kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Õuduste Öö vol. 2 ehk "Issand, anna kannatust..."

Pidasin sõna ja viisin inimkatse lõpule. Nagu karta oli: uut liidrit tihe, kuid allpool latti siblimine ei toonud. Välja teenitud piima tervistkahjustava töö eest võtan välja õlles. Teie terviseks, sõbrad!

Search– Norman Salumäe
Tundub, et üks vene aktsendiga poiss, kes One Direction´ist välja jäeti, laseb kogu maailmavalu endast läbi. Vana hea 6/8 taktimõõt toob meelde Boyz II Men-i feelingu. Ainult et sekvoia südamikest kõridega neegrite kõrval on see nagu mägra peer läbi sordiini.
Kolm mintsa loo maksimumpikkusena pole küll palju, aga see lugu tundus pikem kui polaaröö. Kui ta peaks liftis kõlama, muutuksid trepid isegi minusuguse jämediku jaoks täiesti arvestatavaks alternatiiviks.

Lootus – Lauri Pihlap
No nagu solist kohe alguses väga tabavalt ütleb: „Rong on läind...“ Ma saan aru küll, et selline Timberlake´i ihalus, aga no kamoon. Ma võiks siis ju näiteks Ott Kiivika asemel ennast mootoriõliga kokku läkerdada ja keset lava paarituva kärnkonna nägu teha.
Kui muidu ei jää ükski kandideeriv lugu meelde, siis seda tahaks lihtsalt unustada. A muidu šikk poiss ju. Hullude Päevade ajal võiks lasta tal catwalkil Baltmani ülikondi demoda küll.

Muud pole vaja – Nion
Aibljää, jälle see 80-ndate elektropopi saund! A no mina ei tõmbaks ka kitsaid lumipesu teksasid jalga ja ei parseldaks vanaema välismaa kilekoti eest raudteelaste aiamaale maasikaid rohima. Ja suure tõenäosusega ei erutaks mind enam ka Reet Oja märja t-särgi show Öö TV reklaamklipis...
Refrääni viis nõuab tegelikult korralikku live rocki saundi. Praegu põhi hävitab selle vähese, mis asjas olemas on. Ja peale Lenny Kravitz´it on vogali juures distortioni kasutamine nagu õhtul sooja piima kõrvale küpsiseid nagistades mõelda: „Tra, ma olen ikka täiega rebel!“. Tahaks midagi nagu veel öelda, aga tegelt on terve Elmar samasuguseid mullitajaid täis.

Elu – Maltised
Kõik, mida vana Maltis puudutab, muutub kohe süldiks, see on fakt. Ma võiksin ta sõber olla siis, kui kastitäie Põltsamaa sinepiga üksikule saarele jääksin.
Poistel on lastud „ououou“-d ilusti pooleks jagada. Joomakirjeldus, kus pealekaks on valitud tort, kõlab juba eos kahtlaselt. Ei-jah, no täpselt selline lugu, millega reede õhtul hääbuva diktsiooniga Vello teispool lauda istuvat Toivot raadio vahendusel tervitada saab.

City Lights – Sofia Rubina
Selline klubimuss tõstab persekarvad esimeste taktidega püsti. Pole strobosid vajagi, et silmad närviliselt pilkuma saada. Muidu on Sofia paueriga mutt ja päästab natuke ära. Saaremetsal tuleb seda lugu kuulates iga kord kindlasti purts püksi. Aga ma ei ole Saaremets. Mõtlen hoopis, et veel koledam saaks olla asi siis, kui Sofia Marju Kuudiga ümber pista. Ja kui siis lugu veel eurovisioonile kah läheks, vahetaksid tundlikuma närvikavaga muusikasõbrad vist kodakondsust.

Fearful Heart – MiaMee
Liinal on mõnus soe tämber. Tahaks ta kohe sülle võtta ja põlvel hopitada. Katie Melua ja Norah Jones on esimesed nimed, mis võrdlusena pähe kargavad. Mingi hetk kõlksutas trummar elegantselt raidi pihta. Justkui kelner Tarvase restoranis kell neli hommikul laua taga suigatavale Puhja sovhoosi direktorile. Noh, et „Hakkame lõpetama, või nii“. Aga ei lõpetanud keegi midagi. Biit oli häirivalt aeglane. Nagu lükkaks ülejoonud külamees oma punnvõrri ülesmäge käima. Omalaadne kogemus, kuidas saab ära vajuda ka siis, kui enne ei tõuse.

Für Elise – Traffic
Kas see on see „uussiiras“, millest emopeded räägivad? No näha on, et Stig Rästa on kõik kohustuslikud lindikava elemendid ilusti läbi teinud. Ikka ukuleeleke, löögi pihta usafolkarite trummipüti põmps ja Macklemore´i trubasaund. Sõnaga - kui edetabelite läbilõige ühte laulu kokku toppida, peaks ju asi müüma. Iseasi, kuidas käituda, kui tead, et moes on nii roosad peapaelad, laienevate pitsvarrukatega triiksärgid, neoonsinised retuusid kui ka beežid mokassiinkingad? Arne Niit limpsaks sellist komplekti nähes muidugi meelalt keelega...

Siin või sealpool maad – Maiken
Maikenist olen ma muidugi alati lugu pidanud. Eriti muusikapedagoogina. Aga ka siis, kui ta omal ajal punupatside ja platvormsaabastega nahkses kostüümis Kahe Takti saates lammutas, oleksin ta endale kohe koju viinud.
No muidugi - õrnad klaverinoodid ja siis seitsme Titanicu finaali jagu viiuleid ridiküllist välja. Vot see on Eurovisioon. Ma kujutan ette, kuidas lipukesi lehvitavad päevitunud ja silmalaineriga varustatud tõmmud noorsandid pisaral sätendavale särgikraele kukkuda lasevad. Pärast teevad aftekal eestlasi hea sõnaga meenutades üksteisele mohhiitosid välja ja tantsivad justkui meeletud. Aga kas lugu ise mind kah kõnetas või kas ma teile kasvõi ühe lause suudaksin deklameerida või fraasikese ette laulda. No kuulge!

Kui tuuled pöörduvad – Sandra Nurmsalu
Putsi, keegi oleks nagu plaadi tagurpidi käima pannud! Ja üks tüüp teeb siukest häält, nagu selles pagana pannkoogilaulus. Eestikeelne hiirepiiks sinna otsa on isegi tiba kohatu. Sandra on muidu päris nööbitav kampsun, aga tundub, et paras kuivik. Nii et nööpida saab ainult pimedas, teki all ja lõpuks hääletult hambad huulde surudes.
Salmi puhul ei saa väga arugi, aga refrään on ikka puhas Lõhmuse käekiri. Hämmastav, kuidas ta ühe ja sama lauluga on nii pikalt ära purjetanud. Ja keegi võiks Sven-poisile muidugi mõista anda, et lasku sõnu kellelgi vähe atsakamal ritta laduda. Tahab nagu midagi ilgelt öelda, aga välja kukub ikka justkui peale tarkusehamba väljatõmbamist narkoosist väljuva patsiendi lalin.

Lauletäis taevakaar – Brigita Murutar
Hellõu, Ukulele, ju döörti vänker! Lõbus trilla-tralla ju. Keegi oleks nagu ansambel Kapelli peerud üles otsinud ja lumelinna vigride vahele ilulema lükanud. Rõõmu teeb, et üks trianglimängija on dekaadi esimese keika saanud. Nagu ma aru saan, on tegu Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Saara Vaarmann Murutar Kati järelkasvuga. Suviselt heinalõhnasel aasal hobuse lakkadesse patse punudes on see laul ju täitsa omal kohal.





neljapäev, 23. jaanuar 2014

Õuduste Öö vol.1 ehk Eesti Laulu I poolfinaali lood

Olgem ausad, õelutsemine on mu pärisosa. Teen seda suurima naudinguga. Sestap sündis jõhker inimkatse värske kodumaise muusika keskel. Esimese poolaja võtaks kokku tõdemusega, et see on väga väsitav. Mitte, et oleks raske kuskilt kinni hakata. Koledaid lugusid oli palju. Nad olid lihtsalt kuidagi nii ühtemoodi koledad...
Alustades olin niivõrd indu täis, et tahtsin korraga kogu materjali läbi hekseldada. Tunnistan oma nõrkust ja jagan ülesande kahte osasse. Vajan taastumisaega. Siin siis vol. 1.

Kõlab nagu Angeli klubi rahvale meelepärane põmpsutus. Sellist piinatud "seliin diooni" kumas läbi küll. Aga no mitte mummigi ei jäänud meelde. Salm oli igav, aga refrään see-eest veel nürim. Vahepeal käis mingi armutu plaksutamine, et veene üles peksta, aga peale seda kukkus kõik tagasi musta auku, nagu vanaema keldri trepist kõrvitsasalatiga liiga uljalt üles marssinud onu Heino. Kui lugu lõppes, nautisin hetke vaikust ja röhatasin võimalikult mehelikult.

Aibljää, jälle need 80-ndate sündisaundid ja üks poiss, kellel pole sõpru, ega lauluhäält. Mikrofoni paistab ta kartvat nagu keka tunnis tüdrukute riietusruumi tõukamist. Refrääni udutamine tõi silme ette Sakkovi, kes paari Pantokraatori keika jaoks endale kõik musapoodides müüdavad klahvkad kokku ostis ja siis nagu makaron tsentrifuugis nende otsas viskles. Kindlasti said noored moosekandid emalt mitu korda pragada, kui tüütu undamine köögis Vikerradio kuulamist segas.

Teiste taolise stiili lugude keskel on noored päris adekvaatsed. Aga see ameerikalik folgitamine on ikka pigem üks munadeta tiksumine, mis kuhugi ei vii. Kõige rohkem on kahju selliste bändide trummaritest. Täit setti nad enamasti kasutada ei saagi. Tuleb potikesi kobistada ja siis kuskile sohu tagasi vaibuda. Tunnen ruuduliste särkide, kitsaste teksade, tenniste, seitlisse lükatud juuste ning targaks tegevate paksuraamiliste nullprillide hõngu. Saundiliselt oleks aga nagu melanhoolsed härjapõlvlased jorisedes selja tagant mööda marssinud.

Kõigepealt tekkis küsimus, miks üks tüüp peab klipi pildil kindlasti palja ülakehaga olema. Kui lugu sai kuulatud, tekkis kaks küsimust veel: miks seal keegi näljase beebi kombel kisas ja kas tasus ikka kokku tulla ja jebida. Oleks võinud ju vanainimesi üle tee aidata või midagi.

Kas tõesti on vaja nelja djuudi, et kuskil kones mingi suva biit tiksuma panna? Tundub, et selline Epliku hilisemat loomingut meenutav „jollarijoo“ emane ekslev hääletämber läheb peale küll. Kõlab nagu Raadio 2-he „Muusikanõukogu“ tüüpide igaõhtune unelaul. Siis, kui vokalist eriti hellalt udjama lippas, tõmbasid kannikad millegipärast krampi.

Loo intro oleks nagu paroodia. Ikka: „Jou-jou, raffas! Emm Sii Toivo on majas! On aasta kaks tuhat neliteist!“ Nahhui, mis kuradi tripil ma pean olema, et selline info hädavajalik tunduks!
Tsikile pole targu üle ühe lause usaldatud. Tekst võib ju meelest ära minna. Raudselt tegi loo põhja see Darth Vaderi kiivriga tüüp, kes on tegelt hambaklambritega vinniline loikam kooli arvutiringist.

Minu suveräänne lemmik esialgu. Mõnusa huumoriga stiilne taies Nevesise poistelt. Mingitele värviliste õhupallidega vehkivatele zeleetatud boifrendidele seda uue eurohitina presenteerida on muidugi keeruline. Aga kutid ise saaksid saali kiigates kõhutäie naerda. Ja kui mitte muud, siis omamaises musameres üks väärt lugu vähemalt juures.

Loomulikult peab mingi kokukaga hipster pildi peale ronima! Pluss kohustuslikud vestid. Aga ujeda usafolkari imago taga täiesti ootamatult siuke ätitjuud: „Heipa hei, ma olen nii urban vend! Suurlinn ja värvilised tuled ja putsi, kaua ma seda taksot siin ootama pean...“ Silme ette tuli pilt, nagu oleks vend kuskil vanalinna laundzis kõrrega siidrit imenud ja vesipiipu vahele kakkunud. Nüüd peksab öö aga jalaga tagumikku. Kuna homme Maxima kassade juures pensionisammastest jahudes peaks põsk ikka roosa olema, tuleb kuskilt kiire burks haarata ja Mustamäe magala ühetoalises üürikorteris, mille ainsaks mööbliesemeks on päevi näinud madrats, paariks tunniks silm kinni lasta.

Mõnus pehmokas. Suured mehed, hellad südamed. Viskaks isegi oma 130 kiloga kuskile aasale kõhuli ja puhuks armastust täis pilgul võililletupse seitsme tuule poole laiali. Siis kahlaks läbi viljapõllu vanale taluõuele, rüüpaks suure klaasi värsket lehmapiima ja haukaks pätsi saia meega kõrvale. Ma väga loodan, et Bonzo haarab võistluse ajaks ukuleele kõhule. Elu24-s tuleb siis raudselt kohe gallup: „Avalda arvamust: Kas ka sulle tundus, et Bonzo on kääbuste keelpillikvartetilt tšello pihta pannud?“

Väga Lennalik. Ja mitte ainult. Väga Mihkel Raualik kah. Annaksin sellele loole teise koha nende poolfinalistide seas. Mitte ainult sellepärast, et Lenna on ilus linalakne Eesti neiu. See oli ka üks vähestest lugudest, mis mõnda aega peale viimase noodi kõlamist veel meeles püsis. Töötav refrään oli ju täiesti olemas. Ja inimesed mängisid päriselt pilli. Eks olin selle vokaalinstrumentaalpala kuulamise ajaks mõned tarvikud kah manustanud. Äkki ongi joodud alkoholi kogus pöördvõrdelises seoses kriitilise meelega...?



teisipäev, 21. jaanuar 2014

Mnjaa, vähe on meid, mehed...

   Naabrimees ei luba mul endast kirjutada. Segan täna jälgi. Ehk siis - vahtisin just kossu. Rock mängis mingite tüüpidega, kes ennast gigantideks nimetasid. A nossu said sellegipoolest. Tegelt on viimasel ajal sellel spordialal eestlastele keeruline kaasa elada. Mingid hääldamatute nimedega suva kliffid sibavad ringi. Kalevil on vabsee neli neegrit korraga platsil. Umbluu kuubis mu meelest. Järgmise laulupeo võiks siis ju Hiinas korraldada. Kohalikest saaks palju suurema massi kokku.
   Rockil oli kah oma neeger muidugi. Sipsik või Homer või mis ta oligi. Mul vanaemal oli pliidi kõrval samasugune hari puupuru kokku kraapimiseks, nagu selle tüübi habe. Ainult, et vanaema sai tulekolde esise kenasti puhtaks ja suskas kapsalehe peal mõnusa peenleiva sütele. See jorss lehvitas niisama paar numbrit liiga suurte trussikutega ilmarahva ees. Kurat, kas meil oma habet polnud võtta!? Toonud Pehki Jaan või Sinijärv platsile. Persse, ma oleks ise kah appi tulnud!
   Eks olime vastasest muidugi üle, aga mängisime sitemini, kui võimed lubavad. Tänu sellele oli mängu lõpuks vererõhk ikka laes, nagu oleks Maxima vorstileti juures poolpaljast Amber Heardi näinud. Loo iroonia on selles, et kuradi kossuülekande kaameramees on raudpoltmutter pesuehtne pede. Vant näitas iga kord, kui Rocki tantsutibid pepudega õhku kaheksaid joonistasid, südamerahus Kullamäed. Kuna uue õlle järele minekuks oli asend liiga lebo, pidin mokk töllakil vahtima, kuidas too silmi punnitas nagu rotveiler, kellele nädal otsa keedumune söödetud. Härra paistis tekkinud ebasoodsas situatsioonis eksklikult tahvlit süüdistavat ja üritas markeriga viimast surnuks taguda. Totaalne eetriaja raiskamine.

   Tegelikult lubasin ma postitada tsenseerimata versiooni pere puhkuserisist Jurmalasse, aga kuradi keeruline on ennast teist korda kokku võtta. Ärme unustame fakti, et olen laisem kui kiire stardi Pearu, kes noorepõlves ühe silmaga ninal komedooni märkas ja ei viitsinud hiljem pupilli kaugusesse tagasi fokusseerida. Aga nii palju ma võtan ennast siiski kokku, et panen kirja ühe vahejuhtumi, mis leheversioonist välja tsenseeriti. Siit ta tuleb:
   Peale veekeskuses rosinaks vettimist läksin uljal sammul pesust läbi ja kohaliku spaa meeste riidehoidu. Üritasin hinge kinni hoides sokke niiskete jalgade otsa venitada. Niigi oli hing paelaga kaelas. Ja siis ilmus vaatevälja üks tõeliselt häiriva pervovälimusega klemm. Ta oli üleni kaetud punasepigmendilise krussis globullaarvalguga. No karvane oli. Mitte igalt poolt. Peaga olid lood sitemad. Sinna ei jagunud. Sellest hoolimata oli ta suutnud kiilakasse kuklasse üksikutest karvadest midagi rotisabalaadset punuda. Ja kolmel real jagus karvu ka nina alla ülahuulele. Kogu see komplekt vajus täies rahus täpselt mu näo ette, tõstis elegantselt seinalt fööni ja asus mõnumõminate saatel tagapalgeid tuulutama... Oi, ma jooksin. Ime, et retseptsioonis turvad sappa ei haakinud uurimaks, ega ma midagi pihta pannud pole.
   Kellel väärtkirjanduse tarbeks kahju mõni sent ohverdada pole, saab täit reportaaži lugeda siit. Tervitused lõunanaabrite korrumpeerunud politseile!

Ja üle hulga aja üks retsept kah. Imeline hautis, mis sobib paljalt söömiseks või prae juurde. Vaja läheb pool väikest kapsapead, pool kaalikat, 2 porgandit, 2 sibulat, 1 tšillikaun (memmekad võivad vähem panna), klaas puljongit, klaas õlut, klaas tomatimahla, soola ja 1 tl suhkrut. Sibula, porgandi ja tšilli hakid ära ning lased pannil võist läbi. Kaalikas ja kapsas tükkideks ja potti. Panni pealt kraam juurde. Vedelikud ja sool-suhkur sinna otsa. Siis tasasele tulele tunniks-pooleteiseks. No vaatad kaalika pealt, see viimasena pehmeks tõmbab. Urr, kui mõnus!