reede, 6. detsember 2013

Hou-hou-hou, mai ääss!

Mis kuradi värk eestlastel nende mandariinidega on? Detsembris ei saa aus inimene ilma vigastusteta poest õlut kah enam kätte. Juba väravas jooksevad mürkroheliste barrettidega kosmosemutid su mööda maad laiali nagu väljasitutud moosi ja kaovad mitmekümnest endasugusest moodustunud inimkuhja.
Need oranžid käkid on ju aasta ringi müügil! Aga ei, muul ajal lastakse neil seal mullaks kõduneda, sest „saage aru, suvel maitseb mulle ainult arbuus!“ No ja Maxima ahvidel on ju vaja hädasti kõik seitse tonni pappkastidega korraga välja laduda just sedasi, et mees peab oma igapäevase suitsuvorsti kätte saamiseks ette võtma missiooni, mille kõrval Vietnami sõda on süütu ning nummi justkui Keni ja Barbie armastus. Ja ega need kapronsukkades inimtankid siis mõistliku kogusega piirdu. Tegu oleks nagu maailma viimaste mandariinidega, sest kohe keelatakse nad Euroopa Liidu ametnike poolt ära. Või ma ei tea, võibolla on neil keldritäis hiinlasi kuskile paneelmaja keldriboksi peidetud, et kevadel peedipõllule saata.
No ja kui ma lõpuks paari murtud varba, kadunud esihamba ja väljarebitud juuksesalgu hinnaga lihaletini sik-sakitan, tuleb vervivorstide kohal urvitavate tagumikkude järel oodata nii kaua, et jõuaksin kaks korda „Tõe ja õiguse“ läbi lugeda. Tagant ettepoole.
Võitled ennast edasi õllekapi juurde. Selle ette on üks tunkedes kliff euroalusetäie glögi lohistanud. Ja no sa ei saa ta peale karjuda kah, sest selle töö on enda peale võtnud juba üks mõmra, kes just proovis ühe mandariini enne ostmist ära süüa (!) ja tal on kõhklused und kahtlused, et seal kõige alumises kastis on palju paremad pallikesed ning üleüldse üritatakse tal järjekordselt perset lohku tõmmata. „Nagunii jagate tagaruumis allahinnatud viinerid omavahel ära, vereimejad!“
Kassasabas on juba tunne, et tahaks sääretõstejooksuga nuttes silmapiiri taha täpiks joosta. Kassapidajat tümitab järjekordne „kuldklient“, kes vannub jumalaemaissandkristusejeesukese nimel, et mandariine kaaludes vajutas teenindaja sõrmega nimelt kaaluplaadile, et tema viimased pensionisendid endale saada.

Välisukse juures inisevad veel zeleetatud soengutes liiga kitsaste teksadega poisid mulle midagi elektripakettidest. Tapan nad pilguga ja kaon mustavasse öhe.

1 kommentaar:

  1. Siinkohal jääb täiesti mõistetamatuks see kalk irvitamine ja seletamatu iroonia kallil jõuluajal. Tuleb osata leida rõõmu ka pisikestes asjades. Mina näiteks süütan detsembris poest tagasi jõudes alati küünla kõrgematele jõududele, kes mind ka seekord hoidsid nii hästi, et ma ülalpool mainitud barettide ja kapronsukkade poolt peksa ei saanud.

    VastaKustuta