Meditsiinilised sajatused

Käisin eile arsti juures. Teate küll, vahepeal on tööandja sunnitud erakliinikutele maksma, et rahad liiguksid ja paber määritud saaks. Sain eelnevalt vajalikud blanketid meilile. Ühel olid targad õpetussõnad, mis soovitasid eelmisel päeval mitte alkoholi tarbida ja suitsu teha ning hommikul keelati süüa-juua kah. «Kurat, kas see on nagu ümber nurga noomitus ja karistus kehvale alluvale?» mõtlesin. Või kujutasid nad ette, et valdan iidseid meditatsioonikunste ning oskan ennast paariks päevaks pausi peale panna? Lihtsam olnuks nõuda, et pean kõigi litrite ja kontsadega «Tantsud tähtedega» viimase hooaja võidunumbri ette kandma.

Oma armetust iseloomust viimaseid varusid välja pigistades larpisin eelmisel õhtul tasside viisi jasmiiniteed ja kuulatasin kõrvu kikitades akna taga jõudu koguvat tormi. Ühtäkki kuulsin hirmsat mürinat. Tundus, nagu ületee maja, mis juba jupp aega gravitatsiooniga vallatledes möödujaile endast palkhaaval teada annab, lõplikult laiali vajuks. Mürin käivitas doominoklotsidena kukkuva reaktsiooniahela, mille osaks ma tõepoolest olla ei soovinud. Kõigepealt röögatas mu põlvedel tukastanud kass nii, et kalalõhnalisi tatipritsmeid lendas, ja tõukas ennast küüntega paigalt lakke. See pani omakorda kõikuma lambi, mida arulage buldog maailmalõpuks pidas ja silmi pööritades röhkima pistis nagu Saviets, kes nägi unes, et UFO-d Lasnamäe Marsile viisid. Mina samal ajal kassikarva pilves sitsides vormistasin väärika aevastuse, mis viis tassist pool tulist jasmiiniteed mööda lauda laiali. Üritasin jalahoobiga päästa võimendi pulti ning tabasin vist volüüminuppu. Igatahes hakkas kõlarites ALO TV vahendusel kõrvulukustavalt mörisema Üllar Jörberg: «Nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun tantsuleee!» Kõige tipuks helises mobiil ja mingi uuringufirma tahtis teada, millist telefonioperaatorit Eestis ma kõige paremaks pean. Karjusin, et minu lemmik on operaator Kõps ja torkasin toru diivanipadja alla.

Hiljem selgus, et mürina taga oli üleaedne naabrivanamees, kes oma isamaasõja-aegse soomukiga poes keefiri järel käis. Kaalun kättemaksu.

Öösel olid närvid nii läbi, et ei suutnud mind uinutada ei «Rahva oma kaitse» ega «Müstiline Venemaa». Istusin hommikuni luksudes voodiserval nagu Tom Hanks oma parve peal kui laine Wilsoni minema viis.

No ja siis arsti juurde. Otse loomulikult ei salli ma neid vastikult valgeid ja vanaema arstikapi järele lõhnavaid asutusi silma otsaski. Vererõhk tõuseb lakke ja süda hakkab kloppima justkui basstrumm senisündimata Scooteri jõulusingli intros.

Värisesin kliiniku ooteruumis nagu Lible, kes on eelmistest jõuludest saadik tsüklis. Tahtsin just vaikselt vehkat taha, aga jäin vahele ja mind lohistati arstikabinetti. No siis hakkas pihta: «Puhu seda! Pigista toda! Piilu neid!» ja nii edasi. Üldiselt tunnistati mind täiesti terveks meheks, aga siis julges arstiproua väita, et õlu on parmude jook ja pigem tuleks mekkida viskit. Samal ajal tundsin vasaku käe keskmises õrmes ootamatut valusööstu ja röögatasin spontaanselt: «Mida v***u!» Kabinetti tekkis pahaendeline vaikus ja õde, kes oli üritanud mult vereproovi võtta, ei olnud päris kindel, kas tasub edasi tegutseda. Sõlmisime arstiga vaherahu. Seda täpselt hetkeni kui ta arvas, et ma võiksin igal õhtul näiteks koeraga jalutamas käia. Kui selle ebapopulaarse idee peale silmad praemuna suuruseks punnitasin, lisas ta veel õli tulle: «Kohe näha, et hudoožnik! Ma tean teiesuguseid küll, kõik ühe vitsaga löödud! Mul endal juba nelikümmend aastat üks selline kodus!»

Rabasin kollase paberi, kus oli kirjas «Reporterina töötamiseks kõlbulik» ning taandusin selg ees. Koju jõudes valasin arsti soovitusel viskit. Oli hea küll. Küsisin igaks juhuks koeralt, ega see jalutada taha. Too raputas kategooriliselt pead. «No võtame jah ikka samm korraga!» otsustasin leebelt.