Neljapäev, 13. juuni 2013

Saunarahvas, nagu me oleme

   Kohe alustuseks tuleb ära mainida, et praegu lugu kirjutades istungi üsna saunalaadsetes tingimustes. Paari ootamatult sooja päevaga on päike elamise nii kuumaks kütnud, et lihtlabane taburetil tiksumine paneb mahlad voolama nagu korralikult halgu saanud kivikeris kui talle kapaga kuuma vett peale lajatada. Sisinat peab ainult ise kõrvale tegema. Häda pärast sobib viimase imiteerimiseks õllepudeli avamisel tekkiv heli. Tuleb ta ainult tiba pikemaks mõeda. Elava fantaasiaga elukunstnikule kõik imelihtne. No ühesõnaga – meeleolu on loodud.
   Ma ei tea väita, kas olen keskmine põhjamaalane või tiba üle. No kilopõhiselt igaljuhul, eksole. Üldiselt on mulle jäänud mulje, et sauna armastame me vähemalt sama jäägitult kui merd, metsa ja nutitelefone. Sauna peab saama ja kui ühte ligiduses pole, siis sõidetakse teise Eesti otsa või ehitatakse käepärasest kraamist see kiirelt õuenurka. Peaasi, et saaks palja tagumikuga barankaks kägardununa ammu väljasurnud tundmatu looma möirgeid esile kutsuda ja siis seljakarvade lehvides tiigi kokredest tühjaks hüpata. Ei ole oluline, kas õues praksutab aiateibaid krõbe pakane või lööb piksenool mõnd iidset tamme pooleks. Kuskil suitseb ikka saunakorsten ja keegi tunneb, kuidas tervis ta pehmeks koputatud kontidesse ronib.
   Mina vajan säärast protseduuri vähemalt korra nädalas. Olen elu jooksul käinud päris paljudes saunades. Mõned on jäänud aga eriti armsaks. Üks mu enda praegune kodusaun ja teine Sõbra oma, sügaval metsa sees. Mõlemad vanad ja väärikad. Oma iseloomu, tujude, lõhnade ning värvidega. Ma kohe ei mõista neid putkasid, mille seinad on punnlauaga üle löödud ja siis plekist kast seinale riputatud. Et vajuta nuppu ning Eesti Energia kütab sul kere kuumaks. Nagu ma neid muidu vähe nuumaks.
  Ka saunaks saamine võtab ju aega. Selleks peab ta aastaid salvestama endasse puusuitsu vingu, vihalehtede aroome ning saunaliste vestlusi. Õige saun on ikka selline, et istud uksepiidale maha, topid piibu täis ja räägid temaga vaikides pikad jutud maha. Ja nii, nagu inimene saunale, nii ka saun inimesele vastu. Ehk siis – kui sa ikka ise oled loll ja võtad kampa oma veel lollimad sõbrad, et siis diskotümakas põhja väänata ja plasttopsides sooja viinaga tema sisemuses ringi kakerdada, küllap keegi teist tagumikkupidi kerise otsas ka lõpetab. Pärast on leiliruum halba haisu täis ja tuleb kiirabitöötajate kallist aega raisata.
   Tegelikult on kõige mõnusam üksi saunas käia. Ja sellise sombusemat sorti ilmaga, meil jagub neid küllaga. Või siis mõne teise enda masti inimesega. No sellisega, kellega lihtsalt vait olemine piinlikkust ei tekita. Aega tuleb varuda mõnusasti. Pool päeva on täitsa mõistlik. Õlu käib loomulikult kah sauna juurde, aga ikka tasa ja targu. Kui tunned, et oled juba ühe liiga palju joonud, jää parem välja sääskedele pureda. Sesmõttes – kallid kaasmaalased, ka amatöörsaunaliste hooaeg on alanud. Käitugem enda ihu ja hinge ravitsejaga viisakalt, siis tuleb meil kõigil ilus varasügis. Ma lähen pistan nüüd pea külmikusse ja hingeldan pisut.