Esmaspäev, 21. mai 2012

Kuidas ma Ukrainas ei käinud

   Järgnev lugu on täielik väljamõeldis ja sellel puuduvad igasugused seosed reaalse elu ja isikutega. Ühesõnaga - kui keegi küsib, siis seda lugu pole olnud.
   Eelmisel kolmapäeval naasesin väsinuna ja räsituna sõjast putukate vastu (sellest saab lugeda järgmises Nipiraamatu kolumnis).  Naabrimees jooksis juba erinevate portfellide ja seljakottidega mööda õue naba punnis amokki. Kutsusin ta pehme viipega hetkeks hinge tõmbama. Härra avas vilunud liigutusega õlle. Järgisin tema eeskuju kuid sain ootamatult veidra reaktsiooni osaliseks. Naabrimees vahtis mind suu ammuli ja silmad peast välja kukkumiseni punni surutud. Peale olukorra kaardistamist selgus, et olin lubanud ilmaränduri öösel lennukile viia. Panin pudeli raske ohkega tagasi lauale ja hetke pärast oli see rahuloleva mõmina saatel Naabrimehe makku loksunud.
   Öösel ühest astus kõik see mees kenasti tubadest õue ja rõudtrip võis alata. Reisumees polnud aega raisanud ja  mahe joogibriis käis nokast londina välja. Reisikoti probleem oli lahenenud jooksvalt. Arvutikotti mahtusid mõned t-särgid ja aluspesu. Milleks rapsida? Nüüd oli teine käsi vaba, et haarata iga sõrme vahele mõned tarvikud autosõidu ladusaks kulgemiseks.
   Jõudsin tagasi koju ilusas hommikuvalguses ja räntsatasin voodisse. Juba tunnikese pärast andis mobiil märku sõnumi laekumisest. Sain teate, et esimene õlleputka on leitud. Järgnevad 3 päeva koosnesidki tihedast sõnumireportaažist, nii et olin põhimõtteliselt nagu ise Ukrainas rahvusvahelisi sõprussuhteid loomas. Sain mitmekülgset kasulikku teavet alates sellest, et on väga meeldiv alustada hommikut klaasikese konjakiga ja et mädarõikaviin ei maitse üldse pahasti. Oli ka tundlikumat laadi informatsiooni aga seda ma siia kirja ei pane, sest kuna tegu on fiktsiooniga, siis tunduks see juba ülepakkumisena.
   Igatahes eile toodi siis delegatsioon tagasi ja ümisedes reipalt laulu "Kätes rool - nii maanteel ma lendan", kulgesin päälinna lennujaama. Nägin juba eemalt keset parklat veidrat perfoomansit tuuleveski teemadel. Mõnusalt ümmarguses olemises rändurmees oli oma suveriiete otsa kakkunud rahvarõivad, mille oli reisilt saanud ja arvutikotti nad ju ei mahtunud. Esimese asjana käratas Naabrimees, et kõht on tühi ja oleks vaja paar purki Gin-i kiirelt süüa. Olenemata tõsiasjast, et mees oli kahel Ukraina-ööl sootuks magada unustanud, hakkasime Viljandi poole tagasi veerema väga tiheda peatustegraafikuga. Seda siis kas Gin-ide juurde hankimiseks või põie tühjendamiseks. Kui olime Kesk-Eesti kõõmadele valjuhäälse pudrukuulikese ette näidanud ja uuesti autosse istusime, tõstis viimane näpu püsti ja ütles, et midagi peab veel kindlasti jooma. Küsimus on ainult selles, et mida. Järsku meenus talle, et kodus on veel pudel punaveini ja see tuleb kindlasti ära mekkida. Olles oma mõtte läbi raskuste artikuleerinud, hakkas hetke pärast kostma miljonidetsibellist norskamist.
   Koju jõudes pidas Naabrimees sõna ja kuukaski unega võideldes peedi hinge alla. Imesin ka ise solidaarsusest mingit veinilaadset lurri. Liiga hea too polnud, küll aga soodne. Lõpuks hakkas Naabrimees üha tihemini ja sügavamalt ohkama ning nentis, et ürgpohmell hakkab peale tulema ja oleks paslik pikutama minna. Keset õue keeras ta veel korraks ümber ja laulis kauni fraasi: "Kui kuuuuunagi veel näääääeme, siis teisiti on kõõõõõik!!! Ah, mine m###i!" ja tatsas ukse paukudes oma koopasse. Igatahes mina panen oma reisisihtkohtade kaardile Ukraina juurde "check"  ja sõidan võimalusel näiteks Kablisse või midagi.

Neljapäev, 17. mai 2012

Finantsgeeniuse piinad ehk Nipiraamatu maikuu kolumn


   Suutsin ümmarguse finantsguruna sooritada järjekordse isikliku rekordi. Haarasin oma korduvkasutatava öko poeridikülli ja tippisin kenasti kohalikku kaubandusvõrku rasvavaba jogurtit ning näkileivakesi ostma. Tõotas tulla tõeliselt fun ja sajaga mega õhtupoolik vannis Enya itaaliakeelset kogumikku kuulates ning roosiõisi nuusutades. Karvane hipikurat aga sosistas õnneks enne poeuksest sisenemist, et ei teeks paha eelnevalt nutumüüri äärest läbi põigata ja likviidsust kontrollida. Ja mida ma näen! Kolm vahvat nulli rivis nagu vildika järele kisendavad pühademunad laste värvimisraamatus! Ja seda kõike fakti juures, et nädal tagasi oli olnud palgapäev. Kuulasin mõnda aega iseenda hammaste kriginat ja pulseerivat häpireivi rütmi meelekohtades. Minu staatilise häpeningi katkestas baretiga liba-schumacher. Ignoreerides oma artriidis puusa, tosinapealist konnasilma kogukonda varvaste vahel ning kolmekohalist sünniaastat passis, suutis tubli pensionär mulle pooletonnise ostukäruga otsa sõita kiirusel, mis katkestas hetkeks mu kontakti emakese Maaga. Agoonias tuigerdades ning seinalt abi otsides kuulsin vanainimest üle õla käratamas midagi sellest, kuidas tänapäeva noored on hea eluga lolliks läinud ja oma miljonite laristamise asemel võiksin ma hoopis proovida hobusega maad künda või veskis jahu jahvatada. „Ja üleüldse – mina sõin sõja ajal heina!“ lisas ta lõpetuseks, sülitas vastikustundega ja istus autosse.
   Kui olin plankude najal oma sinise jala ja portsu kasutute munadega koju komberdanud ning jõuetult diivanile vajunud, mõtlesin, et kurat, seekord sain küll ilmaasjata. Huvitav, kas kõigil eakatel on minu põlvkonnast selline pilt? Ma üldse ei kahtlegi, et neil samuti omal ajal kepp ja vile käisid ning vahest oli kali turuväljakul hapuks läinud või tuli maiparaadiks õhupalle puhuda kuni pilt taskusse läks. Sõjakoledustest ma ei räägi. Sõda on igal ajal kõige koledam asi, mis olla saab. Kus ikkagi see rahas kümblev noorsugu siis on? Eino muidugi, mõni mõtleb feissbuki välja, mõni parseldab vanaema metsad maha, mõni harib Laanetaguse metsas kanepipõldu. Aga enamus on ju minusugused. Lihtsad inimesed oma pisikeste soovide ja unistustega. Et laps saaks hariduse, et toit oleks laual, et pääseks suvel paariks päevaks mere äärde ja jõuaks vahest mõne hea raamatu või plaadi osta. Mina annan iga kuu alguses 2/3 palgast tagasi pangale ja kui mingit suurt jama ei juhtu, on mul aastaks 2038 oma kodu. Ülejäänu ongi soovid ja unistused. Viimaste hulka ei kuulu isegi pensionipõlveni väljavenitamine.
   Mõnikord tahaks muidugi endal häälepaelad välja karjuda ja kõigi ilmakaarte suunas keskmist näppu lehvitada. See juhtub tavaliselt korra kuus peale arvete tasumist. Aga siis ma lasen selle orjavalu endast välja omaette, mitte keset rahvamassi. Kui pulss taandub, olen jälle õnnelik edasi. Päriselt. Paukuvate gerontide ja Euroopa Liidu kiuste.

Munapaanika auks panin seekord ühe laari valgupomme marinaadi. Ajasin kurjavaimud kenasti kõvaks ja koorisin ära. Pärast viskasin hakitud chilli ja küslaga purki. Peale keetsin klassikalise marinaadi ehk siis vesi loorberi, vürtsi, soola ja suhkruga keema, lõpetuseks tulelt maha ja sorts äädikat sisse. Lasin ära jahtuda ja siis valad peale. Paar nädalat tuleb kannatust varuda ja siis võib menetleda.

Kolmapäev, 9. mai 2012

Interneedusest ja muust sellisest ehk Nipiraamatu aprillikuu kolumn


Meenub paari kuu tagune olukord, kus käreda külma ajal vool ära läks. Õhksoojuspump lõi kulpi ja vajus unele. Esimene tund oli lihtne, siis oli läpaka akus veel särtsu ja vähemalt laps leidis endale tegevust. Peagi selgus, et toores liha õhtusöögiks ei sobi, siis läks pimedaks ja peagi hakkas ka külm. Ja päästev pisiasi, et meil on kööginurgas ka puupliit, meenus alles siis kui näost sinistena tekkide sisse mässituna küünlavalgel kapist leitud küpsiseid järasime.
Hiljuti oli meil peres ka selline afäär, et nii minul kui mu abikaasal oli pealinnas tegemist ja laps jäeti pedagoogina töötava vanaema hoolde. Iseenesest täiesti turvaline ja mugav logistiline suurvorm. Paanika saabus aga poolest päevast, kui selgus, et elu õiekesel saab peagi mobiili aku tühjaks ja laadijat ta loomulikult kaasa ei pakkinud. Esivanemad kakkusid peast karvu ja närisid küüsi nagu viimnepäev oleks uksele koputamas. Mõni aeg enne seda oleks lapsel peaaegu kodutööd tegemata jäänud, kuna e-kooli ei õnnestunud sisse logida.
Ise istun praegu oma loomepunkris, kuhu olen nutitelefoniga läpaka tarbeks tekitanud wifi-võrgu ja sõber saadab mu häirimiseks MMS-e Olimar Kallase koomiksist tehtud fotodega. Toas peab naine Skype´i kaudu töökoosolekut, taustaks mängib võrguühendusega dvd-mängija meeleoluga sobituvat netiraadiot. Laps aga vaatab Elioni videolaenutusest multikaid. Kiikan ujedalt netist telekava ja teen paarile saatele märkmed juurde, et õhtul telekas ise õigel ajal soovitud kanalile hüppaks. Üksiti login tugitoolis jalgu kõlgutades vahepeal ka oma töö juures seisvasse arvutisse ja käivitan seal ühe tähtsa programmi.
Või no mis ma räägin – tõstke käsi, kellel pole Facebook´i kontot! Kellele sõbra, kellele lapse, kellele armukese eest. Ja nii põhjalikult, et seal olete edasi ka peale omaenda surma. Ühest küljest on see muidugi inimeste endi poolt vabatahtlikult tekitatud väga põhjalik avalik andmebaas. Teisest otsast oivaline keskkond niisama möla ajamiseks, muljete vahetamiseks või informatsiooni jagamiseks. Ka selliste inimestega, kellega silm silma vastu seistes sellist mõtetki ei tekiks. Samas toob see mu elutuppa sõbrad, kellega pikkade vahemaade ja erineva elugraafiku tõttu muidu üldse ei kohtuks. Klassikaline kõrts, ainult et naps ja sakuska on soodsamad ja bändi saad ise valida.Vean kihla, et enamusel teist seisab näoraamatu aken kogu päeva arvutis avatuna. Ka praegu. Ärge nihelege, võite rahulikult vaadata, kas mõni „like“ on ekraaniserva tekkinud.
Tegelikult on kõik see, millest ma jahun elementaarne nagu verivorst jõuluprae juures. Veidraid tundeid tekitab see ainult seetõttu, et mul on olemas võrdlusmoment. Noorena leppisin ma sellesama MMS-e saatva sõbraga kokkusaamised kokku posti teel. Saate aru, kirjutasin joonelisele lehele, et kohtume järgmise nädala teisipäeval kell 15 Tartu bussijaamas. Kirjutasin ümbrikule sõbra vanaema aadressi ja viisin kirja postkasti. Ja mitte kunagi ei vedanud see primitiivne süsteem meid alt. Ja kui läksin lapsena mõne sõbra juurde mängima, sai kõik paika üleskeeratava käekella ja vanemate poolt nõutud tagasilaekumise ajaga.
Mis ma selle kõigega öelda tahan? Nautigem nii hüvesid kui äpardumisi. Siis me ehk ei muutu päris äpudeks.

Retsepti juurde mul küll pilti pole, aga siin on üks kuramuse hea ahjuliha marinaad. Mina katsetasin metsanotsuga. Marinaadi sisse käib Põltsamaa Kuldne, sinep, mesi, sool, pipar, rosmariin, loorber, vürts, sibul, küsla. Lõikad umbes 1,5 kilo liha parajateks käntsakateks ja viskad paariks päevaks sinna sisse seisma. Ja siis paned nii 170 kraadi juures umbes kolmeks tunniks ahju.