Laupäev, 17. detsember 2011

Mis maa see on? (Nipiraamatu novembrikuu kolumn)


Otepääl ulub mahajäetud spordikomplekside ümber jäine tuul, kuuskede vahel paistab veel murdunud suusaots, teisal toika otsas tükike Tartu maratoni rajalinti, põõsas vedeleva energiajoogi pudelisesse on üheotsapileti soetanud hiir. Bussijaama tagant paistab kiosk iroonilise sildiga „Lumi“. Veel pisut, ja valgete veekristallide alla mattuvad viimasedki märgid kunagisest hiilgusest. Kuna Veerpalu jõi liiga palju toorest muna, Kiku otsustas põlle ette siduda ning Alaver kergitas suusamütsi ja kasvatab arvatavasti kusagil Laanetagusel tomateid, kraapisid tulised eestlased dressidelt embleemid „Suusariik Eesti“ kiirelt maha. Aga kuidas edasi? Seljal ei saa kanda ka Baruto auks kirja „sumo“, meil tekivad neljatäheliste kombinatsioonidega seosed kohe „mupo“, „kapo“, „homo“ ja muude sellistega. Ka tennisefännidel pole lihtsam. Kirjaga „Usun Kanepit!“ võib kergesti narkopolitsei huviorbiiti sattuda. Saapaheite- või naisekandmiseriigina üleilma kuulus olla tundub kah selline nii-ja-naa väljavaade. Eurovisiooni pole me samuti enam ammu võitnud. Mille üle ja kuidas siis ikkagi uhkust tunda? Mis maal me elame lõppeks?
Õnneks spordimaailm, nagu ka loodus ja fänninännibisnes, tühja kohta ei salli. Kiiret populaarsust kogunud uudistootena lähevad poelettidelt valguskiirusel sinised sallid. Ehk siis jõudsingi sujuvalt jalgpallini. Veel mõned aastad tagasi teadis meil sellest mängust vaid käputäis fanaatikuid. Inimesed, nagu mina, pidasid seda ortopeediliseks abivahendiks lampjalgsuse puhul. Vähemalt ei osatud seda eksootilist spordiala küll kuidagi Eestiga seostada. Kuigi selle mängu esinumbrite puhul loeme lehtest enamasti, mis juuksezeleed nad eelistavad, kumma kannika peale uue tätoveeringu tegid või kas nende naistel on ikka kunstrinnad, tuleb tunnistada, et teleka ees õlut libistades on vaatepilt üle keskmise atraktiivne. Seda hoolimata tõsiasjast, et vahest aetakse palli poolteist tundi taga ühtegi väravat löömata. Iseenesest sümpaatne on näha, et üha enam sellesse maailma ka meie poistel asja on. Saavad vähemalt pangalaenud makstud ja perega Kambodzas puhkamas käia.
Igatahes on keevaverelised eestlased otsustanud, et nüüdsest oleme „Jalgpalliriik Eesti“ ja iga nurga pealt kuuleme, et Kassai on genitaal ja jalgpall on ümmargune, üksiti ka parem seksist. Polegi oluline, kas ma nende väidetega nõus olen vaid kas seda fännilikku entusiasmi jagub ka siis kui mõnda aega vastastelt lakki saame või keegi jälle liiga palju spinatit sööb. Muidu on varsti staadionid umbrohus ja kõik istuvad pirital suve ainukest lainet oodates, et meid surfiriigiks tituleerida.
Spordifännil süüa teha pole aega. Siit kiire hommikuroog. Oliiviõli pannile ja takkajärgi saiakuubikuid, suitsuvorsti rattaid ning hakitud küslat. Kui sai on krõbe, tulelt ära ja juurde juustukuubikuid, hakitud päikesekuiva tomatit ja rebitud basiilikulehti. Kannuke külma õlut kõrvale ja teleri ette!

Kolmapäev, 23. november 2011

Tilisev muusika

Jeebus, kui piinlik, et ma jälle üldse kirjutanud ei ole. Aga mida ma kirjutan kui ma ei söö ega joo? Kust see aines tuleb sedasi? Istun ainult hommikust õhtuni muusikali proovides ja tunnen kuidas munad iga päevaga väiksemaks tõmbuvad. Paar vaba hetke oli, aga need kasutasin ühte akordioniplaati miksides ja masterdades. Praegu just mõtlesin, et õhtu nagu natuke vaba või sedasi. Ja plaat sai kah valmis. Noh, et laseks paar õlut ja vaataks telekat. Aga mida sa vahid kui ühes kõrvas kumiseb laul sellest kuidas üks kärnkonn arvab, et ta on hirmus seksikas ja teises saeb täiel võimsusel weltmeister tüdrukut ipaneemast. Sellise festivali sees ei suuda isegi atleet silmi fokusseerida. Vähemalt on mul õnnis teadmine, et mõnda aega pole õllepuudust karta. Pühapäeval viisime Naabrimehega taara ära. Saime 120 eurot. Märjukesekoormaga kodu poole veeredes jõudsime tõdemuseni, et mingi vana lada 01-he oleks selle rulli eest vist küll ära vormistanud. Iseasi, mis tolle rondiga peale hakata. Vaat õllega on teine asi. Tema kuulab sind, mõistab, kustutab janu ja tõstab tuju. Isegi leiba ei küsi. Vahest ehk natuke juustu või ribikondikest kõrvale. Ja üleüldse on dzoiful kristmas juba ligi. Jõuluvana ajab telekas rekkadega ringi ja kulistab rummi päälekat nii, et silm kah ei pilgu. Ok, üks pilkus, sedasi salakavalalt. Laps nõuab, et me guugeldaksime, mis kuupäevast päkapikud käima hakkavad. Ja keegi on mu mütsi ja kindad ära söönud. Kahtlustan arulagedat buldogit. Muinasjuturaamatuga tegin kah algust. Sissejuhatus on juba olemas. Praegu mõtlen pingsalt, mis ta maksta võiks ja mis ma selle raha eest saaksin. Lõpetangi siinkohal. Järgmise korrani. Teie Grinch.

Reede, 18. november 2011

Tütre issi (eelmise Naistelehe kolumn)



Mina sain tütre issiks 2002. aasta kuumal augustikuu päeval. Tagasi vaadates oli see ootamise aeg ja järgnevad kuud üks veider periood. Kohati mäletaks nagu detailselt ja siis nagu ei mäleta üldse midagi. Kõik oli selline pehme ja soe ja vati sees olemise moodi. Kõik kole oli justkui kuskil mujal ja inimesed tundusid nunnud kui teletupsud. Käisime abikaasaga ringi pidevalt naeratades nagu oleksime prozac´i furgoonile küüned taha saanud. Arvestades fakti, et väljend „majanduslik kitsikus“ oleks meie pere tollase elukvaliteedi kirjeldamiseks liiga tagasihoidlik olnud, oli selline pooletoobine meeleseisund täitsa abiks.
Ma ei saa öelda, et oleksin lootnud või eelistanud, et meil sünniks tütar. Ma teadsin lihtsalt, et nii läheb. Ei teagi, miks. Võibolla on mind loodud paremaks tütre-issiks kui poja omaks. Äkki oleksin ma liiga hellik selleks, et igapäevaselt tegeleda lõhkiste põlvede, kaheksasse sõidetud jalgrataste ja tikkudega mängimisel ära kärsanud kulmudega? Kindlasti on ka vähem väsitav plikatirtsuga linnukest ja lillekest vaadata kui poisiklutiga, võsaoksad näkku peksmas ja veremaitse suus, vibudega ringi kablutada. Loomulikult ma annan endale aru, et see on selline ümmargune jutt ja asjalood on sellised nagu nad on ehk siis - mul lihtsalt on tütar, praeguseks juba pisike preilihakatis. Väite, et isa ja tütre vahel tekib väga eriline side, olen enda nahal tõestatud saanud ning võin rinda kummi ajades öelda, et on väga suur au elu jooksul midagi sellist kogeda.
Et pisut mälupilte teravdada, lehitsesin just läbi märkmiku oma tütre esimeste eluaastate kohta. Oli meeleolukas, ütleme nii. Sünnituspäeval haiglast lahkudes algas midagi poissmeeste õhtu sarnast. Vähemalt ma arvan nii. Sõprade ja tuttavate seas käis armutu võitlus, kes saab mulle esinduslikumalt välja teha. Eks kõik andsid muidugi endale aru, et peasüüdlased pikutavad kuskil palatis aga minu au oli olla selleks käepikenduseks, mille abil tähistamine väärikalt tehtud sai. Peale sündi kogus laps jõudsasti kilosid ning omandas suurema vaevata michelini-mehikese välimuse. Sealt sai ta endale hellitusnime Pontsa, mis teda siiani saadab. Isekeskis koduseinte vahel võime seda veel mööndustega kasutada, juhuüritajad saavad juba põlastava pilgu osaliseks. Korrektne oleks siis Anna Marie, ütlen selguse huvides. Igatahes on Pontsa konkreetne märk sellest kui kokku kasvanud me perena oleme. Näiteks esimese reisi tegi ta 18-päevasena koos oma emme ja issi ning viimase bändikaaslastega Võrumaale. Kui issi oli onudega laval, kõigutas hälli emme ja kui oli vaheaeg, siis kraaklesid onud paika oma ninnu-nännutamise järjekorra. Üleüldse on see laps kindlasti palju elutarkusi ammutanud erinevate onude tädide käest, kes joviaalses meeleolus meie pere köögilaua ümber tihtilugu on istunud. Ühest küljest on lapse kõrv oluliselt teravam kui endale ette kujutame ja teisest küljest on peomeeleolus täiskasvanud teinekord hoopis tähelepanelikumad, avatumad ja sõbralikumad pisipudinate suhtes kui tõsised, hallid ning armutult rapsivad argipäeva-inimesed.
Eks iga laps ole oma kodu peegel. Kuna mina olen selle perekonna Salomon Vesipruul, siis ei ole Pegasuse kabjahoopidest pääsenud ka tütreraas. Märkmik paljastas, et Pontsa esimesed omaloomingulised hitid on „Au, au, beibe, üks, kaks“ ning „Till-till-till-mõmmi-till, mina kaa“. Vahepeal oli küll pikem paus, kus preili pühendus rohkem kujutavale kunstile, maalides kubistlikke olustikupilte kuid mõned nädala eest tuldi suurelt tagasi tipplooga „Head sõbrad“, kus on tunda noore loomasõbra tundlikku sotsiaalset närvi. Või siis vanuses, kus enamik lapsi väljendab end läbi sõnade „aua“ ja „tita“, olid minu tütre sõnavaras emmelt kuuldud „kompromiss“ (olin üsna jahmunud kui ta seda keset toidupoodi kasutas kui nägi, et niisama lihtsalt minult maiustust välja ei luni) ja vanaemalt külge hakanud „resturaan“.
Päris lõbus oli ka lugu, kuidas Pontsa r-tähte ütlema hakkas. See juhtus alles üsna hiljuti. Veel esimeses klassis käies manas ta kuuldavale mingi täiesti oma väljamõeldud ja tundmatu hääliku selle asemel. Ühel kenal pühapäevaõhtul naabrimehega saunas istudes tuli mulle aga toast lapse telefonilt kõne, millega anti rõhutatult teada kuidas rongi rattad ragisevad. Lülitasin kiirelt telefoni kõlarite peale ja lasime saunaseltskonna poolt tal kohe pikalt erinevaid r-sõnu öelda. Rabarokist kuni rastafarini välja. Julgen väita, et olime rohkem elevil kui laps ise.
Selliseid lugusid meenub kuhjadena ja võiks neid ette kanda lõputult. Minu jaoks on nad kõik killukesed, millest vormuvad suured ja lahtiseletamatud asjad nagu õnn ja elu mõte. Ükskõik kui sügav madalseis mul parajasti on, suudab see väike ingel mõne oma vaimukuse või ilusa teoga teha jälle päeva paremaks. Olgu see siis põlvele ronimine, kallistus, mõni armas joonistus või kasvõi jonnimata oma toa koristamine või hambad ristis kannatamine, et juuste harjamisel mitte mu peale valust röökima pista. Eks ma tean küll, jah, et varsti tuleb see iga, kus uksed võivad paukuma hakata ja poiste tõrjumiseks tuleb poed karupüünistest ja okastraadirullidest tühjaks osta. Praegu igatahes julgen olla sinisilmne ja loodan, et kui suudame omavahel sama sidet edasi hoida, siis saame sellest va puberteedist kah üsna pehmelt läbi. Igatahes minu soovide nimekirja kuulub jätkuvalt, et kui olen kunagi hall ja kortsus, teeb mu tütreraas ikka pehme kalli ja ütleb: „Nii, issi, nüüd teeme kompromissi. Kui sa ilusti oma prostamoli ja podagratableti ära võtad, toon sulle poest mõne õlle ja vaatame koos Aerosmithi kontserti eelmise sajandi teisest poolest“.

Kolmapäev, 16. november 2011

Tervitused Webberile

   Terve tänane päev on olnud ainult üks kuradi "helisev muusika". Kiirelt on maskuliinset laksu vaja. Joon ruttu mõne õlle, nuusutan garaažis mootorilõhna, astun naela jalga ja vaatan telekast paljaid naisi või midagi.
   Teatrimajast väljudes kakkusin ahnelt karget õhku sõõrmetesse nagu poisikesena peale sukeldumist pinnale rapsides. Loomulikult oli ammu pime ja päikesepaiste jäi jälle teiste iluleda. Kaks keppide ning mürkroheliste barettidega tigedat vanamutti üritasid mu oma ridiküllidega lehehunnikusse lükata. Mind päästis üks peldikuharja meenutav kassiroju, keda märgates vallandus klaasepurustavalt kile sõjakisa: "Oi, kiisu, miisu, nunnu, vaeseke!". Pistsin kabuhirmus jooksu ega peatunud enne kui kodukaupluse uksel. Soetasin sealt oma kohustuslikud tarvikud ja vaarusin koju. Seal mängis saatus järgmise julma vingerpussi. Naised olid kodunt ära ja minu võti iidamast-aadamast Naabrimehe käes. Viimane oli loomulikult linna peal lakkumas. Nii juhtuski, et selmet soojas toas külma õlut manustada, istusin mina külmas õues ja lasin sooja õlut. Peni tillerdas ainult oma ribadeks kakutud palliga mu ümber ilmselt viimast vahetuskaubaks pakkudes.
  Lõpuks sain lõdisedes tuppa ja lahendasin osaliselt Viplala-müsteeriumi. Need väikesed värdjad olid fotoka kaabli minu õlakotti toppinud. Nüüd ongi sedasi, et ega mul teile rohkem midagi öelda pole. Panen hoopis need nummid toidupildid üles.

 See on sinepiga hõõrutud küljeliha vaheliti verivorstidega. Lisaks klassikalisele piprale, soolale, loorberile, vürtsile, sibulale ja küslale on vahel ka paprikaviilakad ja riivjuustu. Peale luristatud Felixi kartulikaste majoneesibaasil ning kogu krempel üle valatud rõõsa koorega. kõige peal jälle riivjuust. No oli hea. Ei teinud kartulitki juurde, läks leiva ja rohelisega.



 See on Muti suurvorm. Et siis kõrvits seest riisi ja hakkliha ja muud siukest täis tambitud ja ahjus küpsetatud. Retsepti ei viitsi uurida aga hää oli küll. Huvilistele võin otsida kui peale käite.
 Selline nägi välja Muti sünipäevalaud enne, kui Mahtra sõda peale lendas.
 SIin on jällegi Muti taies sünnipäevaks saadud järjekordse Jamie Oliveri retsepti järgi. Retseptiga sama lugu, mis kõrvitsaga.
No ja loomulikult minu imetabane hommikusöök. Üksiti leevendab ka pohmelli:)

Viplala tegutseb

Eile õhtul tekkis vastupandamatu kihk kõik maailma telesaated ära vaadata. Sestap ärkasin ööpimeduses värelevate beivotši tisside taustal, kõhul hunnik küpsisepuru ja pool kannu liisunud õlut. Öösel nägin unes millegipärast tuppa tungimas mullamutte, kes olid vähemalt sama suured kui mu arulage buldog. Ja loomulikult ei lastud mul ka kenasti välja magada. Juba 11 ajal ajas mu üles Sõber, kelle nõudmistest ma esimese telefonikõne ajal sotti ei saanud. Pidin kõne katkestama, lõhna järgi tualeti leidma ja mõned minutid kraanist külma vett pähe valama. Samal ajal pobisesin järjekindlalt "lumbricus terrestris" (ma tõesti ei tea, miks) kuni eestikeelsed väljendid nagu "mina vetsu tahtma" ja "rumal gringo pistab nüüd see telefon urrumarjapõõsasse, kuni onu ärkab" vaikselt meenuma hakkasid. Ühel kaunil hetkel suutsin ka hella kiljatuse saatel silmalaud lahti rebida ning tuterdasin kõigi meie koduloomade peale astudes köögi suunas. Suurema vaevata keerasin selle pahupidi ja leidsin mõned söödavad asjad. Pole vist mõtet mainida, et fotoka juhe on siiamaani "Viplala & Sõbrad" nimelise terroriorganisatsiooni käes. Teen siis lihtsalt pilte kuni mälukaart täis saab ja vaatan neid fotokaekraanilt ise. Põhimõtteliselt sain pandava roa vastukaaluks klassikalisele munaplögale, mille vastu mul viimasest korrast muideks jäigi veider põhjendamatu tõrge. Tublisti oliiviõli pannile ja peale viskad saiakuubikud ning suitsuvorstirattad ning hakitud küslat. Kui sai krõbedaks tõmbub, võtad panni tulelt ja paned juurde juustukuubikuid, rebitud basiilikulehti ja natuke hakitud päikesekuivi tomateid. Oivaline klaasikese külma piimaga.

Tööl läks mul, tänan muretsemast, kõik oivaliselt. Tegin päeva lõpetuseks ühe poolelioleva plaadi viimase võttesessiooni ja tippisin koju karbis meelitavalt loksuva single malt šoti viskiga. Muti võttis sellelt süütuse, pööritas pingelises vaikuses mõnda aega silmi nagu ufosid märganud kameeleon Nevada kõrbes ning mütanud peale etteastet pisut interneti avarustes, rabas pudeli mul käest teatades, et see on liiga kallis og hea niisama sisse lakkumiseks ning võtku ma baarikapist tema sünnipäevast üle jäänud rumm ja löögu tollele või lutt otsa. Korraks leidsin end mõttelt, et riidekapis on täpselt kasti jagu ruumi, et diktaator sinna lukustada, kuna Viplala oma härjapõlvlastega on sealt niikuinii kõik mu sokid ja alukad oma järjekordse võika projekti tarbeks minema lohistanud. Et aga proua minust alati käigu võrra ees on, sai mu gladiaatorlik raev leevendatud oivalise kanasalatiga.

Edasi tuli muidugi jalgpall. Sellest oleks rääkida paljugi. Aga mul on nädalalõpuks vaja uus kolumn valmis klõbistada, hoian mõtted tolle tarbeks. Ahjaa - peaaegu oleks unustanud - pidin lapse lõbustamiseks muinasjutu laivis välja nuputama. Mis te arvate, kas teie last paeluksid lood ruudulisest sarvedega hobusest, kes elab koos halbade elukommetega kuldnokaga õunapuu otsas? Mina arvan, et on sündimas uus lasteraamat. Kunstnik on välja valitud. Ta ei tea seda lihtsalt veel...

Esmaspäev, 14. november 2011

Oh te armsakesed...

   Kurat, ei ilmu kuskilt seda fotoka kaablit välja. Ja mul hakkavad need nädalalõpu retseptid juba meelest ära minema. Üks teos oli igatahes Muti vormistatud ja selle raames mõrvati üks kõrvits ja topiti hakkliha und riisi täis ning topiti ahju. Ja mina tegin, ülla-ülla, liha jällegi. No vaatab, kas suudab millalgi taastada või katsub lihtsalt eluga edasi minna.
   Nädalalõpp oli võitlusterohke. Tänaseks on kallid kaimud juba üle loetud ja tundub, et jäime jälle kõik ellu. Oleks mõni asjalikum teadusemees seltskonnas, mõtleks välja kuidas meie vibrast energiat toota, saaks äkki selle põlevkivi maffia kotti ajada. Teadsin juba pikalt ette, et reedel aetakse sardellid otstest lõhki, sügavkülm loobitakse brokkolist tühjaks, et vanale valgele ruumi teha ning Kesk-Eesti kõõmad veerevad kodurahu rikkuma. Olenemata tundliku informatsiooni valdamisest suutsin teha otsuse, mis laseks arvata, et keegi oli mu hommikumunasse kuivatatud kärbseseent pudistanud. Ehk siis liuglesin juhitamatult mööda kaubanduskeskuseid nagu pardisulg Forrest Gump´i filmis. Kõigepealt ladusin ehituspoes käru erinevat puidumaterjali täis ja anusin kassas pisarsilmil, et nad mu pangakaardi tühjaks imeksid, sest kõik numbrid peale nulli on nõmedad. Seejärel põrutasin amokki lähimasse koduelektroonikapoodi ja palusin vormistada saja-aastase järelmaksulepingu tuhandeprotsendise intressikulukusmääraga, et saaks valju muusika abil majast tülikaid persoone välja võngutada. Läksin koju, kolisin kõik toad ümber, ehitasin luksusliku puhveti ja ladusin armee jagu meelalt ootavaid kõlarimembraane tornidesse. Kui lõpetasin, oli Naabrimehe banketi alguseni 10 minutit ja kogu mu kere valutas nagu Dalai Laama süda nende kitlites kiilakate jorsside pärast, kes kuskil mägedes jalad ristis õhus hõljuvad. Kuna olin ka ekstreemselt dehüdreerunud ja külmikus valitses õlledefitsiit, haukasin baarikapist klaasikese Vana Tallinna koorelikööri. Väga palju parem ei hakanud. Õnneks saigi kohe Naabrimehe ema nõud pestud ja laua kaetud, nii et mind võeti vastu. Edasist pole mõtet üksikasjalikult kirjeldada, tahan teinekordki üle õue tiksumas käia. Põhimõtteliselt vaatasime jalkat kui keegi ikka uudishimulikuks jäi.
   Järgmise päeva veetsin puusalt suurt kunsti tulistades. Hilisöösel teatri valvelauast õue prantsatades leidsin end sedavõrd tössis olekust, et võiks kasutada kujundit "sõitsin koju velgede peal". Aga oi hoirassaa - kodus oli laulupidu püsti. Muti pidas sünnipäeva. Proovisn küll vaikselt köögilaual oleva basiilikupõõsa taha peitu pugeda aga siis andis telefonihelin mu välja. Joviaalses meeleolus õeraas oli läbi uduse Kantreküla külma viinaga staabi suunas marssimas. Torust kostis, kuidas ümberkaudsed koerad niutsudes kuutidesse pagesid. Ja jällegi ei ole mõtet järgnevat kroonikasse laduda.
   Pühapäeva hommikul helistas Naabrimees, kes oli meie koera peale ülimalt solvunud. Kuna ka härrasmees  polnud teisel päeval puhanud, ärkas ta öösel lõdisedes köögitoolil tukkumast, välisuks pärani. Peale ukerdamist ja vandumist leidis elajalooma magamistoast kenasti rõngas põõnamas. Varsti tuleb hakata võtmeid peitma, muidu teeb need kah järgi ja murrab sisse.
   Nii, enam ei viitsi. Lähen toon kapist uue õlle ja silitan ressiiveri pulti natuke.

Tänase päeva laul tuleb alljärgnevalt. Võttis vanal joodikul silma märjaks:)

Laupäev, 12. november 2011

Veab vanker mööda ilma...

Mulle meenus, et vist pole oma viimast Nipiraamatu kolumnit siia üles pannud. Nädalalõpu reportaaž tuleb homme. Praegu seiklused alles pooleli:)

No minge oblikale, mida nädalavahet onul oli! Kogu kammaijaa sai alguse sellest, et auto solvus mu peale. Klassikaline suhtedraama, mida tuli lahendada füüri loopides. Iseenesest on auto üsna tüütu loom. Vähe sellest, et ta taskud tühjaks raputab, ei luba ta ka hommikuti meeldivalt švipsis olla. Samas – kuna ma pole just see mees, kes naisekandmise võistlusel regulaarselt pjedestaalile satub (no kasvõi vimpli saab) – on selle tülika isendi omamine elementaarne paratamatus.
Kuna massin raius eelarvesse Kaali kraatri suuruse augu, tuli vastu võtta liigkasuvõtja pakkumine ronida Tallinna nimelises kalurikülas ühes ostukeskuses sptesiifiliste segaste päevade raames lavale ning saagida seal ennastunustavalt tuntud vokaalinstrumentaalpalasid. Teate ju küll Tallinnat - asulat meie kalli kodumaa põhjaservas, kus on Eesti suurim kontsentratsioon värvitud ripsmetega poisse 100 elaniku kohta ja õlu peaväljakul maksab sama palju kui mu vanaema talu. Sain vihaste kohalike sireenikoori saatel oma saaniga kuidagi kesklinna. Siis selgus, et võimalus oma auto kuskile seisma jätta maksab umbes sama palju kui temaga lihtsalt sihitult sõites kütuse peale kuluks.
Okei, peale armutut võimlemist ma leidsin sadama lähistel mingi kraavi, kus lepiti vähe pisema summaga, ja lohistasin oma pillid-statiivid viimaseid jõuvarusid kokku võttes sinna kuradi kauplusesse. Terve lava oli täis roosasid õhupalle nagu uusrikka pisitütre viiendal sünnipäeval ja lava ees käis ilmatum sagimine. Seda küll mitte artiste pisarsilmal lavale skandeerivate kenade neidude näol, ei, põhjuseks oli keset poodiumi orgunnitud loosikast, kuhu kõik oma ostutšekke said toppida. Ja neid lipikuid jagus, oi kuidas jagus. Püünelt avanes suhteliselt tüüne vaatepilt. Truuks publikuks olid naiste kübarad ja soodsad kampsunid ning kahel pool voolas katkematu jõena inimmass. See koosnes valdavalt tšikkidest, kes tegid kõik selleks, et kellelgi ei tekiks mingit huvi, kas neil ka sisemist ilu leidub. No ja muidugi poltidest, kes olid kogu oma energia suunanud sellesse, et kõik mõistaksid: neil on parkimismajas Hummer, solaarium uus päike ja veidi tagapool järgnemas teener Rinaldo aiakäruga, millel rahapakkidest kuhi.
Ööbisin bändikaaslase häärberis. Enne seda selgus, et on täiesti normaalne veeta õhtuooteks tund-poolteist keskmine sõrm püsti liiklusummikutes. Söögipõhiselt sai mu muidu nii tervislik organism nende kahe päälinna päeva jooksul samuti korraliku jama osaliseks. Nimelt tabas mind vallatu toitumispaanika. Mu kodus tuntakse seda nüüd hamburgeriafääri nime all.
Kuna kogu aeg oli nii kiire, nii kiire, siis ainukesed sööki pakkuvad kohad, mis jooksu pealt silma torkasid, olid erinevad burksiputkad. Neid saiakesi ma siis manustasin. Koju jõudes oli päris keeruline moment lahendada, sest vaevalt olin saanud kompsud maha panna ja perele kallid ära teha kui õhinal naisuke andis teada, et tal tuli minu tuleku puhul tahtmine midagi teistsugust vormistada ja – oh üllatust – menüüs olid pontsakad ameerikastiilis burksikesed.
Ja siis nagu heas ollivuudi vilmis, saabus õnnelik lõpp. Sain oma naiste ja loomadega suunduda kodukanti isa sünnipäevale. Milline elegantne 180 kraadine pööre! Kõik oli rahulik ja rõõmus ning kogu seda onude-tädide delegatsiooni observeerides nägin, et midagi polnud muutunud, kui mõned lisandunud hallid karvad ja kortsud välja arvata. Laud oli lookas nagu alati, viinake oli külmas ja ema tehtud maailma parim hapukapsas kippus keelt alla viima. Sauna eesruumis praksus kamin, taustaks üürgas Elmari tantsuõhtu, lapsed ning koerad jooksid ringi, suurte sugulaste vahel kelmikaid haake tehes, ja kõigil oli tõepoolest tore koos olla. Isegi hommikune kerge pohmelus oli pehme ja turvaline nagu lapsepõlvest meenuv ema hell kallistus .

Seekordseks retseptiks on „Tegijate Risotto“: Suurele kõrgete äärtega pannile haki sibul, mõned küslaküüned, chillikaun ja paar porgandit.
Kui sibul klaasjas, lisa pool kilokest hakkliha. Kuni too pruunistatud, käib juurde ketshup, hakituna paar röstitud paprikat marinaadis (sain purgi Rimist, pole üldse kallis), surakas sinepit, külmutatud herneid, sörts balsamveiniäädikat ja tassitäis riisi.
Maitseainetest pipar-sool ning karri ja tüümian. Surakas vett kah juurde.
Lase tasasel tulel pidevalt segades ja lisad aeg-ajalt vett kui hakkab ära kaduma. Sedasi umbes 40 minutit. Ja ongi valmis.

Neljapäev, 10. november 2011

Ikka elus!

Oh taevake ometigi! Jälle jäi see bloogerdamine mul nii ebasoodsasti lohakile! Läks hirmsaks sahmimiseks, see on tõde, mida ei saa tõrvata. No kõigepealt sai paar päeva perega Tallinna nimelises Põhja-Eesti kalurikülas tillerdatud ja järjekindla susserdamisega kogutud veeringuid laiali jagatud. Veetsime öö ühes Lasnamäe "hotelli-laadses majutusasutuses" kui Euroliidu direktiivide kohaselt korrektne olla. Loomulikult pidasid seda paduvenelased. Ega sest miskit hullu poleks olnud. Mõrkja nüansi tekitasid pigem interneti mittetoimimine ja hommiku-buffet´st saadud kelmikas pasandeeria. Mina olin delegatsioonis muide tehnikapedede osakonna juhatajana. Sitsiva ametnikuna tormasin esimesel vabal hetkel lapse mäkdoonaldsi nurumist taunides lähimasse elektroonikapoodi ja lasin endale saja-aastase järelmaksuga helisüsteemi kaasa pakkida. Homme pean viimase paraku tagastama, ei olnud ikka see õige. Täna vastavat teadet müügimeestele edastades läks muidugi parajaks rammimiseks. Kui lubasin, et ostan uue süsteemi samuti nende juurest, lasti näpud sahtli vahelt lahti.
Mis siis veel vahepeal oli? No elementaarne tantsusaate-pühapäevak saunas redutades. Klassikalise menüü, päevakava ning peaesinejatega. Muidu olen igal vabal hetkel Naabrimehel abis käinud tema häärberile viimast lihvi andmas kuna härrasmehel jo sünnipäev reedel kavas ja vaja viisakalt viint maitsta. Sestap oleme kõvasti lohistanud, saaginud, väänanud, püherdanud, koputanud, röökinud, sajatanud, vormistanud, mõõtnud, higistanud, käed rüpes ahastanud, hüsteeriliselt naernud ning loomulikult õlut tarbinud. Püüan unustada vaid mingit udust nüanssi, kus Naabrimees nõude seast tissikujulise koorekannu leidis ja kontrollis, kas nibupõhine funktsioon töökorras on. Kõik puhas kvaliteedisertifikaadi apgreidimine, mis muud. Paar uut retsepti on kah jagada aga keegi sitavikat on fotokat ja arvutit ühendava kaabelduse kuskile täikale viinud. Seega - projekt lohiseb kergesse nihkesse. Vanamoori ei tihka kah segada. Tollel algas südaööst sünnipäev ja küllap kaeb roosasid unenägusid. Need on mu selleaastane kingitus. Ülejäänud padaarakifondi nutsu panin kreeklastele posti. Las ostavad endale uued klotserid keskmise sõrme otsa, ilus uudistest vaadata.
Nujah. Midagi oli kindlasti veel aga mitte ei meenu. Eks varsti jälle. Seniks hoidke end kenasti trimmis, varsti hakkab ju verivorste ja põhjapõdraviilakaid sadama!

Kolmapäev, 2. november 2011

Head hingedepäeva!

Ärge pahandage, ei viitsinud eile kirjutada. Menetlesin selle asemel õlle kõrvale metssea maksa (minu sügav kummardus Siirile ja Silverile siinkohal) ning praadisin soolapeekonit. Taustaks nautlesin Reggie Watts´i laiv šõud, soovitan huvilistel kasvõi juutuubist juppe tšekkida. Täna hommikul arvutit avades nägin desktopil märget: "Sõida tsikliga, ära ole mömm!". Ok, olin ööpimeduses mingit sügavamat sisekaemust evinud. Samas - jummala mõistlik mõte ju! Viskasin eelmise päeva makaroniroa metsseakonservi ja koore kastmega (jällegi aitähh Siirile ja Silverile) lipsu taha, klaas külma lehmanestet takka, ja läksin garaaži tsiklit otsima. Ma ei loobi kujundeid. Ratast tuli tõpeoolest sõna otseses mõttes otsida ja välja kaevata. Kohe ukse avades jäin klaastaara laviini alla, edasi tuli end läbi kaevata ehitusprahist ja üritada võimalikult väheste vigastustega üle ronida ketassaest. Eks pärast kuuleb, kas see võis olla Naabrimehe piilukaamera installatsioon, et mõnest naljakate koduvideote saatest õlleraha lunida. Kui saagi pooleks teeb, olen nõus. Tsikliga jõristasin vapralt seni, kuni enam nina ja sõrmi ei tundnud. Ehk siis mitte väga pikalt. Muti on jälle päev otsa rüperaalide ja moblatorude otsas aelenud ning suhteliselt akontaktne olnud. Korraks sain ta reaalsusesse tõmmata, käisime surnuaiale küünlaid viimas. Leidsin end mõttelt, kui erinevaid emotsioone surmale mõeldes tekkida võib. Sedasi surnuaial jalutades on need minu jaoks pigem rahustavad. Oli mõnus midagi koos teha ja käestki kinni hoida. Rääkida polnud väga vajagi. No see selleks. Edasi tuli etteaimatavalt tururing ja - oi heldene ajake - meie lihunikul oli õnnestunud lammas vagaseks teha. See info võttis kohe hõbeketi suunurka ja tantsukintsu kihelema. Järgnes küll kõrvalepõige, mille raames ajasin sokkidesse topitud dressipükstes, pea autoaknast väljas nagu õnnelikul krantsil peremehe Moskvitšis, tütreraasu mööda linna taga. Viimane oli ära unustanud kohustuse astuda läbi muusikakoolist ja seal õpetajale oma klaverimängu kodutöid presenteerida, ning putkas tol hetkel mobiiltelefoni olemasolu ignoreerides teadmata trajektoori pidi kodu suunas. Õnneks saabus häpi end ja lammas on juba ahjus ning minul esimene tarvik avatud.

Põhimõtteliselt kilone lihatükk sinepi, soola, pipra ja rosmariiniga kokku ja võiga määritud ahjupotti. Juurde mõned vürtsiterad, loorberilehed, suur hakitud sibul, 5-6 küslaküünt, üks hakitud paprika. Valad liitrikese vett lihale ümber, lased paar surakat balsamveiniäädikat kah sekka, maitsestad veel soola, pipra ja sutsukese suhkruga vedeliku kah ära, ja ahju ta läheb. Kui liha valmis, teed leemest väikese paksendamise abiga kena kastme kah toidu juurde. Ja kuna mulle mekib hirmsasti kartulipuder, joonistan potikese jagu toda kah juurde.


Muusika- ja huumorihuvilistele kah väike lingike:

Esmaspäev, 31. oktoober 2011

Jälle eetris

Kaunist mis-iganes-värvi esmaspäeva kõigile! Nädalalõpp on igatahes üle elatud. Maks on võibolla pisut solvunud aga ega ta väga sõna võta. Mida siis seekord õppisin? Esiteks - õlletus ei hüüa tullas. Teiseks - kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö. Kolmandaks - kui sa oled kondinsioonis, kus enam oma nimi ei meenu, on päris tark takso tellida. Neljandaks - õlu ja viski on kõige maitsvamad siiski eraldi tarbides. Viiendaks - raha ja jamad on mingis veidras ning mõistetamatus seoses omavahel. Kuuendaks - joviaalses seltskonnas käivad vahetult enne sitanalju pea alati jörbergi-naljad. Seitsmendaks - kella keeramine võib hoopis Naabrimehe ära keerata. Võiksin jätkata veel pikalt aga aitab vast kah. Tänane hommik algas loenguga, miks ma tavalise suhkru asemel kohvi sisse mingeid pruune kuubikuid peaksin panema. Rusuvat alatooni lisas samal ajal üks daam, kes raadios üürgas tõsiasjast kuidas peeglisse vaadates muudkui end järjest vanemana näeme, fono oli sealjuures groteskselt kepsakas. Praadisin selle jama peale kiirelt paar rammusat muna ja võimlesin pisut meilboksis. Hämmastava vihinaga viskas juhtme kokku. Kui Muti mu tühjal pilgul kuvarit jõllitamas leidis, küsis, et kus ma olen. Vastasin, et oma sisemisel Vilsandil sisemist puulusikat voolimas. Tõmbasin jope selga ja veetsin tunnikese erinevates elektroonikapoodides töllerdades ja testides, milline subwoofer kõrvust kõige paremini vere välja võtab. Õnneks tunneb mu kallis vanamoor mind pagana hästi ning oli vahepeal otsustanud terveks ravida meeldiva praeliha ja -sibulatega. Elavnesin tõepoolest silmnähtavalt. Nüüd sitsin juba vanas heas pimedas kuudis heeblite taga ja ootan, et inspitsient publikumärgi üürgama paneks. Kuna esmaspäevad on nädala kõige vastikumad päevad, siis homme saab ju ainult paremaks minna. Juhhei!

Mul oli mahti nädalavahetusel ka süüa teha. Kartulit kodus oli. Haarasin turult ühe seakoodi ja värsket hapukapsast ja hautasin need ahjus kenasti ära. Ega seal mingit kunsti polegi. Kapsas ja koot potti, soola, suhkrut ja pipart manu. Panni peal lased sibulakese kah klaasjaks ja viskad juurde. Mina valasin vedelikuks pudeli õlut ja ahju ta lendas. Nii 150 kraadi juures, et pikalt ja rahulikult seal tiksuda. Vahepeal keerasin kooti kapsa sees ringi, et mõlemad pooled head saaks ja lasin suraka majoneesi kah kapsa sisse. Tuli päris pandav kraam.

Reede, 28. oktoober 2011

Pekkaniska müsteerium

Ei lasta mul enam ammu ristiinimese kombel välja magada ja hommikul vabalt valitud hetkel voodist välja potsatada. Täna helistas ülevalt naabrimees ja omal vildakal moel sain jälile eilsele Pekkaniska afäärile. Ta oli sellega keset meie lillepeenart kinni jäänud ja vajas abi kilopõhise tõukejõu näol. Oli ulluke üritanud oma magamistoa akna taha kerkida. Väitis küll, et renoveerib raame aga kahtlustan, et oli, raibe, millegiga naise välja vihastanud ja rakendas alternatiivset sisenemistehnikat. Tatsasin siis mööda õue ja kõkutasin oma unist ülbiknaeru kui äkitselt tahtis maapind jalge alt kaduda. Jõudsin veel korra kulmu kergitada ja imestada, et justkui nagu miinuskraade pole, et jää või midagist. Põhimõtteliselt oli mul õigus. Ei olnudki jää. Koerasitt oli. Nüüd oli naabrimehe kord naerda. Jätan meelde, kuramus. Niimoodi alatult härrasmehe üle irvitada. Varsti tuli ka Naabrimees ja sõidutasime ülevalt naabrimehe - nimetagem teda üleüldse selguse huvides edaspidi Meeme - maa ja taeva vahele mingeid juhtmeid kokku sõlmima. Haudusin kurja plaani Pekkaniskal vool järelt ära võtta ja tuppa jalutada aga siis eksitas mind Naabrimees, kes maru isuäratavalt õllest pajatama hakkas. Vedas Meemel sedapuhku. Ta võitis küll lahingu aga sõda alles käib. Ahjaa, Mutil oli eile Tallinnas läinud nagu karta oli. Lõpetas Solarist otsides Raekoja platsis. Lõppeks oli kõik kenasti sujunud ja lapsed said oodatud Oti autogrammidki kätte. Jätsin noored grafoloogid jagelema ja võtsin ette elutoa lambi parandamise. Seekord olin ettevaatlikum ja võtsin voolugi välja. Surakat ei saanud kuid teisel korrusel asuva elektrikilbi ja lambi all asetseva tabureti vahet joostes nägin silmanurgast pisikest südaripoissi küll viipamas. Mis aga kõige tähtsam - ma sain selle kuradi lambi korda, ei peagi õhtul pimedas laualt kobades sakuskat otsima. Ei taha siin ennast kiita aga olen ikka, ütleme, mitmekülgselt andetu küll. Tundsin ennast kui rõõmurull suisa. Võibolla isegi rõõmurullbiskviit. Õhtusele etendusele läksin üsna reipalt. Sooritasin taas suurepärase rolli, hankisin mõned tarvikud ja aelen nüüd väljateenitud horisontaalis diivanil. Teie kõik nagunii lakute erinevates puhvetites ja ööklubides, vihute armutult tantsu, räägite üksteisele palju piinlikku juttu ja öögite elektripostide najal või üritate homme hommikul endal käsi läbi närida. Haa! Kaunist nädalalõppu meile kõigile!

Neljapäev, 27. oktoober 2011

Kontorirott jäi lõksu

Andke andeks, et täna nii hiline olen. See on see kui töö eraelu segab. Kujutage endale ette vana paksu laisklooma, keda šaakalite eest põgenema sunnitakse (bioloogidel minu pooletoobilist võrdlust palun mitte kommenteerida). Sedasi meeleheitele aetuna, hingeldades ja verd köhides kihutasin paberipakk kaenlas lehvimas mööda teatrimaja keldrikatakombe - tegin inventuuri. Kiida lolli ja see kirjutab ainuisikulisele vastutamispaberile keelt suunurgast välja ajades vabatahtlikult alla. Vedasin aga külm higi otsa ees seerianumbritel järge ja otsisin materjaliseerunud vasteid nendele võigastele koodidele. Kõige tipuks on vanamoor pealinnas glamuurilaksu püüdmas ehk siis Kivisaare kalendri presekal. Proua saab oma käega Leplandi poissi katsuda. Ja lapsed samal ajal on minu kui kogenud koduperenaise õlul. Vaevalt oli Muti tranduletiga nurga taha kadunud kui plikad tuttmütsid pähe venitasid ja üle tee poest kogu oma raha eest mingit paska koju lohistasid. Kehitasin õlgu ja suundusin tänast etendust tegema. Arvutitega olen ma nobe. Ma mitte ainult ei suutnud ühte etendust progesse laduda vaid ka Mahjongis isikliku rekordi teha. Jiiha! Tagasi koju jõudes tabas mind ebaveeldiv üllatus. Külmikus polnud ainumatki tarvikut. Tundsin kuidas veresoon meelekohal tukslema hakkas ja silmad vett täis tahtsid valguda. Ei teagi kaua sedasi mediteerisin kui järsku kolisesid kolba all mingid klotsid kokku. Helisesin ülevalt naabrimehele, kes muide terve päeva mul akende taga mikski Pekkaniskaga üles-alla on pendeldanud. Loomulikult ei hakanud ma uurima, et mis värk vaid tuletasin meelde, et tal sauna külmikus mingid tagavarad ja ega ta ometi enam täna neid manustada kavatse. Bingo. Just valasin karge kulina makku ja naeratan nagu moonaliisa või mis ta oligi. Lapsed magavad või vähemalt teesklevad seda ülima põhjalikkusega. Võtan nüüd mingi meeldiva telesarja ette ja mine tea, ehk valan paar pitsi viinagi oma ülimaitsva marineeritud liha kõrvale. Muti tulekuni tuleb ju kuidagi aega sisustada.

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Töömesilase eksirännakud

Täna hommikul ärkasin tirina peale unenäost, kus ma pidin öö otsa Mart Juurele viina valama. Sesmõttes oli reaalsus kergenduseks. Viimast jagus lühidalt. Tütreraas otsustas nö barrikaadidele ronida ja varase ülesloputamise  vastu protestida. Andsin suhteliselt kiiresti alla ja eelistasin tulist kohvi kurku valada, selmet närvirakke järelkasvu tujude toitmiseks kulutada. Ei läinud tundigi kui Bremeni linna vähetuntud moosekandid täisvarustusse olid topitud ja Elva suunas paaristõugetega minna andsid. Seal pidi toimuma mu vanamoori õrnaks neiuks taandamise rituaal, ehk miskine üllatusmiiting kohaliku raseerija juures. Viskasin oma südamedaami koos end lahkelt käehoidjaks pakkunud lihase õega lepitud kohas maha ja pagesin lastekarjaga vanematekoju aega veetma. Alguses läks üsna ladusalt, sõime pererahva kulul kered täis ja kirusime sitta suusailma. Küll aga kiskus vanal rektoril südame puperdama ja mahlad näkku kui elu õied vanaisa filmiriiulist sensuaalselt uurakil daamide katmata tagumentidega ümbrise tuvastasid. Tagantjärele usun, et käitusin kui musternäidis "Nõukogude Naise" kampsunilehel. Mõnda aega tahaks aga nüüd pigem kukeaabitsat sirvida. Lõpuks sain ka oma kalli moori tagasi. Muti peanupp oli pilkupüüdev kui ollivuudis rolli saanud Pokul. Mina igatahes armusin järjekordselt. Jätsime vanaemade-isadega head aega ja sõitsime totakas naeratus näol läbi sügisese kodumaa, et mitte pidurdada enne kui kohaliku turu väravas. Tampisin poevõrgu vajalikku kraami täis ja süstisin delegatsiooniga koduköögi suunas. Tulemustest allpool. Ettevõtliku alkoholistina haarasin sobival hetkel näpuvahed tarvikuid täis ja astusin läbi ka Naabrimehe juurest. Too oli lõplikult alla andnud ja vahtis ohmu näoga prahihunnikut keset tuba, ise apaatselt iga kolme sekundi järel õlgu kehitades. Kuskil ahju taga lammutas pottsepp. Sesmõttes midagi ikka toimus. Korraks tabas Naabrimeest  hetkeline selginemine, mille raames ta gravitatsiooni trotsides läpaka taha tormas ja 6-aastase õhinusega midagi MSN-is toimetas. Olin juba lahkumas kui ahju tagant pajatati õpetussõnad kuidas telefonimüüjatega toime tulla. Kui teile helistab raamatukaupmees, öelge, et teie abikaasa on pakkumisest väga huvitet ja kas saaks numbri, et tagasi helistada. On üsna kindel, et õige pea heliseb teile tolmuimeja müüja, kellele saate öelda, et teie abikaasa on sellest väga huvitatud ja annate viimasele helistamiseks raamatukaupmehe numbri. Küll nad asjad omavahel korda saavad. Naabrimees kuulas samuti õpetussõnu ühe kõrvaga ja ütles, et talle oli täna keset päeva just meeste pesu pakutud müüa. Ta olla vastanud, et pesust huvitub ta õhtuti, praegu aga pakuks meelsamini printimsteenust. Selline päev siis. Ahjaa, retseptid:

Marineeritud liha. Antud kraami saab maitsta homme. Poolfabrikaati maitstes tahtis keele p...e viia igatahes. Selle retsepti varastasin sellelt lingilt ja modifitseerisin õige pisut.

Ja pere sai söögiks täna ahjuliha ja -kartulit lihtsaltöeldes. Lihtne kraam. Ahjupoti põhja õli ja soola, lihaviilud peale, nende peale samuti soola, pipart. Siis sibulaviile ja hakitud küslat peale. Lõpetuseks törts vett, majoneesi ja riivitud juustu kah. Siis 175 kraadi juures ahju 1,5 tunniks umbes. Ja juurde ahjukartulid. Tegin omadele sakid peale, pintseldasin oliiviõliga, raputasin soola, pipart ja rosmariini peale ning samuti liha juurde ahju. Küll saate aru kui kõik valmis.


Teisipäev, 25. oktoober 2011

Igav on!

Ei ole jah seda särtsu väga olnud. Tahaks vist puhata ja mängida lihtsalt. Vanamoor ärkas eile üles mingi põneva kaelahädaga, mis ei lubanud tal pead pöörata. Veetsin sisukalt aega  hõikudes tema selja taga. Muti pidi kogu kehaga 180-kraadise hüppe sooritama, et silmside saada. Aga meie peres pole kunagi eriti pikalt tolereeritud hetki, kus ma end lõbustatuna tunnen ning peagi valiti  ignoreerimise taktika ja sedasi pidin meelelahutust mujalt otsima. Näiteks teatud toonil oma arulageda buldogiga suheldes ja sedasi ta vedru kombel krussi ja lahti põrkama pannes. Ka sellest väsisin ma peagi. Kassiga läks veel lahjamini. Too vahtis mind põlglikult silmi kissitades ja eelistas pliidi ääre peal hüsteeriliselt kisendades märku anda, et keegi tolvan peaks talle uue portsu krõbinaid ette tassima. Käitusin lõpuks ootuspäraselt. Kuidagi sai see igav ja uimane päev õhtusse veeretatud. Äkki ma olin eile natuke haige lihtsalt? Selline kahtlus igatahes tekkis kui nentisin tõsiasja, et polnud viitsinud isegi kõiki kapis olevaid tarvikuid ära konsumeerida. Enne uinumist tegin veel saatusliku vea ja vaatasin netist ENSV nimelist telesarja (mis iseenesest oli väga hea). Öösel nägin unes, et lehvitan Rüütli ja Väljase vahel tribüünil karvamütsidega. Viimane sosistas mulle veel näpuga kollase Ikaruse bussi suunas osutades, et kannatame ära, pärast sõidame kõik Arnoldi juurde saunakale.  Järgmine pilt oligi kuskil punnlauaga üle löödud kaminaruumis. Krjukov ja Kibuspuu tegid mingit estraadikava, enamus härrasid kulistas 6-tahulistest klaasidest viina ja peoperemees ise puhus ruumi nurgas ennastunustavalt õhupalle täis. Äratuskell tõi mu tagasi reaalsusesse. Strateegiliselt täbaras olukorras tualetis toetudes tuvastasin, et lisaks kurvale tõsiasjale, et olen viimaste päevadega kõik Ernie koomiksid läbi lugenud, pole käeulatuses ka paberit. Tööle tuterdasin suhteliselt tusases tujus. Ei olnud seal kah üleliia huvitav, kui välja arvata hetk, mil meie valgustaja kogu trupile intensiivselt kätega vehkides teada andis, et netist saab praegast 35 eurot maksvaid tablette, millega muretult kehakaal 15 kilo jagu väheneb. Ei saanudki aru, et kellel siis. Aga praeguseks olen vähemasti Muti vaaritatud pastaroa lipsu taha lükanud ja pisut reipam. Lähen teen nüüd õhtuse etenduse ära. Kui plaanipäraselt läheb, katsetan homme paneeritud praeliha marineerida. Hoian kursis!

Esmaspäev, 24. oktoober 2011

Reipalt uues nädalas

Eile sai siis zeleetatud poiste ja sätendavate tüdrukute armutu tantsuvihtumise eest põhiväärtuste juurde põgenetud. Üle pika aja loivas kohale ka täiesti eeskujulikus pohmellis teine naabrimees. Sügavat kummardust vääriva järjekindlusega üritas sisse tungida ka meie õuekoer Ginnu, kes hoojooksudega kiljumise saatel vastu välisust põrkas. Olime sunnitud ukse seestpoolt haaki panema, sest see loom mitte ainult ei oska päris osavasti uksi avada vaid suudab isegi uksekella lasta või tagajalgadel seistes elegantselt aknale koputada. Igatahes seadsime end kenasti sisse - tõstsime lauale poti suitsuribidega ja kotikese seakõrnetega (tervislikud põhjamaa pojad ikkagi), võtsime ennast kellade väele ja lõime esimese leili ootel tarvikutel korgid maha ning Õhtulehed lahti. Kujutage ette ootamatult saabunud külalise hämmingut kui ta lukus ukse eest leidis ja aknast sisse kiikas. Ega me väga ei vaevunud seletama kah, miks me kolmekesi ringis luku taga paljalt kollase ajakirjandusega tutvume. Mida õlu edasi, seda rohkem tundus, et ega see leiliruum eest ära jookse. Sõnaga - tunnid lendasid kiirelt kui rahvuslind ja härrasmehed veetsid joviaalselt kvaliteetaega. Kui ihu oli kasitud ja õlu joodud ning suhteliselt kindel, et piinlikud otseülekanded telepurgis lõppenud, tippisime kikivarvul tagasi oma koobastesse. Uni saabus magus. Täna ärkasin telefoni nõudliku tirisemise peale. Kolleeg oli stuudios kõik nupud ja juhtmed sassi kruttinud ning üritas kogu selle kaose keskel kurku trügivat nuttu alla neelata. Jäin väliselt rahulikuks kui  jamaikalane palmi all ja vedasin end appi tagajärgi likvideerima. Härrasmees vaatas klaasistunud pilgul arvutikuvaril hiirenoolekest, pobises mingis senitundmatu suguharu keeles ja silus samal ajal hajameelselt kolme lahkuvat karva üle oma kiilaspea. Turgutasin kolleegi käima ja tehnika töökorda ning põgenesin tööpostilt nagu retromees muusikali esilinastuselt. Ülejäänud päeva olen põhimõtteliselt mölutanud. Kuna rahakotis laiutab must auk, siis toiduks sai pere täna praekartuleid hakklihaga. Omatehtud hapukurk kõrvale ja päästis jälle päeva. Vaatab, mis homne toob.

Pühapäev, 23. oktoober 2011

Fämili gai

Mul oli eile perepäev. Sestap polnud mahti kirjutada. Juba lõunast laekusid vanemad, kreemitort ja surnud kana kaenlas. Potsatasid maha ja hakkasid muljetama, milliseid soodukaid nad kohalikus ehituskaupluses olid näinud. Hiljem võtsime üksipulgi läbi elektri ja puukütte plussid-miinused ning üksiti leppisime kokku, et kuna minust 15 aastat tagasi arsti ei saanud, olen ma üks raisus kunstnikupäss. Pärastlõunal veeres õuele ka õe pere ekipaaž täies koosseisus. Mööda tube hakkas veerema valge klähviv karvakera, keskendusime selle eest kõrvale põiklemisele. Ehk siis õe isane prantsuse buldog käivitas tutvumisõhtu minu arulageda mudeliga. Edasi valgusid agaramad eesotsas minuga teatri suunas. Mina suundusin lavale oma säravat tipprolli vormistama, kallid sugulased saali mulle kaasa elama. Kummardusin patsi armutult näkku pekstes tormilisete ovatsioonide saatel ning suundusin kohalikku kaubandusketti viint ja sakuskat jahtima. Edasi veetsime kauni õhtu õega pitse kõlistades ja erinevatel teemadel filosofeerides. Näiteks kas Ita Ever kasutas Nukitsamehes keeledublanti või miks kott-toolis tagumik higistama kipub. Ning viimase ärkvel oldud tunni jooksul kordasime mantrat "peaks vist ühe pitsi veel tegema".  Hommikul nägi õde välja nagu kaabu kaotanud tikutoosi embleem ja oigas kui zombi mõnes ollivuudi b-kategooria õudusfilmis. Pikalt ta ennast narrida ei lubanud vaid ukerdas autosse ja käskis end minema viia siit patuurkast. Lapse unustas ainult maha. Ei teagi, mis tollega peale hakata. Oleks ta vähe suurem, saadaks sauna kütma. Mina veetsin tänase hommiku telekast "Keskpäevast praami" tühjal pilgul jõllitades. Radikaalne kraam. Praegu on tunne, et tahaks vana Volgaga sõita, vaadikalja rüübata või Suveniiri vinüüli kuulates frikadellisuppi keeta. Ega mul siin toas pikka pidu pole. Täna ju jälle vahva tantsusaade päevakorras. Tuleb rätik üle õla visata, Naabrimees krattipidi kaasa lohistada ja sauna tiksuma minna. Vaatangi kiirelt saatekavast ära, mis kellast jälle tagasi võib tulla. Kaunist padespaani, kallid lugejad!

Reede, 21. oktoober 2011

Mõnikord ma komistan

Kuradi põnev värk. Eestlastele oleks nagu sisse kodeeritud, et kuskilt poole oktoobri pealt hakkavad jõhkrad verivorsti ja hapukapsa neelud käima. Õllega on sama saaga muidugi aastaringselt. Igatahes ärgates täna hommikul võikast õudusunenäost, mis oli täis savist voolitud lepatriinusid, tundsin juba enne klassikalist akuutset tualetikutset kõikehõlmavat vajadust eelnimetet jõuluroa järele. Praeguseks on logistiline suurvorm sooritatud. Nii poodlemine, kokkamine kui konsumeerimine kulgesid ladusalt hea vene muusika saatel. Praegu aelen, tarvik kõhu peal, diivanil ja üritan meenutada, mis eile veel juhtus. Ahjaa. See va loomaliha riisi ja köögiviljadega. Sellega on niuke lugu, et ei saa pilti. Retsepti kah ei saa. Ja selle turumuti löön kah maha, kes mulle need lehmaseibid maha parseldas. Nagu ütles üks mu tuttav kui oli autoga läbi naabri kasvuhoone tagurdanud: "Selle asjaga läks nüüd küll vähe nihu...". Muidugi me saime söödud. Lihtsalt valus oli vaadata pere kramplikku ja kandlekeelena pingul naeratust kui nad üritasid ennast traktori õhukummi meenutavast ollusest läbi järada. Olin peale kulinaarset krahhi mõnevõrra liimist lahti ja otsustasin olemist Naabrimehe juures paari tarviku saatel turgutada. Härra kakkus järjekordset seina maha elamises. Õuehooaja lõppedes jäi vist kihelus tema rakkus töömehepihkudesse ja siis oli vaja kogu elamine segi peksta. Uksed said nii kapitaalselt ümber tõstetud, et öösel kusele minnes tatsub vaene Naabrimees siiani järjekindlalt peaga vastu seina ja läheb siis ohates teisele katsele. Tagasi tulles ei leia ta aga enam magamistoa sissepääsu üles. Nagu seeni näksinud karupoeg Puhh. Igatahes sain tema rapsimisest ja sajatustest kenasti lõbustatud. Tuterdasin armsasti koju ja uinusin kui lapsuke. Aga ikkagi - mis värk nende savist lepatriinudega on...?

Neljapäev, 20. oktoober 2011

Surm purjede all

Heldeke! Esiteks tegin ma eile nii kuramuse head liharullid, et pildistada neid ei õnnestunud. Põrutasid nagu NASA süstikud kolinal makku. Ainult järelmõminat oleks saanud salvestada kui oleks tahtmist olnud. Õhtu läks edasi muidugi tõusvas joones, sest täpselt sellel hetkel kui 8nda tarviku viimane lonks suhu sai valatud, prantsatas uks pauguga lahti ja sõber oma pruudiga sadas sisse nagu sügisene äikesetorm. Isegi arulage buldog oli hetkeks nii suures šokis, et ei tormanud neid kohe lömastama, vahtis ainult nagu Tom´i-Jerry multikas kass kui hiirelt panniga kuklasse oli saanud. See kohmetus õnnetuseks muidugi haihtus ja loetud hetkede pärast olid kõik valgete karvade ja ilaga kaetud. Sõbral oli kaasas kotitäis tarvikuid ja pudelike "surma purjede all". Kuradi tabav nimi! Hommikul oli tunne justkui terve laevameeskond oleks mulle suhu kusnud ja siis kirsaga kuklasse virutanud. Proovisin meeltsegaduses ka alkomeetrisse puhuda aga too andis mõista, et vajaliku suurusjärgu numbrid tema tabloole ei mahu. Lööberdasin mööda aiaääri iga mööduva auto peale hüsteeriliselt kiljatades stuudiosse ja salvestasin terve viisaastaku normi jagu reklaame. Naastes olin värske kui kurgike ja tohtisin juba rooli istuda. Kasutasin seda meeldivat võimalust ja õõtsutasin ennast tranduletiga turule. Täna saab BBQ marinaadis noorlooma liha riisi ja köögiviljadega. Proovin mitte liiga ablas olla ja enne kugistamist kiirelt ikka pildi kah klõpsata ja lisan siia postituse lõppu. Praegu tabas mind aga mentaalne vaakum ning ma kakkusin netist Smokie diskograafia alla ja panin üürgama. Koridori nurgas piiksuvad haleda häälega juba mõned tarvikud: "Joo mind! Joo mind! Ma olen nii nämma!". Elu on lill.

Kolmapäev, 19. oktoober 2011

Asjalik kolmapäev, ütleme nii...

Olin täna asjalik ja võimlesin kodustuudios fonogramme treida. Terve kuradi päeva. Eks maitsesin kosutuseks õllevettki. Lõpuks oli juhe üsna sulnisti koos. Lõpusirgel hakkas ühe klassikalise standardjazzu loo järgnevus kangesti meenutama Onu Bella taiest. Nii ma siis vaevlesingi kogu aeg kõõksumise pärast uuesti alustades ja ümisen siiamaani: "Miks pean taluma küll igasugu vaevu? Homne päev viskan oma naise kaevu". Õnneks sitsib pere õndsas teadmatuses kõrvaltoas. Mul on karvane tunne, et keegi helistas mulle kah täna. Võib olla isegi severaalselt. Mitte ei mäleta, mis ma kokku jahvatada võisin. Järele pole igatahes tuldud. Loomad töllerdavad muudkui jalus. Kaks korda olen kassile peale istunud (kahju, et mikker ei salvestanud, oleks päris head eri(d)efektid saanud pagasisse). Arulage buldog niristab samuti soki peale oma ketsipaelasid järjepidevalt. Mingil õndsal hetkel on ta oma peas otsustanud, et käsklus "õue" on värdväärne käsklusega "pikali". Tõstsin käed ja alistusin. Pilk on elajal tühi aga haistmine kärab kenasti. Ma nimelt elus esimest korda liharulle üritan valmistada. Kuskilt kuklast on meeles ämmamoori tehtud variant aga minu omad ei sarnane tollele kuskilt otsast. Mul on köögitingimustes suuri raskusi kõiksugu rullimistega. Seepärast hoian eemale ka pirukate tegemisest. Viimane üritus nägi välja nagu Öölaulupeol oleks pomm lõhkenud. Liharullid said praegast nii pirakad, et kujundlikult kirjeldada ma neid oma räpase fantaasiaga siinkohal ei tohi. Retsepti kah ei tihka anda. Proovin enne ikka tulemuse igaks juhuks ära. Vaatab homme seda asja. Lähen toon nüüd jahedast ühe tarviku ja lõõgastun edasi.

Teisipäev, 18. oktoober 2011

Rasked ajad?! Nunuhh, ma ütlen...

Mis kuradi värk nende firmajunnide ja bisnesmännidega ometi toimub selle majandussurutise ajal? Kõik peaksid ju põhjalikumalt siblima hakkama aga ma siin vaatan, et tõmbavad selja sirgu nagu keegi oleks neile kaika perse pooleks murdnud. Tööalaselt just värske näide protsessimises. Kirjutad neile, et ostaksime võimalusel siukse hunniku säänseid asju ja umbes minuti pärast on jõhker hinnapakkumine persetäie nullidega joone all sulle tagasi põrgatatud. Kirjutad neile vastu teise meilikese, et te siin üksiti paigaldasite aastaid tagasi väikese PA lahenduse ja see nüüd pisut jukerdab - äkki olete paid, tulete remondite mõistliku hinna eest ära? Vaikus eetris. Sedasi kohe mitu päeva. Kirjutad igaks juhuks uuesti, et äkki jäi miskit segaseks ja sedasi, mõtled ennast peast amööbiks, et võimalikult täpselt mure kirja saaks ja - no mitte õhkagi! Täna hakkas juba Muhvi sündroom selga ronima nagu kirjutaks iseendale postkaardikesi nii et silm sinine peas. Nüüd helistas üks noist vandersellidest. Aga ei, mitte selleks, et pisikesest remonditeenusest meeldivalt vestelda. Vanal oli mure, et ostame siis ühe koorma noid maruhäid vidinaid, mis nad meile mõrtsukhinnaaga pakkusid? Olin jätkuvalt kangekaelne ja pobisesin tagasihoidlikult, et kuidas ikka selle kuramuse remondiga? Ei no nagu rammiks ülejoonud kuukulguriga vastu kraatriserva kuu varjupoolel! Põhimõtteliselt sain teada, et viga võib olla ükskõik kus ja jootekolbe müüakse isegi Maximas ning hääd teed mul minna. Majandussurutis mai ääss! Kui, siis ainult Side uulitsa legendaarse kunni, Onu Myraka arve peal. Mõne tarviku venitab ikka vast välja. Lähen nö apteeki ja teen lõõgastava ravikuuri...

Esmaspäev, 17. oktoober 2011

Närvid talveks korda!

Teate, ma pole suurem asi kalamees. Küll mulle meeldib aga väga konsümeerida neid juhmi pilguga jalutuid vee-elukaid. Mu sõber ja kolleeg seevastu veedab aga kogu oma vaba aja aerudega arutult sahmides ja jõhvi otsas ripnevaid värvilisi kudinaid vetesügavusse tampides. Pidavat närvide rahustamiseks maru hea olema. Olen proovinud fakti kontrollimiseks isegi mõnel korral härrasmehega retkedel kaasas käia, mingis meeltesegadushoos ostsin isegi spinningu aga ikka läks sedasi, et lasin jõevoolul kummipaadikese esimesse sopikesse libistada ja juba silitaski käsi põuetaskus kutsuvalt loksuvat lapikut roostevabast terasest õnneanumat. Päeva meeldivaim osa oli hoopis hilisõhtune rumala jutu ring lõkketule valguses ning mingil hetkel lumeinimese kombel neljakäpakil telgi suunas tuterdamine, kusjuures jõud rauges täpselt telgi ukse ees ja nii said esimesed hommikused päikesekiired samblamustriliseks pressitud paistes põskedele hellalt pai teha.
Ja üleüldse on minu meelest need kalamehed ühed valelikud suurustajad. Alati saavad nad oma rekordkalad kätte siis kui kedagi kaasas pole ja tavaliselt läheb neil 2-3 korda suuremaid kalu raske võitluse järel konksu otsast ka ära. Siis nad hooplevad vastastikku, vehivad kõigi jäsemetega nagu armukolmnurka lahkavad sitsiillased ja juhatavad teineteisele kätte „häid võtukohti“, mille puhul võib kindel olla, et targem olnuks õng üldse koju jätta ja sedasama minu lapiku tehnikat viljeleda. Samas – siin sedasi sarjates tuleb tunnistada, et ega ma ise oma susserdamistega palju targem pole. Alles eile praalisin kõigile kuidas mind ei tohi segada, sest lähen välikööki kolumnit kirjutama. Paar tundi hiljem olin kirjutamisprogrammigi juba avanud. Mis seal salata - ka mõnede tarvikute korgid. Kui minult vahepeal uuriti, et kuidas edeneb, andsin põiklevaid vastuseid nagu „ juba ideed kogunevad“ või siis „vormistamise küsimus“. Tegelikult vaatasin ohates valget lehte ja läksin panin sauna kütte. Ja nii need tunnid kulgesid. Meeleolu küll tasapisi paranes ja tuli erinevaid humoorikaid mõtteid kuid Naabrimehega arutades jõudsime kiirelt tõdemusele, et lehte kirja panna pole neid kuidagi paslik. Septembrikuiselt karge ja kauni tähesära paistel arvutikaant kinni klõpsates ja viimast sõõmu kuugates petsin igaks juhuks ka iseennast ja pobisesin, et oli tegus asjatamine ja kõik on kirja panemise vaev.
Täna on olnud selle niigi harukordselt raske kuu üks valusamaid päevi, kus argielu karm reaalsus oma kiviste rusikatega su maadligi tambib. Tulin just töölt, kus olin jätnud petlikult kõigile mulje, et olen hirmus asjalik ja osalen aktiivselt loomeprotsessis, viskasin valmis kiire supilurri ja jäin selle ülalmainitud juhmi kalapilguga tühjusse vaatama. Tütreraas tuli, istus mu kõrvale, toetas pea mu käsivarrele ja ütles: „Sa, issi, oled vist väga väsinud“. Vaat temale ma küll põiklevaid vastuseid anda ei oska. Vestluse käigus selgus, et issi on ikka tõesti päris väsinud ja muresid on tal kah üksjagu. Peaksin vist hoopis oma plikatirtsuga kalale minema. Puhkaks pisut närve ja hingaks värvilist sügist kopsudesse. Võibolla need kalamehed ikka ei olegi nii vastikud tüübid...


Siiakala köögiviljavormiga: Sain saarlastelt ilusa siiakala, fileerisin ära, panin kalapoolikutele peale oliiviõli, soola ja purustatud pipart ning siis veel ohtralt peterselli, majoneesi, mozarella juustu ja tomatirattaid. Potis keetsin kartuleid, kaalikat ja porgandit ning tampisin piima ja võid lisades pudruks. Pannil praadisin või sees läbi värsked metsaseened sibulaga ning panin need ahjuvormi põhja, köögivilja pudru tõstsin peale ja tublisti majoneesi ning juustu veel katteks. Kui puder ja foolimuisse pandud kala korraga ahju panna, siis umbes 40 minutiga 175 kraadi juures saavad korraga valmis. Nämma!

Reede, 23. september 2011

Kuidas ma meest tegin

Avastasin, et pole viimastel nädalatel saanud kodus peremehe eest olla. Muudkui seikled seal kunstitempli hämarates katakombides ja endal pole aimugi, mis päris maailmas sünnib. Sedasi võid avastada, et su salamahti naiseks sirgunud pisitütar on vahepeal Saaremaa Ooperipäevadel prügikasti tagant leitud immigrandiga teiselpool maakera tekiilakaktuste istanduse rajanud ja oma moor, kelle kuskile unustasid, leitakse hambaorkideks kulunud keppide najal ei-tea-mitmendat aastat ümber Viljandi järve tervisekõndi tegemast. Kuna ma olen kõigest labiilse närvisüsteemiga alkoholilsmile kalduv introvert, arg ning madala valulävega pealekauba, siis eelistasin pereliikmeid esialgu mitte torkima hakata. Lõin töölt tulles keset elamist käed puusa ja vahtisin pilgul, mille kõrval isegi Steven Seagalil peaks olema teoreetiline võimalus ekspressiivseid esikarmastajaid Oscari-vääriliselt kehastada, hakkajalikult ringi. Nobedal observeerimisel tuvastasin problemaatilised objektid: magamistoa voodi kohal juhtme ja pisikese ime koostööl laes gravitatsiooni trotsiv lambijunn, arulageda buldogi poolt alla kakutud kardinapuu ning pliidi kohal kasutult töllerdav katkine kubu. Tõelise meistrimehe käed hakkasid erutusest sügelema. Tormasin maapinda puudutamata elegantselt garaaži ning naasesin sületäie kõikvõimalike tööriistadega. Siis aga andis karm reaalsus esimese hoobi piki mu modellimõõtu sihverplaati. Tulistasin tüübli koos kruviga läbi kipslae, põrkasin ise taburetilt voodile, verbaliseerides ka hunniku mahlaseid sünonüüme meessuguorganile. Võtsin esimest korda aja maha. Kardinapuuga läks suhteliselt ladusalt, väljaarvatud ebaoluline tõik, et ta sai seina - nagu mul tisleri pojana korrektselt on kombeks kirjeldada - loodi mulli jälgimata. Ehk siis lihtviisiliselt kuramuse viltu. Võtsin veelkord aja maha. Jäigi ainult operatsioon koodnimetajaga "kubu". Jooksin pikendusjuhtmete, kruvikeerajate ja tinutuskolbidega ringi nagu sittumiskohta otsiv peni. Nimekiri vajalikest toimingutest oli pikk. Nii juhtuski, et kahetsusväärsel kombel jäi üks neist vahele. Voolukilbist kaitse välja lülitada. Keset harrast etüüdi juhtmeotsas töllerdava mikrokiibi ja rohelise peraga kruvikeerajaga olin sunnitud esitama oma korteri läbi aegade suurima detsibellivooga täishäälikute kombinatsiooni, lööma kruvikeeraja lähima kabatšoki sisse ja mõtlemispausi võtma. Igatahes olin kogu selle peremehe mängimise aktsiooni lõppedes läbimärg ja ilus ümmargune nagu vihmaveetünnist leitud roti laip. Kummardusin sügavalt kujuteldava aplausi saatel, kasisin ennast ära ja läksin üsna kergel sammul tööle tagasi. Näis mis saab kui järgmine kord selle va elusosa kodusest olemisest ette julgen võtta. Praegu aga (embedding disabled paraku):

http://www.youtube.com/watch?v=GiHdr4rWG98

Esmaspäev, 19. september 2011

Vaese mehe Tätte ehk kuidas põgeneda pärimusmuusika ning lohisevate märsside eest

Eelmisel korral ilulesin teile sellest kui kaunis see meie kodumaakene igast asendist ikkagi on ja mida tema pinna peal korda saata võib. Sedapuhku jagan siis konkreetseid õpetusi ja nõuandeid. Niisiis - kõigepealt kulub marjaks ära asjalik või mitte nii asjalik põhjus ehk tõuge teele asumiseks. Olgu see siis näiteks kasvõi õudu külvav teadmine, et kohe-kohe on linn täis paljasjalgseid või äärmisel juhul viiskudes tüüpe, kes armutult erinevaid anumaid taovad, ninjasõdalase nobedusel poognatega keeli poolitavad või näost lilladena vilepille puhuvad kuni veresoon peas plõksti teeb. Ja kui on selgeid märke, et mõned puukallistajad oma ökotelkidega su enda õuele plaanivad prantsatada, siis leebub kurjemgi naine ja annab stardiks oma dabroo kätte. Teiseks on vaja leida kaasosaline, partner, armetu kannataja, kelle süüks reisil ettetulevad äpardused veeretada. Alates jaburatest eksimistest etteplaneeritud marsruudilt kuni ebasoodsate ilmaoludeni välja. Üleüldse on hea kui ta kõigis asjus sinust pisut veel kogenematum on, see annab järjepideva võimaluse targutamiseks ja lihtsustab oma ettepanekute valutumat läbisurumist. Kui tsiklimootorid juba üksjagu kuuma on saanud, tasub teha kindlasti mõni eriti ebaõnnestunud söögipeatus mõne eriti võika burgeriputka juures ja kui soust habemest välja kougitud ja reisikaaslane läbi haugutud, võib kapsatükid hamba vahel laia naeratuse saatel uljalt järgmise sünkmusta äikesepilve poole suunduda. Et reis poleks pelgalt monotoonne gaasiväänamine, tuleks kindlasti suvalist pruuni silti märgates teha kilomeetritepikkuseid põikeid mööda eriti auklike teid, et ära vaadata kõik vanad katkised majad, lugeda läbi kõik kividesse raiutud tekstid ning turnida veremaitse suul kõikide aastakümneid tagasi kokkukoputatud ning praeguseks peaaegu huumuseks lagunenud vaatetornide otsa. Kindlasti ei tohi ette välja vaadata ööbimiskohta. Selle otsimisega ei tasuks alustada enne kui tagumik on hell nagu klubiuksega eksinud pealinna tolal ning kuu ja tähed oma vahetuse päikeselt üle on võtnud. Ei ole siis enam mahti valiv olla vaid tuleb raudne ratsu suunata esimese ettejuhtuva RMK viida järele, olgu või 5 kilomeetri sügavusele metsa. Ainult sedavõrd taiplik pead ennemalt olema, et lahkest külapoest õigel ajal maitsva viinakese ja sardellid kaasa haarad. Nõnda kindlustad enne riietes platel uinumist ning kikkiskõrvul karu tasast tatsumist oodates meeldiva äraolemise. Järgmisel päeval reisi jätkates tasub kindlasti kaasa võtta paar puuki, et hiljem armas sõber tulist kurja vandudes neid su kannika pealt ära kaksida saaks. Teise päeva lõuna on piisav aeg, et hakata umbsetes sõiduriietes end pisut räpakana tundma. Sestap tasub välja raalida mõni suplemiskoht. Empiiriliselt on tõestatud, et väga ei sobi ennast tillide väele kakkuda ja siis kiljudes luigeema ja tema nelja pojaga võitlema hakata kohaliku piirivalvekordoni territooriumil. Liigset tähelepanu pole kellelegi vaja. Ole valmis ka võimaluseks, et sinu kompanjonil, kes on kogu reisi vältel rinda kummi ajades kiidelnud, et tema tsikkel põhimõtteliselt kütust ei võtagi, saab kuskil metsade vahel bensiin otsa. Oh kui vallatult metsad ahastavaid sajatusi järgi kajavad! Igal säärasel metsikul maanteedeneelamisel võib juhtuda kahetsusväärne tõik, et reisikaaslase naisel on lühemalt kannatlikkust kui su oma daamil ja ta kupatatakse vastuvaidelmist mittekannataval toonil lühimale marsruudile kodu suunas. Ka siis ei tohi meelt heita. Meil kõigil on kuskil metsade vahel sõber, kes küdeva sauna ning hunniku kantserogeensete küpsetistega meid avasüli vastu võtab. Siis ongi paras aeg püsti panna paaripäevased podagrahaigete suvepäevad. Kui tervis kosutatud ja vaim jälle virge, võib taas reipalt kodu poole suunduda. Poolele kodumaale on hindav ning tänulik pilk peale visatud, rind on rõõmus ning kodus ootab taas tühi ja puhas õu. Ja silmapõhjast jälle terake rohkem elutarkust vastu peegeldumas.


Suvel on ikka hea süüa suppi. Ja kui õllest on tüdimus ning magu ihkab külma viinakest, tasub teha vürtsikat lihasuppi. Keedad raguust puljongi väikese sibula, küsla, loorberi, vürtsi, pipra ja soolaga. Pärast kurnad ära ja puhastad kontidelt liha. Pannilt lased või sees läbi hakitud sibula, küsla, porgandirattad ja tšillikauna ja viskad koos liha, kartulikuubikute ja pooliku kapsapeaga puljongisse. Juurde paned mõnuga hakitud jalopenot ja mina kummutasin sinna ka ühe omatehtud tomatimögina, teie võite selle asendada kasvõi näiteks tomatipasta ja balsamveiniäädikaga. Kindlasti maitsestada suhkru, soola ja ohtra purustatud pipraga. Oivaline kaaslane härmas pitsile.

Reede, 26. august 2011

August - see on mädakuu

Ohjah. No mis ma oskan öelda. Ei ole minust seda kirjutajat olnud. Oma kurikuulsat tsiklitrippi ei saa kah veel siia üles panna kuna see peab enne Nipiraamatus ära ilmuma. Aga no varsti siis. Praegast tekkis lihtsalt tunne, et peaks niisama kah üle saja aasta pisut toksima. No mida kavalerid vahepeal korda saatnud on? Sünnipäev või midagist oli vahepeal. Mõtlesin,et ei pea teist sel aastal ja ei kutsu kedagi aga no arvake ära. Korralik laulupidu oli koos. Kaks päeva ei saanud ööd ega mütsi aru ja trussikutes karvased jooksid mööda õue ringi. Esimese õhtu üks kulminatsioone oli see kui ansambel Selfish ehk siis meie kunagine tudengibänd otsustas kuuepromillises joobes uuesti kokku tulla. Alustuseks sõimas solist trummari läbi ja siis jätsime ülejäänud külalised sinnapaika ja istusime solisti autosse, turvavööd peale ning imiteerisime mängule sõitu. Sai tehtud teisigi lollusi. Aga see selleks. Teine päev algas eriti valusa tagumisega kuklapiirkonnas ja õue koristamise taustaks olin sunnitud juba üheksa ajal hommikul esimese õlle sisse valama. No ei olnud hea. Õnneks tuli Naabrimees ja kostitas mõnede longerotega. Sain käima. Isegi liiga kenasti. Igatahes lõunaks oli muusika jälle "üheteistkümne peale keeratud" ja korgiti lahti esimene viin. Bakhanaalid võisid jätkuda. Kolmandasse päeva ärkasin sügisese haavalehena värisedes ja kergelt kolletudes. Lükkasin viimased külalised hellade embuste saatel minema, ohkasin sügavalt... ja hakkasin pakkima. Oli tarvis tsikli selga hüpata ja Sõbra sünnipäevale sõita. Härrasmees ei vannu alla. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis tunne on sõita Eestimaa auklikel teedel, mootor täispööretel möirgamas ja pea kiivri sees plahvatamas. Kuidagi ma kohale sain. Õnneks oli Sõber juba ühe viina külma pannud ja mingi enam-vähem söödava sodi valmis joonistanud. Niikui lenksust maha sain, lasin profülaktika mõttes esimese pitsi valada. Tubli 5 minutit kulus sügavaks sisekaemuseks, et kas napsuke läheb ikka päris alla makku välja või pöörab otsa ümber. Aga ei ta pööranud ühti. Peagi tuli ka igasugu muid karvaseid ja sulelisi, köeti sauna, õgiti vutimune ja mekiti maitsvat Augustinerit kõrvale. Ekstreemsportlased lutsisid ka mingit juustu, mis lõhnas nagu jalg nailonsokis peale kolme ööpäeva kummikusessiooni. Kui aktiivsemad rapsijad said lõpuks kühvliga autodesse visatud, sai unele laskuda. Ei ole vist mõtet ka kirjeldada unenägusid, mida näeb vahva kavaler peale kolmepäevast aktiviteeti. Ärkasin õudusevärinate saatel ja startisin kohe peale kohustuslikke hommikusi protseduure. Taastumine võttis vähemalt kaks päeva. Siis sain jälle inimeseks ja õlu hakkas uuesti maitsema.
Praegu istun siin oma armsas väliköögis, sai taara ära viidud ja mõned kastid tarvikuid soetatud. Arulage buldog võitleb mingi nähtamatu vaenlasega ja tema võikalt üles paistetanud tagumine ots (mitte, et viimane esimesest oluliselt erineks) annab märku peatselt algavast jooksuajast. Jippaijee. Varsti peaks Naabrimees kah laekuma. Siis saame tunnikese üksteisele oma kurba saatust kurta ja hakkab rahulikult tarvikuid menetlema. Ehk teeb saunagi. Vaatab. Retsepti ei viitsi kah teile kribada. Praadige verikäkki ja sööge hapukoorega. Ma kiirelt keerasin ühe säänse portsu just janu kõrvale. Käib küll masu ajal. Kreeklastel on ju veel raskem...

Neljapäev, 11. august 2011

Meie ilus elu - Nipiraamatu 3. kolumn

Väljas on imeline ilm. Taevas on tüünelt tumehall ja mõnusalt madalale laskunud, aknast paistab tihe vihmakardin, mille lõputud piisad terrassilaudadel armutult tantsu vihuvad. Eemalt varju alt paistavad koerakrantsi disnilikult nukrad silmad ja porine koon, mis toetatud veel porisematele käppadele. Puu otsas kõiguvad justkui plahvatamisootel tumepunased kirsikobarad. Kui poleks sedavõrd valju pladinat, võiks tasahilju kikivarvul sitsides kuulda arvatavasti muru kasvamas. Keset õue on loetud hetked tagasi prantsatanud kümme ruumi suuri märgasid lepahalge ja kuskilt selle puise ilu tagant kostab aeg-ajalt Naabrimehe summutatud oigeid ja sajatusi. Kõik arukad ilmakodanikud peavad mõistma, et ma ei saa talle appi minna, kuna pean seda kolumnit kirjutama. Teiseks mitte vähem oluliseks põhjuseks on see, et ma lihtsalt ei viitsi. Alles loetud päevad tagasi valati täpselt samasugune kuhi küttematerjali siia õuele minu jaoks. Sai teist juuste lehvides kergel jalal tippides ja pisar silmanurgas välgatamas nõrkemiseni varju alla lohistatud. Hea, et sain kupatada tööle ka paar pahaaimamatut sõpra, meelitades nad ära pooleteise kastikese kesvamärjukese, korraliku toidu ja kuuma saunaga. Eesti olevat 60 protsendi ulatuses kaetud metsaga. Arvestades seda, millise augu nende tellimine eelarvesse peksis, olen sunnitud tõdema, et mets kui kapital teeb meist küll ühe Euroopa rikkaima riigi. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Õigupoolest pole mul aimugi, millest ma tahan rääkida. See tänane ilm tekitab kuidagi totaalselt nummi olemise, et tahaks härra Mart Juure kombel kohe kõiki ettejuhtuvaid sülle haarata. Olen märganud, et mida aasta edasi, seda enam oskan ma hinnata aastaaegade vaheldumist ja muutun koguni kärsituks kui ühetaoline ilm liiga pikalt püsima jääb. Poisikesena oli ainus unelm kuumal suvepäeval ratta selga karata, kuskil järve ääres varbad liiva lükata ja salaja vanemate raha eest ostetud dzinnikest luristada. Tegelikult elame maal, mis on kuratlikult kaunis kõigil kolmesaja kuuekümne viiel päeval aastas. Ei ole mingit vajadust ohkida, et varsti on suvi läbi. Siis tuleb sügis, saab seenele, seejärel talv – lükkad saunas tulekese praksuma ja lööd mõne hea raamatu lahti, kevad – ajad tsikli garaažist välja... Ja nii aina uuesti. Ning kui on piisavalt tarkust jälgida ja tähele panna, tuleb iga järgnev aasta eelmisest väärtuslikum. Nii, vanainimene lõpetab nüüd oma mörisemise. Õues on vihm järgi jäänud ja Naabrimees on alles täiesti läbi haukumata.

Seekordseks retseptiks pakun koha steigid kukeseenekastmes värske kartuliga. Ostsin ühe törts alla kilose koha, puhastasin ära ja lõikasin steikideks ja ahjupotti. Panni peal lasin või seest läbi 200 gr kukeseeni hakitud sibula ja küslaga ja lisasin sinnasamasse potti. Soola-pipart läks juurde, mõni vürtsitera, paar loorberilehte ja 4-5 salveilehte. Siis valasin rõõsa koorega üle ja 175 kraadi juures 45 mintsaks ahju. Kartul ikka tilliga keema ja maitsev roog olemas.

Ja kui juba sedasi lahmima hakkasin, siis muusikagurmaanidele soovitan Black Stone Cherry uut, kolmandat albumit „Between The Devil and The Deep Blue Sea“.

Teisipäev, 12. juuli 2011

Pseudolõunamaalased - Nipiraamatu 2. kolumn

Alanud on kõikehõlmav grilliralli. Iga eestlane hakkas juba siis üle kere sügelema ja kärsitult niuksuma kui õuel esimene ruutmeeter paljast maad lume alt välja sulas. Kuid ei, veel oli pisut vara, veel ei saanud rakendada kõiki neid meeliköitvaid lisamõnusid palja naba, külma õlle ning aktiivsemate puhul ka erinevate sportmängude nagu kiiruskatsed ning vettehüpped kujul. Tuli piirduda kuuri all grillvanni silitamiga. Või siis salamisi peegli ees seda Õllesummerilt soetatud mütsi proovida, millele õllepurgid saab kinnitada ja muretult koomaländi suunas ratsutada. Nüüd saab aga täiel rinnal hingata ja põhjamaalese kriipsus ning kahvatu suu mustavale kolmekuusele naeratusele vedada. Pole vahet, kas algamas puhkus või oled lihtsalt töötu. Õlleraha ikka leiab ja ükskõik, kes või mis seal sütel kärssab. Peaasi, et lorilaulude plaadile eelmisel hooajal liiga sügavad kriimud sisse ei tulnud. Ja no kui vanasse Vectrasse törtsu bensiini kah veel Vene piiri lähedal elavalt tuttava tuttava tuttavalt sisse saab osta, siis läheb eestlane grüünesse, sest – kurat võtaks – me oleme ju ikkagi loodusrahvas! Vat kui käratad ikka aukliku sumpsiga järve äärde nii, et vareseparv puult paaniliselt rapsides lendu tõuseb ja taevas korraks neist mustaks tõmbub. Siis tõmbad kopsud värsket õhku täis, süütad kange Paramount´i, viskad kokkukägardatud õllepurgiga lutsu ja paned viinerite tarvis pilliroole tule otsa. Ilus see Eestimaa suvi ikka.
Ja mis seal salata, kogu kaubandusvõrk töötab kaasa, et mingeid arukaid mõtteid pähe ei saaks tulla. Plastmasstaldrikute, söekottide ja erinevate kondijahust voolitud sardellide vahelt ei leia enam igapäevanodi ülessegi. Kõik kaubad on teistest muidugi üksiti suuremad, soodsamad, maitsvamad, käepärasemad ja moodsamad. Tekib küsimus, et kas tootjad ikka igast liigist mõne emase ja isase isendi alles kah jätsid, et uusi marinaadis kärssasid vormistada saaks. Ja eile poes käies avastasin, et külmikuid jagub ainult erinevate alkohoolsete jookide jaoks. Kui juhtud kaine rool olema, pead kusisooja mullivett luristama.
Iga suvehooaja alguses kergitan ma hajameelselt kulmu ja mõtlen, et kuidas meie, vaikse loomuga töökas talupojarahvas, kes talv läbi autosid lumevangist paljakäsi välja tõstab ja metsad suuskadeks raiub, muutub järsku tüübilt ai-ma-olen-nii-siesta-cool-beach-chill-seest-kuldpruun-temperamente-fun-ja-spontaanseks. Tegelikult on ju tore, sest inimesed on siis rõõmsad ja muretud. Ja kui nad on rõõmsad ja muretud, siis on nad ka üksiti ilusad ja head, nagu üks Sõpruse Puiestee laul pajatab. Aga kogu see suvetüüp on justkui ainult pinnapealne. Sisimas me pole ujedad kulgejad vaid kinnised muretsejad. Ja kusagil kuklas tiksub kogu aeg, et selleks, et karmis kliimas hing sisse jääks ning haigused ei näriks, tuleb süüa seapekki ja juua kibedat viina. Ma tegelikult armastan väga suve koos kogu selle chilli-grilli ja maantejuppidega tsikli seljas. Ja eksivad need, kes arvavad, et ma külmast õllest ja mahlasest lihast lugu ei pea. Lihtsalt praegu päevauudiseid jälgides ronib pähe mõte, et me nagu ei oska seda mõnusalt olemise värki päris hästi, et me nagu rapsime võõras padrikus. Võiks peaga jõekividesse prõmmimise ja sõprade sodiks sõitmise vahepeal päriselt aja maha võtta, söögiga natuke vaeva näha (uskuge mind, saab palju maitsvam), mekkida kõrvale õiget jooki, mis pole tingimata vähemalt 40 pöördeline ja pagasiruumis enne keema aetud, kuulama kolemuusika asemel, et äkki su seltskonnakaaslasel on midagi sulle öelda, mõtlema, et kui ma selle metsatuka siin maha põletan ja õli järve lasen, siis äkki järgmine kord polegi siin enam nii lahe olla jne. Sedasi armutult rapsides ei ole meil üks hetk enam ei seltskonda ega kohta kus võõramaist chillimise kunsti harjutada.
Ja kui tahate igava poesasliku asemel vähe paremat: koputage lihatükid enne natuke üle, pange ohtralt sibularattaid ja hakitud küslat peale, soola pipart ja oliiviõli kah sekka, kenasti segi ja vähemalt 3-ks ööpäevaks seisma. Ei mingit halli klimpi häguses äädikavees.

Elu puhkus

No tere, musirullid. Pole jälle pikka aega viitsinud toksida. Täna sai aga nii umbe hää roog tehtud, et lihtsalt tuleb natuke klahve klõbistada. Üle aastate on nõnna mõnus puhkus, et üldse ei kisu arvuti ligi. Väliköök on valmis ja elab oma sulnis hedonistlikus rütmis, külmikus jagub õlut, peenral maitsetaimi... Ja kui vaheldust vaja, siis saab ka törtsu kütust tsiklile paaki ja Eestimaa on fantastilisi paiku paksult täis. Sai siin Läänemaad avastatud ja vanematekodus suvitatud. Eile oligi esimene armas õhtu üle hulga aja jälle väliköögi katuse all. Eks me siis tähistasime. mõlemad naabrimehed olid kohal ja sattus külalisigi. Vanamoor vormistas kirsimahla ja meie hävitasime sauna vahele tarvikuid. Neid kulus sedavõrd hoogsalt, et pidime kõige pisema mehe juurde toomagi saatma. Tõigi. Ja mitte ühtegi ei lõhkunud tee peal ära kah. Kuigi hirm oli. Laubad olid märjad, olemine joviaalne, silmad pilla-palla, öö saabus... nagu ikka, sõnaga. Eks tegelikult ole hirmnaljakaid juhtumeid olnud vahepeal hoolsasti. Aga näe, vanal joodikul polnud viitsimist kohe kirja panna ja nüüd ei viitsi jälle meenutada. Seega mingit naljajora seekord ei pritsi. Annan tänase roa retsepti lihtsalt.

Koha steigid kukeseenekastmes värske kartuliga. Ostsin ühe törts alla kilose koha, puhastasin ära ja lõikasin steikideks ja ahjupotti. Panni peal lasin või seest läbi 200 gr kukeseeni hakitud sibula ja küslaga ja lisasin sinnasamasse potti. Soola-pipart läks juurde, mõni vürtsitera, paar loorberilehte ja 4-5 salveilehte. Siis valasin rõõsa koorega üle ja 175 kraadi juure 45 mintsaks ahju. Kartul ikka tilliga keema ja maitsev roog olemas. Uue laari panin värskeid hapukurke kah tiksuma aga nonde retsepti leiate mõnest varasemast sissekandest. Olge ikka nupsikud!

Esmaspäev, 20. juuni 2011

Rokipoku jõudehetked

Eelmise nädala teine pool oli üks logistiline suurvorm, keeristorm rahakotis ja lihahaamer elukunstniku maksale. Seda kõike muidugi oivalises seltskonnas ja märkimisväärse koguse hea muusika saatel. Ehk siis operatsioon koodnimega "rabarock". Sissejuhatavaks missiooniks oli lapsukese ja arulageda buldogi transport esivanemate residentsi, misjärel algas ennastsalgav pakkimine ja shoppamine. Paberile sai hallolluse sulnil raginal kantud kõik viinast kuni sääsetõrjevahendini ja siis nähti mööda vana head Fellinit ja tema tuiksoont ehk Side uulitsat tuuleveskitena ringi rahmimas kahte Mulgimaa kaunimat kavaleri, silmad peas huugamas ja hõbekett suunurgas. Aeg-ajalt oli vaja maha istuda, mõned tarvikud manustada ning nentida fakti, et ega nüüd läks vist küll järg käest ära. Aga üks hetk olid massinad laeni täis tuubitud, Naabrimehe Skifi sisse käepärastest vahenditest voodi ehitatud ning tundus, et hakkab vaikselt looma. Kohale jõudes oli kergeks üllatuseks fakt, et parkla on kaugele karu perse lohistatud. Jätsime oma saani solvunult sinna seisma ja otsustasime staabi teha Naabrimehe juurde, kes tänu oma transpordivahendile päris värava ligi sai. Pean tunnistama, et viitsisin autost kaasa võtta vaid joogikoti ja kordagi ürituse jooksul mul oma massina juurde enam asja polnudki. Nööpisin kiirelt esimese tarviku lahti ja jälgisin suure heameelega Naabrimehe võimlemist. Ta oli oma Skifile unustanud toed kinnitada ja sedasi avanes harukordselt hurmav vaatepilt kui haagis burgerina kokku klõpsas ja higist tilkuva ning falsetis kisava Naabrimehe enda vahele laksas. Sissejuhatuse lõppedes oli härra nii läbi, et jõudis ainult matkatoolis karastavaid jooke manustada. Üleüldse ollagi teda festivaliplatsil kahel korral nähtud. Korra platsi üle vaatamas ja korra 6-promillises joobes kastmest nõretavat burksi endale ühes tükis kurku toppimas. Igatahes oli festival taaskord väga meeldejääv ja armas. Palju sõpru ning head muusikat. Mingit süvaanalüüsi ei viitsi vormistada. Tahan ainult teatada, et Side Uulitsa Maffia nimetab nüüd Eesti parimaks ansambliks kollektiivi nimega Nevesis. Respect! Juhtus tegelikul palju toredat ja veel toredamat aga kõike päris hästi ei mäleta ja rohkem ei viitsi kah toksida. Igatahes kaunil pühapäeval jõudsime läbi vanemate staabi ka lõpuks tagasi koju. Mina elegantselt kõrvalistmel turvavöö otsas rippumas ning hellasti vibreerimas loomulikult. Täna seevastu olen jälle reibas kui Viplala ning möllan pliidi ees. Vanamoor rõõmustas mind salaja tellitud Sons of Anarchy t-särgiga (võisin heameelest isegi tilgakese püksi lasta), õlu on külm ja maitsvad road valmivad.

Esiteks panin jaaniku tarvis paar kilo saslikut tiksuma. Ikka ohtralt sibulat ja küslat. Maitseks pipar, sool, suhkur ja tabasco ning vedeldamas oliiviõli ning sorts punaveiniäädikat. Peaks töötama küll.

Et kõik kenasti sujus, sai õlle kõrvale kanapugusid keedetud. Vette siis ikka vanad head sibul, küsla, loorber, vürts, terapipar ja sool. Parim manustamiseks mädarõikaga.

Päris paksu lihasupi köögiviljadega joonistasin kah. Ikka kondid puljongiks keema umbes sama kraamiga, mis pugudki, pärast liha kontidelt maha. Kurnatud puljongisse kardulas ja kapsas ja pannilt läbi sibul, küsla, paprika, varsseller, porgand ja chillikaun. Siis kõik kenasti kokku podistada ja valmis.

Ja lõppu siis Eesti parimat bändi kah. Rohkem neil videosid paraku väljas pole, seega lasen seda ainumatki (lives on vennad muidugi eriti hääd):

Teisipäev, 14. juuni 2011

Kuidas ma haigeks jäin ja siis jälle terveks sain

Kogu saaga algas eelmisel reedel. Päev oli ilus, kurjakuulutavalt vaikne ja plaanivaba. Mitte ükski Side uulitsa mafioosnik veel ei aimanud halba. Kõik toimetasid oma päevatööde kallal ainult aeg-ajalt valulikult kuivavat kurku neelatades. Mida tund edasi, seda ärevamaks muutus õhk. Koerad tõmbasid kõrvad lidusse ja lõõtsutasid hüsteeriliselt. Tuul seisis päkkade peal, keel vastu hambaid surutud ja puud surid seistes. Saatuslikul tunnil kohtusime Naabrimehega keset õue. Vaatasime teineteisele paljutähenduslikult otsa ja marssisime sõjamehelikul sammul sauna külmiku juurde. Õnneks õlut täitsa oli. Valasime esimesed tarvikud paari lonksuga kurku, kostus leevendavat sisinat. Peale 8ndat õlut otsustasime, et täna küll ei tohi "side tänavat" teha (ehk siis päev plaanitust varem suurt joomat ära teha). Et järgmisel päeval Kesk-Eesti kõõmad laekumas ja oleks kena vormis olla. Ja siis lõi kuri saatus sõrmenipsu ja külalisi hakkas vajuma küll värava alt, küll korstnast, küll kanalisatsioonist. Sõnaga - noor laulupidu. Mingil hetkel ei olnud enam varianti. Kuidagi tuli ürgse rütmiga kaasa minna ja mitte jalgu jääda ehk siis oli vaja põlvetõstes lähimasse poodi lisa järele vehkida. Jõudsime paar minutit enne sulgemist ja kui pulss jälle rääkida lasi ning vere maitse suus taandus, tellisime mõned lisaõlled ja igaks juhuks ühe pruuni viina. Meid hakati juba uksest välja laskma kui Naabrimees vaatas mulle oma pilla-palla silmadega otsa ja pakkus, et "äkki võtaks ikka teise veel, ega siis kõike pea ju ära jooma...". Mõeldud - tehtud. Õhtu jätkus oma etteaimatavas hägustuvas võtmes. Olime saanud ühe tentsiku, kes meile jooki valas ja jalgrattakellaga märku andis kui sakuska ja pitsike valmis menetlemiseks. Lõpuks jäi Naabrimees magama. Igavusest kindlasti. Kui kõik karvased ja sulelised lahkunud olid, sooritasin gravitatsiooni trotsides laitmatu õuekoristuse ja uinusin sügavasse joomaunne.

Hommik saabus vana tuttava koputusega kukla piirkonnas. Pomisesin läbi näkkukleepunud habeme midagi obstsöönset ja valgusin õue peale kontrollvisiidile. Valmisusin just magusaks haigutuseks kui Naabrimehe uks paiskus kolinal lahti ja olin hetke täiesti kindel, et Side uulitsale laekus Jeesus ise, kes on vahepeal sitaks palju veest veini vändanud ja loomulikult mitte kauni kavatsusega seda rahvaga jagada. Tuvastasime vastastikku reaalsed isikud, vangutasime päid ja jõudsime õndsale teadmisele, et keldris ju koduõlu käimas. Päikeseratas käis mööda taevavõlvi suure kaare. Vahepeal laekusid oodatud külalised, muutusid margid, räägiti palju rumalat juttu, nutti, oksendati, emmati, vannuti truudust, pandi paika viisaastaku plaane, saabus öö. Vist. Ja siis lõpuks pühapäev kellegi targema ja kainema andmetel. Ja siis ma tundsin, et haigus hiilib ligi. Mõte hommikusest õllest ei tundunudki nii ahvatlev. Kui olin selle valjult välja öelnud, pidin Naabrimehest kaks sammu eemale astuma, muidu poleks mõlemat silma näinud, nii suureks paisusid need. Ja siis ma olin kohe mitu päeva haige. Käisin perega mere ääres, jõin mullivett, sõitsin öösiti tsikliga mööda linna, käisin tööl, koostasin jupiti murelikult testamenti... Kuni tänaseni. Tervenemine saabus hetkega. Sõitsin just tsikliga sihitult mööda linna ja järsku vaatan - Säästumarket tee ääres. Mingi seletamatu jõud käskis mul parklasse keerata. Siis oli vahepeal must auk ja järgmine pilt oli juba tsikli kõrval kasti õllega nõutu näoga ent sisimas rahulolevalt mõmisedes. Nüüd olen ma juba täitsa terve jälle, Naabrimees renoveerib oma Skif-i, mina narrin. Vahepeal vahetame paljutähenduslikult pilke ja toome kapist uue tarviku. Elu on jälle ilus. Järgmiste jagamisteni!

Esmaspäev, 13. juuni 2011

Tarbige ainult head kraami!

...ehk siis riputan peatselt algava suvepuhkuse puhul esimeseks palaks oma juba ilmunud esimese kolumni. Siis hakkan jälle vaikselt vaatama, et kas ja kuna vaim peale tuleb. Et poleks mingit vägistamist:)

Tere, armas rahvas! Kirjutan seda lugu sombusel maikuu keskpaiga esmaspäeval. Selja taha on jäänud maksa- ja ka närvirakke hävitav nädalavahetus Eurovisioonikarnevali saatel. Nagu iga keskmisest tugevama rahvustundega Eestimaa poeg, kellel pole sõpru või on viimased midagi arukamat tegema läinud, tippisin minagi kikivarvul mõndakümmet lisakilo ignoreerides telepurgi ette. Enne seda muidugi kaubandusvõrgus end ettenägelikult maitsvate tarvikute ning sakuskaga varustades. Viimane polnudki kuigi lihtne, sest isamaa patrioote ning muusikasõpru oli veelgi. Parkla kubises loppis bemmidest ja golfidest ning siin-seal paistis juhme nägusid, kellel ema miinimumpalga eest soetatud subwoofri abiga kõrvust pisut verd tuli. Autode vahel pendeldavate tšikkide sõnavara oli sedavõrd mahlane, et isegi minu kui kogenud kavaleri obstsöönväljendite vara sai tubli täienduse. Lettide vahel sähvis nokkmütse nagu viimsepäeva vikateid. Oli tunda kuidas kogu kaunis kodumaa hingas ühtses rütmis ning kellelgi polnud vähimat kahtlustki, et pisike nukusilmne Getter ning maestro Lõhmus (kes pärast „pomm-digi-digi-digi-pomm-digi-pomm“ tsüklist väljumist on vähemalt sama vinge vend kui Olku) meid aastaid kestnud täiesti anomaalse ning paradoksaalse pausi järel taas võidule viivad. Ohkasin kergendatult kui lõpuks tulema sain.
Pean tunnistama, et olin eesootava teleõhtu tõttu pere ringis täitsa elevil, sest kui ma just naabrimehega õue peal õlut ei mekuta ja millegi asjaliku tegemist ei teeskle, siis olen teatrimajas helipuldi taga või istun oma hubases stuudionurgas hunniku mustade-valgete klahvide keskel ning üritan tulutult mõnd maailma vallutavat hitti välja punnida. Igatahes – kuna lisaks muusikale ja laisale jõudeelule kuulub mu hobide hulka ka köögis askeldamine, asusin seoses mägede taga viibiva palgapäevaga valmistama teravaid pelmeene Juku-Kalle Raidi näpunäidete järgi. Viimast retsepti ma sedapuhku ei jaga, kuna pelmeenid said sedavõrd maitsvad, et lõppesid enne otsa kui mul tuli pähe neist pilti teha. Mingi hetk algas ka teleülekanne ja kuigi mul on suhteliselt tolerantne kõrv, kerkis juba esimeste lugude ajal laubale külm higi ja üle keha jooksid õudusevärinad. Paanikahoost päästis siiski lülitumine R2-he helile. Leidsin ennast mõttelt, et kogu Euroopa vaatab ennastunustavalt aasta suurimat muusikasündmust, millel pole enam absoluutselt mingit pistmist muusika endaga. Laval toimub armutu võimlemine silmipimestavates karnevalidressides, näod võltsnaeratustest krampis, silmis kerge meeleheiteläige. Staadioni peale on laiali hajutatud kilodeviisi juukseželeed ning huuleläiget ja seda kõike raseeritud kaenlaalustega meeste külge. Olgu, ma saan aru, et glamuuri peab olema ja mina oma karvase molli, üle püksivärvli valguva õllemuskli ja munadega muusika austajana üritusele niikuinii ei kvalifitseeruks. Aga peaks ju olema nii, et kui kogu see traalivaali pealt ära rebida, võiks ju asi ise ometi alles jääda. Et kuulad hiljem raadiost ja tunned muusikapala ka ära. Polegi oluline, et mitu punkti üks või teine riik oma naabritelt sai ja mitmendaks jäi. See on oluline spordivõistlustel. Mina pole aga mingi spordimees. Mulle meeldib süüa head toitu ja kuulata head muusikat. Ja seda pole ju palju tahetud. Muidu kuulaksime kõik nagu need põmmpeadki muusikat, mis ajud sodiks tambib, haukaks peale värvilisest pakendist välja kratsitud ja mikrouunis sulatatud plastmasspitsat ja loputaks selle alla keemilise solaga, millest järgmine päev lihtsalt üle keskmise pohmell tuleb.
Ja nüüd tulles tagasi loo algusesse. Et siis sombune kevadilm. Mulle täitsa meeldib. Meeldib kohe sedavõrd, et tuli jõulutunne peale. Sestap alustan üksiti traditsiooniga anda kallile lugejale iga loo juurde ka üks retsept. Praegu valmib mu tagasihoidlikus köögis seapraad ahjukartuli ning praekapsaga. Kartulist-kapsast ei hakkagi rääkima, eriti kuna olin kapsa osas seekord laisk ja kasutasin purgiversiooni. Küll aga liha marinaad sai hea, proovige järele:
Võtad kilo jagu mõnusalt läbi kasvanud sea küljeliha ja plätserdad ta kokku modruga, milles on teelusikajagu punast karripastat, teist sama palju mett, paari teelusika jagu sinepit surts balsamveiniäädikat ja oliiviõli, 4 pressitud küslaküünt, pipart, soola, tüümiani, tabascot ja natuke ka massi tekitamiseks ketšupit. Lõikasin kamarale ruudud sisse ja panin modru sisse mätsituna mõneks tunniks enne külmikusse seisma. No ja siis ahju ja valmis!

Teisipäev, 5. aprill 2011

Kevadekuulutaja

See ma olen teatud lahterdamissüsteemi järgi tõesti. No ega ma pahanda kah, mulle see täitsa sobib. Mõned peavad minusuguseid ju sootuks hirmu ja õuduse külvajateks. Eile igatahes lõin rattale aku peale ja tõmbasin kiivri pähe. Eino, mis ma salgan, natuke oli ikka enne hirm kah, et kas varustus ikka selga lähebki. Pikad kuud rammusat olemist ju vahepeale jäänud. Õnneks sooritasin moedemmi veatult. Õuest ja kodutänavast välja pääsemisega oli muidugi samuti vähe tegemist. Õnneks nii hästi ei läinud, et oleks kohalike joodikute rõõmuks kuskile autoroobaste vahele tsikli alla appi hõikuma jäänud. Minust rohkem erutunud paistis olevat meie murdjakoer, kes oli valmis, end väravast läbi närima, et siis verd tarretama paneva kiljumise saatel mulle järele tormata. Üldiselt kiskus tee peal kohe ikka suu kõrvuni ja tuju ei suutnud rikkuda isegi esimese mõnesaja meetri jooksul läbitud keskmise tiigi mõõtu loik, mis mu ülepeakaela pori täis tulistas. Noogutasin vaid tüünelt kiivriga kaetud paistes joodikupead, mõmisedes rahulolevalt: "Oolrait, Ludvig Sander...". Muud huvitavat eile nagu eriti ei juhtunudki. Istusin ikka oma akendeta töökabinettides ja keerasin nuppe. Kui ma kunagi sinna hinge peaks heitma, siis ega palju neid tüüpe vist pole, kes mu sealt üles leiaksid.


Sellel pildil minu tänane sakuska - Viiratsi lihatööstuse suitsuraguu dekooriga, mida on 150-kraadises ahjus pool tunnikest ergutatud. Juurde dipikaste majoneesist, ketshupist ja balsamveinikastmest. Täna sain kätte igatahes tsiklile tutika tagakummi ja homme-ülehomme peaks amorditihendid kah laekuma. Siis hooldus ja edasi juba maanteede kunn valmis. Kuna eile sai liiga vähe endale pori selga sõidetud, tegin tänagi kiiremad ringid kõigi viljandlaste rõõmuks. Koos tarvikute ja sakuskaga tõin koju ka hunniku tööd, mida ma seal pimedas tööruumis teha ei suutnud. Praeguseks hakkab ametlik osa lõppema ja tundub, et võib esimese tarviku avada. Greit saksess jälle. Arulage buldog vahib ainiti mulle otsa, endal ketsipaelad suunurkadest tilkumas. Huvitav, kas ta pole täna süüa saanud? Või tahab õlut? Kas ta sööb minu ära kui ma talle liiga pikalt otsa vaatan? Kas ta on ikka koer? Kust tal need hääled tulevad? Miks ta jälle mu jala pealt ära ei tule? Appiiii!!!!


Seda pirukat ma praegu näen 1,5 meetri kaugusel endast köögikapil. Aga sama hästi võiks ta olla ka tuhandete kilomeetrite kaugusel, sest peni ei kavatsegi mind siit toolist vist püsti lasta. Muti tehtud kalkuni-spinatipirukas. Kasutas liivataigent. Ja segusse pani kalkunihakkliha, mis kergelt küsla ja sibulaga läbi praetud. Juurde pandud karrit, soola ja musta pipart. Hiljem hakitud spinatilehed koos selle modruga taignale vormi sisse ja siis valad üle modruga, mille sees 2-3 lahtiklopitud muna, pakike sulajuustu 2dl hapukoort ja musta pipart. No ja siis ahju 200 kraadi juures 30-40 minutit.

Kuna täna mingit nalja onul peale ei tulnud, siis vaadake kui kitsas selle huumorivärgiga aastakümneid tagasi oli: