Mulle pole tsirkus kunagi meeldinud.
Kuskil ajusopis on üks hägune mälupilt kaugest lapsepõlvest kui
vanaema mu Tartus ühte rändtsirkuse telki vedas. Võibolla esinesid
seal ka vahvad klounid, kes teineteisele jalaga tagumikku tagusid ja
torte näkku loopisid. Minul on meelde jäänud ainult üks õnnetu
pulstunud karvaga karu, keda dresseerija rahva möirete ja aplausi
saatel tokiga tünni otsast tünni otsa udjas või jalgrattaga sõitma
sundis. Mäletan tunnet, mis mind vaatepilti nähes valdas. Ja see
oli kõike muud kui lõbus.
Mul poleks põrmugi kahju olnud kui
mõmmikul kops üle maksa oleks läinud ja kelmikate vuntsidega
loomapiinajast oleks vaid lõhkised trussikud ja hunnik hakkliha
alles jäänud. Küllap oli vaesel mesikäpal piisavalt palju oidu
peas andmaks endale aru, et siis susatakse talle kah ära ja mine
tea, kas seal taevastel jahimaadel ikka nii hea ongi.
Suvel tekkisid tänavatel
prügikastidele ja elektripostidele värvilised plagud, mis rahvast
turuplatsile jälle taolisele meelelahutusele kutsusid. Ühel pildil
oli tüüp krokodilli väänamas, teisel maod ümber kõigi jäsemete
mässitud ja kolmandal ratsutas litrilises trikoos tiigri seljas. No
kurat, ma pole mingi loomakaitsja, aga teades, millise piinaga paar
triki moodi asja metsloomale selgeks pekstakse, ei hakka mu silmad
kohe kuidagi vaimustusest põlema, et aukus silmadega kurnatud
loomade retsimist nautima minna. Mõnes mõttes on härjavõitlus
isegi tiba arusaadavam, sest seal on looma lõpp ette teada ja kehval
toreadooril pudisevad teinekord soolikad areenile kah. No igatahes –
värvilised pildid, mille taga on hunnik jõledust.
Umbes samasugune tsirkus inimeste
maailmas sai hiljuti just õnneks läbi. Poliitiline tsirkus ja
kohalikud omavalitsuste valimised. Ka see polnud tegelikult üldse
naljakas. Poliitikud on ühed veidrad loomad. Neli aastat pole neid
kuskil näha, oled nagu kuradi Palle üksinda maailmas. Ja kus siis
hakkavad urgudest välja ronima ja seletama, et tahaks hirmsasti
rääkida, koos seda va Eesti asja ajada ja sääretõstejooksus
parema tuleviku poole jooksma pista nii et muutuste tuuled
tagumistele sõõrmetesse löövad. Algul kergitad kulmu ja kuulad
neid natuke. Siis hakkab lubaduste vahele liivakastikisa trügima.
«Mati on nii pähh, ta pissis mu lossi peale!» - «Ise pissisid
kaa!» - «Mul tuli palju vähem pissi ja osa läks ju mööda!» -
«Üäää!».
No okei, et kisa mitte kuulda, katsud
meediakanalitest kaarega mööda käia. Aga nad saavad su igalt poolt
kätte. Topivad postkastipilust sisse kriitpaberil trükitud
voldikuid, jooksevad sulle tikutooside, pastakate ja kondoomidega
tänaval järele, küpsetavad turuväravas pannkooke ja sunnivad su
lapsi lollakate õhupallidega ringi keksima. Ühel hetkel tekib
tunne, et tahaks neile kõigile rohukõrred kannikate vahele lüüa
ja horisondi poole lennutada.
Järgmisel hommikul vaataks
trammipeatuses seda fotoshopitud molli ja seitlisse lükatud parukaga
«võta mind sülle!» nännijagajat, võtaks rahulikult taskust tema
enda kingitud markeri ja joonistaks talle vuntsid ja prillid ette
ning hambad mustaks. Seejärel naerataks rammestunult, hüppaks poest
läbi ja lukustaks seestpoolt koduukse.
Tark kodanik ostis poest lisaks
tarvikutele hunniku kanatiibu ja vormis need maitsvaks snäkiks.
Selleks vajavad tiivad marinaadi, milles 1 spl inglise sinepit, 3 spl
vedeleat mett, 4-5 spl ketšupit, 3 spl sojakastet, 1 tl
ingveripulbrit, musta pipart ja 3 pressitut küslaküünt. Kui tiivad
paar tundi seal pikutanud on, laotas kodanik need ahjupannile ja
puistas üle seesamiseemnetega. Ja siis parajaks ajaks 220
kraadisesse grillrežiimil ahju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar