Piuh! Pauh! Põmm!

Ma võiksin teile ju pikalt pajatada oma pühade veetmisest, aga olen ennast antud teemadel juba paar korda tühjaks klõbistanud. Pealegi ega sellel rindel aastast aastasse suurt midagi muutu. Vanemaks ja laisemaks jääme kõik ainult.

Ei no mul oli ikka klassikaline pauk. Põrutasin jälle Elvasse vanemate juurde. Õe pere kah kohal. Ja loomulikult jõhker jõulumaa taaskord püsti pandud. Terve maja oli vilkuvaid tulukesi täis keritud ja nägi välja nagu mingi baila-baila kruiisilaev. Otsisin juba pilguga aiast põhjapõtru, aga õnneks oli ema seekord piirdunud aiapäkapikkude armeega. Põhimõtteliselt oli igas toas kuusk püsti ja kuskil hapukapsa aurude sees kahlasid ka lähedased. Kõige suuremad potid ja pajad olid ääreni hõrgutisi täis laotud, nagu oleks kohe-kohe kõik Kuperjanovi sõdurpoisid peale lendamas. Isa oli juba Elmari raadio põhja keeranud ja teeskles Oruka rütmis jalaga vastu maad patsutades sauna kütmist. Ja siis läks kõik sissetallatud rada pidi. Sõime, võtsime viint, käisime saunas, sõime, võtsime viint, jagasime kingitusi, sõime, jõime viint, sõime, jõime viint, sõime viint... Kui ema juba iga pitsi juures demonstratiivselt silmi pööritama hakkas, läksime loomulikult kikivarvul tippides magama. Järgmine hommik oli vabsee kuldne. Päike säras, miskine 8 kraadi sooja ja kõige tipuks toppis ema terve masina pidulaua leftõuvereid kah täis. Kuna muru niita ei viitsinud, ajasin kodus garaažist hoopis tsikli välja ja täristasin Kid Rocki kuulates loojuvasse päikesesse.

Hetkel on olemine suht joviaalne, kuigi eile sai päris hoolsasti Naabrimehega sauna tehtud ja tänane kuu viimane tööpäev kulgeb kuidagi aegluubis. Nimelt pungus õeraas lõpuks ometi ära ja vormistas ühe kraaniga mudeli. Sain teist korda onuks. Eks ma homme koos aastavahetusega tähistan. Mul metsseakints istub juba kenasti marinaadis ja hääd inimesed valguvad köögilaua ümber kokku. Meie eas enam linna peale kolama ju ei kipu. Linn on mürskudega hullukesi täis ja öösel võid taksodispetšerile kasvõi kankaani tantsida, koju pead ikka jala vantsima. Hädasti oleks vaja kuskil Valuoja orus partide poolt õnneks võetud saada...

A muidu oli saun eile omapärane. Mul tegelikult oli kindel plaan naistega telepurgist «Eestimaa uhkust» vahtida ja katkematult pillida, aga autot hoovi ajades lendas Naabrimees maa värisedes paarishüpetega peale ja ütles, et ärgu ma muretsegu, tuli on all ja õlu külmas. «A sa ise ütlesid eile, kui pakkusin, et võiks täna saunatada, et ma võiksin hoopis m###i minna?» - «Eino, mis sa ei jaga slängi vä? Mine m###i tähendab, et teeme ära!»

Üldiselt jõudis meie sõltumatu teadlaste grupp kiirelt arusaamisele, et igas saunaruumis oli suht okei olla, välja arvatud laval. Seal kiskus olemine kuidagi palavaks ära. Kuna õnneks tarvikuid ja krevette jagus, siis veetsimegi suurema aja aisakellade kõlkudes eesruumis ja narrisime akna taga põrkavat koera. Aeg läks kui linnutiivul, kuni mingil hetkel polnud taara tõttu jalgu enam kuskile panna, ja suundusime solvunult pimedasse öhe, et siis jälle esimesel jaanuaril kosutava aamusaunaga jätkata.

Mida teile aasta lõpetuseks soovida? Kõigepealt – ärge, kurat, paugutage nii palju! Mul läheb peni ilgelt närvi ja jookseb läbi terrassiukse sisse. Siis on kõigil pidutuju rikutud ja võibolla ei saagi tantsida. Teiseks – kui laua ümber tihedamaks andmiseks läheb, ärge laske telekal õhtut persse keerata. Pärast kordusest vaatate ja saate aru, et ega need naljad nüüd nii naljakad polnudki. Ja kolmandaks – olge aastanumbri vahetudes inimestega, kes teile tõepoolest korda lähevad, isegi siis kui nad hommikupoole ööd kogu teie hapukapsa otse potist kulbiga endale sisse keeravad. Kapsast võib ema juurest keldrist juurde tuua, aga häid sõpru on sealt harva leitud. Armastust teile südamesse ja musid püksi!

Suht siiralt,

teie Onu Myrakas