Mis seal salata. Kui õues selliseks värviliseks läheb, ei oska ma väga toas istuda ega igapäevaseid argitoimetusi nokitseda. Ikka kas tsikli selga või looduse rüppe (viimane võib minu puhul tähendada pahatihti läbi saunaakna kirsipuude jõllitamist). Ühesõnaga pole olnud nagu midagi teile asjalikku öelda ja olen rohkem iseendale öelnud siin ja sedasi. Pealegi otsustas auto kausi käest panna ja nüüd tahavad kõik kogu mu raha ära võtta, et massin jälle veerema hakkaks. See muudab mu suhteliselt kurjaks. Ja kurjana pole samuti mõtet eriti ei kokata ega ka niisama kirjutada. Muidugi on olnud ka helgemaid hetki aga siis olen keskendunud nende nautimisele, mitte salvestamisele. Paar head rooga on kah valmistatud. Nii minu kui vanamoori poolt. Nendest põgusalt allpool. Nali ei taha kah joosta või õigemini tahaks hirmsasti sarkasmi pritsida aga no kus sa saad. Ega need potensiaalsed ohvrid on ju kah mu lehekülje üles leidnud ja võivad mu haukumist kuulda. Istusingi praegu siin arvuti taga ja mõtlesin selliseid halliseguseid mõtteid kui järsku kõik jälle paika loksus: õnneks on ju elu õuel nagu väikeses paradiisis. Kui värava seestpoolt kinni saan, tunnen kuidas pulss kohe aeglustub. Olenemata sellest, et esimese asjana hüppab mulle esikäppadega õlgade peale üks ilmselgelt ületoidetud krants, kes on läbinud kõik hoovis olevad poriloigud ja fekaalikuhilad. Terrassilt lehvitab naabrimees, kes naerusui mind jälle mõne obstsöönse uue hüüdnimega hõikab. Tuppa jõudes jookseb mind paar-kolm korda järjest jalust maha ebaloomulikult kõõksuv ning ennast vedruasendist sirgu pilduv arulage buldog ja tatistab mu siira kohustustundlikkusega täis. Elutoast dokumendikuhjade alt leian ka lõpuks vanamoori, kes üritab korraga printida, vastata sajale meilile ning rääkida kolme telefoniga. Ja kuskilt oma toa kõikehõlmava segaduse sügavusest teatab tütreraas, et ma küll ei pruugi uskuda aga tema kõrval istub praegu nähtamatu Michael Jackson. Läbi terrassiakna paistab kass, kes üritab oma ammu mahalõigatud kottidele päikesevanni võtta. Vahepeal heliseb veel hea sõber metsast, et anda teada, mitmes tarvik temal parasjagu käsil on ning tõdeb, et oleme mõlemad ühed vahvad majandusgeeniused. Vaatad kogu seda armsat tohuvapohut, naeratad, teed köögis maitsva õllesnäcki ja lähed paned siira õnnetundega sauna kütte...
Küüslaugune küljeliha krõbeda glasuuriga. Tegin 1,5 kilose tüki sisse noaga augud ja küslaküüned sinna sisse surasin. Siis mätsisin liha kokku soola ja tshillipulbriga. Ja siis ahju 200 kraadi juurde. Kui liha hakkas enam-vähem valmis saama, hakkasin teda iga natukese aja tagant pintseldama meest, BBQ ketshupist ja sojast tehtud kastmega, et kasvaks selline mõnus glasuur ümber. Juurde tegin ahjukartuleid rosmariini ja riivitud parmesaniga ning sinihallitusjuustu kastme, mis juba varem kuskil seerias kirjeldatud ja täiesti ülesotsitav.
Muti tegi eile hiina toitu. Ehk siis taevatrumme ja krevettidega kevadrulle. Oivalised olivad. Kui retsepti saan talt, siis lisan.
No tere jälle üle pika aja neile, kes siin vahest piilumas käivad. Nii palju on häirivat jama olnud, mis pole lasknud majestrovaatset äraolemist nautida. Ei teagi, mis siin vahepeal siis ka juhtunud on. Mõnest asjast ei taha lihtsalt rääkida. No eelmine pühaba käisid esivanemad delegatsiooniga last õnnitlemas. Istusid õnneks veerand tundi rohkem kui plaanis oli, sestap pääsesid täpselt Elvat laastanud tormist. Mul siit käis kah üle pea sahmakas aga niimoodi mõnusalt. Et sai varju all nautida ja vahepeal leili võtmas käia. Lapsele sai ostetud kamba peale jalgratas. Nüüd vingerdab sellega mööda õue, nii et alalhoidlikul lapsevanemal tilgub süda verd. Õnneks pole ennast veel katki teinud või naabrimehe autole külje pealt sisse põrutanud. Koerad paistavad kah veel terved. No ja siis muudkui riigitöö ja argimured ja sedasi. Kuna mingit huumorit täna pritsida ei õnnestu, siis viskan paar toitu lihtsalt üles, millega vahepeal maha olen saanud.
Pehme ribi ja küljeliha kastmes. Et siis turul liha jahtisin. Sattusin veel naabrimehega seal kokku. Nentisime fakti, et alguses kohtusime õllesabas, nüüd turul ja varsti apteegis. Igatahes soetasin ülalmainitud liha. Ja edasi läks nagu ikka: ahjupott võiga kokku, lihatükid sinepiga kokku ja potti. Juurde soola, pipart, loorberilehti, sibula ja küslasektoreid. Siis vesi peale ja ahju 200 kraadi juurde. Nii paaritunnine laksakas umbes. Poole peal keerasin lihatükid ümber ja viskasin juurde veel paki hapukoort ja viilutatud hapukurki. Pärast värske keedukartul juurde. Normaalne kraam.
Tuunitud boršš. Mitte poe oma. Mutil on eelmine aasta keldrisse vorpinud mõned purgid sellist supipõhja. Ise ta nondega mikski rahul polnud. Et olla igavad ja hapud vms. No siis tuunisingi igaks juhuks. Ehk oli liitrine purk, valasin talle peale teist samapalju kuuma vett, milles üks poljongikuubik oli lahustatud. Pannil pruunistasin võiga ära 2 hakitud sibulat ja paar küslaküünt ja valasin supi juurde. Siis lasin pannilt soola ja pipraga õli sees läbi ka sealiha tükikesed ja ikka supi juurde. Siis veel 2-3 hapukurki hakkisin juurde, soola-pipra ja cayenniga maitsestasin üle ja lisasin ka hapususe silumiseks supilusikatäie suhkrut. Ja paras surakas ketshupit kah sisse veel. Muud ei midagi, lihtsalt tasasele tulele podisema ja kokku keema. Tuli oivaline kraam mu meelest. Ja raha kah ei kulunud.
Proovin täna meeleolu hoida näiteks sellise looga:
No mida siis öelda? Saun oli kuldne, õlut sai ostetud täpselt parasjagu, st üle ei jäänud, erinevaid persoone liikus väravast sisse ja välja ja praegu on tunne, et tappes kah ei lähe õhtul etendust tegema. Aga no ikka lähen ju. Nii nõrga iseloomuga olen. Vanamoor innustus eilsest kokkamisest sedavõrd, et oli enne kui mina luugid lahti sain terve linna läbi paarutanud ja hunniku mulda ning koorma erinevat heina kokku tassinud. Ehk siis värske maitseroheliste nurgakese vormistamine algamas. Ahjaa, no liha sai menetletud ja olgem ausad, viis keele ikka sügavale p###e küll, nagu Kirby tolmuimejaga, praegugi verbaalse väljendusega raskusi. Muti joonistas kõrvale oliiviõli, sidrunimahla, tüümiani, rosmariini, soola ja pipraga sitavitamiinid, mis said "vokkpannil" tule peal krõmpsuks lastud. Ja siis kuna ta üleeile mingis meeltesegadushoos oli ilge laari munasid kogu täiega segi peksnud kuigi oleks ainult munavalgeid vaja läinud (no andke andeks, eksole!), siis sai riida jagu muffineid kah ja ega seegi kook tegemata jäänud, mis seda munavalget nõudis, mune kulus lihtsalt nagu tatart. Allpool siis pisut visuaali kah:
Et siis praegu külmakapis ootamas sea küljeliha viilakad üle valatud plödiga, mis koosneb järgmistest komponentidest:
Oliiviõli, balsamveiniäädikas, Worchesteri kaste, HP original kaste, soja kaste, pipar, sool, chilli-laimi maitseainesegu, hiina vürtsisegu, BBQ Sweet Heat maitseainesegu, tüümian, küsla, sörts suhkrusiirupit. kogused ikka kõik umbes:) ja seda kah, et üldiselt ma mingit eksootikat ei harrasta aga kuna riiulis seisid sellised huvitavad asjad, siis mõtlesin neid vahelduseks testida. Õhtul tekitan ka mingi kartuliasja grilli peal lihale kõrvale ja klõpsan pildigi. Seniks külma õlut ja kannatust!:)
Küüslaugune küljeliha krõbeda glasuuriga. Tegin 1,5 kilose tüki sisse noaga augud ja küslaküüned sinna sisse surasin. Siis mätsisin liha kokku soola ja tshillipulbriga. Ja siis ahju 200 kraadi juurde. Kui liha hakkas enam-vähem valmis saama, hakkasin teda iga natukese aja tagant pintseldama meest, BBQ ketshupist ja sojast tehtud kastmega, et kasvaks selline mõnus glasuur ümber. Juurde tegin ahjukartuleid rosmariini ja riivitud parmesaniga ning sinihallitusjuustu kastme, mis juba varem kuskil seerias kirjeldatud ja täiesti ülesotsitav.
Muti tegi eile hiina toitu. Ehk siis taevatrumme ja krevettidega kevadrulle. Oivalised olivad. Kui retsepti saan talt, siis lisan.
