli suurune arbuus. Naabrimees oli ringi käimas. Lasin kogenud kavaleri sisse ja kuulasin alustuseks põhjaliku loengu Euroopa korvpalli hetkeseisust ning seejärel empiirilise ettekande teemal "pelmeeni keetmisel ei tohi alatähtsustada vee rolli". Siis märkas mehemürakas aga kassi ja kiljatuse "oi, kiisukene!" saatel asus ta õnnetud loomaga lõõtspilli mängima.
Hommikul oli kõik otsas. Sakuskakausikesed olid justkui üle lakutud, kurgipurgist oli kadunud sinepiseemnetega marineerimisvedelik. Ka ühepajatoit oli justkui õhku haihtunud. Kõigis meis on aga tibake Poirot´d ja sedasi leidsin leemeraja, mis viis keset kööki lebavate sokkideni. Noogutasin mõistvalt ja viibutasin sõrmega arulageda buldogi suunas, kes irooniat mõistmata mulle ammu lõikamist ootavate küüntega kubemesse hüppas. Ikkagi oli elu veel ilus...

Söögi koha pealt oli nädalavahe nagu muiste. Üle pika aja madistasin kolm õhtut järjest ka köögis. Lauale leidsid tee ühepajatoit seaküljega, kapsa-hakklihahautis riisiga ning ahjukartulid armeeniapärase grill-lihaga. Tegemist elementaarse kiire koduköögiga, sestap retsepte ei pritsi. Kes tahab, küsib. 


Neljapäev, 26. september 2013

Mis kepp käib?

Kurat! Mul sai eile FIE ketist lahti ja on kohe siukse huinjaa kokku keeranud! Toa seinad olid kutsikapilte täis joonistatud ja kustunud Naabrimehele oli roosa sleiff pähe seotud. Leidsin pahareti saunast lõhnastatud rätikuid nagisse riputamas. Lasin raisale karistuseks tuubi sinepit ninna ja saatsin tagasi keldrisse.
No eks ta sööb seal palgi vahelt kõiksugu seeni ja hallitust sisse ja siis kakub täitsa kuku-uhhuuks ära omadega. Ma hiljem ikka tiba leebusin ja viisin talle ajaviiteks paar kilo kartuleid koorida. Vaatasin, et see muusikapala seal sissekande lõpus oli ju täitsa vinks-vonks. Need Sõnajala pipid võtavad vist päris kenasti napsu, lugesin. Teinekord saaks äkki koperdajaga küüti kah kui Peipsi äärest sibulaid vaja tuua. 
Olin vaevalt korra majja löönud kui Naabrimees hirmsa mürtsatusega vastu mu terrassiust paiskus. Jäi sedasi ninale toetades kuidagi abitusse asendisse ja valgus vähehaaval maa suunas. Mõtlesin juba teeselda, et ei pannud tema saabumist tähele, aga siis märkasin härral kummaski käes prisket latti suitsuvorsti, mida õuekoer keelt limpsates juba salamisi enda omaks pidas. Õigesti tegin, et reageerisin: arvestatav kogus surnud põtra oli mõeldud mulle sakuskaks. Näete, tegelikult me ikka hoolime üksteisest siin õuel. Vorstid riputasin ma kapinupu külge tahkuma, mis oli viga. Mul läks meelest, et kassirajakas kah elamises on. Hommikuks oli mõlema lati otsast viis sentimeetrit hüva kraami ära jõhverdatud ja koer vaatas kulmu kerkides kui kõrgelt kass lennata oskab.
Täna sai muideks viimast päeva interneeduses proovihääletamist katsetada. Tegin sellest enda päevatöö. Homsest lehest võite lugeda. Nõuan vist eripreemiat valimiste lugejate jaoks atraktiivseks tegemise eest. Vabariigi valimiskomisjoni meedianõunik on paras püss. Ta saatis mulle lehe jaoks pildi kah;)
Ahjaa, see FIE unistus grupikallist sai omal veidral moel teoks. Tegelikult sündis toimetuse töötajate suur ühiskülastus tualetti. Kõik sai alguse sellest, et koos majaga ehitati võimsad metallist vedelseebidosaatorid, mis nüüd tühjaks said. Lahti neid ei saanud, seega kollektiivses ajus sündis mõte, et nüüd tuleb lihtsalt uus maja ehitada. Agaramad ehitasid limonaadipudelist alternatiivset seebianumat. Peale paari tundi tulutut võimlemist saabus lahendus. "Näete, mis naljaka punni ma sahtlist leidsin, äkki sellega saab?" ütles meie sekretär hoides näpu vahel võtit, millel küljes lipik "Seebidosaatori võti". 
Igatahes jõudsin töölt mõnusalt muheledes koju, tõmbasin dressid jalga ja võtsin just külmiku ukse lingist kinni kui helises telefon. Peatoimetaja. "Kuule, ega sa ometi ju päris ära ei läinud?" - "Eee... Tegelikult nagu natuke ikka läksin vist. Millega ma nüüd hakkama sain või ei saanud?" Ma teile parem ei räägi, millega. Igatahes olin viie minuti pärast tagasi toimetuses ja kõigil oli nalja kui palju. Kättemaksuks sõin laualt kaks tükki kringlit ära ja hakkasin endale juutuubi diskot tegema. 
Teisel katsel diivanisse prantsatades ja pulte näperdades sattusin "Ringvaate" otsa. Reikop sõi jälle mingit sitta sisse ja haukus kohmetu kokaga. Peale joodeldavate ja litritega kaetud pedede glamuurišõude kommenteerimise on otse-eetris jälkuste kugistamine ja öökimine tema teine tugev leivanumber. Seekord oli muidugi suht karm menüü laual. Sai süüa sidrunist tehtud hernest ja kui kõrrega oli puljongisse natuke mulle puhutud, siis tolle vahtu peale haugata. Järjekordne näide sellest, kuidas me oma hea eluga lolliks oleme läinud. Õnneks serveeris Muti mulle kaks vanakooli sardelli terava sinepiga. Õlle kõrvale nagu loodud.
Ähh, täna ei viitsi rohkem. Liiga palju rosinaid ja tainast. Vaatan une alla tiba vene nõidasid ja rasedaid pornostaare. Nädalalõpp hingab juba kuklasse, küll siis vestematerjali tuleb. Üks tänase disko stiilinäiteid lõpetuseks:


Kolmapäev, 25. september 2013

Räägime asjadest nii, nagu nad on

Rääkisin täna telefonis emaga. Ta hurjutas minuga, et ma kirjutan viimasel ajal nii hirmsaid asju. "Ainult üks joomine ja ropendamine. Mis toimub? Eino, kirjutada sa oskad, aga kas siis peab kohe niimoodi?"

Nüüd tuleb minu suur ülestunnistus. Ma ei tea, kas keegi peale seda enam mu blogi lugema vaevub. Aga on tagumine aeg tõde kogu oma koleduses päevavalge kätte kiskuda. Las seisab me ees alasti kui osaühing Aadam & Eeva enne kurikuulsat puuviljaintsidenti. Vaatab oma rahvale näkku nagu ausaks maganud poliitik ja kraaksatab ilma seebimullisaju ja poleeritud hambapärlikeeta: "Euroopa Liit on kloaak!" Ja edasi on kõik rahva teha. Laululind on vabadusse päästetud ja liugleb horisondi suunas. Aplodeerige või vajutage päästikule. Siit ta tuleb:

KÕIK MU KIRJUTISED ON LIHTLABASED LOOMINGULISED LIIALDUSED!

Veelgi enam. Ma astun veel ühe sammu ja kirjeldan selle tõestuseks tänast päeva, nii nagu see tegelikult oli. Lugege, kui julgete!

Ärkasin hommikul täiesti värskena. Mu hingeõhk lõhnas koduaiast nopitud roosikimbu järele, isegi soeng oli laitmatu. Öösel olin näinud kauneid unenägusid ontlikult riietatud vastassugupoole esindajaist, kes pühkisid riiulitelt tolmu ja deklameerisid malbel häälel Jean-Pierre Berangeri luuletusi. 
Ringutasin ning õhkasin õnnelikult: "Tööle!" ja keksisin lapseliku usinusega kööki, et vormistada endale klaas värskelt pressitud apelsinimahla ning hammustada kõrvale üks mahebanaan. Tütreraas oli ennast juba varakult üles ajanud ning kilkas: "Täna on lisaks pikale koolipäevale veel muusikakool kah! Nii äge! Emme, vii mind palun ruttu kooli!" Emme läkski. Tal olid juuksed palmikusse köidetud ning samm nõtke kui priimabaleriinil. Enne seda oli ta jõudnud koristada kõik toad ja virgutada keha ning vaimu hommikuse joogaseansiga. 
Oli kuulda kuidas naispere väljus väravast perfektses korras veermiku ja mootoriga masinal, mis ei võtnud piiskagi kütust. Väljalasketorust lendas liblikaid kui kindel liiklusvahend tänavanurga taha kadus. Enne kodunt lahkumist tegin oma pangaarvelt kiired annetused nälgivate kunstnike fondile ning naisõiguslaste metallitööringile.
Päev oli täis askeldusi ja rõõmu. Naersime kolleegidega sundimatult kogu päeva ning liuglesime justkui haldjad printeri ja kohvimasina vahet. Leidsime mitu hetke ka jõuduandvateks grupikallistusteks.
Koduõuel kohtusin Naabrimehega, kellel oli ühes käes suhkrukringel ja teises omatehtud rabarberimahlapurgike. "Kallis sõber, see magus pagaritoode on sulle. Mõtle seda mäludes kaunitele hetkedele, mida siin õuel koos veetnud oleme ning ole iga päeva eest tänulik!" Lahke härra keeras ümber ja keksis paarishüpetega toa suunas. Paraku astus ta taaskord koera junnikese peale. "Ahsamait!" mühatas džentelmen ja viibutas isalikult muiet varjates koerale: "Oh sind kelmi küll!" 
Praegu lõpetan oma õhtust redisesalatit ja rüüpan tubli sõõmu värsket allikavett. Vaatan veel internetis ära kõigi erakondade valimisplatvormid ja poen naisukese kaissu. Homseni, sõbrakesed!



Teisipäev, 24. september 2013

Göörli Strings ja sulamidi

Te muidu olete ärganud selle peale, et habe on ninas ja sinul olla ei lase? Täna hommikul turtsusin põhjust leidmata mõnda aega hommikukõvaga voodiserval. Õnneks Muti tuli ja tõmbas tuusti hellalt ninast välja. Kõige tipuks vormistas mulle ka hommikusöögiks imelise munapudru. Kingin talle ükspäev vimpli.
Mis siis uudist? Seda ikka teate, et ida-saksa-geront-tussuroki sogemodellid tulevad MEIE pärast kokku?! Ehk siis Scorpions tuuakse treileri sees kilulinna ja puhutakse seal veel mäkaiveri teibi abiga korraks täis. Võtke kindlasti oma ühekordsed keritavad filmirulliga seebikarbid kaasa ja välgutage vanaisad päris pimedaks. Siis saavad kiiremad sebijad auto24 portaali abil mõned soodsad otse saksast laekunud ja pühapäeviti kirikusse sõitmiseks soetatud Volkswagen Golfid soetada.
Täna käisin juba päris mitmendat korda selles hiljuti presenteeritud sööklas toitumas. Istusin ilusti ainsa vaba koha peale peldiku ukse kõrval ja pühkisin ukseriivi järjepideva kriuksumise saatel vuntsist kahtlaselt tükilist keefiri. Tänasin kõigevägevamat, et ühtki hammast ei murdnud ning steppisin nõudeluugi juurde. Ühtäkki tundsin kuklas kummalist soojust, mis terve söögisaali täitis. Kui ettevaatlikult ümber keerasin, avastasin, et minu poolt soojaks istutud tabureti on hõivanud kuulus meediategelane Märt Treier. Hetkeks tekkis kartus, et äkki on kuulus Maarjama kauneima soenguga mees lihtsalt lootusetult eksinud ja vajab abi, kuid kui härra letile kuhjatud pontšikute peale keelt limpsas ning baarimuti suunas flirdipüssi käivitas, taandusin toimetuse suunas.
Peale tööd haarasin kapist külma kalja ja kukkusin stutis üht fonogrammi kokku klopsima. Tõeliselt nostalgiline laksakas. Telliti 2 Quick Starti lugu "Olen loobuda sust proovinud". Minu 6-promilli publikutapja! Esiti läks kõik suht ladusalt. Otsisin kõik tilinad-tolinad üles ja lasin sekvenseril oma rohmakat tööd siluda. Vahepeal surus Naabrimees nina väljastpoolt vastu aknaklaasi, nii et karvad hingetõmmete rütmis mingit veidrat molluskit etendasid, ja kiitles kisendades, et soetas juba päeval tarvikud ja suitsukondid ära ning et mina olen "villkommen till väliköök". Siis aga hakkas mingi arutu nuss. Küll unustas pill soundid ära, küll keeldus programm träkkide volüüme meenutamast. Ja kena vahepalana ei jõudnud MIDI-kaablit pidi pilli info, mis noodi lõpetaks (kõik said ju aru, millest jahun, eks?). Tuvastasin, et olen jõudnud uuele mentaalsele metatasandile (see ju tähendab midagi?). Minu jaoks ei olnud mingiks probleemiks kogu kogetavat koledust iseendaga valjuhäälselt arutada. Nii et Side uulitsat läbivad professionaalsed etanoolikud võisid katkematu jadana kuulda läbi seina rämedat  spetsiifilist räuskamist: "No kes perse selle sysex-i nüüd oimetuks nussis? Mis ma pean ise tsemendist uue delay ehitama või? Kärva ära oma metronomiga!"
Kui lõpuks kogu pasa mälupulgale kokku surusin ja tagantselja stutiukse kinni lajatasin, sain kiire positiivse süsti. Olin jälle maailmale vajalik. Väliköögis seisis pisaraid neelav Naabrimees, kes mind alandlikult enda juurde viipas. "Kuda see telekas käima käib?" seisis ta abitult pulti tagurpidi käes hoides ning nuttu tagasi hoides. Minu esimene pakkumine, et voolust võiks abi olla, läks täkkesse. Tagantjärele polnudki see ehk liiga hea variant. Jätkus katkematu inin teemadel kuidas Eerik-Niiles Kross on genitaal ja Signe Kivi on sõge tussu. Korraks jutuvada ka katkes: "Oi, kirves!" Vanakarvane leidis aparaadi, millega kaminapuid tiba peenestada. Järgnes vallatu veerandtund, mille raames kõik lähema kümnekonna ruutmeetri raadiuses pilbasteks koputati.
Nii, tegelikult peaks magama minema. Ega midagi tarka ju öelda ei ole ja selle teadmisega tuleb vastu astuda ka homsele päevale. Võtan veel suutäie lapse tagant varastatud keedetud kondenspiima suhkruga ja tõmban Vikerraadio saatel looteasendisse. Kuskil peale südaööd pidi hallollus paar head alternatiivset iksreitid kolmdee muuvit näitama. 

Oleks päris rumal, kui nüüd mingit suvalist lugu jagaks


Esmaspäev, 23. september 2013

Õnne juubilarile!

Oeh. Reedel käisin linna juubelipeol kultuurimajas. Mitte, et keegi mind sinna kutsunud oleks, aga Muti võttis mu käevangu. Otsisin paar tundi ahastades mööda elamist kingi ja olingi valmis. Naabrimees kõlgutas juba õuel jalgu ja törises omaette. Oli endal terrassivärava kinni pannud ja sõimas üle selle koera. "Noh, mis lahti?" uurisin. "Mis ta, sitt, ikka. Telefon kadus jälle ära ja läksin tuppa otsima. See pistis mul laua pealt viinamarjad perse! Nüüd pole viski kõrvale midagi ampsata," osutas ta pika mokaga laual tilkuvale lödihunnikule. Peni teeskles, et tal on teise hoovi otsa asja. Siis märkasin, et Naabrimees on samuti endale kingad jalga surunud. "Tohoh! Emale lähed külla või?" - "Mine munni, mis ma ei või kena välja näha või?" - "?!?!" - "No tulen kah vaatan selle linna peo üle," irvitas karvik ja viskas tuima näoga sada grammi burbooni  habeme taha.
Üldiselt sõidutas takso meid läbi aegade kõige ebareaalsemale sündmusele.  Ma olen üsna kindel, et Naabrimees oli ainus, kes selle nägemise eest raha maksis. Äkšon juba käis. Valgusime vaikselt rõdule, käes ukselt haaratud hapu ollusega pokaalid. Tundsin kõrva ääres vihisemas rütmilisi tuulepuhanguid - mitukümmend pasunapiilut tõmbas laval fraaside vahel uut hapnikuannust kopsudesse nii, et dirigendi parukas seksikalt Leningrad Cowboys´i soenguks viskus. Saalis lasid mõned puusaproteesiga fokstrotilõvid tantsukintsudel rivitult käia. Naabrimees vaatas mind Shreki multika kassi pilguga: "Piiluks äkki puhvetisse?"
Võtsin vanemat inimest kuulda ja sedasi istusimegi järgnevad tunnid valge linaga kaetud laua taga ja maksime iga lonksu eest pudeli hinna. Naabrimees käis ainult saali ust paar korda sulgemas, et pumpsutamine mõttelõnga sassi ei ajaks.
Meie joviaalset laudkonda väisasid erinevad gastrollivad artistid ja nõnda avastasime end mingitel segastel asjaoludel üle tee kõrtsus tühjal pilgul fonode taustal kõõrutavat Toomas Anni poega kuulamas. "Kes see sipsik on?" piidles Naabrimees estraadiartisti kass Basilio naeratuse saatel. "Tauri oli vist" - "Hmm. Minu meelest on tal Toivo nägu. Hihihii!" itsitas karvapea nagu väike tüdruk.
Järgmisel päeval piirdusime teineteisele läbi akende lehvitamisega. Nagu pätti teinud poisiklutid, kes on naabrimehe autokummide tühjaks laskmise eest koduaresti pistetud. Aga muidu oli selline mõnus nädalalõpu tunne. Kui mulle üks EMOR-i tädi helises ja Eesti tanklakettide kohta veerand tundi küsimusi esitas, sulatasin ta nii ära, et oleks teine mu peaaegu kohtingule kutsunud. Ja seda ilma vastusevariantideta "ei ole nõus", "pigem ei ole nõus", "pigem olen nõus" või "täiesti nõus".
Eile oli Muti imekombel nõus minu raudse ratsu tagaistmele ronima ja proovisõidule tulema. Motivatsiooni jõud, ma ütlen. Õnneks valas ka vihma. Liuglesime kiivrite kolksudes ja ilmataadi sitta tuju trotsides tiba ringi ning jõudsime möödaminnes ka ühe intervjuu anda:



Reede, 20. september 2013

Elukool ja põlluramm

Mis kuradi värk mul nende hommikutega on? Aru ma ei taipa. Nagu kuradi koolipoiss. Õhtul on kõik maru tore, nägu peeretab peas, nali jookseb, elu tundub nagu lill... Hommikul löön aga silmad juba tund enne äratust lahti ja hakkan ohkima. Ega üles tulla ju ometi taha. Lihtsalt kügelen teki all ennast küljelt küljele loopides ja jonnin "Ei taha üles tulla, ei taha!!!" Muti vahepeal kiikab üle ukse ja vangutab lihtsalt pead.
No mingil hetkel kratsin oma tahtejõu riismed kokku ja lohisen vannituppa. Seal algab mediteerimise teine tasand. Kuna ma tean, et ilma külma duššita ennast käima ei saa, siis seisan paljana kraanist kinni hoides ja hingeldades kuni enam tagasiteed ei ole ja külma vurtsu endale pähe julgen suunata. Järgnev kohustuslik vokaalpartii sundis kunagi last teisel pool ust hõikuma: "Issi, kas kõik on korras? Mis juhtus, kas sa said haiget?" Enam mitte. Nüüd võin ma seal päriselt puusaluu puruks prantsatada. Pere kustutaks rahulikult koridoris tule, lukustaks välisukse ja suunduks oma päevatoimetuste juurde.
Kui ma poole paruka hävimise hinnaga lõpuks kammi juustest kätte saan, üritan üle arulageda buldogi kööki pääseda. See siiberdab jalus nagu kuramuse palderjanideliiriumis kõuts. Ma arvan, et ta loodab mu pikali kukutada ja siis kõri läbi närida, mis muud. 
Millegipärast on inimkond otsustanud, et kindlasti tuleb täielikuks ärkamiseks käivitada raadio ja üks kuum kohv vormistada. No eks ma proovin kah inimene olla. Aga eetris lastakse muusika pähe mingit munadeta kenkadiveid ja kuulajaid kostitakse mängudega stiilis "arva ära, mis numbrit ma praegu mõtlesin!" Kohvist on täpselt nii palju abi, et saab rutem peldikusse väärtkirjandust lugema.
Muidu võiks ju ergutuse mõttes jala tööle minna, aga kogu linna katab mitmendat päeva elus sita hais, mis silmad vett jooksma paneb. Okei, no keda ma petan, kõndida tegelt kah ei viitsi. Ega ma tsikliga tööle töristades seda rammusat aroomi vähem ninna saa. Aga sellest muidu nii karuse mulgi tolerantsusest ma antud punktis aru küll ei saa. Tangusoola hinda kaubeldes venitame kasvõi torupilli pooleks, aga pasapoliitika eeskujuks näikse India võetud olevat. Kui lehma tänaval lesimas näen, kaalun maakonna vahetust.
Oot, kus ma nüüd jäingi? No ühesõnaga - edasi katsub kavaler läbi päeva laveerida sedasi, et märkust või mitterahuldavat päevikusse ei saaks ja esimene naeratus tuleb näkku alles pärast tööd kaupluse suunas vingerdades. Iga minutiga annab väsimus jälle järele ja kõik algab otsast pihta. Nagu värvilistest munadest DNA biheeliksi spiraal bioloogiaklassi riiulil. Surmani koolipoiss? Kurat, elukestev õpe eeldab kah vahepeal mingit tühjakslaadimist. Ma ei mõtle, et põrutaks paariks aastaks karuperse parvetama või kakerdaks kreemitatud nägudega yuppiede seltsis nädalalõpul mööda tulist sütt. Lihtsalt lükkaks toru välja ja otsiks ennast rahulikult üles, nii et jooksma ei peaks. Kes see minusugust laugastest ikka välja kakkuda enam jõuaks.

Aga praegu tõstaks tuju järgneva kergemuusikapalaga:





Kolmapäev, 18. september 2013

Toidust kah üle pika aja

Pidasin sõna ja tegin eile maitsvat siga. Üldiselt on hirmus väss peal ja peaks tunnikese ilu-und vist tegema. Hommik algas muidugi piire kompava vahejuhtumiga. Haukasin enne õue astumist purgist lusikatäie suhkruga kondentspiima. Ukse avades lõi aga telliskivina näkku teist päeva linna mattev totaalne sibihais. Magus löga oli alles suus ja seepärast ei õnnestunud ka suu kaudu hingamine. Astusin lihtsalt selg ees tuppa tagasi ja üritasin kõike unustada. Ma ei tea, kuna ma jälle oma lapsepõlve lemmikmaiust uuesti valmis mekkima olen... Kuna suurt naljakat midagi vahepeal juhtunud ei ole, siis teen niiöelda toidupostituse.

Eile Naabrimehega tiba ikka tiksusime. Härra luges innuga värsket Imelise Ajaloo numbrit ja kiitles vahepeal, et tänu temale on jälle, mida lugeda. "Nad käisid vahepeal omadega ikka täitsa persse, mingit jama tuli sealt ainult. A ma siis küsitluses andsin neile teada, mismoodi asjad käivad ja õnneks võtsid kuulda," targutas vägilane, endal juustupatsi riismed habemes tilpnemas. Mõni päev kohe ei ole jutupäev ja sedasi vaatasime lonksude ja ampsude vahepeal silmi kissitades kaugusesse ja poetasime vahele "eks ta ole jah..." Järsku tõstis Naabrimees näpu püsti ja põrutas hirmsa tüminaga nagu karupoeg Puhh, kellele tuli meelde, et kapis peaks veel mett olema, tuppa. Tagasitulles oli tal kaasas pooleks lõigatud kapsapea. "Sööme ära!" röögatas ta kärinal ja virutas ühe pooliku minu nina ette lauale nii et õlu pidi ümber minema. Koer ehmatas ja pani saba jalge vahel humalapõõsa taha peitu. "Kurat, tervislikud eluviisid ikka ennekõike," mõmises Naabrimees ja haukas tubli tüki köögivilja, mille poole pudeli õllega alla loputas. Lugesin mõttes numbreid. Täpselt seitsme juures vallandus kohustuslik röhatus, mis mu sorakil juuksed kelmikalt õhku viskas. "Novotsiis," pobises härra ja süvenes ajaloolisse lugemisse.  Humala tagant pistis peni pea välja ja vaatas meid hämmeldunult. 
Ühel kaunil hetkel otsustas Naabrimees perenaiseülesandeid täita ja kadus pimedasse aeda oma pohmahigist puhtaks pestud voodipesu kuivama riputama. Hakkasin just pudelit suule tõstma, kui pimedusest kaikus: "Aaaaaarrrrrrrrghhhh!!! Kuradi putsiudujuurikas! No mine munni! Täna süüa ei saa, elajas!" Nurga tagant väljus 150-kilone metslane klassikalise suusastiili laitmatul sammul jalgu lohistades. Õhku täitis kirbe koerasitahais. "Eks ta ole jah," üritasin tõsiseks jäädes konstanteerida. Kuskil humalaokste vahel võis aimata koera hirmul silmi pilkumas. 

Aga toit tegi muidugi ennast ise. Ostsin turult kaks seakülje ribiga tükki, kokku nii poolteist kilo. Kilo jagu toorest hapukapsast kah. Kodus lasin paar sibulat pannilt läbi ja valasin kapsa juurde ahjupotti. Et kõik oleks hästi lihtne, läks juurde sool, suhkur, pipar ja surakas ketšupit. Lihatükid sinna sisse ja pudel õlut kõigele otsa. See 150 kraadi juures 3-4 tunniks ahju. Juurde värske keedukartul ja porgand. Kogu ettevalmistus loetud minutid ja edasi pikalt mõnusat vabakava, et söögiisu ikka tekiks. 



Kui tahate Side uulitsale tulekuks eeltrenni teha, siis materjal on siin:


Teisipäev, 17. september 2013

Jälle jäin ellu

Läksin eile toimetusest tiba varem ära, sest Pärnus tahtis üks päramine teatritegemiste ots joone alla tõmbamist. Kahjuks latrasin valjuhäälselt, et tsikliga minek. Uudistetoimetajal läksid kohe kõrvad kikki ja nägu laiale naerule ning õela lõbususega refereeriti mulle uudist, kus just üks minusugune tropp oli oma põristajaga metssea seibideks sõitnud.
Kuna õues jo sügisesed ilmad, pakkisin ennast ilusti sisse ja nägin välja nagu "Kolmanda planeedi saladuse"  Naljahammas.
Seisin sedasi entusiastlikult krudisedes bensiinijaamas kui tuttav plekssepp oma ausõna peal koos püsiva saaniga kohale suitses. Alustuseks keris ta akna alla ja lõugas üle platsi: "Tsiklimehed on peded!" ning naeris nagu kanepinutsu leidnud kakapats. Edasi pidin kannatlikult ära kuulama põhjaliku kokkuvõtte Eesti kasutatud autode turul valitsevast hetkesituatsioonist ning trendidest. "Tra, sõitsin uue tsee-err-veega. Käkk maksis nagu lennuk, aga teel püsis nii sitasti, et isegi munade sügamiseks ei julgend rooli lahti lasta. A näe, mul mersu võtab õli samapalju kui benssu, aga imeb ennast ilusti tee külge kinni nigu kiimas külatüdruk!" Kui tundsin higipiiska mööda kräkkerit alla libisemas, tõmbasin sõnatult kiivri pähe ja jätsin kavaleri ettekannet pidama.
Pärnusõit oli imeline. Teeservas piilusid kuuskede vahelt kollaseks tõmbunud kased nagu maksahaiged hiiglased ning õhk lõhnas vaheldumisi mulla ja seente järele. Ainult tuul kippus aeg-ajalt vuntse ninna keerutama ja teinekord tahtis aevastus hädasti peale tulla. Kui kinnise vesiiriga vastavat aktiviteeti evida, võib hetkega nähtavus suht nigelaks tõmmata ja siis on kiirelt boksipeatust vaja.
Öine tagasitee oli pingeline. Kõigepealt avastasin, et spidomeetri tabloo ei põle ja kiirus tuleb valida tunde järgi. Esituli oli nagu pooltühjade patareidega JYSK-ist soetatud taskulamp ja kogu see jahe pimedus oli nagu sissejuhatus mingisse rõvedasse ollivuudi õudukasse. Õnneks tegi see aga pilgu selle võrra erksamaks. Nii juhtuski, et õel uudistetoimetaja oli mulle terve seakarja tee peale saatnud. Sain kenasti tagaratta lohisema ja vaatasin südame kloppides, kuidas meeleolukoas seltskond elegantselt hanereas üle tee tippis. 
Vahejuhtum võttis ikka niipalju vedeleaks, et edaspidi röögatasin juba iga putuka peale, mis valgusvihku sattus ja kogu aeg tundus, et tee ääres passivad samblasuppi limpsivad põdrad. 
Jõudsin ilusti tervena koju ja võtsin ette lõõgastusõlle. Siis sain päeva viimase nitaka. Telekast näidati filmi, kus mees oli kastiga maa alla maetud. Klaustrofoobselt rõhuv materjal. Üksiti polnud film ka õnneliku lõpuga. Magasin rahutult. Unes olin Mutionu juures peol. Võtsime kenasti viinuskit kuni seltskond mu kellakappi luku taha pani ja iga poole tunni tagant "aikommerkerrkommer" hõigata käskis.

Täna on hommikust saadik mikski siuke tunne, et tahaks küpse siga menetleda. Vaatan peale tööd, mis ette võtta annab. Hoian kursis. Seniks aga muusikat!

Pühapäev, 15. september 2013

Itimees

Oibljaad. Töine nädalavahe oli. Aga nüüd peale esimest leili ja mingindat tarvikut sauna eesruumis aurates on paras aeg tagasi kaeda, nii palju kui lupjunud aju lubab. Naabrimees nuuskab teispool lauda ninast lihatükke, sest ma kõrvetasin saunas kappa haarates peopesaa ära ja võrdlesin valuaistingute tugevust määratledes juhtumit vanakuradil pihku löömisega. Lihtsake, ei aimagi, et karistuseks laiman ta läbi.

Kui reedel õhtuhämaruses koju jõudsin, oli Naabrimees juba endal näpud püsti tinistanud. Istus terrassil ja loputas juustupatsi õllega alla. "Ma oleks ju väravagi lahti teinud, aga ei kuulnud su tulekut," karjus ta üle mootorimüra, enne kui süüte välja sain. Kui sul on sellised sõbrad, pole vaenlaseid vajagi...
Kablutasin paarishüpetega tuppa kostüümi vahetama, et ilus istuda oleks. Jõudsin tagasi, Naabrimeest ei kuskil. "Ju läks dressisääri sokkidesse toppima," mõtlesin ja seadsin end sisse. Järsku käis Naabrimehe maja uks lahti nagu peretütre kambrikesel kuulsas "Siin me oleme" filmis. Ainult, et mingi blond päkapikk ei kisanud nagu katkine plaat, et keegi tahab midagi hirmsasti. Loetud sekundite pärast väljus hoopis väärikal, või noh, üleratsutanud kauboi sammul majaperemees. Ka tema oli autfiti ümber visanud ning hoidis käes sooja laua viina pudelit. Enne kui appi jõudsin karjuda, rehmas Naabrimes käega: "Õhtu on perses. Mati kutsus sünnipäevale. Lähme!"
Anusin veerand tunnikest põlvili, et mind maha jäetaks ja mingi hirmus haigus suitsukatteks välja mõeldaks. Saavutasime kokkuleppe. Vaese mehe Thor valgus oma neljakümnepöördelise vasaraga tasksosse ja kuna mul toas oli mingi alternatiivne lasteaed avatud, käivitasin pahaaimamatult väliköögis teleri. Värvilised täpikesed hakkasid end vastu kineskoopi rammima ja klaasruudukesele manati Aunastemuti kuju. Väga radikaalne kraam. Täitsa perses! Istud ja kujutad ette, kuidas bazookaga kasti puruks lased, aga samas näiteks puldi järele kätt ulatada ei suuda. Kui saade lõppes, tundus, et mind oleks justkui ära kasutatud.
Laupäeval oli vaja töö raames "objektil" käia. Kui pärastlõunal kolme paiku minekule sättisin, kuulsin Naabrimehe terrasilt mörinat, nagu härjapõlvlaste sekstett laulaks hääli lahti. Hiilisin ligemale ja leidsin härrasmehe looteasendis väikest ilu-und sooritamas. Hardusin sedavõrd, et orgunnisin tsikli õuest välja käsitsi lükates.
Hilisõhtu leidis mind ja Mutit ühelt noorteürituselt. Sattusime kuklaga kuulma järeltuleva põlve sundimatut vestlust: "Ihan! Ma nagu täiega vihkan oma elu." - "Kus Martin on?" - "Milline Martin?" - "Maitea. Mis teed?" - "Tviidin." - "Oossöm! Tviidi mind kah!" - "Ma tviidin ainult neli korda päevas, sest mul on elu kah, tead!" - "Täiega nagu epik staff!" Kobasin põuest roostevabast terasest matkapudeli järele ja palusin Mutil end koju talutada.

Muti tegi eile muidu umbehääd kana kah. Võttis mul küsimata kapist ühe tarviku ja pani tšiki sinna otsa istuma. Hõõrus või ja ürtide seguga teise enne kenasti sisse kah. Kõrvale menetlesime miskist heina ja kõrvitsaseemnetega saialist. Üldse polnud paha. Pilti ei hakanud rasvaste näppudega tegema.

Väike temaatiline kergemuusikapala siis lohutuseks:

Reede, 13. september 2013

Töömesilase märkmeid

Tänase päeva pommuudis on Tarvastu vallas kasvav hiigelkurk. Jõhker nagu obese tõivet. Vaatasin toimetuses pildi ära ja valgusin rõdule õhku ahmima. Järsku hakkas kõrva tuttav auto kliimaseadme undamine. Enne kui alla tänavale jõudsin vaadata, kuulsin rämedat röögatust: "Rokenrollllll!!!!"
Naabrimees oli oma massina keset teed seisma jätnud ja paistes peanupu aknast välja toppinud. Küsisin, kas tervis korras. "Muidugi! Ma lähen nüüd õlle järele! Õhtul näeme!" Viipas käega ja tõmbas kiirelt täpiks. Väristasin õlgu. Kuskil pole enam turvaline...
Lõuna ajal võtsin südame rindu ja läksin pesuehtsasse vanakooli sööklasse. Uskumatu, et selliseid veel üldse leidub. Teate, selline polüestermööbli ja kahhelpõrandaga saalike. Üks teenindaja võtab kassas tellimuse, jookseb vahepeal nõudeluugi taha käsitsi taldrikuid pesema ja hõljub viisakalt su plovitaldrikut eest lükates niiske lapiga laudu pühkides mööda söögisaali. Vahepeal pistab käredahäälne kokamutt pea köögiukse vahelt välja ja röögatab: "Šnitseeel!" Tellijal tuleb jalutada leti juurde ja kraam endale ise lauda viia. Seintel on kirjad: "Ise söön, ise joon, ise nõud ära toon." Ports oli suur, maitsev ja odav. Kui põhja alt ära ei viska, võib soorituse ära lugeda.
Kui toimetusse tagasi jõudsin, sain kohe aru, et midagi on valesti. Kes lobises väiksema seltskonnaga diivaninurgas, kes võttis rõdul päikest, kes oli lihtsalt minema kõndinud. Keegi tundis muret, et miks meil lauamänge pole. Töö vastu ei ilmutanud keegi huvi. See ei tundunud kah usutav, et kõik järsku minust õppust võtavad. 
Põhjus ilmutas end hetke pärast ise. Nett oli kadunud. Passisin rõõmutult ekraani. Tunne oli nagu lapsel, kellel poole hüppamise pealt õhkbatuudi puhur välja lülitatakse. Mis ma nüüd teen? Mängin Solitaire´i või? Või trükin äkki midagi?! Haa...
Praeguseks on vanahabe jälle maailma õigesti pöörlema saanud. Täna läheb leiva teenimine tiba pikemalt. Nii et järgmine nutt ja hala ehk homme. Ja kui kellelgi praegu lõbus on ja kuskil naba päevitab, siis teadku, et mina selliseid lihtsalt ei salli. Vat näiteks puuraidurid on asjalikud tüübid.


Neljapäev, 12. september 2013

Tavaline argipäev

Selja taga tööpäev nagu muiste. Uurisin, mis värk Euroopa Liidus angerjatega on. Söömist pole veel ära keelatud. Kui pappi on, löö hambad sisse. Hää on, kui enne suitsutada, marineerida või köögiviljade seltsis elajat keeta viitsid. Siis vali ainult õige naps kõrvale.
Lõunapausi ajal käitusin keskmise rullnokana ja soetasin lähedalasuvast putkast "mexicorulli". Vähemalt nii oli keegi pimedas, kriit tagumikus menüütahvlile sikerdanud. Üldiselt andis täitsa menetleda, aga minu elu stsenaristil oli oma plaan. Ta lasi mul mõnusa jalopenose ampsu võtta ja sundis siis aevastama. Ma päris täpselt ei tea, kuidas see võimalik on, aga terav marineeritud tumeroheline ratas väljus ninast ja vähemalt valu järgi võis arvata, et süütas teel ka torus turritavad karvad. 
Õhtupoolik viis mu nostalgianootidega eelmise töökoha rüppe. Sisenesin üle nelja kuu Ugalasse tagauksest. Mitte, et vahepeal eesuksest käinud oleks. Aitasin etendust taastada. Eks ma taastasin teda ka enda jaoks. Õnneks meenus juba loetud minutitega, kumba pidi mikrofon kätte käib ja miks puldil voolulüliti küljes on. Lõhnad olid samad ja plakatid puldiruumi seintel kah. Nostalgiapauguke käis ikka ära. Laval lasti endast mõned lusikad läbi ja lepiti kokku, et teatriime on sünniküps.
Koju sõitsin väikese ringiga, sest õige retromees külma mootoriga ratast ära ei pargi. Presenteerisin linnarahvale igal ristmikul oma vilistavad pidurid ära ja põrutasin tsitadelli. Õuel võttis mind vastu üle kesmise morn Naabrimees, kes postikana silmadega oma imelise uue LED-lambi valgel Õhtulehest muusikalide reklaame veeris. "Kuule, koeraga on asjad sitad," jõbises ta nukralt kui olin süüte välja keeranud. "Eile sõi kõik kondid ilusti persse, täna näksis ainult liha ümbert ära. Äkki ta on haige ja sureb varsti ära? Mis me nüüd teeme?" Tõin külmikust tüki sinihallitusjuustu ja ravisin koera kiirelt terveks. Põrkas nagu pall eestlaste väravas kelmikalt publiku lahkumiseni. 
Kuigi Naabrimees oli minust nii mõnegi tarviku jagu ees, otsustasin vägeva prohvetiga hariva diskursuse läbida. Olles paar tiiru rasvaste näppudega laual lebavat tabloidi lapanud, alustas ta Süüria situatsiooni lahkama. Keeruline oleks seda üksikasjaliselt edasi anda, kuid loengul olid omad hailaidid. Üks kirgastavamaid hetki oli see kui austatud õpetlane silmi pööritades "plörulörulöö!" karjus ja sinna otsa midagi rahvaste geofüüsikast ja browni liikumisest joigus. Aplodeerisin sisimas ja heitsin endale ette, et telefoniga filmida ei taibanud. 
Hiljem loenguväliselt kurtis Naabrimees, kes on ka suur poliitikahuviline, et Reformierakonna kodukaga on mingid jamad. Pidada tulema ette lihtsalt persetäis tundmatuid nimesid, millest kahel kolmandikul pole piltigi juures. "No ja need, kellel olid pildid, näitas, et annab klikkida kah. Mõtlesin, et äkki sealt saab lugeda, et kes on ja mis teeb. Aga mine putsi - vajutades läks lihtsalt nägu suuremaks! Mida nad sellega öelda tahavad, ah?!"
No igatahes päev korda läinud ja ETV pealt näidatakse täies hiilguses Ozzy´t. Kena lõpp kaunile neljabale. Homme jälle! Hoidke käed teki peal!

Kolmapäev, 11. september 2013

Killkolladi!

Käisin täna Naabrimehega taarat viimas. Viimane kiljus torusse juba kaunil lõunaajal, et tema rohkem oodata ei jõua. Lubasin tal Ceasar´liku lahkusega õlle avada ja minu laekumist ootama jääda. Ütlesin, et ärgu ohkigu, küll rockipoku roolib. Pidasin sõna.
Õnnetuseks nõudis aktsioon haagise kasutamist. Esimese veerandtunni etendasin maailma halvimat pornofilmi "Kiimane maastur" väravaaugus tulutult edasi-tagasi nühkides. Naabrimehel ajas perfoomanss kupli tulitama ja viskas, siga,  mu lenksu tagant ära. Tema sai küll väravast sisse, aga lõpetas komplektiga kuskil kaevu ja maitseainepeenra vahel loksutades. Lõpuks hüppas temagi kabiinist välja ja rehmas tüdinult käega: "Ah, ei tea, ei tule meelde..."
Peale logistilist suurvormi laulsime garaaži vabaks. Paarikümne kasti jumalikult kauni kujuga pruuni tarviku täiusliku kolina kõrval on Arsise kellade koor nagu liimi nuusutanud baleriinid batuudipoes. Linna läbides saime tähelepanu osaliseks, millest sellesügisesesed poliitpärdikud ainult unistada võivad.
Hiljem istusime päris ilusti õue peal ja kuulasime vana head Retro FM-i. Kuradi turvaline kraam. Ühtegi lugu pole alla saja miljoni korra kuulnud ja iga kolmas lugu on nii haige, et kõlbab kohe seltskonnakaaslasele pühendada koos tagasihoidliku kutsega tantsule. Sellele järgneb kohustuslik keeldumine vürtsitatuna täiendustega, millest publitseerituna jääks ainult esimesed ja viimased tähed ning persetäis täppe või tärne.
Enne totaalset hämardumist tuli ka invasioon "herilane vol. 2" Üks triibuline jofendroller kujutas, ette, et viib meil taldriku pealt kenakese suitsuraguu tüki minema. "Putsi! Nagu peni meid vähe näkku nikkunud oleks!" haaras Naabrimees rätiku ja lajatas vastu lauda säänse litaka, et kont koos kogu muu lauale asetatuga alumisele korrusele gravitatsiooniseminarile komandeerus.
Vaatasime mõned minutid juhmilt üksteisele otsa. Kiskus juba kergelt piinlikuks. Jagasin lakoonilised juhtnöörid: "Sina - uus kont, mina - õlu." Nii sündis. Lehitsesime veel mõnda aega erinevaid päevalehti. Leidsime, et ajakirjandus on alla käinud ning läksime laiali lubadusega homme järgmine ühistu koosolek läbi viia.
Nüüd istun televiisorikasti ees. Kõik missiooniks vajalik on diivanilauale varutud. On aeg ära vaadata S.O.A. selle hooaja esimene osa. Hoidke mulle pöialt. Luban, et öösel FB-sse mingit haledat lalinat ei postita. Meeleolu loomiseks üks lugu veel enne starti:

Teisipäev, 10. september 2013

Varga peas on plastikust pärg

Rimis on Jack Daniels´i soodukas, et te teaksite. Kolleeg käis luurel ja kandis ette. Kui teilgi tähekombinatsioon S.O.A. adrenaliini vahtu peksab, käige enne õhtut poest läbi. Tublimad saavad  oma valgustatuse hommikupäikeses, ma ise jätan rõõmu homsesse õhtusse.
Muidu oli tore päev. Karvaselt armetu intro tegi peni, kes oli öösel jälle väliköögi prügikastis vargil käinud:













Ma kujutan ette, kuidas ta mõtles: "Lähen teen nämma-auku korra piilu-piilu, vanad persed põõnavad, mine tea, mida näkkab!" Ja hetk hiljem: "Oi vittu! Nüüd jään totšna vahele! Bljääd, keegi juba tuleb uksest! Teeskleks rabarberilehte? Oleks Vinski siin, võtaks ampsu pulbrit ja põrutaks kannaga vastu varvast..."
Loomariigi kättemaks mulle kui südametult irvitavale peremehele oli muidugi karm. Selle seletamiseks tuleb ajas paar nädalat tagasi astuda.
Viimasel ajal tarbisin tubakatooteid nagu Evelin Ilves maherukkijahu peale Ärma talu aidas peetud PR koosolekut. Ühel hommikul vorstileivalt kopsutükke noppides mõtlesin, et e-sigaret ja alkoholivaba viin võiksid mu ju iseenesest päästa. Poole rumalusest suutis muidugi pärastlõunal kurku jooksnud õlu laiali peksta. Aga USB laadimisega vilkuva imemiskõrsiku olin juba pere rõõmuks ära tellinud.
No eks ma siis luristasin seda võlujunni tänagi töö juures rõdul, ise tänaval mööduvaid naisi pilguga noolides. Mängusuitsu maitse tõi lapsepõlve meelde. Kes nõuka ajal Kalevi kohvinätsu mekkinud, teavad, mis maitset visuaal-esteetilise lõõgastumise vahele katsetasin. Mingil hetkel aga liugles kuskilt välja üks tige herilane, kes kogu šõu ära tahtis rikkuda. Ründas mu laetud piipu nagu putšistid teletorni. Te nüüd loodate, et lasin sõgedikul keele jämedaks pista. Unistage edasi. Nipsuga lasin pooleks kuradi võõrvallutaja. Kogu jant oli mu lihtsalt hellalt hajevile ajanud ja üritasin vaatuse lõppedes suitsu tuhatoosi kustutada.

Koju tulles rahustasin end onu Myraka klassikalise kiirtoiduga. Kraam, mille peale saab alati kindel olla. Toit, mis end ise valmis teeb. Miljonite rasvalõugade lemmik! Ahjukartulid kiirmarinaadis peekoniviiludega. Kartulid sälgutad sügavalt noaga läbi, et kiiremini küpseks ja siis möllid rosmariini, pipra, soola ja oliiviõliga kokku. Mõnusatele paksudele peekoniviiludele viskad peale sinepit, piprat, soola, mett ja balsamveiniäädikat. Kogu mudru lükkad ahjupannile ja paarisaja kraadi juurde küpsema. Küll  sa aru saad kui valmis on.
Vahepeal on täiesti mõistlik õues naabrimehega mõni õlu lükata ja poliitikuid kiruda.

Aga muidu loomulikult ootusärevuses kiljudes: "Trouble is Charming!"


Isehakanud öökull

Ma proovin üle pika aja jälle kirjutada. Tahtmine on nagu kogu aeg olemas, aga no ei leia teda õigel ajal üles. Autovõtmetega sama kepp kogu aeg. Ega asjadel on kohe siuke komme aeg-ajalt ära kaduda. Naabrimees eile arvas, et tal on telefon kadunud. Läks seda peldikust otsima ja tuli välja, et tegelikult oli tal kadunud hoopis õlu, mille pesumasinalt leidis. Vähemalt õnneliku lõpuga thriller. 
Viimased kuud olen elanud viis pluss kaks režiimis. Sesmõttes, et mitte kinnimajas seebiste kätega kriminaalse elemendiga polkat löömas. Ikka esmaspäevast reedeni tööl, siis kaks päeva erinevaid murumänge ja jälle uuele ringile. Tööinimesena hindaksin ennast viiepallisüsteemis.  Proovisin ka kümnepallisüsteemis, aga see oleks ehk pisut uhkeldav. 
Teatud olukordades võtan jalad tagumiku alt välja ja pistan leekides leekima. Näiteks esmaspäeva hommikul ärkasin viie ajal, viskasin fotoka üle õla ja kihutasin läbi udu metsa. Seal jälitasid mind kaks varest, kes ilmselgelt plaanisid suuremat täppissittumist. Igaks juhuks olin mingi jorjeni või pojengi tee kodus termosesse valanud, nii et piknikuhetkel õnnestus moll kah ära kärsatada. Piltide peale sain ühtlase halli sahina, kuigi olen üsna kindel, et ühe peal justkui kumaks mingi oksaraag kah. Ühte daami koerakesega trehvasin, aga noid ei julgenud pildistada. Peni oli rohkem nagu kihvadega vasikas ja oleks võinud vabalt perenaise selga võtta ja siis sulnilt läbi kogu selle sumeduse laperdada.
Kell üheksa olin tagasi voodis ja lubasin tunnikese ilu-und. Mind selliste öödiskodega väga ikka ei kirgasta. Aga kogu kammaijaast peaks neljaba lehest looduskülge saama. Kuigi võibolla oleks telekava korrapärasem lugemine.
Süüa tegin muidugi kah õdagu. Täiesti pandav pasta, küllap oskate ise kah teha. Retseptiga ei lehvita, muidu saab esimese korra kohta liiga põhjalik näputöö. Lugulaulu võin teile küll siia lõppu panna. Kui kolleegide arutelud pensionisamba protsentidest sita ventilaatorisse viskavad, pange klapid pähe, lugu käima ja visake mingi suvaline Exeli tabel lahti. Kannatab mõne minuti mediteerida raudselt.

Teisipäev, 16. juuli 2013

Võrrid ja Trollid

Teate, mul on olnud viis aastat üks tsikkel. „Raudne ratsu“, „kaherattaline sõber“, „maanteede hirm“ – kuidas soovite. Nüüd mul teda enam pole. Kohe räägin, miks.
Konservatiivse mootorraturhiirena sõitsin seni igal suvel enamasti sõbra juurde metsa ja tagasi. Oma metsikumatel hetkedel kasutasin selleks suisa kahte erinevat teed. Kui vihma juhtus sadama, varjusin mõnda bussiootepaviljoni ja ootasin jalgu kõlgutades, et pilved kaugusesse hõljuksid. Iga mõnekümne kilomeetri järel andsin istmikule puhkust ja vaatasin romantiliselt silmi kissitades kuldselt vohavaid viljapõlde ning noogutasin heakskiitvalt. Oli täiesti elementaarne, et ratas kiiskas ohtrast kroomist nagu juudi jõulupuu ja sellel tuli istuda stiilipuhtuse huvides jalad ees nagu Keni nukk, miljonid sitikad ja kivikesed vastu avatud kiivrist välja punnitavaid põskesid põrkamas. Lisaboonuseks oli see kui gaasi väänates kõrvadest natuke verd tuli.
Kui mulle pakuti võimalust koos Kultuurse Motobandega Norrasse sõita, tekkis hetkeks oht, et nahkpükse siiski on vaja pesta. Vajutasin uudise puhul ümber tsikli sensuaalse võidutantsu. Noh, nagu Välek oma taristu juhatusega peale seda kui nad olid järjekordsest mammutist odadega siilikese meisterdanud.
Et üldse kilomeetreid mõõtma saaks hakata, tuli rekkameeste seltsis üle mere parvetada. Need on ühed huvitavad isendid. Isegi siis kui magu on sooja viina täis, suudavad need sokkides sandaalitatud jalgadega isendid sinna otsa ühe rootsi laua jagu söödavat kühveldada. Esimesed päikesekiired leidsid mu abitult üle nari ääre alla piilumas ja toanaabri rahulolevat lauluüminat kuulamas, sellal kui too rahulolevalt kiivrivesiirilt sääselaipu maha nühkis.
Kapellskäri sadamas ülesrivistusel ette kantud kihutuskõnes saime reipahäälselt grupijuhilt teada, et päeva eesmärk on läbida 700 kilomeetrit, neist esimesed paarsada kiirteedel. Kuna minu püss ähvardas kaasreisijad kurdiks karjuda, sattusin iseenesestmõistetavalt kolonni lõppu. Nii ma siis põrkasin tagumiku peal ise meeleheitlikult ema appi karjudes. Esimene peatus tehti täpselt minut enne seda kui oleksin ise ratta külili keeranud. Õnneks hakkas üks hetk ka vihma sadama ja temperatuur langes alla kümne kraadi. Õhtu kulmineerus Lillehammeri tanklas piduliku saabastest vee välja valamise tseremooniaga.
Järgmine päev tõi aga tõelise motomatkaja paradiisi. Trollstigen võttis meid vastu oma käänuliste mägiteede ja sillerdavat mäestikuvett kandvate kärestikega. Ühel hetkel olime pilve sees, ümber lumi ja jää, siis aga siksakitasime mööda mäge alla nii, et kõrvad lukus. Tee ääres vilksatavad muldkatustega trollimajakesed süvendasid tunnet, et oled vähemalt sama kõva mees kui Gandalf. Otsa veel posu tunneleid, mis kulgesid küll läbi mägede, küll viisid läbi mõne fjordi alt ja finishiks Sveggvika Atlandi ookeani ääres. Aga nagu öeldakse – mis juhtub Sveggvikas, see jääb Sveggvikasse.
Kogu järgnev matk oli meeldiv järellainetus imelistele trolliradadele. Tagumik oli minuga muidugi lõplikult tülli keeranud ja et mitte grupist maha jääda, praktiseerisin kordamööda ühel kannikal istumist ja surisevate jalgade kaootilist õhku pildumist. Ettevaatlikult suure kaarega mööduvate autode akendest paistsid vastu klaasi surutud segaduses näod. Peale mõningast kogumist plõksusid nutitelefonide fotoaparaadid. Naeratasin masinlikult.
Kodumaa pinnale naastes leppisime kokku, et tuleval aastal tuleme jälle kokku. Sadamast koju sõites tegin löökaukude vahel slaalomit ja naeratasin totakalt. Siis müüsin ratta maha ja ostsin uue. Ikka ohtra kroomi ja nahksete kottidega, ainult kaks korda suurema. Ei õppinud ma sellest reisist midagi.


Peale üledoosi veidrast magusast pruunist norra juustust tundus mõistlik klassikat teha. Lihale küslaküüned ja rosmariinioksad sisse, sinepiga käntsakas kokku, pipart soola kah, kamar meega üle ja ahju. Juurde tilliga keedetud värske kartul ja koorekaste väikese veinitilga, sibula ja šampinjonidega, salveid kah tiba sisse. No küll te teate.