Mis kuradi värk eestlastel nende
mandariinidega on? Detsembris ei saa aus inimene ilma vigastusteta
poest õlut kah enam kätte. Juba väravas jooksevad mürkroheliste
barrettidega kosmosemutid su mööda maad laiali nagu väljasitutud
moosi ja kaovad mitmekümnest endasugusest moodustunud inimkuhja.
Need oranžid käkid on ju aasta ringi
müügil! Aga ei, muul ajal lastakse neil seal mullaks kõduneda,
sest „saage aru, suvel maitseb mulle ainult arbuus!“ No ja Maxima
ahvidel on ju vaja hädasti kõik seitse tonni pappkastidega korraga
välja laduda just sedasi, et mees peab oma igapäevase suitsuvorsti
kätte saamiseks ette võtma missiooni, mille kõrval Vietnami sõda
on süütu ning nummi justkui Keni ja Barbie armastus. Ja ega need
kapronsukkades inimtankid siis mõistliku kogusega piirdu. Tegu oleks
nagu maailma viimaste mandariinidega, sest kohe keelatakse nad
Euroopa Liidu ametnike poolt ära. Või ma ei tea, võibolla on neil
keldritäis hiinlasi kuskile paneelmaja keldriboksi peidetud, et
kevadel peedipõllule saata.
No ja kui ma lõpuks paari murtud
varba, kadunud esihamba ja väljarebitud juuksesalgu hinnaga
lihaletini sik-sakitan, tuleb vervivorstide kohal urvitavate
tagumikkude järel oodata nii kaua, et jõuaksin kaks korda „Tõe
ja õiguse“ läbi lugeda. Tagant ettepoole.
Võitled ennast edasi õllekapi
juurde. Selle ette on üks tunkedes kliff euroalusetäie glögi
lohistanud. Ja no sa ei saa ta peale karjuda kah, sest selle töö on
enda peale võtnud juba üks mõmra, kes just proovis ühe mandariini
enne ostmist ära süüa (!) ja tal on kõhklused und kahtlused, et
seal kõige alumises kastis on palju paremad pallikesed ning üleüldse
üritatakse tal järjekordselt perset lohku tõmmata. „Nagunii
jagate tagaruumis allahinnatud viinerid omavahel ära, vereimejad!“
Kassasabas on juba tunne, et tahaks
sääretõstejooksuga nuttes silmapiiri taha täpiks joosta.
Kassapidajat tümitab järjekordne „kuldklient“, kes vannub
jumalaemaissandkristusejeesukese nimel, et mandariine kaaludes
vajutas teenindaja sõrmega nimelt kaaluplaadile, et tema viimased
pensionisendid endale saada.
Välisukse juures inisevad veel
zeleetatud soengutes liiga kitsaste teksadega poisid mulle midagi
elektripakettidest. Tapan nad pilguga ja kaon mustavasse öhe.
Siinkohal jääb täiesti mõistetamatuks see kalk irvitamine ja seletamatu iroonia kallil jõuluajal. Tuleb osata leida rõõmu ka pisikestes asjades. Mina näiteks süütan detsembris poest tagasi jõudes alati küünla kõrgematele jõududele, kes mind ka seekord hoidsid nii hästi, et ma ülalpool mainitud barettide ja kapronsukkade poolt peksa ei saanud.
VastaKustuta