neljapäev, 18. september 2014

Onu Myrakas jälgib

Mööda Tallinna tänavaid liigub peetud sammul beežis sügismantlis väärikas vanaproua, üleriidega harmoneeruvas toonis barrett vesihallidele juustele sätitud. Septembrikuine päike mängib värvilistel puulehtedel magusnukrat kaduvikurapsoodiat ning kaugusest kostub trammiliiprite monotoonset kolinat.

Keset kõnniteed on kingapaela siduma asunud viisakas ülikonnas härra. Daam astub trajektoori muutmata läbi mehe küünarnuki nii, et viimane abitust asendist istuli poriloiku prantsatab. Tagasivaatamata mühatab proua: "Tänapäeval muidugi teed anda enam ei märgata..."

Peagi tuhiseb vanaproua kõrvalt mööda rulaga koolipoiss, kes kõrvaklappidest muusikat kuulab. Ärritust alla surudes ja barretinibu taas otseks sättides sisiseb proua: "Kasutud lõngused! Ja sellistele jätame me oma riigi!"

Vabaduse väljakule liginedes märkab proua ärevat sagimist. Peagi laekub talle väärtuslik info tasuta jagatavast piimast. Pruunide Kommunaari kingadega vastu kondist istmikku kopsides sööstab vanaproua rahvamassi. Eks elu eest ole tulnud võidelda erinevate riigikordade ajal. Loota pole olnud kellelegi peale iseenda ning aastakümnetega on trossidena trimmis veresoontesse ladestunud lisaks kolesteroolile ka sitkust, alalhoidlikust ning võidutahet. Üks eakaaslane saab vanaproualt pöidlaga silmaauku, teisel vajutab ta prillid ninajuure sisse, kolmandale virutab ridikülliga obaduse, mis ohvri proteesid inertsist laksudes väljaku teise otsa saadab.

Otsustavast käitumisest hoolimata jääb proua siiski hiljaks. "Mis, rohkem ei olegi või! See on ju täielik korralagedus! Ausate pensionäride mõnitamine!"

Toompea kaudu tagasi koju suundudes seisatab muserdunud vanaproua hetkeks ning sülitab Riigikogu hoone suunas. Tegelikult ta teab, et päeva lõpuks on kõik taas korras. Tuleb teha lihtsalt tassike piparmünditeed, võtta kõuts Jass põlvele ning vaadata koos vanu albumeid. Seal on palju koltunud pilte ajast, mil munakiviteed olid nii puhtad, et kõnni neid mööda või kapronsukkade väel. Ajast, mil vanaproua näos polnud veel ainsatki kortsu. Ajast, mil lõputud pettumised ja kibestumised polnud veel sooja südant ussitama pannud.