Pühapäev, 31. mai 2015

Nägin und maast, mis kusagil kaugel...

Jah, ma tean, see pole kaugeltki mitte esimene kord, mil ma alustan juttu tõdemusega, et olen nõuka-aja laps. Aga meie minevik defineerib meid ja selle vastu ei saa. Minu vanaema kõneles kogu aeg vabariigi-aegsetest munakiviteedest, mis olid nii puhtad, et neil võis muretult kapronsukkade väel ringi tippida. Ja tal oli selleks täielik õigus, sest see oli tema aeg. Nii, kus ma nüüd jäingi.

Ahjaa, tegelikult tahan ma rääkida reisimisest. Suvi on ju ikkagi algamas ja rahval vaja puhkused välja võtta. No mina mäletan, et käisin põrssapõlves perega Siguldas. Sõin seal vahvlijäätist ja ema ostis mingi kõvera toika. Igavesti vahva värk oli. Üleüldse, kui oli vaja rutiinist välja saada, topiti vana mosse telke ja sporditarbeid täis ning põrutati kuskile koduse veesilma äärde. See oli toonane ilusa elu musternäide. Ja seda ilusat elu võisid endale lubada kõik. Okei, mõned üksikud olla käinud ka Soomes, aga neid lugusid räägiti rohkem kui linnalegende. Mis, kurat, Saaremaale saaminegi oli sama keeruline kui tagumiku kaudu hamba välja tõmbamine!

Ja lõppeks võibki ju öelda, et ajad olid sellised ja mis ambitsioone või unistusi sa ootad tüüpidelt, kes on kasvanud üles Suveniiri surematute hittide saatel plekist Norma mänguasjadega mängides. Teisalt pani raudne eesriie meid rõõmu tundma lihtsate asjade üle. Mõnes mõttes on vabadus nagu narkomaania. Mida rohkem saad, seda rohkem tahad. Ja lõpuks lähedki lolliks kätte ära. Nõukogude noor nägi esimest korda paljaid rindu videokinos väreleva pildiga Emanuelli kiibitsedes, mitte ei sõitnud Kambodžasse ja ei pannud dollaripakki lehvitades kohalikku toplesstandemit enda ümber „Gangnam Style“´i saatel põrkama.

Ja sedasi piire nihutades ei kotigi paljusid enam tõsiasi, et kaunis loodus ning kõiksugu öko-möko puhkekülad ja plirts-plärts mängumaad on järgmise metsalaane taga. Ta tahab juba midagi enamat. Iseenesest on ju ainsaks piiriks rahakoti suurus ja fantaasia. Ja fantaasiavaesuses muidu põhjamaiselt tohletanud eestlasi küll pidada ei saa. Mõni pole elu sees küpse kookospähkliga piki pead saanud, teine tahab teada, miks osadel naistel aadamaõun kurgus pendeldab, kolmandale pakub huvi, mis häält teeb tema vasaku jalga eemalduv haikala...

Nii et kui jutt ei käi just Põhja-Koreast või Kuust, siis osta ainult pilet ja põruta kohale. Ja see, mis rikas oma rahaga teeb, ongi rikka asi. Meie aga elame siin õitsva kapitalismi viljastavates tingimustes ning Enn Pandi ja Selveri kassapidaja sissetulekute vahele jääb valgusaastate pikkune tühimik.

Minu tagasihoidlik soovitus sellele toredale kassapidajale on mitte hakata tühimikku täitma totrate reisilaenudega või pere igakuise toidufondi arvelt. On ju täiesti jabur elada pidevas agoonias, et saada korra aastas varbad tiba sinisemasse vette torgata. Ja neile teise otsa tegelastele, kes arvavad, et ülim nauding on kuskil džungliservas krokodilli hingeõhku nuuskida, julgen lubada, et vähemalt sama rebel on osta mõnesaja euro eest vana mosse, visata selle pagassi paar sulgpallireketit ja frisbi, harata mõnest külapoest sardelle ja limonaadi ning veeta üks ilus nädalalõpp automaki kõlaritest tiksuva Suveniiri muusika saatel näiteks mõnes Võhandu jõe kaldakäärus.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar