Helistame Reedale?

Istusime eile Naabrimehega tiba väliköögis kaminavalgel ja jõllitasime telepurki. Tegelikult tegi vana sünkroonis siukest analüüsi, et ma saateid jälgida ei saanudki. Muu hulgas sain teada, et "Pealtnägija"  on uus Võsa Pets. "A vaata ššee eeeeeringas  seal kellegi õlal. Šše on täitša oolrait. Naljakaš ei ole, a piinlik kah ei akka," arutles seltsimees meediakriitik juustupatsi tarviku vahele järades. 

Halg halu järel sisenes kaminasse nagu juristid ja poliitikud põrgutulle ning kui tuli nende kiudude vahele puges, võis kuulda üle keskmise tšilli reggaerütmis perkussiooniprõksumist. Oli selline õdus olemine. Kuskilt laekus info, et Tätte on voolimise pooleli jätnud ning puulusika nurka visanud. Taas kutsuvad lõputu soolane vesi und haisev adru merimeest, ahoi. Naabrimees heldis uudise peale ja nõudis grupikallit. "Või no hopitame ükšteišt vähemalt kordamööda šüles!" pakkus karvapea. Keeldusin delikaatselt.

Kui Naabrimees oli oma kastitäie sisse imenud, tõusis ta otsustavalt püsti, õõtsus uue olukorraga kohanedes nagu Ameerika vabadussamba ja Jonnipunni ristsugutis ning teatas: "Kurat, ei tohi täna jooma akata. Hommikul tuleb jälle teguš olla. Igatahešš!" näitas ta käega suuna kätte ja pürstis minema nagu tiirane pühvel jooksuaja jõukatsumisel. Segasin kaminas uniselt hõõguva söesilma korraks tiba eredamaks, et saaksime vastastikku "head ööd" soovida, ja valgusin tuppa järjekordset SOA osa vaatama. Tasus ootamist.

Tänane päev oli argine ja asjalik nagu ikka. Peale tööd tulin tiba õue peale tsiklit kabistama. Lauba vaja ju vanamooriga Muhku ratsutada. Tollest üritusest tulevikus. Igatahes olin just süvenenud kuuskantvõtme lummavasse maailma kui jalgvärav lahti prantsatas ja Naabrimees kilekottidega õue veeres. "Aijuhhainii! Kas hakkame jooma? Või helistame Reet Linnale?" põrutas ta suhteliselt veidra valikuvariandi lauale. Pakkusin vastuseks ruuduline, aga seda kogenud kavaler enam üle pudelikolina vist ei kuulnud. 

Nüüd istume väliköögis ja loeme lonksude vahele lehtedest päevauudiseid. Üle Kantreküla kaigub ainult üksikuid mõistetamatuid naerupahvakuid või hüüdeid nagu "tramaivõi", "erikuradimunnid", "no sellest onanistist midagi muud ei ootakski", "vabsee!" või "ajakirjandus on persse käinud". Laua all on keras magamist teesklev peni, kes kontide püüdmiseks aeg-ajalt laisalt lõuad avab. Side uulitsa idüll kogu oma lotendavas ilus. Ahjaa - toas ootavad kanakintsud riisi ja valge sibulakastemega. Mingi hetk läheb menetlema. 

Homme õdagu on kavas isa sünnipäev. Küllap saab hapukapsast, liha ja heeringat hapukoore ja sibulaga. Vahele elukogenud onudega ilmaelu arutamist ja mõned pitsid hundijalavett. Taustaks Elmari tantsuõhtu. Ootan seda aegumatut klassikat alati. Panengi tervitusloo papsile siinkohal, ta mul tõeline eesti mees: