Tunne oma kodumaad

No juhhainii, olen korraks oma sisemiselt Vilsandilt puulusikate treimise õpitoast jälle reaalses maailmas tšillimas. Mõtlesin, et panen kiirelt ühed vallatud reisimuljed kirja, enne kui ära tuhmistuvad. Tegin nimelt Mutiga tsikli seljas Eestile väikese tiiru peale.
Kogu jama sai alguse sellest, et ootamatult saabus puhkus. Kuigi evin rämedat karmavõlga, mille alusel ilmataat seks ajaks kütte seinast välja tõmbab ning taevast silikaattelliseid ja pandakutsikaid alla loopima hakkab, otsustasin olukorrast parima võtta. Pakkisin trussikud ja podagrarohud kokku, viskasin vanamoori endale selja taha ja tõmbasin maanteelinti mööda täpiks. Tütre ja ämma jätsin kodu valvama. Neil moosivarastel oli ekipaaži ära saates muidugi totšna siuke nägu peas, et „tahame – sööme kisselli, tahame – kuulame transistorit,“ aga tagasiteed enam polnud.
No ei jõudnud rattale korralikku hoogugi sisse saada, kui sõbra maja juba paistsis. A semul nigu kiuste saun kuumaks aetud ja õllepurgid nummisti külmas veevannis ulpimas. Peremees ise rippus kaseladvas ja nüsis oksi värskete vihtade jaoks. „Ega maantee eest ära libise!“ sündis uljas tõdemus. Umbes saja seitsmenda leili juures ilmnes, et keegi on kõik õlled persse pistnud. Meie need ilmselgelt olla ei saanud, sest leilide vahel tegelesime intensiivse sääsetapuga. Käisime läbitorgitud kotte sügades Mutilt tema viimaseid siidreid mangumas, aga tulutult. Emandal ei läinud süda haledaks. Tuli kaine peaga magama minna.
Järgmisel hommikul keerasime lenksu Peipsi suunas. Kuna tsiklil hirmsasti janutas (küllap tema need õlled piistu pani), tõmbasime esimesse tanklasse. Üldiselt rutiinne peatus ja argine sagimine. Üks peni uuris prügikastide sisu ja töömehed üritasid plekktahvlitega pääsukesi kinni müürida. Oleksime võinud lihtsalt paagi täis lödistada ja edasi sõita. Aga ei. Mutil oli enamat vaja. See seisis, kiiver peas ja klappidest Justin Timberlake lõugamas, keset tanklaplatsi ja röhatas jõhkra puraka nii, et hommikused omletitükid lendasid. Maailm jäi hetkeks seisma. Oli kosta vaid rekkamees Voltsi käest pudenenud nr. 46 silmusvõtme kukkumist päikesekuumale asfaltile. Kadusime nagu sitt lehma ihust.
Peipsi ääres hakkas meeleolu juba tasapisi tagasi tulema. Ostsime igaks juhuks ühe taksisuuruse suitsulatika ja muljusime ta kuidagi reisikohvrisse. „Pärast hea võtta,“ teate küll. Siis liuglesime kõik need staroveride külakesed esimese käiguga läbi, endal silmad põlemas ja tatt nirisemas. No miks ei võiks endal üks sääne onnike olla? Muidugi oli igas külas ka paar klassikalist „murra mulle kaigas perse“ kõva meest kolmemeetriste kivimüüridega Viljandi haigla mõõtu villad püsti pannud. Ma arvan, et mõistust on maailmas konstantne kogus ja seda lihtsalt igaühe jaoks ei jagu.
Kuna viimased kilomeetrid olid üritanud kõik külakassid end meie järel hingetuks joosta, otsustasime, et viimane aeg on latikas pintslisse pista. Õnneks paistis eemalt Kauksi rand. Teeotsal passiv helkurvestiga nooreks neegriks päevitunud djuud andis teada, et tsikliga saab rannaparklasse tasuta. Autojuhtide käest korjas ta aga julmalt 6 euri. Selle eest ju hea külasimmanil naabriplikale masinajäätist osta!
Kui kaitsmetega paksudes coretex-riietes rannaliivale potsatasime ja kilekotis luudega pudruks muljutud kala lutsima hakkasime, suutsime jälle aja korraks seisma panna. Seekord otsustasin hämmeldunud päevitajaid veelgi üllatada. Kakkusin end suspensioonide väele ning tormasin maa rappudes ja ise „Pärlipüüdjat“ jorisedes loksuvatesse lainetesse.
Jõhvini läks sõit üsna ladusalt, kui välja arvata paar põrnikat, kes vesiiri ootamatult rohelise lögaga katsid. Siis aga sattusime jõhkrasse labürinti. Kohalikud on siukse viadukti konstrueerinud, et siga kah ei näksi. Õhus pöörduvad, kaarduvad, ristuvad, lahknevad, koonduvad, jagunevad ja paarituvad teelindid, mille puhul ei või kunagi kindel olla, kuhu nad su viivad. Rahva hulgas käivad legendid, et iga päev läheb sellel viaduktil jäljetult kaduma kümneid sõiduvahendeid. Meil õnnestus sealt pääseda peale paaritunnist „doktor, siin te olete juba olnud“ ringmängu.
Ühel kaunil hetkel olime igatahes legendaarses kuurortlinnas Narva-Jõesuus. Igas hotelli moodi hoones käisid pulmad ning lõugas Vene estraad. Kuna üksikud vabad numbritoad maksid sama palju, kui pilt Kardashiani nabast, tuli hakata otsima miskit hostelisarnast. Aga katsu seda teha linnas, kus mitte ükski tont sõnagi eesti keelt ei räägi. No oledki täitsa nagu teisele poole piiri sattunud. Kraapisin oma keskkooliaegsed oskusteriismed kokku ja proovisin „huisid“ ja „bljääde“ vältides end kuidagi inimestele arusaadavaks teha. Ühe veerand tundi kestnud telefonikõne tulemusena olin lõpuks üsna kindel, et mõnesaja meetri kaugusel on üks magala, kuhu saaks end sisse sättida. Asusime otinguile. Õnneks hakkas kohe padukat kallama. Ja kogu selle faking paduka aja siristasime meie ligedate riietega mööda Narva-Jõesuu tänavaid edasi-tagasi nagu marutaudis nirgid. Just siis, kui päike pilveserva tagant taas piiluma hakkas, tuvastasime ühes umbtänavas kolmekordse korrusmaja otsalt pisikese sildi „Guesthouse“.
Retseptuuris tiksuv blondeeritud peaga eakas daam ei lasknud end segada faktist, et võtmestendilt polnud puudus ühtegi võtit, vaid hakkas silmi pööritades tšekkima, kas ikka leiab meile ulualuse. Selleks oli tal vaja käima vändata päevi näinud IBM 286 ning nina pool lauda enda alla võtva kineskoopkuvari klaasi vastu lömmi suruda. Hellad 50 eurot hiljem kuivatasime tikutoosi suuruses numbritoas juba riideid.
Suundusime linnaga tutvuma. Erinevate seiklusmängude läbi saime teada, et kaugeltki mitte igas kohvikus pole võimalik tellida kohvi, külma õlut soovivad ainult peenutsejatest türapead ning tänaval toidu jaoks raha lunivad poisiklutid tuleb kukemuffi saata, sest nad on eemal tatistavate suuremate kraadede käepikendused.
Õhtu kujunes lõppeks siiski päris meeleolukaks, sest häälte suunas liikudes jõudsime Narva jõe kaldale mingile vabaõhupeole. OSB-plaadist ehitatud laval mängis 5-liikmeline livebänd Vene platnoisid. Kuna lava katus jooksis kusagilt pooleteise meetri pealt, mängiti olude sunnil istudes. Esimese seti lõpus sammus solist otsejoones minu juurde, lõi käe pihku ja tänas, et kohale tulin. Mul pole õrna aimu kah, miks. Äkki meenutasin kohalikku linnapead? Nagu hiljem selgus, oli toosama vokalist ka koha omanik. Baaridaamilt õlut ja kanatiibu tellides kuulsin esimest läbi valu sündinud eestikeelset sõna: „kjoogiviljadega?“ Teise seti ajaks oleks muidugi mähkmed hädasti ära kulunud. Hakati Smokiet kaverdama. Mul polnud halli aimugi, et neil on laul sõnadega: „fuulishli tuu faarts on se teiböl“. Mutil purskus igatahes kõrvadest siidrit.
Järgmisel hommikul ajasime nagu meelevigased Narva linnuse sissepääsu taga. No lõpuks ikka leidsime. Platsil valmistati linna päeva ette. Loomulikult jälle vene muss ja mingi menopausis porgandihäälne pedagoog lõugamas läbi mikrofoni väikesele tüdrukule, kuidas too haldjalikumalt laval vingerdama peaks. Ostsime piletid ja ronisime torni. Vigases eesti keeles sildid eksponaatide juures tundusid juba suuremeelse vastutulelikkusena. Näiteks võis vaadata kahekäemõõga „koopjat“. Torni tipus mööda välisseina äärt kulgeval galeriil tippides võttis küll sita nii vedelaks, et oleks peaaegu keskaegsesse peldikusse tormanud, aga pidasin siiski vastu.
Põhjaranniku kalurikülade suunas sahisedes jäime järjekordse paduvihma kätte. Sada kilti külma dušši ja Altja kõrtsi juures me olimegi. Kõht korises ja hambad plagisesid. Astusime heauskselt sisse, aga kõrtsmik seletas kuivalt, et põhimõtteliselt võin endal ise suhu üritada võtta ja prääksuga kükke tehes vasakule nahhui tõmmata. Et mingid Poola pan´id ja hujonnid tahavad isekeskis õdusalt klimbisuppi luristada. Tõmbasin kõrtsi peldikus lihtsalt jonni pärast kaks korda vett. Mind näkku ei nikuta.
Kuna mandril meiega ilusti ei käitutud, võtsime jõuvarud kokku ja põrutasime ühe jutiga Saaremaale ühte maapealsesse paradiisi. Aga see on juba üks hoopis teine lugu.

Ahjaa. Eile tegin umbehea lihamarinaadi. Tõin maasikad mängu ja see tasus täitsa ära. Proovige järgi, kui julgete. Alljärgnevast lödist piisab 1,5 kg praelihatüki menetlemiseks.

• 4 küslaküünt
• 3 sibulat
• 6-8 maasikat
• 1 tšillikaun
• 100g mexican salsa ketšupit
• 1 sl sinepit
• viie pipra segu
• soola 
• demerara suhkrut
• 3 sl valge veini äädikat
• punnsuutäis oliiviõli

Kuidas kunstnikuhärra reaalsusest eemaldus ehk järjekordne kolumn

        Tere, nupsikud! Kohe varsti räägin teile, kuidas ma Podagrat käivitanud olen . Seniks aga igakuist lugemist:

Juhtus sedasi, et veetsin osaliselt tänavuse sulni varasügise (loe: juuli) Haapsalu nimelisel muinasjutumaal. Pean tunnistama, et enne kodu-uulitsalt lahkumist oli mu rasvunud süda kergelt potikusse vajunud. Mõelda vaid – eemale perest, koduloomadest, Naabrimehest, saunast ja väliköögist. Ees ootamas võõrad inimesed, vastutusrikas töö ja janused õhtud ilma toetavate koduseinteta. Kokkuvõtvalt siis operatsioon koodnimega „Valge Daam 2012“. 

Ehkki pinnapealsel kompamisel võib mind pidada kinniseks, sarkasmi pritsivaks ja introvertseks karvikuks, olen sunnitud paljastama saladuse: tegelikult olen ma südamilik ja joviaalne, aga lihtsalt tagasihoidlik. Nagu geneetiliselt muundatud kaisukaru. Igasugune avalikkuse tähelepanu paneb mu üle kere sügelema ja sääretõstejooksus padrikusse aerutama. Seega esimesele kohtumisele trupi ja korraldajatega sõitsin nagu ürgpohmellis traktorist, kes on naistesauna lukuauku piilumisega vahele jäänud. Süda tagus justkui topeltkiirusel käivitatud Scooter´i hittloo basstrumm ja punastes silmades peegeldus elementaarne õud. Lasin ennast alandlikult rahva ette tirida ja vedasin verd täis kogunenud molusse häbeliku naeratuse, mis lausus minu eest: „ah, mis nüüd mina, ma siin need paar tagasihoidlikku vokaalinstrumentaalpala tegin kodus lihtsalt...“. Pärast kakkusin mänguplatsil närviliselt pakkideviisi suitsu, nii et pidin lõpuks peaaegu kopsud välja köhima.

Kui oma teisel tulemisel stuudiokola ametikorterisse noore infarkti piirimail sisse tassisin, oli sisetunne juba tugevam. Julgesin minna omal käel linnaga tutvuma. Suur oli mu üllatus kui nägin kitsastel tänavatel armsate nukumajade vahel liikumas ainult noori peresid rasedate emmede, hoolitsevate isside ja lõbusate pisipõnnidega ning elegantseid maitsekalt riietuvaid vanureid. Mitte ühtegi nokkmütsiga põmmpead! Kõigil olid näod naerul, nii et mul tekkis korra kahtlus, et kas kuskil läheduses mingit prozaci-poiste turundusüritust ei peeta. Kohtasin ka ühte pudelikorjajat. Härra oli laitmatult puhtas triiksärgis ja viigipükstes ning rääkis vajadusel laitmatus inglise keeles. Ei saa ju päriselt olemas olla! 

Ja sellest päevast tundsin iga keharakuga kuidas Haapsalu mind oma pehmesse embusse võtab ja pehmetel sulgpatjadel kaasa veab. Päeval käisin proovides ja sain teada, et kaunis sadamalinnas elavad nii sõbralikud ja toredad inimesed nagu siiani on nähtud ainult hollivuudi filmides. Kõik nad sõidavad jalgratastega ja magavad arvatavasti ainult talvel. Peale pikki ja väsitavaid proove oli öö läbi igas hirmarmsas söögi- ja joogikohas neid mulle kelmikalt lehvitamas ja tujuküllaselt kannu kokku löömas. Ja saate aru – nad tegid teatrit töö kõrvalt ja puhtalt rõõmu pärast. Imetlusväärne! Kui varastel hommikutundidel end linnuse peavärava juures või promenaadil pingile istuma sättisin, suutsin ainult armunud poisikese kombel ohata. Ja siis hommikupäikese esimeste kiirte paistel kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal voodi suunas hõljuda. 

Ma ei oska öelda, millise hinnangu annaksid selleaastasele etendusele monokulmude ja karvaste kätega elus kibestunud kriitikud ja kas romuautod suutsid asendada hobuseid või kas nali on surmapatt, aga julgen öelda, et kõik asjaga seotud inimhinged andsid endast kõik ja on raudselt vimplit väärt. Ja teie, Anneli ja Pille, ordenit ja autoostuluba kah. 

Igatahes, armas rahvas, ärge võtke SMS-laenu, et korra Dubaisse torgata. Minge näiteks Haapsallu. See on imeline ka siis kui Valge Daam või Augustibluus on riiulis uue aasta ootel.

Täna läks grillile kiloke kana kintsuliha. Ööpäeva veetis ta sellises marinaadis: 1 hakitud punane sibul, hakitud ja seemneteta tšillikaun, 3 pressitud küslaküünt, sorts worchesteri kastet, samapalju balsamveiniäädikat, sool, pipar, tüümian, 1 sl. mett, ja surakas oliiviõli.

Tegelikult ma teen ikka süüa kah

Oijummel! Esikas on tehtud ja vastavate pidustuste raames maksalegi tegevust pakutud. Eile nautisin pingelangust ja kerget pohmelli. Õhtupoolikul põgenesin tantsusaate eest sauna ja mõtlesin ümmargusi mõtteid. Mingil hetkel laekus ootamatult ka naabrimees, kes arvatavasti hiilis kõigepealt sauna ukse taha ja siis kogu keharaskusega ukse pihta hüppas. Kuna olin süvenenud tarvikute manustamisse ja teadsin kuklaga, et olen oma vaikses hedonismis uhkes üksinduses, siis selline ootamatu katapult 140 kilogrammi rammusa lihasmassi sisenemist karvase ja müriseva naeru saatel lõi mul hetkeks pulsi vallatuks nagu Saksa happyrave´i põhibiidi. Kui rahulikuma hingamise tagasi sain ja kõik pähe karanud obstsöönsused välja olin rögisenud, jätkasime klassikalises rütmis. Kui telepildist olid lahkunud sätendavad litrid, zeleetatud seitlid ja raseeritud rindadega kõrgetel kontsadel mehed, hiilisin vaikselt tuppa tagasi. Üksiti panin paika tänase päeva plaani, mille ka kohusetundlikult ära täitsin. Ehk siis elu esimesed lihapirukad sündisid ja klassikaline pajaroog ahjupotis pehmete suitsuribidega. Katsungi täna mitte väga huumorit pilduda vaid tänased ja mõned eelmised retseptid üles visata. Et te ei arvaks, et ma ainult õlut joon päevast päeva. Seda niikuinii. Aga eks leian muudki tegevust:)


Lihapirukad. Tegin taigna, kuhu läks 200g margariini ja 4 klaasi jahu, mille segi möllisin, siis panin juurde ühe lahtipekstud muna, 50g pärmi, mis oli supilusikatäie suhkruga sulatatud ning otsa veel klaasi piima, mille sees sulatasin teelusikatäie soola. See kõik pätsiks ja kerkima. Sisuks läks 800g seguhakkliha pannil paari hakitud sibulaga pruunistatuna (valge pipar, sool ja pisut rosmariini kah maitseks sees) ja 4 keedumuna hakituna kah pärast sinna sisse veel. Edasi nagu ikka - pätsid pirukad kokku, määrid munaga üle ja küpsetad 200 kraadises ahjus 15-20 minutit ja valmis nad ongi. Minu jaoks oli kõige karmim väljakutse kusjuures just see pirukate vormimine. Need tahtsid alguses laiali laguneda ja ei kippunud kokku jääma. Räuskasin pisut kõigi peale. Muti vangutas pead:)


Ühepajatoit. No see oli vormistamise küsimus. Eilsest õllekõrvasest jäänud pehmed suitsuribid omas keedupuljongis. Need ahjupotti ja juurde sibul, kartul, porgand ja kapsas, maitseks soola-pipart ja sortsu vett panin kah, kuna puljongit polnud piisavalt. Ja siis ahju paariks tunniks podisema. Jumalik roog ja ei maksa peaaegu midagi.


Kuum kanasalat. Sai ükspäev tehtud. Ega täpselt mäleta, et kuidas. Panni peal vist pruunistasin kanafilee ja maitsestasin erinevate asjadega ära ning siis hõõgveini peale valasin ja hautasin natuke. Pärast tegin rohelist ja värsket kraami juurde ja lisasin Felixi balsamico kastet, mis on iseeneset kuratlikult hea asi. Vist oli midagi sellist selle roaga jah...


Kanatiivad. Need said marinaadi visatud mõneks tunniks. Marinaadis endas oli Muti omatehtud ketshup, marineeritud tigudest üle jäänud äädikavedelikku, mett ja sinepit, mingi hakitud kuivatet piprakaun ja pipar-sool-rosmariin, nagu ikka. Juurde tegin ahjukartuleid riivitud parmesaniga. Töötas kah ilusti.


Ahjus hautatud seakoot. Oi, see oli hea! Mingi 4 tundi lasin vist ikka tiksuda asjal. Terve seakoot läks ahjupotti ja peale läks üks Saku Valge ja pool pudelit höögveini. Sibula sektoreid ja küslaküüsi, ning terapipart, vürtsi, loorberilehte ja soolakest muidugi kah. Kui asja ahjust välja võtsin lõpuks, siis oli nii ilusti muredaks ja mahlaseks läinud, et kont kukkus ise liha seest välja. Soovitan soojalt.

Ääküll, naljajuttu puhun järgmine kord. Materjali peaks peagi hoolega laekuma, sest see nädal on onul vähe rohkem aega ja kavatseb mõned klassikalised reisud teha. Sõbra juurde metsa näiteks. Ja nii mõndagi veel. Eks üritab ikka ka kokata. Väike sulnis vokaalinstrumentaalpala kah ikka kirsiks koogile:

Stirlits ringteel

Ehk siis jälle Müller hääletab tee ääres ehk siis uuesti samal päeval eetris. Laekusin just proovist. Aeg on ujedalt päevale tagasi vaadata. Hommikune proov oli nagu joodiku unenägu - miski koguaeg hirmutas ja ehmatas aga ei mäleta, mis. Ju kasutasivad võõrsõnu või vehkisivad liiga kiiresti jäsemetega. Pean tunnistama, et sõitsin tsikliga lühikestes riietes maanteel täna. Üldiselt ma ise ärritun kui näen kedagi seda tegemas. Allakäinud olen. No mis ma teha saan! Paks olen, palav on! Kurat! No ja siis jäi proovide vahele mõni tund vaba auku. Ega uljas vabatmees siis puhkama heida. Nigu hõbedane püssikuul lendasin läbi Maxima šlaagbaumi. Turvavana oleks peaaegu lusika nurka pannud. Sedavõrd kõikehõlmav oli mu täisnurkse kurvi läbimine enne kui ajakirjade vitriinis "Saladuste" kõlvatud pildid mu tuules lahti lõid. Läti (või olid need Leedu) orjapidajad polnud maksa lubanud vitriini juurde visata, seega proovis tekkinud toiduidee purunes tuhandeks killuks ja olin valmis lohutamatult nutma puhkema. Siis visati kuskilt ajukäärust varuplaan lauale. Seega soetasin miskise kenasti läbikasvanud peekonitüki ja tormasin umisjalu väljapääsu poole. Õnneks suutis ilmselgelt ülivõimetega (ja ilmselgelt ülekaaluline) kassapidaja mu oma mõrtsukpilguga peatada. Andsin talle arvelt, kus minu teada pidi kõrbetuul uluma ja beduiinid oma päevavalgust kartvaid tegusid tegema, kogu raha. Sellest piisas.
Koju jõudes vormistasin vaese mehe telepordi ehk siis üks käsi sulges tagantselja koridori ust ja teine avas külmikust leitud õlut. Ma pole kindel aga mul vist oli ka kolmas käsi, mis selle kohe joonelt mulle kurku valas. Siis tegin ruttu liha valmis marineerumiseks. See oli imelihtne. Peekon õhukesteks viilukesteks ja peale tulistad natuke oliiviõli, soola, pipart, cayenni pipart, hapukurgivett, äädikat, mõned küslaküüned ja värsket rosmariini. Siis paned ruttu tule huugama. Siis võimled armutult, et vann mujale nihutada, et maja põlema ei läheks. Siis sõimad koera, et ta täpselt vanni ette kuses. Siis unustad ennast õlut jooma ja avastad, et süsi hakkab kustuma. No ja nii edasi. Kuni kraam on tulel ja saad teda pintseldada BBQ kastmega pööramisel. Ja see OLEKS olnud fantastiline roog kui ma poleks raisale peale valanud kogu kodus olevat soola. Ausõna oleks. Ma ise küll süüdistan Maximast ostetud liha aga üldiselt korraks viisakas olles - ärge kunagi ostke liha mujalt kui turult. Sool soolaks aga see liha oli lõpuni imelikult roosa ka küpsena. Raudselt topitakse sinna mingit imetabast sitta, mis on palju ohtlikum kui vana hea etanool ja muhe tubakas seda parima tahtmise juureski olla saavad. Nüüd on ka õhtuses proovis käidud ja lisaks kodus joodud õludele töö juures joodud õlud sees. Ilus. Dushi all käidud ja terrassil on sume olemine. Naised on täiskasvanute Hello Kittyt ehk Tättet vaatamas. Mulle kostab siia kuldselt ära. Sellest piisab. Olge musid. Ja kuulake head muusikat. Muti oli juutuubis kah just klipi olemasolu avastanud. Sulliwan (ma tunnen teda, muide, ajee!!!!) on üks väheseid ehedaid veerevaid kive ja korrektseid rokenrollimehi siin Maarjamaa pinnal. Müts maha ja õlu põske!