Pühapäev, 16. detsember 2012

Telepurgimoos ehk jälle Nipika kolumn


Teate, ma pole suurem asi teleka vaataja, ütlen ausalt. Maru populaarne oleks nüüd jätkata krampis kannikatega ja kriipssuuga mingit jahumist teemal „küll ma olen hõivatud, televisioon üldse on madalaim meelelahutusvorm ja vabal ajal tuleks oma sisemisel Vilsandil sisemist puulusikat voolida“, aga ei. See oleks sulavale ja viimast jagub meie ümber niigi rohkem kui suvalisi seemneid näljase hamstri põskedesse. Tegelikult olen ma lihtsalt laisk ja mugav. Pahatihti ei leia ma esimese silmapööritusega telekapulti üles ja otsimise asemel panen hoopis muusika üürgama. Või siis olen külmikust kõik hea-parema köögilauale tassinud ja diivani juurde ümberkantimine tunduks logistilise suurvormina. Ükskord juhtus ka sedasi, et kass ronis mulle teleka ees kõhu peale nii, et nägin vaid nina ees elegantselt metronomina võnklevat sabaotsa. Kõutsi minema ajamise asemel tundus mugavam teha kiire uinak Simpsonite multikat taustaks kuulates. Muide, kas teie juba teate, et „auh“ on uus „mjäu“? Ah, see selleks.
Novot. Igatahes tundub, et minu uje ja leigevõitu suhtumine seinal rippuvasse kirevasse LED-platesse on tekitanud järjekordse täiesti arvestatava karmavõla. Suhteliselt Jack Sparrow-lik nädalavahetus üle elatud, tuli kellelgi pöörane mõte kinno minna. Midagi koledat ei juhtunudki! “See ei tähenda head!“ jooksis mõte külma jutina kuklast otse mu vasaku jala suurde varbasse ja plahvatas seal. Kiljatasin nagu mammi, kellel Seppäläs poole vuplisse ronimise pealt proovikabiini kardin eest ära rabatakse. Nüüd tuli lihtsalt oodata, mida päev toob.
Õhtu hilisemas faasis potsatasin jõuetult diivanile ja hakkasin hajameelselt võileibu rinnalt suhu lükkama. Ühtäkki käis pahaendeline plõks ja vastassein hakkas erinevates värvides värelema. Mu südamedaam oli äratanud koletise. Lebasin abituna nagu Gulliver lilliputtide maal ja vaatasin õudusega kuidas mööda ekraani hakkasid uiskudel lohisema paksud litterkostüümides mehed vaheldumisi aknaklaasi purustavaid sagedusi tekitavate noorukitega, kes oma hõikumise vahepeal ohjeldamatult nutsid. Tundsin, et kuskil mu kõrvade vahel on pesa teinud Hagar Hirmus, kes  ogalise nuiaga keset hallollust taob ja täiest kõrist karjub: „Pühapäev on, sa armetu loom!“ Igal muul päeval võib juhtuda, et sul läheb teleka ees halvasti, tõenäoliselt see nii ongi. Aga pühapäeva õhtu kõrval on see ikkagi nagu Evelin Ilvese rulluisu klõbin Tapa raudteesõlme perroonil siseneva kütuserongi taustal.
Värskelt laekunud teadmise toel tunnistasin tugevama võitu ja kadusin susside vilinal lapse tuppa ilmast rääkima. Õhtul särgist väljudes leidsin põuest veel pool vorstileiba. Mis ma oskan soovitada – vaadake ikka telekat. Enne lihtsalt mõelge, kas te midagi olulisemat unustanud pole teha ja siis kontrollige kalendrit ja telekava. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Peale koduõues hooaja otste kokkutõmbamist läks kõht tühjaks. Sai tehtud klassikalist sööki väikeste knihvidega. Kartulipuder tuli porgandi abiga ja ainult nuiaga tagudes. Piim ja või ikka juurde, teadagi. Soola kah muidugi. Kotletid tulid kilost veisehakklihast ja segusse visati 5 piimas leotatud saiaviilu, 2 muna, üks suurem hakitud sibul, 2-3 peeneks hakitud küslaküünt, 3tl inglise sinepit, 3spl BBQ Ketucky Whiski kastet, meresoola ja purustatud pipart. Kastme jaoks kuumutasin  õli ja või sees 3-4 salveilehte ja võtsin need siis välja. Asemele läksid sibularibad, törts hiljem 2 hakitud küslaküünt ja veel hiljem peotäis hakitud peterselli. Siis kohe varsti otsa pakk kohvikoort, natuke päikesekuivade tomatite ketšupit ja pool sinihallitusjuustu sektorit. Kogu kraam tuli veel  kokku keeta ja pipra-soolaga maitsestada. Valmis! 

       Tegelt oli kuskil pilt kah, aga ei leia praegu :D

Kolmapäev, 12. detsember 2012

Tervisi podagrahaigete dispanserist!

   Mõtlesin, et kui ma nüüd kah mulku lahti ei löö ja niisama siia ei kirjutada, siis olen järjekordse vale ja vassimisega maha saanud. Viimaste perfektse ja filigraanse tehnika valdamise olen aga juba ammu teile ära tõestanud. Vähemasti on nüüd elustiiliklubi Podagra tuule tiibadesse saanud ja edasi saab ainult hullemaks minna. Õllelembid juba teavad, kuhu koguneda ja tükeldatud loomi väisab kilodeviisi kuuma grilliresti. Erinevad mehepojad, kes pilli mängida oskavad, käivad kah regulaarselt müra tegemas ja kõrtsmiku tulusid kärpimas. Seega - idüll missugune!
   Kogu selle tüüne äraolemise varjus hiilisin täna saatanlikult naeratades puhvetist varakult minema ja liuglesin graatsiliselt turu suunas. Kui kauniks pärastlõunaks on kogu su küte paar hommikul põske visatud võileiba, siis tahaks terve lehma ja vaadi õlut muidugi kaenlasse haarata. Õnneks viskas kogenud kavaler aga pilgu tengelpunga ja taltus suhteliselt kiiresti. Meenus tõsiasi, et autoga sai ju remondimehe juures käidud. Too on aga igavene külakurnaja. Küsis ilusti, et palju mul raha on. Ma siis ausa inimesena andsingi ülevaate. Tema vastu, et no vat kui tore, nii palju võtangi ja siis võid jälle natuke edasi sõita.
   Seisin siis alalõuga väristades turuväravas ja lahterdasin veeringuid kahte osasse. Esimene oli õlle jaoks. Selle jaoks peab jaguma! Ülejäänu pigistasin pihku ja hakkasin ennast ettevaatlikult mööda letiääri lohistama. Ihulihunik erutus mind nähes silmnähtavalt. "Mida läheb? Lammas, veis, härjapõlvlane?" Vangutasin pead ja lõin peopesa lahti. Õhku kerkis pahaendeline vaikus nagu siis kui keegi vanaema juubelil Suveniiri vinüülilt pintsakusiiluga kogemata nõela minema rebib. Kehitasin häbelikult õlgu ja väikese matemaatikavöökšopi järel olin kilekotiga mõned seajalad kaasa saanud.
   No kui säästukas, siis säästukas. Ei morjendu ma nii lihtsalt midagi. Autos veel törts kütust oli. Sestap astusin nelja jalaga pedaalile ja suundusin kaubandusvõrku. Napi euro eest odrakruubid ja pakk piima soetatud. Tühja sellest, et müüja pidi seibideks peenestatud rahakogust korduvalt üle lugema. Kummardasin viisakalt poolekilomeetrisele ning pahaendeliselt susisevale sabale kassa juures ja lahkusin hõlmade lehvides.
   Nüüd ongi esimene tarvik avatud ja road podisemas. Mida öelda teile, kulla nublud kokkuvõtteks? Rikkalikult süüa on hirmtore, seda saab teha Podagras. Kui aga teinekord sitt ventilaatoris on, veab leidlik põhjamaalane ikka välja. Suurusjärk 4-5 euro eest saab issi paar sibula, küsla, loorberi, vürtsi ning soola ja pipraga maitsestet vees keedetud jalga õlle kõrvale nosimiseks. Ja pere saab ahjus hautatud seajalgu kruubipudruga. Viimasega siis sedasi, et 250 ml kruupe, liiter-poolteist piima, pipart-soola kah ja siis veel sibulat küsla pannilt läbi ja sekka. Seajalad uputad selle jama sisse ära ja siis 3ks tunniks 175 kraadi juures ahju. Jääme ellu! Jõulud, see on andmise aeg. Ma annan teile siis selle väikese reportaaži :)

Teisipäev, 27. november 2012

Hambahaldja tembutused ehk jälle kõigest Nipika kolumn


Kell on parasjagu kaheksa hommikul. Minu jaoks tähendab see õigupoolest ööd. Tegin oma hommikused toimingud ära täies rahus unenägusid edasi vaadates. Kohvitassi juures tegin ühe silma ettevaatlikult esimest korda lahti. Ma üleüldse ei saa aru, mismoodi suurem jagu inimesi sedasi suudab. Kui mina peaksin last kooli viima, jääks ta küll ilma hariduseta. Noh, et miks ma hullukene siis sedasi rapsin, eksole? Et kogu sellesse ebamugavasse ja suhteliselt valusasse teemasse valgust tuua, tuleb rännata umbes kahe aasta taha. 
On ju teada-tuntud tõde, et arsti juurde läheb eesti mees siis kui viiakse. Piinlik tunnistada, aga ega pole minagi ses osas suurem asi erand. Ja teine kaunis kuldreegel on see, et hammas hakkab valutama alati reede õhtul. See tagab fakti, et nädalalõpp on omadega tuksis ja esmaspäeva hommikuks on kangeimgi mehepoeg alla andnud ning istub kottis silmaalustega ning puuri sirinat kuuldes kramplikult rosinaks tõmbudes hambatohtri ukse taga.
Tollel saatuslikul päeval võttis mu ette jõuline Väikese Munamäe mõõtu proua. Tegemist oli siis riikliku hambaarstiga. Rebis mu lõualuud pikema sissejuhatuseta lahti, ja kuigi ta näo ees maski kandis, võisin vanduda, et selle taha tekkis sadistlik irve. Samal hetkel kui daam teada andis, et ühe hambaga nüüd kriips peal on, lendas juba mingi süst suulakke ja mind visati ukse taha taburetile jalgu kõlgutama. 
Jõudsin just kaaluda teise korruse aknast kiiremat liiki põgenemist kui mind taas sisse rebiti, nelja jalaga mulle selga roniti ning abitut lalinat ignoreerides tangidega lammutama kukuti. Järgmises pildis istusin juba juhmi näoga autos ja tundsin kuidas suu tasakesi alles tuimaks minema hakkab. Koju jõudes vastasin naise küsivale pilgule tumma pearaputusega, lohistasin end magamistuppa ja tõmbasin teki üle pea. Kaks päeva hiljem murdsin ma õlle kõrvale kuivatatud kala järades järgmise hamba... Meeleheitel ja raevus, nagu ma olin, jooksin mõned tiirud õuel kirsipuude vahel ja jõin siis kuus õlut peale ning otsustasin vahejuhtumi unustada. Unustasingi. Nii umbes paariks aastaks.
Kaks nädalat tagasi (ja loomulikult reede õhtul) kiskus võikaks dežavuuks. Kõigepealt kerge tuikav valu katkises hambas, mis tipnes raevuka torkimisega kogu peas, nii et halvas kogu tegutsemisvõime. Proovisin käte abil naisele seletada, milliseid matuseid ma endale sooviksin kuid sain vastu julma epistli ning karmi käsu arstile aeg kinni panna. Jonnisin kuid alistusin nagu väike laps.
Nüüd siis lähen jälle arstitädi juurde. Juba kolmandat korda. Sain hommikuse aja. Ma ei saa väita, et üldse valus pole ja et kogu mu raha ära võetud pole, aga lappimist on olnud kõvasti ja tunne on juba palju parem. Eks kogu loo moraal ongi selles, et kallid naised – nügige ja valvake oma mehi enda tervise eest vähekenegi hoolt kandma. Ise nad on selleks liiga äpud. Siis on nädalalõpud ilusamad ja neid jätkub ehk kauemaks.

Retsepti ma ei suuda teile praegu anda, kuna olen rohkem nagu jogurtidieedil. Või tegelikult – õppetund lastele iseseisvuse harjutamiseks: kui abitu issi hellade igemetega toanurgas koogutab, võib kõige laisemgi elu õis endale tortillapizza vormistada. Minu oma nuputas välja. Leidis kapipõhjast tortilla, tassis külmikust sinna tomatikastme, singiviilud, paprikad, juustud ja muu sellise mudru peale, viskas ahju ja sai söönuks. Ei viitsinud mulle pärast etteheitvat pilkugi visata.

Kolmapäev, 24. oktoober 2012

Nagu mismõttes?!


Ma tõesti nii püüan leida aega, et blogisse kirjutada. Andsin endale selle lubaduse juba Podagra pärast, sest uskuge mind - seal juhtub iga jumala päev pööraseid asju, mida teiega jagada. Äkki uuest nädalast suudan ennast kokku võtta. Mu viimane Nipika kolumn siis seniks jälle...
Laps jõllitas juba mitmendat tundi tühjal pilgul matemaatika töövihikut. Käisin temast igaks juhuks kerge kaarega mööda. Kümmekond minutit tagasi olin kaotanud valvsuse ja üritasin lähikontaktis hellalt uurida, et mis teema nende rongidega on, kelle tarvis minu teadmata Puhja ja Lihula vahele tee on ehitatud. Vastuseks sain tundmatu kung-fu staari stiilis kissis silmad ja sisina, mis meenutas midagi solvunud musta mamba ja katusel libastunud kassi vahepealset. Sooritasin oma mitte just tagasihoidlikku kaalu arvestades kadestamisväärselt graatsilise selg-ees-hüppe ja oleksin peaaegu lömastanud oma arulageda buldogi. 
Mõnda aega üritasin näppude ja varvaste abiga välja arvutada, kus kuradi kohas ja mis kell need neetud rongid kokku põrkavad ja kas peaks äkki kuskile helistama ja hoiatama. Sain vastuseks, et poole tunni pärast Vändras. Kuna ma kuskilt telefoni ei leidnud ja nood seal nagunii kuskil metsas karujahil on, lõin käega ja proovisin lapsega uuesti kontakti saada. Sedapuhku distantsilt. Tegin enda arust väga hea pakkumise ja ütlesin, et enne telekat ei näe kui koolitööd tehtud. Nüüd  anti kähiseval häälel teada: „mul on jumala suff“. Tähendab – misasi see suff on ja mida ta minu pisitütre käes teeb kui jumalale endale kuulub? Mina pole varastamist ja vassimist kunagi sallinud ja käskisin ausalt vastata, kas see suff anti talle või võttis ilma loata. Tütre huulilt kostus lootusetust väljendav ohe, mida saatsid pilla-palla silmade pööritused ja siis sulgus klaaside värinal tema toauks. Jäin nõutult diivanile pöidlaid hööritama. 
Peale vahejuhtumit otsustasin uurida seda tänapäeva noorte kõnepruuki. Kas tõesti on tekkinud mingi släng, mis viisakast kõnekeelest sedavõrd kaugele on ujunud, et kõlab nagu insuldiveerel esitatud jõululuuletus läbi tihkete eetriaurude? Astusin radikaalselt ja ettevaatamatult tumedasse džunglisse ehk avasin suvalise netiportaali kommentaariumi. Kohe esimeste ridadega kutsus ära: „icc“, „irw“, „lol“, „wtf“... Kahtlustasin, et mingid tüübid on lihtsalt klaviatuuri peale magama jäänud. 
Väsisin dešifeerimisest peagi ära ja otsustasin kohalikust ostukeskusest värskenduseks mõned tarvikud tuua.  Kuna oli nädalalõpu õhtupoolik, siis kubises kõikjal liiga kitsaste teksadega ludrisoengutega vinninägudest ja ema kosmeetikakoti sisu pähe valanud pulgakommilutsijatest. Sain saagiks selliseid katkeid, nagu: „Djuud, sa oled jumala lege vend!“,  „Tuusalt tšill, et  tulid tšättima!“ , „Ma nagu sajaga respektin sind!“ ja „Onvä!“. Ookei, edasi... Pingil istus kaks komplekti patsidega breketeid.  „Liigume kaupsi kolmandale fuudi ja teeme kiirekad vä?“ , „Laena mulle oma lillelisi päfkasid. Lähen õhtul Veltsiga ujulasse, siis ei ole nagu massilt mage kui tšekkima hakkab“ ja „Oh kuula, krapist tuleb jummala šeigitav rada!“
Keerasin kanna pealt ümber ja otsustasin kodus moosivett teha. Istusin ohates köögis taburetile ja üritasin analüüsida. Õnneks tuli laps toast välja ja ütles: „Issi, sa oled väga nummi!“. Lähme nüüd vaatame, kus tema andmetel need rongid kokku põrkasid.

Vahepeal pakuti poes soodsat küülikut. Mäletan, et sai maitsva roa. Pildigi tegin. Aga retsepti unustasin üles kirjutada. Loom sai justkui tükeldatud, pruunistatud ja ahjupotti visatud. Pärast käis sealsamas pannil sibul ja küsla, millele ühel kaunil hetkel valge vein, dijon sinep ja kannuke kuubikust tehtud puljongit peale valati. See korra keema ja siis küülikule peale. Pipar ja sool olid kah muidugi asjasse segatud. Kui jänes lõpuks ahjus valmis sai, tõsteti ta kogu sellest soustist välja ja allesjäänud nestele valati rõõsk koor peale. Asjast sai looma ja kartuli kõrvale mõnus kaste. Katsetamine omal vastutusel.

Reede, 14. september 2012

Kuidas kunstnikuhärra reaalsusest eemaldus ehk järjekordne kolumn


        Tere, nupsikud! Kohe varsti räägin teile, kuidas ma Podagrat käivitanud olen . Seniks aga igakuist lugemist:

Juhtus sedasi, et veetsin osaliselt tänavuse sulni varasügise (loe: juuli) Haapsalu nimelisel muinasjutumaal. Pean tunnistama, et enne kodu-uulitsalt lahkumist oli mu rasvunud süda kergelt potikusse vajunud. Mõelda vaid – eemale perest, koduloomadest, Naabrimehest, saunast ja väliköögist. Ees ootamas võõrad inimesed, vastutusrikas töö ja janused õhtud ilma toetavate koduseinteta. Kokkuvõtvalt siis operatsioon koodnimega „Valge Daam 2012“. 
Ehkki pinnapealsel kompamisel võib mind pidada kinniseks, sarkasmi pritsivaks ja introvertseks karvikuks, olen sunnitud paljastama saladuse: tegelikult olen ma südamilik ja joviaalne, aga lihtsalt tagasihoidlik. Nagu geneetiliselt muundatud kaisukaru. Igasugune avalikkuse tähelepanu paneb mu üle kere sügelema ja sääretõstejooksus padrikusse aerutama. Seega esimesele kohtumisele trupi ja korraldajatega sõitsin nagu ürgpohmellis traktorist, kes on naistesauna lukuauku piilumisega vahele jäänud. Süda tagus justkui topeltkiirusel käivitatud Scooter´i hittloo basstrumm ja punastes silmades peegeldus elementaarne õud. Lasin ennast alandlikult rahva ette tirida ja vedasin verd täis kogunenud molusse häbeliku naeratuse, mis lausus minu eest: „ah, mis nüüd mina, ma siin need paar tagasihoidlikku vokaalinstrumentaalpala tegin kodus lihtsalt...“. Pärast kakkusin mänguplatsil närviliselt pakkideviisi suitsu, nii et pidin lõpuks peaaegu kopsud välja köhima.
Kui oma teisel tulemisel stuudiokola ametikorterisse noore infarkti piirimail sisse tassisin, oli sisetunne juba tugevam. Julgesin minna omal käel linnaga tutvuma. Suur oli mu üllatus kui nägin kitsastel tänavatel armsate nukumajade vahel liikumas ainult noori peresid rasedate emmede, hoolitsevate isside ja lõbusate pisipõnnidega ning elegantseid maitsekalt riietuvaid vanureid. Mitte ühtegi nokkmütsiga põmmpead! Kõigil olid näod naerul, nii et mul tekkis korra kahtlus, et kas kuskil läheduses mingit prozaci-poiste turundusüritust ei peeta. Kohtasin ka ühte pudelikorjajat. Härra oli laitmatult puhtas triiksärgis ja viigipükstes ning rääkis vajadusel laitmatus inglise keeles. Ei saa ju päriselt olemas olla! 
Ja sellest päevast tundsin iga keharakuga kuidas Haapsalu mind oma pehmesse embusse võtab ja pehmetel sulgpatjadel kaasa veab. Päeval käisin proovides ja sain teada, et kaunis sadamalinnas elavad nii sõbralikud ja toredad inimesed nagu siiani on nähtud ainult hollivuudi filmides. Kõik nad sõidavad jalgratastega ja magavad arvatavasti ainult talvel. Peale pikki ja väsitavaid proove oli öö läbi igas hirmarmsas söögi- ja joogikohas neid mulle kelmikalt lehvitamas ja tujuküllaselt kannu kokku löömas. Ja saate aru – nad tegid teatrit töö kõrvalt ja puhtalt rõõmu pärast. Imetlusväärne! Kui varastel hommikutundidel end linnuse peavärava juures või promenaadil pingile istuma sättisin, suutsin ainult armunud poisikese kombel ohata. Ja siis hommikupäikese esimeste kiirte paistel kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal voodi suunas hõljuda. 
Ma ei oska öelda, millise hinnangu annaksid selleaastasele etendusele monokulmude ja karvaste kätega elus kibestunud kriitikud ja kas romuautod suutsid asendada hobuseid või kas nali on surmapatt, aga julgen öelda, et kõik asjaga seotud inimhinged andsid endast kõik ja on raudselt vimplit väärt. Ja teie, Anneli ja Pille, ordenit ja autoostuluba kah. 
Igatahes, armas rahvas, ärge võtke SMS-laenu, et korra Dubaisse torgata. Minge näiteks Haapsallu. See on imeline ka siis kui Valge Daam või Augustibluus on riiulis uue aasta ootel.

Täna läks grillile kiloke kana kintsuliha. Ööpäeva veetis ta sellises marinaadis: 1 hakitud punane sibul, hakitud ja seemneteta tšillikaun, 3 pressitud küslaküünt, sorts worchesteri kastet, samapalju balsamveiniäädikat, sool, pipar, tüümian, 1 sl. mett, ja surakas oliiviõli.

Esmaspäev, 20. august 2012

Kuidas ma aasta vanemaks sain

   Ohjah. Tõmbas jälle üks aastakene vasakule naahui. Istun siin ja ootan oma pamperseid, survepestud proteese ja kaerakliiputru. Teisisõnu - tervis jälle korras ja testin väliköögis Podagra tarvis erinevaid nämmasid ning mekin maitsvat joogikest peale. Jäin jälle ellu. Nagu mu kallis Sõber, kellega mul 2 päeva vahet on,  ütleb: sigade elueast panime üle, küll nüüd kestame veel pisut. Tõeline motivatsioonikõnede suurkuju. 
   Sünnipäevaüritus ise, selle kohta, et teda põhimõtteliselt ei toimunud, oli üsna kuninglik. Sõbraga oli plaanis taas poolenädalane festival püsti panna, aga siis otsustati kuskil kõrgemal, et minusugusel ontlikul nupuväänajal tasuks mägra ja roti mikrofone sisse-välja painata. Sestap laekusid õigel päeval Side uulitsale vaid loetud väljavalitud, kes ennast ise kohale kutsusid. Üksiti pean tänama Siljat, või õigemini tema isa, kelle täpse silma tõttu oli meil sügavkülmas üks kelmikas metssea kints. Viimane sobis peale 5-tunnist ahjutuuri väga nummisti koos kukeseenesousti ja ahjus krõbestatud köögiviljadega härmas viina kõrvale haugata.
   Kuna Naabrimees tegi eeskujulikult kätega vehkides selgeks, et tema pooldab "ruttu täis ja ruttu magama" taktikat, hakkasid punased korgid üsna tihedalt krõgisema. Kirjeldatud strateegia tõttu pole kallile lugejale ka väga viisakaid pilte üritusest pakkuda. Peale kintsu viilutamist olla juba järgmine kaader minust saunauksega padespaani keerutamas. Tegelikult sai kuskil vahepeal torti kah. Ja mitte lihtsalt torti, vaid elu šefimat motomaiust. Õhusuudlused  Siirile siinkohal.
   Nojah. Ühel kaunil hetkel olid jälle kõik läinud ja mina sirisesin suurtel varvastel mööda õue koristada. Tegelikult aitas mind ka see pisem naabrimees, metsik rahvatantsija ja teravahambuline pokkerihunt. Formally known as Võitmatu Kitarrivirtuoos. Pärast nutsime, oksendasime ja jooksime käsikeäes, juuksed lehvimas oma vedrumadratsite poole amokki.
   Hommikul olin täiesti kaine, ei halanud, ei parandanud pead ja ei kandnud helipuldi taga Muti käsul katkiseid päikeseprille. Samuti ei ostnud ma Statoilist kõige suuremat võimalikku burgerit ja ei eksinud soustimedalitega koduteel ära.

   Nüüd tuksub süda juba märksa stabiilsemas rütmis. Korraks lõi vererõhu üles, kui Naabrimehega arutasime, et kes sellel aastal ikkagi õuest heina ära niitma peaks. Me oleme sinna juba kasti õlut, ühe koera ja kaks folgi ajal saabunud külalist kaotanud. Lõpuks tõi härrasmees paki sihvkasid ja otsustasime sügispäikese käes kõhtusid praadides hoopis garaažikatusele oma 5-nda terrassi ehitada. Vot sellised lood. Suutsingi teile niisama kah kirjutada törtsukese. Retsepte ma väga anda ei saa, sest üks tänastest läks kolumnisse ja teine Podagra menüüsse. Ahjaa, siiski! Eile tegin täitsa pandava lõhefilee ahjus. Too sai katteks mudru, kus sees sinep, mesi, majonees, poole sidruni mahl ja riivitud koor, paar pressitud küslaküünt, sool, pipar ning külmikust leitud erinevad juustud, mis nägid kah suht lähedalt riivi. Asi oli 40 minutit 170 kraadi juures ahjus ja sai kõrvale värske keedukartuli- ja porgandi. Töötas küll. Pilti ei viitsinud teha.

A muidu põgus tagasivaade:

 See on kurikuulus metssea kints, mis sai noaga läbi torgitet ja küslaküüsi ning rosmariinioksakesi täis topitud ja siis veel soola-pipra-oliiviõliga mahedalt kokku plätserdatud. Seisis sedasi terve ööpäeva õnnetult teine. Pärast sai veerand tundi ahjus rajukuuma ja edasi nii 150 kraadi sossut fooliumi all ja omaenese mahlaga üle valatult nii 5 tunni jagu otsa.
 See on Siiri mototort. Viis keele nii siia kui sinna. Üksiti pakkus ka hoolsasti silmailu.

Ja siin on härrasmehed, kes kõike seda ja veel üht-teist muudki said ja ei kurtnud. Ehk siis Naabrimees ja naabrimees. Ülejäänud külalised  hoidsid madalat profiili.

Neljapäev, 16. august 2012

Natukene spordijuttu ehk järjekordne kolumn


     Järgnev lugu võib solvata sporti armastavaid inimesi. Seega - meeldivat lugemist! Ja kui keegi tahab teada, miks ma üldse viimasel ajal blogida ei jõua, siis vaadake seda linki:


Kunagi aastatuhandeid tagasi kakkusid toredad kreeka poisid ennast porgandpaljaks, õlitasid üksteist sisse ja otsustasid kõigest väest võidu tillid pikalt ees punuma panna. Rahvale läks see väga südamesse. Nad juubeldasid nii, et silmad märjad ja lubasid võitjal põleva roikaga mäe otsa ronida. Ja siis nad mõtlesid – hei, see on ju nii vahva, mis oleks kui teeks sama pulli nelja aasta pärast jälle? A mingi boonus võiks ju kah olla. Ahhaa – teeme nii, et kui mõni abielunaine platsile tuleb, viskame raisa kalju otsast alla! Lahe! Ja mingi sadakond härga võiks kah ära veristada ja kintsud sellele Zeusi-nimelisele tüübile visata. Diil!
Pean tunnistama, et minust vihises see spordivaimustus juba kooli ajal kauge kaarega mööda, nagu lendaks kajakas lennukimootorist kui tal tibake rohkem mõistust peas oleks kui ahjus praksuval puuhalul. Mingid spordipäevad ja -nädalad muidugi toimusid aga häid tulemusi sain ma sellistel põnevamatel aladel. Näiteks inertsipõhine võit pikima liu laskmises või teine koht uisukarnevalil kauboikostüümi eest. Riietusruum haises higi ja juustuste sokkide järele ja tüdrukuid seal kah polnud. Siis ma tihtipeale istusin seal võika odööri pilve sees ja pidasin sisemist monoloogi teemal, et mis sunnib inimest jalga kakkuma neid koledaid marati dresse ja jooksma nii et vere maitse suus võimalikult kiiresti mööda seda kuradi lapergust ringteed meie koolimaja taga. 
Mõnikord mulle aga keka tund meeldis. See oli siis kui plaanis oli orienteerumine. Normaalne härrasmeeste ala. Jalutad kaunis Elva männimetsas, tõmbad kopsudesse karget sügisõhku, arendad pinginaabriga intellektuaalset vestlust päevapoliitilistel teemadel ja vahepeal fikseerid mõnel puul värvilataka. Pärast on meel kenasti keemiatunniks virge ja kuskilt töövihiku vahelt ei tule välja kõvaks kuivanud sokipaari.
Sellega seoses jõuame tervisespordini. Ma olen küll paks ja laisk ja puha, aga ma ju annan aru, et inimene peab ennast liigutama. Ta teeb seda enne või pärast tööd ja vormis, mis talle kõige rohkem naudingut pakub. Kes sörgib, kes sõidab jalgrattaga, kes taob pinksi või kes aeleb suure täispuhutud palli otsas. Selle jaoks on inimesel vaba aeg ja vaba tahe. Ja see on tore. Nüüd algab jälle see olümpiatramburai. Vanal heal Inglismaal lüüakse kaamerad ja teisaldatavad peldikud püsti ja läheb andmiseks. Miljonid silmapaarid võivad läbi telepurgi jälgida kuidas inimesed teevad tööd. Tulevad trussikutes tüübid püünele ja vaadatakse, kes paremini üle pulga hüppab või kivi kaugemale viskab. Kui hästi läheb, ongi vorst leiva peale välja teenitud. Pärast on seina peal hunnik numbreid, millega inimkonnal pole miskit peale hakata. Ei ravi need vähktõbe ega lennuta meid kosmosesse. Ja kui pärast pressikonverentsil suure töö tegijalt küsida, et kust otsast see maailm nüüd parem sai, võib kuulda, et nüüd maandus tema jalg eelmisest korrast kaks sentimeetrit kaugemal liivakasti ja et kõige tähtsam on anda endast sada üks protsenti. 
Kokkuvõtteks – kaunist olümpiaaega kõigile! Mure hinge pealt ära räägitud ja saan nüüd vähemalt ise südamerahus selle telemaratoni ajal õue peal jalgu kõlgutada ja muid toimetusi teha.

Retsept nüüd siis. Tegin ribiliha väikese röstitud porgandi, võis praetud kukeseente ja kartulipudruga. Lihaga oli sedasi, et pipra-soolaga maitsestasin ära ja surusin mõlemale küljele salvei lehe. Siis praadisin  küljed pannil kiirelt üle ja panin ahjuvormi. Porgandid lasin kah pannilt üle ja valasin koos praeõliga sinnasamasse. Juurde valasin veel balsamveiniäädikat ja surusin noaga lapikuks mõned küslaküüned. Ja siis 220 kraadi juures ahju. Kartulipudru tegemist vist seletada pole vaja ja seeni oskab sibula ja võiga kah iga mats sussutada. Roog sai väga nämma. Ausõna.

Pühapäev, 15. juuli 2012

Kiirvisiit

   Ahoi! Teen kiire boksipeatuse siin blogis. Seda ennekõike toidu pärast sedapuhku. Istusin päev otsa stuudios ja joonistasin seal valmis nii magusa viisi, et tekkis tahtmine kohe miskit soolast ja rasvast põske pista. Sestap väikese kokkamise ette võtsingi. Retsept siis allpool.

   Muidu on lood lihtsad. Sai jälle üks tiir motomatkatud mööda kaunist kodumaad. Kamraadiks vana sõber Kolla. Ma ei tea, mis ta kõik kokku lubas, aga naine lubas tal üheks ööks minu valvsa pilgu all kodunt jalga lasta. Kolla suurem asi napsumees pole, seega lõi ta mul ajud vahtu radikaalse ettepanekuga startida hommikul kaheksast. Kuna uut võimalust härrat lenksu saada ei pruukinud tulla lähema aasta sees, siis nõustusin ja nutsin ennast õhtul varakult magama. Hommikul tampisin mõnda aega lahtiste kätega vastu põski ja ligunesin külma vee all, et organism üles ärkas. Tegelikult oli see klassikaline enesepettus. Ärkasin lõuna paiku Kõue mõisa juures. Varasemast sõidust suurt meelde ei jäänud. Kooserdasime mingeid Kesk-Eesti turismiinfo putkasid mööda ja korjasime kõik saadavalolevad brožüürid sealt kokku. Kollal oli ikkagi kindel soov kõik katkised majad ja siltidega kivid üle vaadata. Kõue mõis oli muidugi võimas. Mul on üks sõber seal asjapulk ja too tegi ka väga põhjaliku ekskursiooni meile. Mina sain igatahes väga positiivse laengu. Kolla vana torisejana oli ennast visiidi raames nii üles kruttinud, et palus omanikule edasi öelda, et pangu ennast põlema, vastik kapitalistinäru.
   Edasi kappasime Kosele, kus ühes vahvas töölissööklas kered täis parkisime. Kahhelkivist põrand, mistra seinas, tunked laudade ümber, segunenud kotleti ja mootoriõli aroomid - tõeline ajarännak. Ülejäänud päeva keskendusime igasugu teeotstest mööda sööstmistele ja kaardi veerimistele. Iga pausi ajal tegi Kolla kiivrit peast tõmmates järjest kibedamaid grimasse. Pika pinnimise peale julges ta tunnistada, et ei suuda kiivrit ilma kõrvu rulli kraapimata pähe panna ja nüüd raisad valutasid kui põrgulised. Minu ettepanekul ostsime esimese ettejuhtuva külapoe viinast ja vorstikestest tühjast ja veeresime Peipsi suunas.
   Päike hakkas juba mändide taha vajuma, kui me Kauksi RMK telkimisalale laekusime. Väravas oli üks mitte just lahja olemisega memm, kes andis pidulikult teada, et tsiklitega saab tasuta sisse, aga autojuhtidel katsub ta ikka võimalusel kogu sularaha ära võtta. Kulgesime siis vaikselt territooriumile. Kõik vahtisid meid nagu Kardemoni linna moosekante nii, et saiapuru suust pudises. Lehvitasin majesteetlikult nagu Inglise kuninganna oma 200-nda juubeli pidustustel ja sõitsin kelmikalt läbi löökaukude. Lõpuks olime laagri teises otsas, aga vaba varjualust leidnud polnud. Kolla võttis südame rindu ja peksis verbaalselt mingitelt laagripoistelt ühe varjualuse meile välja. Nende väljamaalasest erikuradi sõnaaher juhendaja vaatas meid ainult hirmunud silmadega ja jättis ettevaatamatult oma telgi täpselt varikatuse kõrvale. Meie pritsisime teinetist vallatult järvevees märjaks ja nööpisime maitsva joogi lahti. Kolla veel keksis käbisid otsides mõnda aega metsa vahel ringi. Pärast väntas nende abiga päris arvestatavad sardellid napsu kõrvale valmis.
   Kuna meil peale magamiskottide miskit kaasas polnud, keerasime 30 cm laiustele pinkidele pikali. See oli jõhker öö. Pika võimlemise peale ma mingi poosi leidsin. Hammastega tuli seljatoest kinni hoida seni kuni jäsemed täiesti ära surid. Kella viiest hommikul mul enam paremat ideed ei tulnud, kui et istudes edasi magada. Igatahes hommikul olime 8ks juba järves ära hulpinud ja vajutasime laagritäie puhkavate kaasmaalaste meelehärmiks punnid põhja ja tõmbasime vasakule naahhui. Loomulikult hakkas kohe sadama ja nii jäigi. Sõitsime hambad ristis vee ja unega võideldes otseimat teed pidi kodudeni ja lubasime pikema tseremooniata endale korralikud lõunauinakud. 500 kilomeetrit puhast rõõmu, ütleks ma kokkuvõtteks.

   Retsept nüüd siis. Tegin ribiliha väikese röstitud porgandi, võis praetud kukeseente ja kartulipudruga. Lihaga oli sedasi, et pipra-soolaga maitsestasin ära ja surusin mõlemale küljele salvei lehe. Siis praadisin  küljed pannil kiirelt üle ja panin ahjuvormi. Porgandid lasin kah pannilt üle ja valasin koos praeõliga sinnasamasse. Juurde valasin veel balsamveiniäädikat ja surusin noaga lapikuks mõned küslaküüned. Ja siis 220 kraadi juures ahju. Kartulipudru tegemist vist seletada pole vaja ja seeni oskab sibula ja võiga kah iga mats sussutada. Roog sai väga nämma. Ausõna.

Laupäev, 14. juuli 2012

Müügimehed ei puhka - ikka see Nipiraamatu lugu...


Nii, lõpuks ometi lasti mind vabaks. Puhkus või midagi sellist. Olgem ausad, oli ka aeg. Viimase kahe kuu tulemusena meenutasid kõik vastutulevad inimesed mulle mõnd metsalooma. Kes mäkra, kes konna, kes vesirotti. Kui mõni neist suud hakkas avama, jooksin kabuhirmus minema, sest kartsin, et kuskil käivitub fonogramm ja nad hakkavad laulma. Öösiti nägin unes ainult kaablite kerimist ja pika lookleva järjekorraga jäätiseputkat. Koduteatri suvetükk, eksole.
Esimesel vabal päeval käisin suu kõrvuni peas ja käed seljal mööda elamist edasi-tagasi nagu Napoleon Jämejala Psühhiaatriakliinikus. Keerutasin peas strateegilis-utoopilist seminari: „Kuidas teha nii, et härrasmees saaks puhatud ja üksiti kõik võetud kohustused end ise ära lahendaksid“. Olin just mõtte soravalt jooksma saanud ja kaalusin, kas kutsuda külalislektoriks kallis Sõber või keegi Kreekast, kui ühtäkki helises telefon. Võpatasin. Üldiselt juhtub minuga sedasi juba aastajagu. Ametihaigus. Nii, vaatan – lauakas. Üldjuhul see head tähendada ei saa. „Halloo!“ - „!Tere! Mina olen see ja see, sealt ja sealt. Kas tunnete ennast oma praeguses aluspesus mugavalt?“ - „?!?!“ - „Me siin pakume ülimugavaid ilma õmblusteta meesteboksereid!“ - „Andke andeks, mul on selline mudel, mis ei käi ära!“. Mis asi see nüüd siis oli?
Tegin kokteili „Kolmanda planeedi saladus“ ehk tilgutasin klaasikesse vette pisut palderjani ja istusin hetkeks maha. Mõttejärg oli niikuinii katkenud. Avasin hajameelselt meilboksi. Hunnik uusi kirju. Nonii, vaatame. „Kas teete koduõuel jalad ebasoodsalt poriseks? Tellike kivipaigaldus meilt!“, „Vajate tõlketeenust heebrea, esperanto, türgi ja klingoni keelde? Teid aitab tõlkebüroo Bolyglodt OÜ.“ , „Kas voodivedrud torgivad ja partner keeldub voodist lahkumast? Meie tüüne meeskond vahetab välja korraga ka pool madratsit!“... Eino vahva. „Delete all!“, nagu ütlesid vanad roomlased. Oih, paar asjalikku meili läksid kamaga kaasa. Mis seal ikka, see oli odav hind, olgem ausad.
Sära hakkas vaikselt silmist kustuma. Väike sigarett väliköögis ja taustaks raadio käima. „Täna sulli sain... pank midagi ei tea... ponga-ponga!“. Oot-oot, mis laksu all Willy Wonka etüüd see nüüd oli? Vahetame kiirelt kanalit. „... kui tellid meie kvaliteetpäevalehe otsekorraldusega, saad kingituseks ruudulised põlvikud, pudeliharja, foto tankitõrje kahurist ja kaks vabapääset lilleseade messile!“. Tõmbasin närviliselt pusserdades voolujuhtme seinast välja. Huuh, õnnis vaikus. Tundus, et hakkan kergelt psühhedeeliliseks muutuma, sest endalegi märkamatult olin hakanud ümisema mantrat „Säästumarket – liider parima hinnaga!“
Antud olukorras tundus ainuõige väike lõunauinak teha. Viskusin alistunult diivanile. Unes kohtusin hüperaktiivse Kirby tolmuimeja müüjaga, kes minu vastasseisust hoolimata tegi hoogsa demonstratsioonesinemise, mille tulemusena kadusid kollasesse elajasse mu kummikud, voodipesu ja pahaaimamatu kass. Samal ajal kriiskasid üle koera klähvimise aia taga elusõnalased, et tulgu ma telgikogunemisele. Olla mereandide buffet, tasuta naps ja Peetrus pidada plaate keerutama Sõnajalgade settide vahele.
Ärkasin röögatusega, mis näitas mu vokaalseid võimeid täiesti uues valguses. Pühkisin laubalt külma higi ja otsustasin – ei mingit puhkust. Nii, et kindlasti tulge augustis vaatama Valge Daami etendust Haapsallu, Ostke sügisel mu uus lasteraamat, lugege mu kolumnit, ostke plaati, külastage kodulehekülgi ja laikige feisspukis. Armastades Teie Myrakas.

Ah, et retsept. Ei tea, kas annangi. Sööge rabarberit parem. Või no, olgu. Ühe annan, aga seda teete omal vastutusel, mul seisab endal alles marinaadis ja ootab küpsetamist: teete läbikasvanud lihast ilusad saslikukuubikud, hakite tublisti küslat ja sibulat juurde. Soola, suhkrut ja pipart kah sekka ja peale valate oliiviõli ja balsamveiniäädikat. Lasete paar päeva külmakapis tõmmelda. Loodetavasti kärab küll. Garantii saate Teleturu poiste käest. Näiteks.

Laupäev, 30. juuni 2012

Iga taat ei köhi

   Oi, püha podagra! Ma juba hakkan unustama, et mul selline tüüne blogi olemas on. Süüa pole kah nii ammu vaaritanud, et mine tea, kas enam oskangi. Tegelikult on asjalood sedasi, et kunstnikuhärra on ennast nii jamadesse mässinud, et nuta end või õhtuti magama. Igal hommikul ärkan ja lohistan rüperaali välikööki ning hakkan lasteraamatut kirjutama. Selle peaks lähema kuu jooksul valmis saama. Vahepeal, kui pea paksuks läheb ja õlu soojaks muutub, lohistan ennast kodustuudiosse ning trambin klahve ja heebleid, et augustis Valge Daami etendused päris piinlikus vaikuses ei kulgeks. Ja kõige selle kõrvalt püüan elu sisse puhuda blogi ma-ei-tea-mitu-D versioonile. Sellest viimasest praegu täpsemalt ei räägigi. Küll ma kursis hoian kui põhjust peaks tekkima:)

   Üldiselt on lood sellised, et veedan kodust nädalavahetust kahe motomatka vahel. Sisustan seda suure kunsti kõrvalt majandusaasta aruande koostamisega palavalt armastatud maksuametile. Mehena, kes Exelit nähes nutma puhkeb ja sõnadekombinatsiooni "konto väljavõtte printimine" kuuldes metsa jookseb, olen ennast taaskord ületamas. Jõudu annab ka muru niitva Muti jälgimine. Õigus on neil, kes väidavad, et lisaks voolavale veele ja põlevale tulele on raugematu nauding töötava inimese jälgimine. Esimese poole päevast olen tegelikult otsinud põhjuseid, miks kirjutamist-arvutamist edasi lükata. Kaunil pärastlõunal said need otsa ja kukkusin uhama. Tegin väikese pausi vaid selleks, et Muti vormistatud selle aasta esimest kukeseene kastet värske kartuliga põske haugata. Praeguseks siis meeldiv rammestus ja rõõm tehtud tööst. Ja nüüd õuenurgas õlu kaisutades ongi paras hetk viimaste päevade sündmusi meenutada.

   Mingi jaanipäevalaadne toode oli vahepeal. Kaunisti persse kukkus see Side uulitsal kohati. Sangarid olid end eelneval päeval kohusetundlikult katki joonud ja mossitasid pisut. Loomulikult valas kogu aeg vihma ja see peksis armutult vastu väliköögi plekk-katust, nii et midagi kuulda polnud. Mitte, et meil teineteisele midagi öelda oleks olnud, aga kelmikat "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" oleks ikka transistorist kuulatanud. Mina olin muidugi valmis vändanud kõige raha eest saslikut ja värsket hapukurki. Oodatud külalised aga jäid kah tulemata. Jõllitasimegi siis üle kastrulite teineteisele otsa ja võtsime rõõmutult viina. Kogu selle võika mediteerimise käigus jõudsime mõistmiseni, et naps ei hakka pähe kah. Keerasime poole võtu pealt korgid peale tagasi, surusime kätt ja läksime oma hüttidesse solvunult magama.

   Selliste negatiivsete vaibide järellainetusena otsustasin, et kui ilmataat sedasi kabjaga näkku taob, näitan talle oma keskmist rasvast näppu ja ronin ratta selga. Muidu sahiseb suvi salaja kukla tagant mööda ja ootamatult sahmidki jälle ohmu molliga laenu- ja liisinguraha välja teenida. Toppisin innukalt tarviliku kola kokku. Isegi ujukad panin kaasa. Etteruttavalt võib öelda, et ega neid vaja küll ei läinud. Nagu ka kogu ülejäänud tavaari, hambaari välja arvatud. Vist. Poolelt teelt haarasin ka ühe sõbra koos tema daami ja teise võrriga kaasa ning kablutasime ühe jutiga Põhja-Eestisse. Räägitakse, et tsiklimehe tunned ära sellest, et ta teab putukaid maitse järgi. See ei pruugigi väga vale olla. Õhtuks olime igatahes Loksal ja toppisime kõik kiivrite alused ja jopede põued tarvikuid täis ning suundusime Turbuneeme  sääski söötma. Olemise üksikasju ei hakkagi lahti harutama. Igatahes ärkasin totaalses pimeduses ja kui tahtsin ontlikult tualetti suunduda, selgus, et olen ruumis, millest ei leia väljapääsu. Kasvava paanikahoo maandas sõber, kes ilmselgelt liiga laia naeratuse saatel väljastpoolt ukse avas. Olin ööbinud miskises puukuuri taolises asjanduses. Järgnes ellujäämisretke meenutav marsruut mööda kiirteed jõhkras vastutuules. Tundsin end kui püssiplaat, mida vähetreenitud härjapõlvlased tormiga püsti üritavad ajada. Kui järgmisse ööbimispaika jõudsin, olid käed kandadeni ja värisesid nagu Kukumägi järjekordse tsükli järel. Lasin kõigil õue koertel endast üle joosta ja kustusin telgis. Hommikul ärgates olin üsna kindel, et polnud öö jooksul asendit vahetanud. Pool keha oleks nagu lihahaamriga hoolikalt läbi koputatud. Veeresin valu trotsides kaunisse Keila nimelisse kalurikülla, kus sooritasin kohaliku kaubanduskeskuse tualetis resultatiivse iste. Edaspidi nimetan tollesarnaseid "hurraa-sittumiseks". Ärge küsige. Toitumiseks sai leitud bistroo "Gnoom". Kui kallil lugejal peaks sealkandis kõht tühjaks minema, otsitagu kindlasti alternatiivi. Julgesin läbiseeditud okseplärakat meenutava hunniku seest ära süüa vaid kartuli. Valge portselantaldriku plastmassist (!) noa ja kahvliga ulatasin umbkeelsele koristajamutile sügava kummarduse saatel tagasi. Edasi muudkui sõitsime ja sõitsime kodu suunas. Vahepeal oli tragikoomiline vahejuhtum kiivri alla lennanud mesilasega ja ootamatult pikaks ja igavaks kujunenud vahepeatus Kehtnas. Lõpuks oli koduni veel paarkümmend kilomeetrit. Järsku hakkas ees sõitva sõbra tsikli summutitest jõhkralt auru tulema ja kaunis vahepeatus ümbrust tutvustava infotulba juures jäi tema rattale üksiti lõpp-peatuseks. Plokikaane tihend. Sõber lehvitas juhuslikult mööduvale 20-pealisele motokambale pisaraid neelates. Järgnes haagiseotsimise, tsiklilohistamise, ohkimise ja kurvastusjoomingu komplekt. 

   Igatahes jäime ellu. Uueks nädala reisiks leidsin järgmise sõbra, kellel ratas veel terve. Loodame, et läheb väiksemate kadudega. Olge teie ikka musid!


Reede, 15. juuni 2012

Seente ja herneste sõda ehk Nipiraamatu juunikuu (?) kolumn


Minuealised ilmselt ikka mäletavad lapsepõlvest seda nõukogude multifilmikunsti surematut taiest. Armutu tsivilisatsioonidevaheline rapsimine. Loo moraal ei tulegi meelde. Mina tahaks tegelikult arutada teemal: Myraka ja putukate sõda. Istun parajasti tujutult õlle taga ja sügelen üle kere, igal pool on erinevad kublad ja laigud ja veriseks kratsitud nahalatakad. Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean astuma ajas paar päeva tagasi.
Oli malbe päikesepaisteline ilm. Mingi tiivuline siristas peagi õidepuhkevas sirelis, peni lõõtsutas maitsetaimede peenras murulaugu puhma otsas ja naine piidles arvutist siredaid briti näitlejaid. Idüll sõnaga. Siis tegin aga saatusliku vea ja lohistasin külmikust mekkimiseks välja oma uudse lavaširulli suitsuskumbriaga. Moor haukas hulljulgelt palukese, pungitas silmi nagu Tädi Torttila ja ühmas midagi stiilis „see oli nüüd küll ootamatu“. Nuusutasin kah poole meetri pealt kokakunsti suurvormi ja kinkisin selle hingeldavale koerale, kes käkerdise osavasti inhaleeris. Hale meel ronis peale ja otsustasin lenksu hüpata ning Sõbra rinna najale nuuksuma siristada. 
Vaevalt olin oma püssi linna piirist välja saanud, kui esimene lahing algas. Üks jõmakas prussakas lendas mulle piki mokkasid sellise latakaga, et viimased paistetasid üles ja nägin hetke pärast välja nagu botoxivastase kampaania reklaamnägu. Jõudsin vaevu pulsi tagasi rütmi saada ja kahel pool laiuvaid põlde imetlema hakata kui sattusin mingite „bizdapljuide“ parve sisse. Käis vaid üks sirin ja plõgin ning tagireväär oli ordeneid täis. Võtsin kärmelt hoo maha ja õigesti tegin, sest kohe käis hele laks ja kogu kiivrivesiir kattus rohelise lögaga. Sedasi sain tee peal veel mitmeid atakke ning Sõbra juurde jõudes oli kogu molu justkui nümfomaanidest kääbuste poolt üle käidud.
Esimeses lahingus olin saanud seega küll siit-sealt haavata, ent vaenlase kaotused olid palju suuremad. Kuulasin kõrvad lidus ära Sõbra parastava naerulagina ja avasin suu, et võtta vaherahu lootuses kena sõõm kosutavat märjukest... Kui peale kõõksumist ja läkastamist näolt lillakas toon tagasi hakkas tõmbama, tuvastasin peopesal kärbselaadse kamikaze maised jäänused. Mingi hetk tuterdas sauna juurest läbi ka Sõbra isa, kes ujedalt kuuse otsas kõlkuvaid käbisid piideldes teada andis, et kuiva sessooni tõttu sääski sel aastal väga ei ole ega tule. Mai ääss! Piisas mul ennast enne lavale minekut palja tilli väele kakkuda kui kogu ümbrus neist mustaks tõmbus. Iial varem pole ma nii pikalt ja rõõmsalt saunalaval sitsinud ja Taadi jõuliste kapaheidete taustal ihukarvu kärsatanud. Eks vahepeal tuli ikka värsket õhku hingamas käia. Et mitte päris veretuna maha prantsatada, esitasin vabakava, mida kohalikus külas teatakse nüüdsest nime all: „Kuidas Metsaemand viljakusriitusel end koiliblikaks jõi“.
Sõjakoledustest hoolimata magasin suhteliselt rahulikult. Unes nägin kuidas mind sunniti seanss seansi järel kinos istuma ja vaatama filmi „Tapjamesilaste pealetung 6“. Hommikul olid kuklasooned pisut valusad. Aga nii on mul alati peale sauna. Peaks vist rohkem dušile panustama... Igatahes kaunist putukahooaja algust meile kõigile!

Kaval mees tegi tegelikult kaks erinevat lavaširulli. Teine tuli umbehää. Pigistasin ühed hääd toorvorstid soolest välja pannile ja praadisin sibula, küsla ja sörtsu BBQ kastmega. Lavaši lükkasin sulajuustuga kokku, jahutet vorstisisu peale ja marineeritud kurki ja hakitud paprikat kah veel manu. Pärast külmikus tõmbamist suus sulav suupiste.

Esmaspäev, 21. mai 2012

Kuidas ma Ukrainas ei käinud

   Järgnev lugu on täielik väljamõeldis ja sellel puuduvad igasugused seosed reaalse elu ja isikutega. Ühesõnaga - kui keegi küsib, siis seda lugu pole olnud.
   Eelmisel kolmapäeval naasesin väsinuna ja räsituna sõjast putukate vastu (sellest saab lugeda järgmises Nipiraamatu kolumnis).  Naabrimees jooksis juba erinevate portfellide ja seljakottidega mööda õue naba punnis amokki. Kutsusin ta pehme viipega hetkeks hinge tõmbama. Härra avas vilunud liigutusega õlle. Järgisin tema eeskuju kuid sain ootamatult veidra reaktsiooni osaliseks. Naabrimees vahtis mind suu ammuli ja silmad peast välja kukkumiseni punni surutud. Peale olukorra kaardistamist selgus, et olin lubanud ilmaränduri öösel lennukile viia. Panin pudeli raske ohkega tagasi lauale ja hetke pärast oli see rahuloleva mõmina saatel Naabrimehe makku loksunud.
   Öösel ühest astus kõik see mees kenasti tubadest õue ja rõudtrip võis alata. Reisumees polnud aega raisanud ja  mahe joogibriis käis nokast londina välja. Reisikoti probleem oli lahenenud jooksvalt. Arvutikotti mahtusid mõned t-särgid ja aluspesu. Milleks rapsida? Nüüd oli teine käsi vaba, et haarata iga sõrme vahele mõned tarvikud autosõidu ladusaks kulgemiseks.
   Jõudsin tagasi koju ilusas hommikuvalguses ja räntsatasin voodisse. Juba tunnikese pärast andis mobiil märku sõnumi laekumisest. Sain teate, et esimene õlleputka on leitud. Järgnevad 3 päeva koosnesidki tihedast sõnumireportaažist, nii et olin põhimõtteliselt nagu ise Ukrainas rahvusvahelisi sõprussuhteid loomas. Sain mitmekülgset kasulikku teavet alates sellest, et on väga meeldiv alustada hommikut klaasikese konjakiga ja et mädarõikaviin ei maitse üldse pahasti. Oli ka tundlikumat laadi informatsiooni aga seda ma siia kirja ei pane, sest kuna tegu on fiktsiooniga, siis tunduks see juba ülepakkumisena.
   Igatahes eile toodi siis delegatsioon tagasi ja ümisedes reipalt laulu "Kätes rool - nii maanteel ma lendan", kulgesin päälinna lennujaama. Nägin juba eemalt keset parklat veidrat perfoomansit tuuleveski teemadel. Mõnusalt ümmarguses olemises rändurmees oli oma suveriiete otsa kakkunud rahvarõivad, mille oli reisilt saanud ja arvutikotti nad ju ei mahtunud. Esimese asjana käratas Naabrimees, et kõht on tühi ja oleks vaja paar purki Gin-i kiirelt süüa. Olenemata tõsiasjast, et mees oli kahel Ukraina-ööl sootuks magada unustanud, hakkasime Viljandi poole tagasi veerema väga tiheda peatustegraafikuga. Seda siis kas Gin-ide juurde hankimiseks või põie tühjendamiseks. Kui olime Kesk-Eesti kõõmadele valjuhäälse pudrukuulikese ette näidanud ja uuesti autosse istusime, tõstis viimane näpu püsti ja ütles, et midagi peab veel kindlasti jooma. Küsimus on ainult selles, et mida. Järsku meenus talle, et kodus on veel pudel punaveini ja see tuleb kindlasti ära mekkida. Olles oma mõtte läbi raskuste artikuleerinud, hakkas hetke pärast kostma miljonidetsibellist norskamist.
   Koju jõudes pidas Naabrimees sõna ja kuukaski unega võideldes peedi hinge alla. Imesin ka ise solidaarsusest mingit veinilaadset lurri. Liiga hea too polnud, küll aga soodne. Lõpuks hakkas Naabrimees üha tihemini ja sügavamalt ohkama ning nentis, et ürgpohmell hakkab peale tulema ja oleks paslik pikutama minna. Keset õue keeras ta veel korraks ümber ja laulis kauni fraasi: "Kui kuuuuunagi veel näääääeme, siis teisiti on kõõõõõik!!! Ah, mine m###i!" ja tatsas ukse paukudes oma koopasse. Igatahes mina panen oma reisisihtkohtade kaardile Ukraina juurde "check"  ja sõidan võimalusel näiteks Kablisse või midagi.

Neljapäev, 17. mai 2012

Finantsgeeniuse piinad ehk Nipiraamatu maikuu kolumn


   Suutsin ümmarguse finantsguruna sooritada järjekordse isikliku rekordi. Haarasin oma korduvkasutatava öko poeridikülli ja tippisin kenasti kohalikku kaubandusvõrku rasvavaba jogurtit ning näkileivakesi ostma. Tõotas tulla tõeliselt fun ja sajaga mega õhtupoolik vannis Enya itaaliakeelset kogumikku kuulates ning roosiõisi nuusutades. Karvane hipikurat aga sosistas õnneks enne poeuksest sisenemist, et ei teeks paha eelnevalt nutumüüri äärest läbi põigata ja likviidsust kontrollida. Ja mida ma näen! Kolm vahvat nulli rivis nagu vildika järele kisendavad pühademunad laste värvimisraamatus! Ja seda kõike fakti juures, et nädal tagasi oli olnud palgapäev. Kuulasin mõnda aega iseenda hammaste kriginat ja pulseerivat häpireivi rütmi meelekohtades. Minu staatilise häpeningi katkestas baretiga liba-schumacher. Ignoreerides oma artriidis puusa, tosinapealist konnasilma kogukonda varvaste vahel ning kolmekohalist sünniaastat passis, suutis tubli pensionär mulle pooletonnise ostukäruga otsa sõita kiirusel, mis katkestas hetkeks mu kontakti emakese Maaga. Agoonias tuigerdades ning seinalt abi otsides kuulsin vanainimest üle õla käratamas midagi sellest, kuidas tänapäeva noored on hea eluga lolliks läinud ja oma miljonite laristamise asemel võiksin ma hoopis proovida hobusega maad künda või veskis jahu jahvatada. „Ja üleüldse – mina sõin sõja ajal heina!“ lisas ta lõpetuseks, sülitas vastikustundega ja istus autosse.
   Kui olin plankude najal oma sinise jala ja portsu kasutute munadega koju komberdanud ning jõuetult diivanile vajunud, mõtlesin, et kurat, seekord sain küll ilmaasjata. Huvitav, kas kõigil eakatel on minu põlvkonnast selline pilt? Ma üldse ei kahtlegi, et neil samuti omal ajal kepp ja vile käisid ning vahest oli kali turuväljakul hapuks läinud või tuli maiparaadiks õhupalle puhuda kuni pilt taskusse läks. Sõjakoledustest ma ei räägi. Sõda on igal ajal kõige koledam asi, mis olla saab. Kus ikkagi see rahas kümblev noorsugu siis on? Eino muidugi, mõni mõtleb feissbuki välja, mõni parseldab vanaema metsad maha, mõni harib Laanetaguse metsas kanepipõldu. Aga enamus on ju minusugused. Lihtsad inimesed oma pisikeste soovide ja unistustega. Et laps saaks hariduse, et toit oleks laual, et pääseks suvel paariks päevaks mere äärde ja jõuaks vahest mõne hea raamatu või plaadi osta. Mina annan iga kuu alguses 2/3 palgast tagasi pangale ja kui mingit suurt jama ei juhtu, on mul aastaks 2038 oma kodu. Ülejäänu ongi soovid ja unistused. Viimaste hulka ei kuulu isegi pensionipõlveni väljavenitamine.
   Mõnikord tahaks muidugi endal häälepaelad välja karjuda ja kõigi ilmakaarte suunas keskmist näppu lehvitada. See juhtub tavaliselt korra kuus peale arvete tasumist. Aga siis ma lasen selle orjavalu endast välja omaette, mitte keset rahvamassi. Kui pulss taandub, olen jälle õnnelik edasi. Päriselt. Paukuvate gerontide ja Euroopa Liidu kiuste.

Munapaanika auks panin seekord ühe laari valgupomme marinaadi. Ajasin kurjavaimud kenasti kõvaks ja koorisin ära. Pärast viskasin hakitud chilli ja küslaga purki. Peale keetsin klassikalise marinaadi ehk siis vesi loorberi, vürtsi, soola ja suhkruga keema, lõpetuseks tulelt maha ja sorts äädikat sisse. Lasin ära jahtuda ja siis valad peale. Paar nädalat tuleb kannatust varuda ja siis võib menetleda.

Kolmapäev, 9. mai 2012

Interneedusest ja muust sellisest ehk Nipiraamatu aprillikuu kolumn


Meenub paari kuu tagune olukord, kus käreda külma ajal vool ära läks. Õhksoojuspump lõi kulpi ja vajus unele. Esimene tund oli lihtne, siis oli läpaka akus veel särtsu ja vähemalt laps leidis endale tegevust. Peagi selgus, et toores liha õhtusöögiks ei sobi, siis läks pimedaks ja peagi hakkas ka külm. Ja päästev pisiasi, et meil on kööginurgas ka puupliit, meenus alles siis kui näost sinistena tekkide sisse mässituna küünlavalgel kapist leitud küpsiseid järasime.
Hiljuti oli meil peres ka selline afäär, et nii minul kui mu abikaasal oli pealinnas tegemist ja laps jäeti pedagoogina töötava vanaema hoolde. Iseenesest täiesti turvaline ja mugav logistiline suurvorm. Paanika saabus aga poolest päevast, kui selgus, et elu õiekesel saab peagi mobiili aku tühjaks ja laadijat ta loomulikult kaasa ei pakkinud. Esivanemad kakkusid peast karvu ja närisid küüsi nagu viimnepäev oleks uksele koputamas. Mõni aeg enne seda oleks lapsel peaaegu kodutööd tegemata jäänud, kuna e-kooli ei õnnestunud sisse logida.
Ise istun praegu oma loomepunkris, kuhu olen nutitelefoniga läpaka tarbeks tekitanud wifi-võrgu ja sõber saadab mu häirimiseks MMS-e Olimar Kallase koomiksist tehtud fotodega. Toas peab naine Skype´i kaudu töökoosolekut, taustaks mängib võrguühendusega dvd-mängija meeleoluga sobituvat netiraadiot. Laps aga vaatab Elioni videolaenutusest multikaid. Kiikan ujedalt netist telekava ja teen paarile saatele märkmed juurde, et õhtul telekas ise õigel ajal soovitud kanalile hüppaks. Üksiti login tugitoolis jalgu kõlgutades vahepeal ka oma töö juures seisvasse arvutisse ja käivitan seal ühe tähtsa programmi.
Või no mis ma räägin – tõstke käsi, kellel pole Facebook´i kontot! Kellele sõbra, kellele lapse, kellele armukese eest. Ja nii põhjalikult, et seal olete edasi ka peale omaenda surma. Ühest küljest on see muidugi inimeste endi poolt vabatahtlikult tekitatud väga põhjalik avalik andmebaas. Teisest otsast oivaline keskkond niisama möla ajamiseks, muljete vahetamiseks või informatsiooni jagamiseks. Ka selliste inimestega, kellega silm silma vastu seistes sellist mõtetki ei tekiks. Samas toob see mu elutuppa sõbrad, kellega pikkade vahemaade ja erineva elugraafiku tõttu muidu üldse ei kohtuks. Klassikaline kõrts, ainult et naps ja sakuska on soodsamad ja bändi saad ise valida.Vean kihla, et enamusel teist seisab näoraamatu aken kogu päeva arvutis avatuna. Ka praegu. Ärge nihelege, võite rahulikult vaadata, kas mõni „like“ on ekraaniserva tekkinud.
Tegelikult on kõik see, millest ma jahun elementaarne nagu verivorst jõuluprae juures. Veidraid tundeid tekitab see ainult seetõttu, et mul on olemas võrdlusmoment. Noorena leppisin ma sellesama MMS-e saatva sõbraga kokkusaamised kokku posti teel. Saate aru, kirjutasin joonelisele lehele, et kohtume järgmise nädala teisipäeval kell 15 Tartu bussijaamas. Kirjutasin ümbrikule sõbra vanaema aadressi ja viisin kirja postkasti. Ja mitte kunagi ei vedanud see primitiivne süsteem meid alt. Ja kui läksin lapsena mõne sõbra juurde mängima, sai kõik paika üleskeeratava käekella ja vanemate poolt nõutud tagasilaekumise ajaga.
Mis ma selle kõigega öelda tahan? Nautigem nii hüvesid kui äpardumisi. Siis me ehk ei muutu päris äpudeks.

Retsepti juurde mul küll pilti pole, aga siin on üks kuramuse hea ahjuliha marinaad. Mina katsetasin metsanotsuga. Marinaadi sisse käib Põltsamaa Kuldne, sinep, mesi, sool, pipar, rosmariin, loorber, vürts, sibul, küsla. Lõikad umbes 1,5 kilo liha parajateks käntsakateks ja viskad paariks päevaks sinna sisse seisma. Ja siis paned nii 170 kraadi juures umbes kolmeks tunniks ahju.

Neljapäev, 29. märts 2012

Vallasisa vallatused

   Muti on kilulinnas ennast koolitamas ja seoses sellega olen paar päeva täiskohaga lapsevanem. Transpordin enda põnni ja teisi Kantreküla lapsi ja vaatan koduseid töid üle. Eile tegime koos matemaatikat. Oli väga kirglik ajuteritus. Vahepeal käisin mina magamistoas patja röökimas, siis jälle pildus elu õis töövihikuid piki köögipõrandat. Aga nagu me Sangaritega ütleme - peaasi, et saaks pulli ja avarduks silmaring! Õhtul igavlesime  ilma emmeta teleka ees. Kuna mina juba kolmandat päeva mõtisklen, kuhu investeerida pangakontol seisvad viimased 86 senti, siis lõi laps oma rahakoti rauad laiali ja tõi üle tee poest meile jäätist, pulgakommi ja krõpse. Siis kui uneaeg saabus, palus tütar, et kas tohib meie voodisse ronida. Mõtlesin, et varsti on mu lähedus talle nagunii vastik ja piinlikkust tekitav, nii et loomulikult tulgu. Esimese asjana hakkas ta märkimisväärsete detsibellide juures norskama. Varsti keeras ta end voodis risti ning asus jalgadega armutuid hoope andma. Nüüd oli tarvis kindla peale minna. Avasin internetist uinuti - Vseviovi saate. Jõudsin vaid fikseerida: "Tere, armas Vikerraadio kuulaja..." ja kustusin õndsasse unne.
   Kõige jõhkram vanemakohuste juures on hommikune ärkamine. Näiteks täna. Ma olin just unes ajareisil. Valmistusime muistsete saarlastega vaenlase vägesid purustama. Merel käis juba hirmus andmine ja esimesed rüüstajad tormasid laevadelt (millegi pärast põtrade seljas) mandrile. Mina istusin kõrtsus ja küsisin, et mis ma tegema peaksin, et oma õlu välja teenida. Mulle pakuti sahvri valvuri ametit. Järsku helises ühe teise ajaränduri mobla ja torust kostis kiledat sõimu, mis andis teada, et kui härra tänapäeva kohe tagasi ei tule, siis jäetakse ta maha. Kogu selle sulni seiklusfilmi vahele hakkas ühtäkki mul äratus piuksuma. Peale seda kui olin telefoni paar korda maha pillanud, karjusin seda tagurpidi käes hoides igaks juhuks: "Alluu! Alluu!" ja hakkasin üksiti pisitasa meelemõistusele tulema.
Laps oli juba ilusti riides ning kõlgutas hommikuhelbeid nosides diivanil jalgu. Juukseharjamise raames sain veel paar korda küünarnukiga ribidesse. Korjasime naabrite lapsed autosse ja sahistasime kooli suunas. Kohale jõudes olid päkapikud kõik rõõmsad ja rõõsad, mina pilgutasin ainult tihedalt silmi ja püüdsin aru saada, kus ja miks ma olen ning mis nüüd edasi saab. Õnneks tütreke seletas mulle lihtsate sõnadega ära, et staap on Side uulitsal ja võin sinna tagasi minna. Tuleks Muti ometi juba tagasi...

   Kuna 86 sendiga kaugele ei purjeta, siis pole viimastel päevadel poodi asja olnud. Õnneks on hooaja avamisest külmikus erinevaid lihasid. Valmistasingi erikuradi peene gurmeeroa. Saslikutükid ja saiakuubikud oliiviõliga pannile, murulauku ja ketšupit peale ning klaas külma keefiiri kõrvale. Toidab ära küll. Homme peaks palgapäev olema...



Kolmapäev, 28. märts 2012

Hooaja avamine

  Üleeile õhtul proovisin IT-meest mängida. Ebaõnnestunult otse loomulikult. Öö leidis mind kella kahe paiku kasutamas kõiki teadaolevaid vägisõnu ja juua polnud mul mahti kogu selle sahkerdamise jooksul isegi paari tarviku jagu. Edasi kulus veel mitu tundi voodis peksleva südamega ennast maapõhja needes ning arutledes, et no mis hudooznik ma üldse selline olen, et oma kodulehte vajan. No pole oluline. Uinusin Maltise surematu coveri saatel, kus laps isalt rumalaid küsimusi küsib. Antagu mulle andeks hiti nime unustamise eest. Ärkasin selle peale, et nutsin ohjeldamatult, õnneks unes.

   Eilne päev oli nagu uue elu algus. Mul olid plaanid ja uskumatul kombel sai neist kõigist asja. Peale päkapikkude tualettruumi suurpuhastust mu oraalpiirkonnas tippisin rõõmsasti kohvi keetma. Peagi helises toru. Shrek ise. Värske Persil vajavat tutvustamist. Kuigi taamal hakkas süüdimatu tisler naelu palgi sisse taguma, saime informatsiooni linti. Vaese mehe helistuudio vedas välja. Saabus aeg pühenduda põhiväärtustele.
   Kakkusin endale kolm numbrit väiksed tunked selga ja nihelesin läbi lävepaku. Ees ootas lai tööpõld. Väliköök vajas koristamist, õlu joomist ja liha suitsetamist. Ma olin valmis väljakutseteks. Justkui noor hirv kevade esimest oblikat nähes, tormasin õuele. Meie pühadusekants oli täis laiakslitsutud pappkaste ja penoplasti ribasid. Tuli käärida käised üles. Või siis mitte. Külm ju.
   Üritus võis kõrvaseisjale paista kui küla jaaniõhtu. Tassisin ehitusprahti justkui Suur Tõll kapsapäid supi jaoks. Vahepeal hingeldasin taburetil ja valasin tarvikukese lipsu taha. Aeg-ajalt röögatasin kiledal tämbril ning tormasin suitsuahju suunas. Lõpuks saabus hetk, kus kõik oli korras nagu Rootsis või midagi sellist. Kohe kostus värava taga häirivat kliimaseadme jõrinat. Naabrimees laekus. Kavalpea vist passis nurga taga, et tööd ei peaks tegema. Igatahes aimates ees ootavat kaunist õhtut, tormas sõdalane hirmuäratava kiirusega tuppa ning naases hetke pärast võtudressis ja kass Basilio naeratus näos. Mina vormistasin klassikalist saslikut, mille eelmisel päeval marineeruma olin visanud. Juba esimese varda kohtumisel hõõguvate sütega hakkasid kõigi kohalviibijate süljenäärmed turboreziimiga tööle. Talv oli olnud pikk ja rusuv. Kui tuvastasime, et laualt on puudu ainult leib, tõstis Naabrimees oma suitsusardelli mõõtu nimetissõrme ja ütles, et päästab olukorra. Kelmikalt kepseldes kadus ta oma onni. Peagi kostus sealt suunast ülijoviaalne "aijuhhainii!" ja härra paterdas tagasi mitte ainult leiva vaid ka hapukurkide ja härmas viinaga. Lõi nuia lauale ja ütles uhkelt: "Vot sedasi!". Tiim jagas sõnatult ülesanded. Kurgid muutusid sektoriteks, pitsid tekkisid lauale.
   Istusime kamina ees lõbusalt heietades hiliste öötundideni. Lepime kokku - hooaeg on ametlikult avatud!

   Suitsuahjus valmis siis üks kana, mille panin 3-4 minutiks hästi soolasesse vette keema enne. Sealiha küljetükk vedeles 24 tundi soolvees enne ahju jõudmist. Ja saslik sai vanakooli oma. Selle retsept on kuskil siin blogis juba kindlasti olemas. Kaunite reportaažideni väliköögist!




Reede, 23. märts 2012

Kevadekuulutaja on trassil

   Viimased päevad on möödunud porise seljaga ja totaka naeratuse saatel. Seda siis seetõttu, et mul õnnestus tsikkel üle garaaži ees laiuva jää- ja koerasita välja suuremate vigastusteta kevadpäikese kätte lohistada. Moodustasime koeraga päris mahlaka dueti. Minu sajatused ja tema kilked kõlasid justkui eurolugu, mis kunagi ei sündinud. Põristasin nii, et kukal porine, hooldusesse. Töömees rippus mu revääri küljes, kuni oli saanud dabroo, et ta võib 5 lisaeuro eest ratta pärast survekaga üle lasta. Loomulikult oli 20 sekundit peale töökojast väljumist kogu komplektist saanud veerev porivannist väljunud Shreki skulptruur. Ja üleüldse sain sõidurõõmu nautida väga lühidalt, sest peagi hakkas tagumik ujuma ning tuvastasin tühja tagakummi. Õnneks juhtus see kodu ligidal. Lükkasin, silmamunad peast välja hüppamas tsikli hoovi ja jäin ekipaaži ootama. Loetud tundide pärast laekuski pealejoodud pagunitega päästetiim. Tõstsime masina üles kergusega, mida nähti viimati Suure Tõllu suguvõsa kokkutuleku eel kui lehma kõrvale salatisse värskeid tammepuid nopiti. Peale väikest "lõika-rebi-kleebi" õpituba vilkus hämaras garaažis õli ja pori camoga tuunitud mollide küljes kolm paari õnnelikke silmi.
   Ärkasin täna kerge elevusega hinges ning olles inhalleerinud löga, millega televisiooni andmeil prouad puhitusega võitlevad, tippisin entusiastlikult jälle raudse ratsu suunas. Otsustasin hästi suure ringiga tööle sõita. Vere lõi kiiremini käima üks kolm aastat tagasi surnud vanamees, kes minust eakama rauahunnikuga raksakaga mulle teele ette keeras. Kuna taat vaatas ainult otse, siis ta ei saanudki teada, et oleks peaaegu nii küljeuksest kui ka oma artriidis puusast ilma jäänud. Linna servas parempöördeks hoogu maha võttes märkasin silmanurgast enda kõrval vehklevat varju. See oli rolleriga politseikonstaabel. Alustuseks sain küsimuse: "Kas te peeglitesse kah vahest vaatate?". Nimelt oli ta mind pool linna juba vilkurite plinkides edutult taga ajanud. Selle info valguses oli järgnenud dokumendikontrolli ajal väga keeruline end tõsiseks sundida. Rääkisime pisut aiast ja aiaaugust ning läksime sõbralikult laiali. Hooaeg on igatahes meeleolukalt avatud.
   Aga üldisemalt on lood sellised, et peale hullu töörügamist on tuleval nädalal vist ootamas mõned vabad päevad ja sedapuhku plaanin küll kõik põhiväärtuste ridadesse tekkinud lüngad taas täita. On oodata tarvikuid, sauna, grilli, lihasuitsutamist, ohtralt muusikat ja üldist patareide laadimist. Hoian kursis!

Teisipäev, 20. märts 2012

Kõrvad kikki!

Ma ei kavatse täna midagi kirjutada. Levitan lihtsalt oma uut lugu. Mõeldes kevadele, tsiklile ja loomulikult kõigile teile. Minge lehele www.myrakas.com ja kohe avalehelt saate alla tirida loo nimega "Teel". Kuulake, levitage ja nõudke raadiotest! Tänan tähelepanu eest!

Alati teie Onu Myrakas

Esmaspäev, 19. märts 2012

Kumm on tühi

Eile oli mul möödunud nädala ainuke vaba päev. No mitte päris vaba. Kolumniga oli kolmeteistkümnes tund käes. Olenemata sellest hirmutavast faktist proovisin ikka veel väheke libistada ja panin koera suureks meelehärmiks tsiklile aku peale. Kui garaaž oli bensiinivingust hall ja koer hääle ära kiljunud, võtsin pooliku pakiveini kätte ja lohistasin end loomepunkrisse. Seal oli esimene tagasilöök - interneedus näitas keskmist sõrme. Jõudsin vaevalt olukorraga leppida kui Sõber kukkus mms-idega Olimar Kallase koomiksi fotosid tulistama. Igatahes hakatuseks oli mu tulemuslikkus vahekorras üks lause ja pool klaasi veini. Lõpuks sain asja sedasi jooksma, et napilt enne külaliste laekumist raali kaane kinni laksata jõudsin. Kallite külalistega nägi tegevuskava ette mu uuele loole backide sisse laulmist ja seejärel mõningast alkoholi kuritarvitamist. Stuudios läks kiiresti. Nii seetõttu, et erinevalt minust oskas mikrofoni ees seisja ka laulda, kui ka sellepärast, et ma olin juba ümmarguses "nõustun kõigega" faasis. Järgnev teleka ees aelemine ja loba ajamine kulgesid ladusalt ja promillipunktid korjati usinasti. Muti vormistas ka oivalise kanaroa, mille retsepti ma homme kindlasti välja uurin. Praegu on onu nimelt kilulinnas kõrgkultuuri evimas ja toksib sissekannet moodsalt nutitelefoni abiga. Igatahes - magasin hommikul magusat pohmaund kui telefon helises ja mul paluti muusika mängima panna. Küsisin vaid hämmeldunult: "Kui palju?" ja sain kõrgendatud toonil kiire briefingu, et vahepeal on otsustatud etenduse proov siiski teha ja miks ma uudistega kursis pole. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga 10 minuti pärast istusin puldis ja vajutasin nuppu. Õnneks olin ma riides. Üks sügavasse loiku sattunud jalg lirtsus ja käsi, mis jääl libastudes löögi enda peale võttis, valutas eeskujulikult. Suus oli tunda animaalset dekadentsi. Ja siin ma nüüd olen. Solarisest sebitud mullivesi plõksub rahustavalt lauanurgal ja järjekordne teatriime võib sündida.

Published with Blogger-droid v2.0.4

Laupäev, 17. märts 2012

Kevad, raisk!

   Täna juhtusin kogemata blogi välimust pisut sisuga kokku sobitama. Selle puhul võiks ju isegi paar rida kirjutada. Mul on hetkel käsil eriti keeruline isiksusehäire. Üks osa minust istub jälle selles kurikuulsas pimedas kuudis ja laksib klaasistunud  pilgul puldiheebleid nipsutada. Teine osa sügeleb loomelööbes nagu aianurgast õunapuu leidnud Salomon Vesipruul. Kolmas osa jalutab juba nädal aega gravitatsiooniga võideldes garaaži ja värava vahet ning arvutab, mitme kukkumisega ta tsikliga tänavale jõuaks. Neljas ja viies osa on justkui lootusetult tülli keeranud Siiami kaksikud ja peavad väitluskonkurssi kuskil redise ja soolapeki vahelisel skaalal. Siis on veel osa, kes enda arvates aastast 1977 elab saunalaval. Vahepeal lööb välja osa, mis nõuab loomade kohest raseerimist, lapsetoa ukse kinnimüürimist ning üle päeva tubade desinfitseerimist. Sama osa muutub aeg-ajalt metslaseks, kes põrutaks kõike tolmuimeja torust kuni lumehangeni. 
   Neid osasid veel. Ja kõik nad alluvad minu põhiosale, õudu külvavale põrguratsanikule. Osale, mis vahib kolmeni öösel kõigi kordussaadete kordussaadete kordusi, kuukab õlut ja tüütab facebook´is süütuid ilmakodanikke, kelles on leidunud piisake kergemeelsust vajutada ta sõbrakutset lugedes "jah" nupule. Kõike seda muidugi ainult suitsukatteks kõige tähtsamale - pidevale ning ennastsalgavale ajurünnakule, kuidas teha nii, et kõik minu osakesed ennast õnnelikuna tunneks. Ühel pimedal hetkel sünnibki geniaalne plaan, välja tuuakse õhupallid ja värvilised kokteilikõrred ning jätkub "koosolek vähe vabamas vormis". Keegi paraku midagi kirja ei pane ja mälupiltide riismed moonduvad hommikuks groteskseteks punastamapanevateks lällutusteks ning tuleb jälle otsast alata.
   Eile öösel oligi taas üks ülalkirjeldatud talgutest. Ärkasin, kõhul ploomimahlast moodustunud medal. Minu paremal käel siputas läbi une armutult jalgu püksikutes ning keeltpidi põranda külge kleepunud arulage buldog. Vasakul teeskles õuekoer mahakukkunud tekki ja üritas üksiti vale trajektoori valinud kassist komplektiga harmoneeruvat patja vormistada. Telekas uudistasid aga Robin Hood´i moodi tüübid elektronkella. Külmikust hõikasid orgaanilised õlled: "Drink me, you dirty wanker!". Vangutasin pead ja sillerdasin voodisse. 
   Kõige toredam kogu selle hullumaja näiteringi juures on see, et kõik mu osakesed on täna ootamatult eluga rahul. Ei oska kedagi muud süüdistada kui et - kevad, raisk!

Reede, 16. märts 2012

Las retromees norskab

Need tänapäeva sulnid daamid ikka ei hellita. Sain hiljuti Naistelehe toimetajalt sissejuhatavaks küsimuseks päringu, kas ma ka norskan. Olin pigem valmis, et läheme ehk koos loomaaeda, limpsime pargipingil jäätist ja uurime, mis kummagi lemmikvärv on alustuseks, aga sedasi – siuhti – kohe asja kallale! Kuna minu nasaalne lörin õndsas puhkeasendis on mõõdetav mitte ainult detsibellides vaid ka Richteri skaala järgi, vastasin ausalt jaatavalt. Juba paari päeva pärast potsatas mu postkasti teade, et nüüd marss postkonorisse ja võtad sealt ultramoodsa norskamisvastase seadme ja kontrollid välja, mis värk on. Mul lõi erutusest rinnus pumba kohe põrisema nagu pioneeritrummi. Esiteks mind on alati paelunud kõikvõimalikud testid ja teiseks oleks päris meeldiv vaheldus naiselt öösiti küünarnukiga mitte ribidesse saada.
Karpi avades tabas mind mõningane hämmeldusepuhang. Sealt vaatas vastu midagi poksijate hambakaitsme sarnast. Kuna ma spordist ei tea ööd ega mütsi, olin juba valmis lehele traati tõmbama, et nad on midagi vist segi ajanud. Lähemal uurimisel selgus hirmutav fakt, et see siiski nii ei olnud. Kui olin uljalt kasutusjuhendi lahti löönud, lükkus mu entusiasm aparaati katsetada mitme päeva jagu edasi. Piidlesin karbikest vaid eemalt ja kõndisin kauge kaarega mööda.
Eile aga vaatasin peeglisse ja hurjutasin, et ega ma mingi mömm pole. Vat nüüd võtan ennast kokku ja teen asja ära. Alustuseks oli vaja vesi keema ajada ja klamber sinna mingi toika otsas sisse pista. Seejärel tuli ta endale suhu pista, alalõug ette ajada ja hambad aparaati suruda. Sedasi pidi imerelv võtma täpselt sinu suu järgi kuju ja ettepoole venitatud lõug pidi hingamisteed kenasti avama ja sedasi häiriva lörina välistama. Seisin siis juhtnööre järgides keset elamist nagu Ita Ever Nukitsamehe filmis. Pere sai habemetäie naerda. Juba ettevalmistus tegi lõualuu valusaks. Aimasin halba.
Voodisse heites viskasin siis võikad proteesid endale näkku ja jäin ootama. Sa pühade vahe, kus kiskus lõua krambitama. Jõllitasin mitu tundi juhmil pilgul lage ja leidsin end mõttelt, et loomulikult sa ei norska kui sa ei maga. Korrutades mantrana pakil olnud hoiatust, et asi tahab harjumist, olin lõpuks siiski uinunud. Ärkasin keset ööd meeletu valu peale alalõuas. Rebisin pea padja küljest lahti ja lennutasin klambrid teise toa otsa. Edasi nägin unes painajat, et mu ettepoole venitatud lõug ei läinudki enam normaalsesse asendisse tagasi.
Ei teagi, kas ma siis norskasin või mitte, igatahes naiselt ma tol ööl küünarnukiga ribidesse ei saanud. Arvestades fakti, et see piinariist pole mitte odav ja teda tuleb nagu hambaharja umbes kuu aja tagant vahetada ning jäädagi aegade lõpuni igaöiselt kandma, otsustan siiski esialgu norskamise kasuks. Aga proovige ise järgi!

Mõtlesin ümber. Nõuan kevadet! (Naistelehe veebruari kolumn)

Praegu, kui ma seda lugu kirjutan, on kõik Eestimaa nurgad kindlasti täis tüüpe, kes keel suunurgast väljas kuuri all suuski määrivad ja ööpimeduses päevaväsimust trotsides suusamütse tärgeldavad. Liibuvad inimväärikust alandavad kostüümid on kapist välja otsitud ning maratonimaffiale lõivud makstud. Õhus on elektrilaengutena sähvivat ärevust. Neile ei pruugi alljärgnev väga liugumööda olla.
No ja siis on ka üks vähe teistlaadi seltskond. Nemad jooksevad praegu rätsepatöökodasid ja juuksurisalonge kummuli, peavad viimase hetke dieete ja otsivad atraktiivseid partnereid nagu mõnes võikas seltskonnamängus, et siis organiseeritult päälikul kätt pigistada ja vaia otsa löödud kiluvõileibu sisse ahmima tormata. Nendel on minu halast lihtsalt kama kaks, aastaringselt.
Ühesõnaga - enamus on kuskil mujal ja kihelevad nagu sipelgapesa, kuhu karjapoisid rästiku visanud. Ja kuna minul siin midagi huvitavat ei toimu, tahaksingi seekord rääkida ilmast. Nii nagu kombeks on kui seltskonnas piinlik vaikus tekib.
Te mõelge, alles oli kaunis detsember täies hoos, lai lumi maas, jõuluvanad kablutasid ringi, lapsed ehitasid lumememmesid, metsaloomadele viidi leiba ja muu selline värk. Siis kolksatas jaanuar ette ja vaimustus hakkas tasapisi vaibuma. Kuigi kange eestlasena ei andnud ma veel alla. Tõmbasin hommikuti kenasti käpikud kätte, pobisesin, et oh mis karge ilmake ning suundusin reipalt autot ja väravat lume alt välja kaevama. Aga siis läks kerge nöök üle sula mõnitamiseks ja kraadiklaasile ilmusid numbrid, mis muidu enamasti ostukeskustes hullude päevade ajal neoontoonides rippumas. Auto ei käivitunud, toa maksimumtemperatuur oli pluss üksteist ja vannitoas külmusid torud kinni. Viimase hoobina tõmbasid ka sauna torud jäämütsid pähe ja oligi tuju läinud. Lohutusnapsu polnud samuti kellegagi võtta kuna Naabrimees käis ringi, sõõrmeist küüslauguküüned sisse topitud ja oigas, et kui nüüd just võõrutusnähud pole, siis ta vist sureb varsti ära. Ühel kaunil hommikul silmasin üksikut lumehelbekest läbi akna kenasti maa suunas heljumas. Tormasin õue sellise hooga, et nägin ise veel toast kuidas maja seina najalt lumelabida haarasin ning helbekese raevuka hoobiga lennult mõrvasin.
Mul on meeles küll, kuidas kirjutasin teile alles mõned kuud tagasi, et isver-susver kui kenasti meil kõik need aastaajad vahelduvad. Vot praegu mõtlesin ümber. Vähemalt järgmise korrani. Ega mina pole süüdi, et kohev lumi on kõvaks ja tahmaseks muutunud, jõuluvanad asendunud rahvaloendajatega, lumememmedel ninad peast kukkunud ja metsloomad maha lastud.
Tagatipuks algavad mul nagu kellavärk igal aastal 3. veebruari südaöö paiku regulaarsed unenäod mootorrattaga sõitmisest. Naine on muidugi mõnevõrra pahur ja kolgib mu pahatihti üles. Ta ei saavat magada kui ma tundide viisi tatt suunurgast väljas „rrrnnnn, rrrnnnn“ teen. Jõudu kevadeni vastu pidada annab vaid see, et lähen hingeldan aeg-ajalt garaaži tabaluku peale, kuni see lõpuks lahti sulab ja veedan kosutava veerandtunnikese ratta seljas jalgu kõlgutades.
Nii, lähen nüüd plakatit joonistama. Kavatsen Toompeale piketeerima minna, et kevad kuu aega ettepoole tõstetaks.

Seekord annan hoopis ühe mõnusa laenatud raviretsepti. Mina olen tänu Karl Martin Sinijärve imejoogile terve kui purikas. Võtke 200 grammi odavat viskit, pigistage sinna poole sidruni mahl ja lisage supilusikatäis mett. Segage ja tarbige. Vajadusel võib protseduuri korrata. Haigus taandub ja ega tujugi halvemaks muutu.  

Pühapäev, 26. veebruar 2012

Kuidas Priksid romantikat tegemas käisid

   Maru suur auk jälle kirjutamisse sisse jäänud. Viskan ta õige täis. Õnneks pakkus elu ise head materjali. Kogu pull sai alguse eelmise aasta detsembrist kui ostsin cherry.ee keskkonnast ühe jahilossi supersoodsa romantikapaketi vautšeri lukssviidi ja kolmekäigulise hõrgu õhtusöögiga. Meil selline kena traditsioon nõndaviisi pulma-aastapäevi tähistada.
   No läks sedasi, et alles kaunil vabariigi aastapäeval tekkis võimalus see ära kasutada. Esimese häirekellukese sain päev enne minekut kui saatsin jahilossi juhatajale kirja, et ikka tuleme ja kuna neil check-in ja söögiaeg jms on. See kiri oli proua juba nii segadusse ajanud, et sain vastuseks ainult kirja sisuga "tere tulemast meie jahilossi!".
   Jõudsime siis kenasti kohale. Maja väljast täitsa nunnu aga kahtlaselt pime ja vaikne. Järsku lendas üks pisike küljeuks lahti ja üks lehmatalitaja välimusega memm kriiskas üle õue: "Tere tulemast meie jahilossi!". No selge. Perenaine isiklikult. Proua vehkis kätega kutsuvalt ja rääkis dramaatilise loo sellest, kuidas peauks on kinni paisunud ja kahjuks tuleb meid tagauksest sisse paluda. Läbisime laosarnase ruumi, mis oli täis kasutatud riideid. Nimelt teenis perenaine lisa humanitaarabi kraamiga hangeldades. 
   Selgus, et olime maja ainsad külalised tollel õhtul. Oh ülla-ülla, eksole. Meid juhatati tuppa ja paluti nõudval toonil jalanõud kohe ära võtta, et "voodisse musta ei kannaks". Leppisime kokku õhtusöögi kellaaja ja jäime vedelema. Tuba oli iseenesest hubane. Väljakutseks oli aga vana hea peldikuskäik. Seal oli nii kitsas, et pidin soorituse tegema poolest kerest üle kraanikausi rippudes. Ja öökappidel olid pakid pabertaskurätikutega. No, et kui nutt peaks peale tulema või nii.
   Kuna majas ühtegi televiisorit polnud, hakkas toas lõpuks igav ja suundusime väikesele dringile. Juhataja, kes tundus olevat majas üksi, täitis kõiki ameteid ja tõi meile joogid. Üksiti haaras mu käest tikud ja lõi teeküünaldele tule otsa, et meil oleks "hubasem rääkida". Väga pikalt meil iluleda ei lastud. Majaproua andis teada, et "nüüd võtate oma joogid kaasa ja tulete jahisaali, ma panin teile sinna vähe rosoljet valmis". Kehitasime õlgu ja kuulasime sõna.
   Jahisaal oli võimas. Et selle nime õigustada, oli liimiga tapeedi külge pikaks tõmmatud midagi nirgi sarnast. Koos vastasseinast turritava kana noka suuruse kitsesarve otsaga moodustasid nad omamoodi kõhedusttekitava koosluse. Kuskil kapi all üürgas läbi sahina Vikerraadio. Jagasime kausikese rosoljet sõbralikult ära ja jäime ootama. Järsku pistis ukse vahelt sisse laia naeratuse saatel üks pisike väljaveninud rindade ja kolme hambaga vanamutt. Ilmselgelt polnud ta meie kohalviibimisega arvestanud, sest ta tegi õhus 180-kraadise pöörde koos kohmaka "tere"-ga ja kadus kiirelt tuldud teed. Hiljem saime teada, et see oli ühes isikus teenijatüdruk, köögiteenindaja ning koristaja. Vähemalt selliseid ametinimetusi kasutas perenaine.
   Praadi jõllitasime mõlemad mõnda aega jahmunult. Seal oli kild sealiha, millega võinuks muretult naelu seina koputada, hunnik hapukapsast ja midagi mikrouunis õhku lastud köögiviljade sarnast. Aeg-ajalt pistis kelmikas lehmatalitaja oma lõhkenud kapillaaridest punased põsed  ukse vahelt sisse ja uuris, kuidas maitseb. Ei julgenud toitu laita. Kui kord jõudis magustoidu kätte, tõi daam meie ette pooliku assortiikarbi ja ütles: "Võtke vabariigi aastapäeva puhul. See on Belgia sokulaad. Ma jätan karbi siia, siis võite veel võtta!". Napsu eest soovisin maksta kaardiga. Seepeale kutsuti mind "kontorisse". Jälle tuli suruda enda läbi kasutatud riiete lao ja vabaneda uskumatuna tunduvast summast - 25st eurost. Kui trepist üles toa poole liikusime, kõlas veel alt kilehäälne "ilusaid unenägusid" ning majaproua pilgutas kelmikalt silma. Keerasin toa ukse seestpoolt lukku.
   Hommikusöök oli nii sürreaalne, et julgesin manustada ainult ühe keedumuna. Kõik asjad laual olid soomekeelsete kirjadega ja ületanud realiseerimistähtaja. Humanitaarabi, mis muud. Ega sedagi palju polnud: mingid krõbinad ja jogurt, paar tükki kahtlast kala ühe purgi põhjas ning võinoaga tükiks surutud kaks kuivanud juustuviilakat, millele oli kaunistuseks juurde pandud paar rohelise sibula lehte ning kooritud pruunikstõmbunud õunaviil. Proua ise ütles, et ta ei hakanud putru tegema, see olevat nii tavaline. Pidin kohvi nina kaudu tassi tagasi purtsatama kui pai perenaine tuli kausikesega, kus oli kaks kaerahelbe küpsist ja kommi (loomulikult Soome oma) ja ütles: "Panen teile natuke komplimente kah!". 
Jooksin üles pakkima. Viisaka inimesena kirjutasin külalisteraamatusse, et oli lõbus ja omapärane ning perenaise lootusrikka hüüde saatel, et ehk viime siit kaasa ikka positiivse sõnumi, jooksime hüsteeriliselt naerdes auto suunas. Maanteele keerates käivitasin raadio. Kõlas alljärgnev kergemuusikapala. 

Reede, 10. veebruar 2012

Kaasaegsetest koopainimestest (Naistelehe Nipiraamatu jaanuari kolumn vist)


 Viimase kuu jooksul pole mul mahti olnud isegi leivale võid määrida, olen pidanud viimases hädas jooksu pealt sula liha haukama. Õlutki pole saanud juua. Eriti. Kogu jama on selles, et just siis kui olime Naabrimehe onnil uste ümbertõstmisega ühele poole saanud ja kuvaldad nurka visanud, et kevadeni õndsat joodikuelu naudelda, käis minul peas plõks. Oleks see veresoon olnud, oleks kõik mõneti rahulikumalt läinud. Aga ei. Tundsin järsku, et hädasti on vaja õue peale niiöelda loomepunker valmis meisterdada.
Raha nagu eriti ei olnud. Kunagi pole mingitel kahtlastel asjaoludel. Seega otsustasime ära kasutada kõikvõimalikud ehitusjäägid, mis kuuri alt leidsime. Ja kuna enamik töid on meile väga ebamugavad ning hingamist takistavad, võtsime appi ühe sajakolmekümnekuueteistkümneaastase kroonilise möla- ja kõhutuultepidamatusega taadi. Tragi härrasmees tõi jalgrattal entusiastlikult pendeldades kodust kaasa kogu oma maise vara alates ämbritäiest kruvidest ja lõpetades suure jalgadel ketassaega. Ise säras kui granaadi leidnud püromaan ja kiitis, et maru hea on vahest vanamuti juurest minema saada. Esimese asjana lasi ühe kruvi poolest saati seina ja jäi seda uhkusega kauniks veerandtunniks imetlema. Siis riputas sinna uinuva kilpkonna väledusega oma jope. Mastaapne kinnisvaraarendus võis alata.
Päevad läbi kostis putkast kopsimist, saagimist, summutatud sajatusi ja muud säärast. Eks me käisime taati ikka iga päev üle kah vaatamas. Mõnikord polnud vahepealse ajaga justkui midagi muutunud, aga vanahärra marssis lood õlal edasi-tagasi ning teatas reipal häälel, et pole probleemi. Ega vist olnudki. Jättes kõrvale tõsiasjad, et põrandat värvides ei saanud ta vist kohati aru, kustmaalt õige sujuvalt viimane seinaks üle läks ja et viimased kolm päeva on meistrimees vilkalt ent viljatult tegelenud ukse ette panemisega. Ütles just, et homsega peaks „värgi tööle saama“. Igatahes olen kõige kiuste oma kunstitemplisse sisse kolinud kõigi oma pillide ja arvutitega. Ja raamatutega. Ja televiisoriga. Eile käisid sõbrad kohta üle vaatamas ja tõdesid, et ainult diivan on puudus. Lubasid organiseerida. Tundub olevat igati koššer ja feng shui ja tšakra-hujakra koht, aga ega enne öelda tea kui seal tööd pole proovinud teha. Mina pole veel jõudnud. Seal on ilma selletagi päris tüüne olla.
Sedasi hellasti raamaturiiulite vahel tugitoolis jalgu kõlgutades ja valju muusikat nautides leidsingi ennast just mõttelt, et mehed on kaasaegsed koopainimesed. Me vajame neid, me ülistame neid. Me oleme koopausku. Te ei kujuta ette kui palju mul neid siin krundi peal on. Alustades lugemissaal-ideedeinkubaator-tualetist. Pooled Eestimaa metsadest on minu ja Naabrimehe nõudmisel prussideks ja laudadeks hekseldatud. Sest kindlasti peab mõlemal olema oma hubane päikesevarjuga terrass, mõnus nurgakene kasvuhoonesse laotud puuriitade vahel, hingepaitav istumine garaažis, kõigi viledega väliköök ja enesestmõistetavalt tervisekants sauna näol. Mõttes mõlgub ka rohelusse mattuv lehtla tagaõuel kui lapsele selgeks suudame teha, et tal ronimispuid vaja ei lähe. Hea, et enne mind ikka tuld tegema õpiti. Muidu peaksin teie jaoks maitsva roa asemel oda ja piisonit pildistama.

Hõõrud ripsprae tüki sinepi ja soolaga sisse, juurde paned kartulit, küslat, sibulat, paprikat ja paar chillikauna. Paar loorberilehte ja mõned vürtsiterad võib kah juurde visata. Ja kartulitele kerge suitsumaitse andmiseks on hääd suitsuvorstiviilakad. Potipõhja valad pool õllekannu vedelikku, milleks on vees lahustet puljongikuubik, surts balsamveiniäädikat ja näputäis suhkrut. Ja siis nii 180 kraadi juures ahju. Kohe mitmeks tunniks. Vahepeal piilud, et ega vedelik pole ära kadunud ja paned vajadusel õllekannust selle teise poole juurde. Sulab suus!

Vaese mehe Pratchett


Kuidas me ühel kenal õhtul Sõbraga MSN-is napsutasime...

Sõber ütleb:
...prätsett teeks sest terve raamatu
myrakas ütleb:
just. ja Tema oleks kah seal sees
Sõber ütleb:
Ta oleks pisike, roosa, kuri ja kogu aeg pohmellis
myrakas ütleb:
ja fooliumisse mähitud. teda nähakse tihti koos Sellega ja neil mõlemal oleks väga ropp suuvärk
Sõber ütleb:
nad on esimesed ühemunakaksikud, kes võitsid olümpiamedali meeste paarisvettehüppes
Sõber ütleb:
"Imemehed," ütleb Lembitu Kuuse
myrakas ütleb:
ja kaob koos põrguratsanikega öhe
Sõber ütleb:
kummaski käes kapteni viin
Sõber ütleb:
lollakas naeratus näol
myrakas ütleb:
tolm hajub. jääb surmvaikseks. kuskil röhitsetakse kuuepromilliseid mulle. varsti koidab...
Sõber ütleb:
üksik lepatriinu tõuseb märgade tiibade kiuste õhku ja lendab päikesesse
Sõber ütleb:
ta oli heroiinisõltlane ja kihlveo võitja
myrakas ütleb:
saadud raha eest üritas ta teha kanajalgadel litsimaja. armsa emaga oli tööleping juba sõlmitud. aga galaktilise tormi raames kanditi kujunev ärikeskus lähedalasuvale väikeplaneedile Grlubrstvih 1437, kus aga paraku elasid ainult pungumist harrastavad rohelised ööbikud. neid see komplekt ei kottinud...
Sõber ütleb:
litsidest tegid nad rinnamärke, millega end paraadide ajal ehtisid
Sõber ütleb:
rohelised ööbikud oli hirmus rahvas
Sõber ütleb:
hommikust õhtuni kuulasid nad kantrit
Sõber ütleb:
sellel planeedil ei olnud lennuvälja
myrakas ütleb:
aga nüüd tagasi lembitu kuuse juurde. ta oli just väljutanud viina väikese maomahlaga. mitte rektaalselt. nüüd lasi ta vesiste silmadega salapeeru. põrguratsanikud korisesid kärssavate põskede vines oma chopperite silindrite najal. lõhnas halvastipõlenud bensiinijärele...
Sõber ütleb:
Kuuse lonksas seda tubli sõõmu, toetas end siis seljaga kiviaia vastu ja hakkas vidukilsilmi lugema 1984. aasta Sarajevo taliolümpiamängude meeste 50 km klassikasõidu tulemusi tagantpoolt ettepoole
Sõber ütleb:
56. koha juures poosid põrguratsanikud end oma keeltega ülesse
Sõber ütleb:
Kuuse rõõmusatas leitud bensiini üle
myrakas ütleb:
(kuule, aga see on ju päris naljakas lugu)
Sõber ütleb:
salvesta
myrakas ütleb:
tehtud
Sõber ütleb:
saadame kuuselempsile sünnarikaardi
Sõber ütleb:
ja pudeli peeti
myrakas ütleb:
kõlab nagu elementaarne
myrakas ütleb:
mööda öist tänavat lonkisid Tema ja See. sitaks igav oli ja pohmell hakkas juba peale tulema. See koukis värisevate haarmetega taskust nokia telefoni, mis oli leiutatud enne elektri purki püüdmist ja hakkas K tähe alt lempsi numbrit otsima. "sellel sitapeal on alati mingit kraami", kõõksus kõrval Tema
Sõber ütleb:
Mida k tähe all ei olnud, oli Lempsi number
Sõber ütleb:
mõlemad puhkesid lohutamatult naerma
myrakas ütleb:
samal ajal kuulutati teises linna otsas tagaotsitavaks võidunud ruudulise pintsakuga kirvenäoga mees, kellel ei pidavat ühte kromosoomi olema. põrguratsanikud olid leitud...
Sõber ütleb:
Tema ja See aga kõõksusid. "kuuu...," ei saanud See rääkida, "kuuu..... kuugeldame ta nime..."
Sõber ütleb:
"Rämeeeeeeee," röökis Tema
Sõber ütleb:
LEMBITU KUUSE
Aadress: XXXXX
Isikukood: XXXXX
Sõber ütleb:
ütles telefon
Sõber ütleb:
nüüd tundsid mõlemad, et tahaks päälekat
Sõber ütleb:
Tema sai toru, See antenni
myrakas ütleb:
...lepatriinu hakkas väsima. ta vajas uut doosi. päike oli osutunud ootamatult kaugeks sihtpunktiks. oli vaja maanduda ja pisut tankida. ta maandus planeedil Grlubrstvih 1437. taamal paistis kanajalgadel kenasti tahutud palkidega maja. keegi laksutas hüsteeriliselt toomingates. asjad alles hakkasid juhtuma
Sõber ütleb:
taamal pinises mingi täpike
Sõber ütleb:
tõmban litsi läbi, mõtles triinu ja tõusis lendu
Sõber ütleb:
ärgates leidis ta eest krampides ja oigava Beergrassi
Sõber ütleb:
Meie Meest ei sündinud kunagi
Sõber ütleb:
nukker aivar riisalu poos end keelega ülesse
myrakas ütleb:
See imes õhinal antenni, vilgas kaheharuline keel vedas end spiraaljalt ümber perfektse kujuga plastikvarre. mõnikümmend meetrit eemal purunes naiste pesupoe vitriinaken. lemps oli kesklinna jõudnud.
Sõber ütleb:
"Ammu pole vana head Beergrassi kuulanud," mõtles Lemps. "See on ju ometi plaadipood," mässis mees end üha sügavamale kaheksajala rinnahoidjasse
myrakas ütleb:
hakkas kostuma sireene. õnneks laekusid õigel ajal Tema ja See. nad olid küll ilmselgelt segi nagu zil-i uksed aga suutsid viimasel hetkel Lempsile selga tõmmata sõrmeküüntest tehtud kampsuni. nüüd tuli lihtsalt kikivarvul jee tõmmata ja seda kogenud kavalerid ka tegid. kesklinnas levis kurjakuulutav bensiinihais...
Sõber ütleb:
"Ega siin läheduses mõnda staadionit ole," kähises Kuuselemps, kes suutis veel ainult sissepoole hingata