Teisipäev, 27. november 2012

Hambahaldja tembutused ehk jälle kõigest Nipika kolumn


Kell on parasjagu kaheksa hommikul. Minu jaoks tähendab see õigupoolest ööd. Tegin oma hommikused toimingud ära täies rahus unenägusid edasi vaadates. Kohvitassi juures tegin ühe silma ettevaatlikult esimest korda lahti. Ma üleüldse ei saa aru, mismoodi suurem jagu inimesi sedasi suudab. Kui mina peaksin last kooli viima, jääks ta küll ilma hariduseta. Noh, et miks ma hullukene siis sedasi rapsin, eksole? Et kogu sellesse ebamugavasse ja suhteliselt valusasse teemasse valgust tuua, tuleb rännata umbes kahe aasta taha. 
On ju teada-tuntud tõde, et arsti juurde läheb eesti mees siis kui viiakse. Piinlik tunnistada, aga ega pole minagi ses osas suurem asi erand. Ja teine kaunis kuldreegel on see, et hammas hakkab valutama alati reede õhtul. See tagab fakti, et nädalalõpp on omadega tuksis ja esmaspäeva hommikuks on kangeimgi mehepoeg alla andnud ning istub kottis silmaalustega ning puuri sirinat kuuldes kramplikult rosinaks tõmbudes hambatohtri ukse taga.
Tollel saatuslikul päeval võttis mu ette jõuline Väikese Munamäe mõõtu proua. Tegemist oli siis riikliku hambaarstiga. Rebis mu lõualuud pikema sissejuhatuseta lahti, ja kuigi ta näo ees maski kandis, võisin vanduda, et selle taha tekkis sadistlik irve. Samal hetkel kui daam teada andis, et ühe hambaga nüüd kriips peal on, lendas juba mingi süst suulakke ja mind visati ukse taha taburetile jalgu kõlgutama. 
Jõudsin just kaaluda teise korruse aknast kiiremat liiki põgenemist kui mind taas sisse rebiti, nelja jalaga mulle selga roniti ning abitut lalinat ignoreerides tangidega lammutama kukuti. Järgmises pildis istusin juba juhmi näoga autos ja tundsin kuidas suu tasakesi alles tuimaks minema hakkab. Koju jõudes vastasin naise küsivale pilgule tumma pearaputusega, lohistasin end magamistuppa ja tõmbasin teki üle pea. Kaks päeva hiljem murdsin ma õlle kõrvale kuivatatud kala järades järgmise hamba... Meeleheitel ja raevus, nagu ma olin, jooksin mõned tiirud õuel kirsipuude vahel ja jõin siis kuus õlut peale ning otsustasin vahejuhtumi unustada. Unustasingi. Nii umbes paariks aastaks.
Kaks nädalat tagasi (ja loomulikult reede õhtul) kiskus võikaks dežavuuks. Kõigepealt kerge tuikav valu katkises hambas, mis tipnes raevuka torkimisega kogu peas, nii et halvas kogu tegutsemisvõime. Proovisin käte abil naisele seletada, milliseid matuseid ma endale sooviksin kuid sain vastu julma epistli ning karmi käsu arstile aeg kinni panna. Jonnisin kuid alistusin nagu väike laps.
Nüüd siis lähen jälle arstitädi juurde. Juba kolmandat korda. Sain hommikuse aja. Ma ei saa väita, et üldse valus pole ja et kogu mu raha ära võetud pole, aga lappimist on olnud kõvasti ja tunne on juba palju parem. Eks kogu loo moraal ongi selles, et kallid naised – nügige ja valvake oma mehi enda tervise eest vähekenegi hoolt kandma. Ise nad on selleks liiga äpud. Siis on nädalalõpud ilusamad ja neid jätkub ehk kauemaks.

Retsepti ma ei suuda teile praegu anda, kuna olen rohkem nagu jogurtidieedil. Või tegelikult – õppetund lastele iseseisvuse harjutamiseks: kui abitu issi hellade igemetega toanurgas koogutab, võib kõige laisemgi elu õis endale tortillapizza vormistada. Minu oma nuputas välja. Leidis kapipõhjast tortilla, tassis külmikust sinna tomatikastme, singiviilud, paprikad, juustud ja muu sellise mudru peale, viskas ahju ja sai söönuks. Ei viitsinud mulle pärast etteheitvat pilkugi visata.