Laupäev, 17. märts 2012

Kevad, raisk!

   Täna juhtusin kogemata blogi välimust pisut sisuga kokku sobitama. Selle puhul võiks ju isegi paar rida kirjutada. Mul on hetkel käsil eriti keeruline isiksusehäire. Üks osa minust istub jälle selles kurikuulsas pimedas kuudis ja laksib klaasistunud  pilgul puldiheebleid nipsutada. Teine osa sügeleb loomelööbes nagu aianurgast õunapuu leidnud Salomon Vesipruul. Kolmas osa jalutab juba nädal aega gravitatsiooniga võideldes garaaži ja värava vahet ning arvutab, mitme kukkumisega ta tsikliga tänavale jõuaks. Neljas ja viies osa on justkui lootusetult tülli keeranud Siiami kaksikud ja peavad väitluskonkurssi kuskil redise ja soolapeki vahelisel skaalal. Siis on veel osa, kes enda arvates aastast 1977 elab saunalaval. Vahepeal lööb välja osa, mis nõuab loomade kohest raseerimist, lapsetoa ukse kinnimüürimist ning üle päeva tubade desinfitseerimist. Sama osa muutub aeg-ajalt metslaseks, kes põrutaks kõike tolmuimeja torust kuni lumehangeni. 
   Neid osasid veel. Ja kõik nad alluvad minu põhiosale, õudu külvavale põrguratsanikule. Osale, mis vahib kolmeni öösel kõigi kordussaadete kordussaadete kordusi, kuukab õlut ja tüütab facebook´is süütuid ilmakodanikke, kelles on leidunud piisake kergemeelsust vajutada ta sõbrakutset lugedes "jah" nupule. Kõike seda muidugi ainult suitsukatteks kõige tähtsamale - pidevale ning ennastsalgavale ajurünnakule, kuidas teha nii, et kõik minu osakesed ennast õnnelikuna tunneks. Ühel pimedal hetkel sünnibki geniaalne plaan, välja tuuakse õhupallid ja värvilised kokteilikõrred ning jätkub "koosolek vähe vabamas vormis". Keegi paraku midagi kirja ei pane ja mälupiltide riismed moonduvad hommikuks groteskseteks punastamapanevateks lällutusteks ning tuleb jälle otsast alata.
   Eile öösel oligi taas üks ülalkirjeldatud talgutest. Ärkasin, kõhul ploomimahlast moodustunud medal. Minu paremal käel siputas läbi une armutult jalgu püksikutes ning keeltpidi põranda külge kleepunud arulage buldog. Vasakul teeskles õuekoer mahakukkunud tekki ja üritas üksiti vale trajektoori valinud kassist komplektiga harmoneeruvat patja vormistada. Telekas uudistasid aga Robin Hood´i moodi tüübid elektronkella. Külmikust hõikasid orgaanilised õlled: "Drink me, you dirty wanker!". Vangutasin pead ja sillerdasin voodisse. 
   Kõige toredam kogu selle hullumaja näiteringi juures on see, et kõik mu osakesed on täna ootamatult eluga rahul. Ei oska kedagi muud süüdistada kui et - kevad, raisk!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar