Esmaspäev, 20. detsember 2010

Ainult tugevatele!

Tähendab, ütlen kohe alguses ära, et seekordset postitust pole nõrganärvilistel ja kokandushuvilistel soovitav lugeda. Ei mingeid mannapudrukesi mustikakisselliga ega roosasid jänkukesi pole oodata. Toores elu lahtise käega vastu nägu lajatamas puhtalt. Niisiis õrnad kunstnikunatuurid õue lumememmesid voltima, ülejäänud - kinnitage rihmad!

Neljapäev. Kohtusin Naabrimehega üllataval kombel varajasel hommikul ja tööalaselt. Juba see andis märku, et kõik pole nii nagu tavaliselt. Sooritasime mängleva kergusega ühe ostukeskuse siseraadio jõulukampaania käivitamise ja konstanteerisime fakti, et kurk kuivab nagu kaukaasia vangidel. Sain ka mõned konkreetsed vihjed, et Naabrimehel suuremat sorti tööisu käivitunud polnud ja et minu kord on laud katta. Kergitasime vastastikku kaabusid ja suundusime objektidele. Mina Viljandi kaubandusvõrku kümblema ning Naabrimees kontorisse lolli peaga avatud läpaka kaant kinni panema. Kohtusime minu hubases köögis. Saavutasin kiiresti üheõllelise edumaa, sest Naabrimees pidi sissejuhatuseks võitlema kassi ja arulageda buldogiga, kes tahtsid temast endile mõnusat pikutuspinda vormistada. Lõpuks suutis vaene sõber siiski üliinimlike pingutustega tugitooli prantsada ja allasurutud sajatuste saatel end karvadest puhtaks kloppima hakata. Hakkasime maailma-asju paika panema. Mingil hetkel ei tahtnud taara enam kuskile ära mahtuda ja otsustasime, et ega siis esimesel päeval pea kohe nii hirmus palju jooma. Leppisime hoopis kokku, et järgmised 2 päeva veedame väljas litutades ehk siis teatud puhveti sünnipäevapidustusi väisates. Kuna mind tabati samal õhtul telefonitsi nõrgal hetkel, oli ka selge, et laupäevasel päeval tuleb sinna puhvetisse koos pillikohvriga minna ja püünele ronida. Niisiis - surusime Naabrimehega mehelikult kätt, vandusime igavest truudust ja tippisime kikivarvul horisontaali.

Reede. Keskmisest raskem ärkamine ja päev puldi taga laste jõuluetendusi helindades. Just sellel hetkel kui olin kergelt tukastanud ja laup puldi heeblitega põkkus, tulin fantastilise äriidee peale. Räägin sellest alles siis kui olen miljonäriks saanud. Igatahes - olin vaevu koju uisutada jõudnud kui naabrimees hellasti tiristas ja kutsus esimesele maitsvale longerole enda juurde. Raske oleks keelduda olnud. Peagi leidsime ennast puhvetist õllekannu tagant. Üsna kiiresti sai selgeks, et me pole enam selles eas, et väljas joomas käia. Kuid kokkulepe on kokkulepe. Tuli aklimatiseeruda ja massi sulanduda. Tundus täiesti uskumatu, et sa astud ühte pubisse sisse ja kõik monokulmudega põmmpead, kelle autos on rohkem istmeid kui neil on IQ, on sinna kokku kogunenud. Ja niikui su lauas jääb korraks mingi tool vabaks, potsatab üks neist sinna maha ja hakkab sinuga kellegi pandavast eidest, Petsi auto coolidest sinistest tuledest või vähemalt uuest vingest relakast rääkima, vahepeal hellusehoos "Meie Mehe" fekalistilugu röökides. Tuvastasime, et pikemalt sellises kohas peab vastu ainult juhul kui viinale üle läheme. Sellest oligi abi. Jäime intelligentseks kuid muutusime kokreetsemaks. Ühelt härralt (kui viimane oli mind üksisilmi mokk töllakil mitu minutit tühja pilguga jõllitanud) uurisin soliidselt, et kas tal mingit oma seltskonda kaasas polnud, kellega sama tegevust isekeskis vahvasti jätkata. Selle peale palus tont sosinal Naabrimehelt, et see ta kiirest takso peale aitaks, keeldus isegi jopet otsimast, lubades, et küll sõbrad selle talle järgi toovad. Kui bändid peale läksid, oli juba toredam. Igatahes mingil hetkel võtsin ka ise takso ja lasin ennast koju sõidutada. Naabrimees otsustas veel jääda ja mõned inimesed läbi solvata ning olevat laekunud mõned tunnid hiljem.

Laupäev. Olin suht varakult krapsakas ja värske kui kurgike. Asjatasin linna peal oma asju ja pärastlõunal, nii 15 paiku helisesin Naabrimehele. Kõigepealt sõimas ta mind pisut ja küsis, miks ma teda keset ööd tülitan. Viisin ta olukorraga kurssi ja peagi olime jälle teel puhveti poole, minul siis sedapuhku ka pill kohvris ootamas. Vaatasime juba peale kolmandat õlut, et kuidagi ei taha käima tõmmata, et teeb uniseks hoopis. Naabrimees tuli enda arust fantastilisele ideele. Edasi läks natuke aega sedasi:"Oi tere, tehke meile paar seda triibulist jooki. Oi aitähh! Klõmm! Hmm, kas sul tuli kah osa vahukoort ninast välja? Nii, nüüd palun see teine, mis pidi hästi töötama. Oi kui ilus! Miks te selle põlema panete?! Ah, et kõrrega? See ära ei sula? Olgu!". Ja nii edasi. Korraks muutusin ärevaks, sest evisin mõningaid likviidsusprobleeme aga Naabrimees patsutas mulle õlale, vahukooresed vuntsid sensuaalselt turris ja ütles, et ärgu ma muretsegu, me oleme ju nagu perekond. Lubasin talle pühapäevaseks saunaks tänutäheks juustupatsi osta. Pidasin muide sõna. Bändimehed, kes mu kehaks nõutasid, olid - nagu selgus, ennekõike teenelised viinaninad, kes kunagi mingis meeltesegadushoos ka endale pillid on ostnud. Settidevahelised hetked möödusid härrastekambris kõiki erinevaid eluknstnike kaasatoodud maitsvaid jooke degusteerides. Aga nagu te teate - korralikud bluesimehed just sellised ongi. Seega laval sujus kõik kenasti. Kivi veeres. Oleks muidugi üks sett veel teha tulnud, siis ma pole kindel, kas vanad karud lavale ennast enam ilma kõrvalise abita vinnata oleks suutnud. Peale esinemist pakkisin ilusti pilli kokku ja jätsin Naabrimehega, kes totakalt naeratades, daam põlvel istumas mingis järjekordses seltskonnas laias, viisakalt hüvasti ja kadusin taksoga talvisesse öösse.

Pühapäev. Olin jälle värske kui kurgike. Peale mõningast asjatamist panin sauna tule alla. Helistasin ka informeerimiseks Naabrimehele. Ta kurtis, et tunneb juba ette ürgpohmelli, sest laua peal helisev mobiil oli ta ehmatusest infarktiäärele viinud. Üksiti andis teada, et oli laekunud hommikul 6 paiku, olles enne teinud kõik hirmsad teod, mida ma siiski siinkohal kirja ei pane. Otsustasin sauna maru vaikselt ja rahulikult võtta ning ilusti õigel ajal põhku pugeda, et argiellu naasmine oleks võimalikult valutu. Ka Naabrimees astus läbi. Läks, ronis lavale, sealt kostis paar haledat röögatust ja tagasi ta oligi. Ütles, et ei saavat, halb hakkas. Ülejäänud aja veetis ta aegajalt sügavasti ohates selles kuulsas kreeka poosis kus üks rusikas laubale surutud ja teine käsi puusas. Paaril korral üritas ta ka ajalehte lugeda kuid õige pea viskas selle röögatuse saatel vastu maad, sest käed väsivat ära. Mingil hetkel leidis ta ennast mõttelt, et kui oleks tahtnud lihtsalt palja persega istuda ja juttu ajada, oleks toas märksa mugavam olnud, korjas oma asjad kokku ja läks püstipäi vastu ürgpohmellile. Selline tore eksperiment oli siis meil. Olge teie kah tublid ja kirjutame-joonistame jälle!

Esmaspäev, 13. detsember 2010

Me kelgule, me kelgule...

Tere, Muumikesed! Lõikame lindi läbi järjekordsel suhtlussillal. Tuule suund on nord, oi valleraa! Seilasime, teame.


Ma olen nii väsinud! Koristasin naabrimehega õuest lund. Ehk siis loetud hetked tagasi lahkus meie hoovist kollane sahaga apastraat, mille roolis istus minu arust Jaan Sööt. Lähemalt fakti kontrollima ma ei tormanud, rüüpasin hoopis lonksu õlut, mis oli meeldivaks jääpudruks õuetingimustes muutunud ja ümisesin paljutähenduslikult: "Sest sinu suu on kogu külm, on kogu kuum...". Naabrimees vaatas mind pilguga, mille kirjeldamiseks kõlbab sõnapaar "must auk". Igatahes umbes tunnise hekseldamise tulemusena on meie hoov tõepoolest nagu "Lolo ja Pepe suvelaager". On olemas nii sensuaalne uisuväljak, kus saan edaspidi filigraanseid poognaid tõmmata kui ka majakõrgune lumemägi, mille otsast laps saab meie autosid lömmi sõitma hakata. Vähemalt pidasin sõna ja ise hoovist lund ei lükanud. Hoopis härrasmehelikum oli sahamehele väike füür taskusse sahistada ja ujedalt seina vastu nõjatudes karget talveilma naudelda. Ma arvan, et vormistan siit uue hitimaigulise jõululoo Elmari raadiosse. Nimi on juba valmis - "Laku perset, Ilmataat!".

Pole igav ja üksluine olnud ka vahepealsel ajal, peab tunnistama. Mu imaginaarne armuke, Monika, laamendas mööda ilma ja külvas kaost. Õnneks suutsin eest ära põigelda. Loodame, et ta uuele ringile ei tule ja ma talle vahele ei jää. Tuleks kõvasti seletamist. Igasuguste kahtlustuste ja liigsete küsimuste ärahoidmiseks lohistasin vanamoori spaasse lõõgastuma. Praegu, olles sellest paradiisist tagasi, evin kahtlust, et mul endal oli seal isegi lõbusam kui armsal Mutil. Mida võib veel tahta fertiilses eas täie mõistuse juures olev mees - saunad, basseinid, restoranid ja muu meelelahutus kuni peente kõrgtehnoloogiliste lahendusteni välja. Võiksin pikalt rääkida termides kasutusel olnud randmepaelast, millega tehti baarileti ääres lihtsalt piuks ja karge õlu võis makku valguda ning mu trimmis keha turgutada. Alguses olin pisut pinges, kuna arvasin, et termides käivad ainult ilusad inimesed ja minu "Michelini mehikese"-tüüpi keha sisse veeredes kõik vakatavad ja hakkavad siis paaniliselt ennast basseinist välja kakkuma, et mitte hiidlaine alla jääda. Aga oli nii vuntsidega metsaemandaid, ühekannikalisi vinninägusid kui ka hambaproteesi mannekeene ja armutuid palverännakul olevaid umbmediteerijaid. Sain isegi omamoodi shoki, kuna ühtäkki tundus, et ma polegi nii überstiilne ja silmatorkav muheloom. Kohanesin ja nautlesin sedavõrd rohkem. Ahjaa - tervitused kohalikule kergemuusikakollektiivile, kes õhtul restos valusat biiti andis. Tänu neile tunnen vist isegi pekikihi all väikest sikspäkki naerulihaseid tukslemas. Oli kirjeldamatu shõuprogramm. Lahkumishommiku kulminatsioon leidis aset meie sulnis sviidis, kuhu naasesin peale omal käel termide väisamist (vanamoor leidis, et on tarvis iluuni ette võtta) ja sain kõrgendatud hääle ning juhitamatute zestide saatel kiire reportaaži rasvatihase jõulisest rünnakust meie privaatalasse minu poolt avatud akna kaudu. Fotokast näidati ka meeleolukat slaidiseeriat. Rõõm oli minupoolne kuna mu elav fantaasia suutis iisisti silme ette manada Muti norskamas tempokas falsetis, suunurgast hõbeketike nirisemas, unes just kõikide maailma päästetud lemmikloomadega lauluväljakul Vennaskonna saatel "Insener Garini hüperboloidi" laulmas ning rõõmupisaraid poetamas. Ja siis järsku kamikazed elutoas. Võeh!

No kindlasti juhtus palju toredaid asju veel aga rohkem ei viitsi ja kõigest härrasmees ei räägi kah. Igatahes eilsest laekumisest alates olen kokkamise lainel olnud. Roogasid valmis nii eile kui täna. Panen nad nüüd järgnevalt siia püsti.


Lambaribid köögiviljapüree ja praekapsaga. Lamba küpsetasin ahjus fooliumiga kaetult peale seda kui olin talle puistanud mõnusasti soola, pipart, värsket rosmariini ning vahele küüslaugu küüsi. Pudrutegemist vast kellelegi enam õpetama ei pea. Ja kapsaga olin laisk ning kasutasin poe oma, millele lisasin hautamisel lihtsalt sörtsu piima.


Sibula-porru-lõhe-sinihallitusjuustu supp. Ideaalne külma viinaga, kontrollisin järgi. Asi ise jälle lihtne. Hakid ühe porru ja 4 sibulat, lase pannilt või ja õli sees üle ja valad potti. Lisad lusikajagu suhkrut ja valad peale klaasikese vett ning segad seni kuni vesi aurustunud. Siis võtad teises potis kalajääkidest keedetud puljongi ja valad peale. Lisad veel lõhekuubikud ja sektori sinihallitusjuustu, maitsestad pipra-soolaga üle ja keedad kokku. Nämsa!


Soolatud lõhe. Sai kalalooma täpselt nii palju ostetud, et jagus soolamiseks kah. Homme peaks juba pandav olema. Lõikad koos nahaga parajad tükid ja teed valmis segu, kus 2 lusikat soola, üks suhkrut ja üks pipart. Seda raputad kausi põhja ja paned kalatükid naha pool all sinna peale, siis tükkide peale veel sama maitseainesegu ja ohtralt tilli ning teised tükid nahk ülespidi neile vastu ja jälle maitsesegu sinna peale. Katad fooliumiga ja paned raskuse peale. Aeg-ajalt keerad asja ümber. Päevakese-paari pärast võid saia peale viile saagida juba ja rõõmust ohkida.


Noorlooma abaliha Jamie moodi ahjukartulitega. Abaliha teed oliivõliga kokku ja plätserdad sinna ümber piparkoogi maitseainet, soola, pipart ja tüümiani. Keerad selle koos küslaküüntega fooliumisse ja 200 kraadi juures paariks tunniks ahju. Koortega kartulisektorid ja porgandiviilud panin koos küslaküüntega ahjuvanni ja panin peale rosmariini ja soola ning valasin üle oliiviõli ja balsamveiniäädikaga. Ja mingi hetk valmis see kraam oligi. Felixi mee ja sinepi kastet juurde ja põske.

Ja tänase laulujupi valimisel inspireeris mind mu hea sõber. Selle kergemuusikakollektiivi saatel on ühe Eesti küla koolimaja keemia klassis öövalvet pidades laudadel tantsitud ja poisist meesteks sirgutud:

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Lipud masti!

Et siis pidupäev. 9 aastat tagasi laenasime sõbra isa sinise "kopikas"-tüüpi Žiguli ja lasime perekonnaseisuametis paaniflöödimeloodiatega CD käima tulistada. Midagi afterpaarti laadset toimus hiljem ämmamoori juures, kus olid ka mõned sellel päeval juhuslikult linnas viibinud sõbrad-tuttavad. Päeva pealt 9 kuud hiljem nägi ilmavalgust mu tütreraas. Võib jääda mulje nagu oleksime tol kenal aastatetagusel ööl ka vastutustundetult joobes olekus kaitsmata seksiga tegelenud... Olid ikka vallatud ajad! Mitte midagi (peale võlgade) ei olnud aga kõik paistis ikkagi nii ilus. Isegi see ei läinud korda, et üksvahe mitu kuud elektrit polnud. Kuskilt me selle söögi ikka lauale võimlesime. No mis iganes. Mis teil minu mälestustest. Aga see peaks teile siiski korda minema, et jätkuvalt ühed kuramuse õnnejunnid oleme oma kambaga. Muidu poleks sedasama blogikestki ajaviiteks teil töö ajal kõrvaliseks tegevuseks võtta.

Kuna täna esmaspäev, siis mingit tähistamist ei toimu. Või noh - selline Prikside moodi igapäevane elu kummardamine. Muti närib mu keedetud seajalgade jääke ja püüab mulle selgeks teha, et ma pole eelmainitud roa menetlemisega piisavalt põhjalik olnud, ning kuukab kõrvale mingit vahuveinilurri. Mina lõikasin läbi ainsa võimaluse, et kuri välismaailm mind häirida saaks ehk siis lülitasin üle pikkade aastate oma mobla välja. Õlu on muidugi külm ja avatud.

Tähtpäev kui selline möödus mul muide sulnilt autoroolis põrgates. Tegin Mutile taksojuhti (ilma sonimütsi ja nahkpintsakuta paraku, mul polnud ettevalmistusteks piisavalt aega) ja veeresime sinna linna kus sarvede ja suurte munadega elaja kuju mäe otsa on tõmmatud. Teeolud olid sellised, et kui keegi küsib, siis olen sellel hooajal juba mitusada kilomeetrit maha uisutanud. Kohapeal ootamiseaja täitmiseks toitusime loomulikult ühes kohalikest puhvetitest. Ettekandja kõrvarõngad hiilgasid kordades rohkem kui ta tuhmipoolsed silmad (tegemist oli poisterahvaga ja mitte et ma ise rõngastatud poleks). Aga saate aru - vahest lihtsalt kiirgavad kõrvarõngad uhkemalt kui nad peaksid. Juku oli peaaegu nutma puhkemas kui Mutile kohvi serveerides tilgake alustassile loksus ning piuksus pisaraid neelates, et kas soovime nüüd uut. Kuna mul on tugev empaatiavõime ja muidu joodikule omane labiilne närvisüsteem, valdas mind soov talle kohe kaunis ballaad kirjutada ja staarmetroseksuaal Neigausel lasta see sisse laulda aga suutsin peale paari sooja kakaolonksu südame taas rütmi saada.

Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna olen konkreetset marsruuti palju kordi läbinud, ei suutnud mind joviaalseks muuta isegi asula, mis oma nimega seda senini oli muretult teinud - Puhmu. Kunagi teen sellise kirjaga T-särgi endale. Hetkel, mil olin juba valmis rooli taga väikese uinaku tegema, nägin teeviita nimega Aburi. Haritud ja mitmekülgsete teadmistega inimesena suutsin kohe ka meenutada, et on meil siin kodumaa pinnal ka koht nimega Keeni. Sealt edasi ketras juba pea zeitungite pealkirju kuidas "Aburi-Keeni maante 26-ndal kilomeetril joobes jalgrattur külili kukkus" või kuidas "kolhoosidevahelisel rahvastepallispartakiaadil Aburi-Keeni koondvõistkonnad viiki jäid". Saime vanamooriga mitme kilomeetri jagu rõõmsasti kõõksuda. Vanad head neegrinaljad. Nad on kohe teisel kohal sitanaljade järel... Tegelikult tuntakse mind Tolerantsi-Üllarina, siiralt.

Ohjah. Homme jälle tööle. Pidage mind laisaks paksuks muidusööjaks (ja ega te palju mööda pane) aga no mitte ei viitsi minna. Hoopis muid asju teeks. Muide - Muti tegi ükspäev jube häid saiakesi. Võtad poest laisa inimese lehttaigna, praed pannil verivorstide sisu ja maitsestad selle üle, määrid pohlamoosi taignale ja verivorstiplöru sinna peale, keerad rulli, lõikad paarisendisteks seibideks, määrid munaga ja paned muffinivormides 225 kraadi juures 15 minutiks ahju. Töötab kui tuline kurat!

No ükspäev jälle mõmisen kui mahti saan. Mõtteid on üksjagu. Nagu alati. Ja lõpetuseks - VLÜ poisid on ühe toreda ja sügava sõnumiga jõuluteemalise laulu ikka teinud. Kena nautimist!

Pühapäev, 28. november 2010

Kena adventi, surelikud!

Nonii. Olen jälle eetris. Väike tagasivaade vahepealsetele päevadele-sündmustele siinkohal siis. Kaunil kolmapäeval lehvitasin oma kallitele naistele ja koduloomadele ning istusin autosse, et suunduda Jõgevamaa metsade vahele sõbrale külla. Kaasa vormistasin erinevaid sakuska tüüpi söödavaid portsusid. Nende hulgas maitsvad kanapugud ning praemaksake. Viimase tooraine hankimine osutus muidugi mastaapseks orienteerumisürituseks. Millegi pärast olid kõik linnaelanikud otsustanud just sellel kaunil kolmapäeval samamoodi minu eeskujul podagra hankimiseks sigalooma konkreetset siseelundit tarvitada. Ehk siis kaunis Eesti väikelinn oli seamaksast tühjaks ostetud. Lõpuks leidsin ühe pakikese Maximast. Vormistasin tormijooksu nagu kilod lubasid ja viskusin sellele. Olen üsna kindel, et mind jäid tigedalt silmitsema mitmed silmapaarid, kes polnud olnud piisavalt taiplikud ehk siis kiire reaktsiooniga, et sama spurt ette võtta. Paras neile, lutsigu porgandeid.
Et siis sõbra juurde. Korjasin viimase Põltsamaalt peale ja tulistasime sihtkohta. Tee peal põkkusime üksjagu ekstreemsete ilmastikuoludega, mistap viisin üks hetk läbi ka ristküsitluse sõbra suunas, et kas ta on kindel, et ta uut aluspesu ei vaja. Eitas kadestamisväärse järjekindlusega.
Ees ootas meid saun, mille sõbra isa oli hoolega kuumaks kütnud. Edasi läks kõik programmi järgi. Tarvikud, sakuskad, leilitamine, sarkasmist tulvil lõõp, minu koti põhjast avastatud maitsev Minttu-nimeline jook, Vello Orumetsa ja Nexuse muusika kõlarites, paljasjalgsed sööstud lumehangedesse kord hõõguvat keret jahutama, kord tarvikuid väljutama. Kui mingi hetk kõik vaikseks jäi, korjasin kraami autosse ja äratasin diivanile tukkuma jäänud võõrustaja. Pikkade läbirääkimiste abil sain viimasele selga jope ning jalga kummikud. Pükstest kogenud kavalerid siiski keeldusid ning keelitamisele vastati ainult ujeda naeratusega tähistaeva ning mägedena kõrguvate hangede vahel.
Hommik saabus valutult. Sõber otsis paaniliselt elamisest pükse... Kui meeldiv tagasivaade eilsele sai naerupisarate pühkimise saatel kokku võetud, mätsiti valmis meeldiv omletilaadne toode, lohistati mõned rauast rasked asjad ühest õue otsast teise ning juba võiski ettevaatlikult koduteele asuda. Oli armas olemine.
Eile käis ämmamoor oma "kliffiga" (kasutan seda väljendit nimelt, kuna tean, et kodanik ise uudislugu lugemas) külas. Sai tehtud saun, küpsetatud kana, maitstud rummikest ning mängitud lapsega midagi Mnemoturniiri laadset (uskuge mind, teatud promillist alates on ka juunioridele suunatud küsimused liiga keerulised, ja isegi kui tead vastust, tekib ootamatult olukord, kus ei suuda valida kõigi nende vokaalide ja konsonantide vahel, mida su keel painutama on õpetatud).
Nüüd siis istun uhkes üksinduses (ok, arulage buldog aeleb kah mu jalgadel ja ei lase uue õlle järele minna) kodu köögis ja mekutan värskelt valminud rooga. Siit ta tuleb:


Ahjus hautatud kruubipuder liha, sibula ja küslaga. Oivaline roog. Sa võtad ahjupoti ja teed võiga kokku. Valad sinna 250 dl odrakruupe, 1.5 liitrit piima, soola-pipart. Lased panni pealt õlis üle mõned sibulad ja küslaküüned ning valad juurde. Hunniku lihakuubikutega väisad kah kuuma panni enne juurdevalamist. No ja siis pole muud kui kolmeks tunnikeseks 175 kraadi juurde ahju hauduma. Rrrrrr kui mõnus kraam...

No aga järgmise korrani jälle, nupskinid! Väike muusikapala kah tansukintsust kihelust välja kakkuma lõpetuseks:

Esmaspäev, 22. november 2010

Tegelikult ma teen ikka süüa kah

Oijummel! Esikas on tehtud ja vastavate pidustuste raames maksalegi tegevust pakutud. Eile nautisin pingelangust ja kerget pohmelli. Õhtupoolikul põgenesin tantsusaate eest sauna ja mõtlesin ümmargusi mõtteid. Mingil hetkel laekus ootamatult ka naabrimees, kes arvatavasti hiilis kõigepealt sauna ukse taha ja siis kogu keharaskusega ukse pihta hüppas. Kuna olin süvenenud tarvikute manustamisse ja teadsin kuklaga, et olen oma vaikses hedonismis uhkes üksinduses, siis selline ootamatu katapult 140 kilogrammi rammusa lihasmassi sisenemist karvase ja müriseva naeru saatel lõi mul hetkeks pulsi vallatuks nagu Saksa happyrave´i põhibiidi. Kui rahulikuma hingamise tagasi sain ja kõik pähe karanud obstsöönsused välja olin rögisenud, jätkasime klassikalises rütmis. Kui telepildist olid lahkunud sätendavad litrid, zeleetatud seitlid ja raseeritud rindadega kõrgetel kontsadel mehed, hiilisin vaikselt tuppa tagasi. Üksiti panin paika tänase päeva plaani, mille ka kohusetundlikult ära täitsin. Ehk siis elu esimesed lihapirukad sündisid ja klassikaline pajaroog ahjupotis pehmete suitsuribidega. Katsungi täna mitte väga huumorit pilduda vaid tänased ja mõned eelmised retseptid üles visata. Et te ei arvaks, et ma ainult õlut joon päevast päeva. Seda niikuinii. Aga eks leian muudki tegevust:)


Lihapirukad. Tegin taigna, kuhu läks 200g margariini ja 4 klaasi jahu, mille segi möllisin, siis panin juurde ühe lahtipekstud muna, 50g pärmi, mis oli supilusikatäie suhkruga sulatatud ning otsa veel klaasi piima, mille sees sulatasin teelusikatäie soola. See kõik pätsiks ja kerkima. Sisuks läks 800g seguhakkliha pannil paari hakitud sibulaga pruunistatuna (valge pipar, sool ja pisut rosmariini kah maitseks sees) ja 4 keedumuna hakituna kah pärast sinna sisse veel. Edasi nagu ikka - pätsid pirukad kokku, määrid munaga üle ja küpsetad 200 kraadises ahjus 15-20 minutit ja valmis nad ongi. Minu jaoks oli kõige karmim väljakutse kusjuures just see pirukate vormimine. Need tahtsid alguses laiali laguneda ja ei kippunud kokku jääma. Räuskasin pisut kõigi peale. Muti vangutas pead:)


Ühepajatoit. No see oli vormistamise küsimus. Eilsest õllekõrvasest jäänud pehmed suitsuribid omas keedupuljongis. Need ahjupotti ja juurde sibul, kartul, porgand ja kapsas, maitseks soola-pipart ja sortsu vett panin kah, kuna puljongit polnud piisavalt. Ja siis ahju paariks tunniks podisema. Jumalik roog ja ei maksa peaaegu midagi.


Kuum kanasalat. Sai ükspäev tehtud. Ega täpselt mäleta, et kuidas. Panni peal vist pruunistasin kanafilee ja maitsestasin erinevate asjadega ära ning siis hõõgveini peale valasin ja hautasin natuke. Pärast tegin rohelist ja värsket kraami juurde ja lisasin Felixi balsamico kastet, mis on iseeneset kuratlikult hea asi. Vist oli midagi sellist selle roaga jah...


Kanatiivad. Need said marinaadi visatud mõneks tunniks. Marinaadis endas oli Muti omatehtud ketshup, marineeritud tigudest üle jäänud äädikavedelikku, mett ja sinepit, mingi hakitud kuivatet piprakaun ja pipar-sool-rosmariin, nagu ikka. Juurde tegin ahjukartuleid riivitud parmesaniga. Töötas kah ilusti.


Ahjus hautatud seakoot. Oi, see oli hea! Mingi 4 tundi lasin vist ikka tiksuda asjal. Terve seakoot läks ahjupotti ja peale läks üks Saku Valge ja pool pudelit höögveini. Sibula sektoreid ja küslaküüsi, ning terapipart, vürtsi, loorberilehte ja soolakest muidugi kah. Kui asja ahjust välja võtsin lõpuks, siis oli nii ilusti muredaks ja mahlaseks läinud, et kont kukkus ise liha seest välja. Soovitan soojalt.

Ääküll, naljajuttu puhun järgmine kord. Materjali peaks peagi hoolega laekuma, sest see nädal on onul vähe rohkem aega ja kavatseb mõned klassikalised reisud teha. Sõbra juurde metsa näiteks. Ja nii mõndagi veel. Eks üritab ikka ka kokata. Väike sulnis vokaalinstrumentaalpala kah ikka kirsiks koogile:

Teisipäev, 16. november 2010

Au on minupoolne

Tervitan teid, mu armsad lugejad! Kuna ma ise üldse aru ei saa, kust võtavad inimesed aja ja viitsimise kellegi blogisid lugeda ja miks nad seda üldse teevad, siis sedavõrd suurema aupaklikkusega suhtun torisevatesse tuttavatesse, kes lubavad mind aiateibaga tummiseks shnitsliks vemmeldada kui ma millegi uuega lagedale ei tule. See tähendab, et nemad pole alla andnud. Ja kui pole nemad, siis ei tohi ka mina. Õnneks mängis elu (loe: lavastaja) mulle oma vea parandamiseks kätte sobiva olukorra. Ehk siis täna suisa vaba päev, mille täiesti teadlikult juba hommikul logistilisi plaane koostades täitsin vaid tähtsaimate tegemistega: saun müdiseb, õlu on külm, sakuska on laual ja interneedus kärab. Kui õhtupoole jõud raugeb, peaks ahjus valmis saama ka suus sulav seakoot, millest hiljem pikemalt. Nii, võtangi lonksukese tarvikust. Oot... Meeliülendavalt karge kulin.

Et siis - onu ikka tegevuses orjarahva valu ja ängi helindamisega ja sestap ka siin lehel nii sõnaaher. Kogenud kavalerina on suudetud pikkida muidugi ka meeldivaid vaba aja veetmisi selle armutu võimlemise vahele. Põhjusi polnud vaja palju otsida, sest kahepäevase vahega on sünnipäevad nii minu Mutil kui Naabrimehel. Viimane alustas joviaalse tsükliga eelmisel neljapäeval, tehes maitsvat viina välja oma trükikoja töömeestele. Olla läinud ladusalt. Sujuvalt saabus ka reede, mille raames olime kutsutud nö "sõprade peole" ühte linna puhvetitest. Juba uksest sisse astudes teadsin, et kõik läheb kenasti, sest gravitatsiooni trotsides põrkas mulle vastu sünnipäevalaps isiklikult. Viimane nägi välja nagu ülielusuuruses Poku, kelle Edgar Valter on maalinud. Varvastega. Läbi une. Samal ajal Leopoldi bitchile - Postikanale mõeldes. Teate küll neid niidi otsas rippuvaid musti kuulikesi silmi markeerimas... Kuna viin oli külm ja sült kallerdas laual kenasti, läks õhtu kaunisti tõusujoones. Mõned riputasid toolileenile kampsuni peale ka oma eneseväärikuse ja viljelesid tammiste kõrtsulaudade vahel ka midagi puntratantsu laadset. Kui mõned National Geographicu tüübid oleks kõrvallauas õhtust õllepindikest mekkimas olnud, oleks seal kindlasti läinud vaidluseks, et mis kuradi suguharu, mida ja miks just parajasti ohverdama hakkab. Kui ma ei eksi, siis mingil kellaajal viis Muti minu ja mu teise korruse naabrimehe koju ning tõi üksiti teiselt korruselt naabrinaise käest kätel alla meie sügavas unes ihuvilja (kes ei kaalu enam üldse nii vähe kui arvata võiks), mispeale ma üksiti ka vist aplodeerisin. Kaasaelajatele Naabrimehe saatuse kohta veel niipalju, et näiteks täna teeb ta sünnipäeva puhul välja oma firma kontoritöötajatele, neljapäeval Valge Hobu klubi rahvale ning reedele Sangarite Seltsile. Ja kogenud kavaler ei jäta ka ise kurku kuivama. World tuur jätkub, nõu vörri!

Laupäeval, olles üliinimlike pingutustega läbi teinud hommikuse etenduse proovi, oli tarvis Muti pidu ette valmistama hakata. Sünnipäevalaps oli ennast igaks juhuks labiilseks jaanalinnuks mõelnud ja külvas kaost ning segadust. Õnneks geiteringi käigus kedagi ei mõrvatud. Peost endast ma paraku väga osa ei saanud kuna mingisuguses meeltesegaduse hoos olin juba mitu kuud tagasi ära lubanud ühe hirmsa esinemise. Õnneks siinsamas kodulinnas. Sestap trükipressi vahele jäänud kinglooma olekus koju naastes leidsin ees vaid ohvriterohke lahinguvälja ja mõned turteltuvid. Ülemise naabri põrand ehk siis meie lagi oli joviaalsete prouade poolt muhklikuks hüpatud (kasutan peasüüdlaste enda termineid), veinipudelid olid tilgatumaks kummutatud ja publiku külmast vastuvõtust hoolimata lõugas kuskil umbes 17-ndat tiiru The Suni plaat. Ülejäänud üksikasjad jätan enda ja kohalviibijate teada. Viskasin kola pisut koomale ja vaatasin hajameelselt otse ühest laualt leitud poolikust veinipudelist nestet rüübates kuidas mu arulage buldog ühte põrandal tuduvat pidulist surnuks lakkuda üritab. Naeratasin laisalt ja räntsatasin voodisse. Oli ilus nädalalõpp.

Ja et põhiteemast kõrvale ei kalduks, siis olgu tähelepanelikule lugejale teada antud, et õhtul tuppa minnes tõmban fotoapastraadist mõned pildid siia üles ja täidan ka vahepeal valmistet roogade lüngad.

Seniks aga muidugi muusikat!

Neljapäev, 4. november 2010

Mitte ainult toidust...

Kõigepealt pean alustama sellest, et minu juurde tulid kaks rohelist mehikest ja ütlesid, et internetti pole olemas. Meil oli pikk istumine, mille raames nad veensid mind. Samuti leppisime kokku, et pole ka olemas sellist anomaaliat nagu "blogi". Nutsin vist korra salaja ja nõustusin. Seejärel keskendusin oma uusima taiese ehk siis etenduse "Jürka" muusikalisele kujundamisele (õnneks need elajad jätsid mulle punase NORD tüüpi klahvidega aparaadi, millega asja korraldada andis). Õelad on inimeseloomad, kes väidavad, et ma pole viitsinud neid oma vaimukustega silmivahele pritsida. Nii see pole. Ma tõesti olen seda korduvalt üritanud. Viimati keelas mul selle sulni tegevuse LG nimeline televiisoriaparaat, kes sundis enda seest madalat briti huumorit vahtima, enne seda lubas mind eelmainitet tegevuse ees armutult mõrvata arulage buldog, samuti olen negatiivseid signaale saanud oma lihaselt tütrelt ja kui ma ei usuks, et Muti mind kõikjal jälgib, paneksin ka tema nimekirja. Samuti on palju valuabiilset aega läinud sügavate keskustelude peale naabrimehega. Näiteks viimati veetsime soliidse veerandtunni, jõudes ühise vabastava teadmiseni, et kõige keerulisem on lõigata vasaku jala väikse varba küünt (palavad õnnitlused neile, kelle jaoks see mingi probleem see pole). Sõnaga - olin juba täiesti alla andnud aga puht juhuslikult suhtlesin oma isikliku koduelektroonika parseldajaga, kellel kõhus järelkasv pungumas ja kuna sattusime olukorda üks kahe vastu, siis pidin oma jutunurga paroolid meelde tuletama... Praegu siin sauna eesruumis istudes on see ju nagu natuke toregi. Naabrimees on keskendunud kõigi oma rakkudega teesklema, et oskab lugeda ja üksiti saab aru, mida Eesti Ekspressis kirjutatakse. Ta üritab muljet kinnistada sunnitud naerupahvakutega, enne mida ta silmanurgast minu suunas piilub. Piilumisega seoses: täna käisin Säästukas tarvikuid hankimas. Iseenesest argine tegevus - võtad garaazhist paar kasti, sõidad poe juurde, laod need täis ja tuled koju nautlema... aga ei! Turvakliffile oli ülemuste poolt antud teada, et iga uksest siseneja on potensiaalne varas. Sestap mängisime vahvasti midagi peitusesarnast. Ehk siis tema jalutas mul järel ja kui õlut hakkasin kastidesse laduma, piilus tema mind kaubahunniku tagant ning kui pilku pöörasin, siis kadus vaese mehe Rambo nagu meeleheitel superstaari eneseväärikus Mihkel Raua habemesse. Ja kui sulnilt kassa poole liuglesin oma sõjasaagiga, siis üritas vinniline südametemurdja mul üle õla õllepudeleid kokku lugeda. Oli meeleolukas. Samas, veel vallatum oleks olnud põgeneda näiteks autopesulas Oja Petsi eest. Viimane meenus mulle seoses tänase arvamuslooga Postimehes. Ajakirjanikust sõber mühatas muidugi midagi stiilis: rullnokk möliseb. Aga piinlik tunnistada - esimest korda üle pika aja leidsin rullnoka, "kelle sõber võiks olla". Sami Lotila (kui te veel ei tea) on midagi hullemat kui komedoon rektaalpiirkonnas. Oeh. Korraks sattusin segadusse. Süüdi selles megastaar Koit Toome, kes kukkus meie muidu korrektses saunaraadios järsku ennastunustavalt joodeldama midagi teemadel kuidas keegi millesti ei hooli. Häälepaeltest ning kubemepiirkonnast käis läbi noor valuläigatus. Kogun ennast kohe uue õllekesega. Vot nii. Töötab. Naabrimees läks lavale. Loodame, et kiirabi pole vaja kutsuda. Mitte, et kuumus talle midagi teeks aga esimene lava aste asub härrasmeeste jaoks pisut kõrgemal kui peaks, Viljandi haigla internid saaksid autentse näite munarebendist. Mu kõrval vedeleb Ginnu, meie õue kõige kaunim krants, kelle ennist tema tungival palvel sauna eesruumi lasime, enne kui ta ise ennast läbi ukse sööb. Maitsev rasvane suitsuribi hakkab otsa saama. Eks tuleb keskenduda tarvikutele. Neid õnneks jagub. Enne kui otsad kokku tõmban: meenus just armas ajakirjanikust sõber jälle. Ta kirjeldas kuidas 2 nädalat Afgaanimaal reportaazhi tegemas käis. Maitsvat napsu seal ei saanud. Sestap naasis infoga, et paistetus näost kadunud ja viis kilo kergem. Naabrimees teatas seepeale armsalt: ennem olen paks joodik kui kõrbes janus... Olge teie kah musid. Küll ma jälle kokkan kui oma teatritaiesega valmis saan. Esikas peaks kuskil novembri lõpus olema. Päkapikke teile!

Esmaspäev, 18. oktoober 2010

Tervisesportlase hall argipäev

Tulin just mullivannist oma trimmis keha lõõgastamast. Ma arvan, et jäin vahepeal vist magama kah sinna. Muide, ma ei laia üldse. Minu puhul on vanniskäik ju pigem säästuprojekt, sest vaadake - ega vett eriti ei mahu koos minuga sinna. Ja üleüldse - vajasin saunale vaheldust. Mul on kuri kahtlus, et teeme naabrimehega midagi saunas koguaeg valesti. Kuidas muidu seletada tõika, et järgmine päev pehmelt öelda habras olemine on ja peale puzzle kokku seadmist ilmnevad erinevad kahtlase väärtusega otsused, mis eelmisel päeval täiesti mõistlikud tundusid. Äkki peame saunakivid välja vahetama...
Igatahes kogu selle lõputu tervisespordi ja hügieeni vahepeal on blogimine täiesti soiku jäänud. Paaril päeval jäi naabrimehega õlletrenn üldse tegemata kuna tal oli vaja pätte taga ajada mööda linna. Aga see on jälle eraldi lugu. Ja siis sai teatrimajas kunsti tehtud, sõpradele soojale maale pulmareis sebitud, last ja loomi kasvatatud ja taara sai ära viidud. Vähemalt on mõnda aega värskete tarvikutega hooleta. Tegelikult oleme me ühed ontlikud ja töökad härrasmehed. Selle puhul lubasimegi endale selleks reedeks sulni preemiareisi pealinna võõra raha eest pidutsemiseks. Ehk siis Sangarite Seltsi esindusmeeskond meiega eesotsas otsib kapipõhjast üles oma ainsa valge triiksärgi ja üritab selle ühes tükis endale selga sikutada ning kulgeb siis joviaalses meeleolus Saku Õlletehase sünnipäevale. Ootan põnevusega.
Nalja on saanud palju aga ei taha meelde tulla ja üleüldse - täna rohkem väga lobiseda ei viitsigi. Proovin lihtsalt täita auku, mis siin blogis peaks esmatähtis olema ja viskan mõned vahepeal vormistatud road üles. Teie neid küll ei loe aga endal teinekord jälle hea vaadata kui meelde ei tule.


Lõhet tegin eriskummaliste kartulitega. Lõhe endaga oli asi lihtne: filee ahjupannile ja peale segu, mis koosnes mu omatehtud sinepist, meest, teriyaki kastmest, soolast ja valgest jahvatatud piprast. Kartulitega oli lugu hullem. Keetsin nad koorega ära, siis lasin jahtuda natuke ja lõikasin pooleks. Ja siis kaapisin lusikaga tasakesi sisu seest välja. See nõudis kannatust, et kartul käe vahel puruks ei läheks. Ja siis tegin plöru, kuhu panin selle kartuli sisu, paar vahustatud muna, hakitud soolaseeni, pooleks lõigatud kirsstomateid ja riivjuustu. Pipart-soola kah maitseks muidugi. Selle plöru tõstsin tühjendatud kartulitesse ja raputasin veel riivitud parmesani peale. Ja siis kogu kraam koos kalaga nii 20-30 minutiks ahju ja oligi valmis. pärast serveerides panin miskist külma kastet kah kõrvale.


Täna tahtsin jõuluhõngulist toitu. Katsusin sellele lihtsalt vähe teistmoodi läheneda. Ehk siis 1,5 kilose praelihakäntsaka viskasin ahjupotti ja hõõrusin soola-pipraga kokku. Siis panni peal paar suurt sibulat ja mõned küslaküüned klaasjaks ja valasin peale purgi praekapsast ja paarsada grammi majoneesi. soola ja suhkrut läks kah tibake sisse. Kogu selle mudru ajasin pannil sassi ja valasin liha ümber ahjupotti. Ja siis paariks tunniks 200-kraadisesse ahju podisema. pärast keedukartul kõrvale ja kraam põske.

Muti võttis õhtused salatitegemised enda peale. Seal pole retsepti mingit kirja panna aga ilus on vaadata, sestap lisan pildid lihtsalt:




















Ja kõigile oma kallitele-armsatele-olulistele mõeldes:

Teisipäev, 12. oktoober 2010

Jälle paar lahingut võidetud

Viimased päevad on läinud küll puhtalt selle peale, et organism jälle vaikselt funktsioneerima meelitada. Möödunud nädalavahetus polnud kergete killast. Esimesed ohumärgid ilmnesid juba reede hommikul kui selgus terve ports erinevaid põhjuseid, miks me varakult vanematekodu suunas purjetama ei saa hakata. Üks neist oli näiteks kuidagi vallatult täiesti kahe silma vahele jäänud lapse muusikakool. Nii oligi, et Viljandi rahvas, kes õigel kellaajal juhtus kohalikust muusikakoolist mööda minema, võis näha, et maja ees seisab üks jeep, mille rooli taga üks ülekaaluline verd täis valgunud silmadega noores paanikas karvane jõletis gaasipedaali otsas armutult aeleb, kooli uksest tormab aga välja habras naine, pisike tüdruk kaenlasse haaratud ning tulistab pantrihüpetega eelmainitud massina suunas. Kui oleks politsei sellel hetkel oma rutiinseid ringe sooritades sinna sattunud, vabaneksime praegu ehk alles lapseröövis kahtlustatuna ülekuulamistelt.
Sihtpunkti jõudes hakkasin tehnikaga treppe mööda jooksma, sest olin lubanud sõbraga külalistel natuke ka tantsukintsust kihelust välja ajada. Õnneks sai kõik külaliste tulekuks tehtud. Kuna õhtujuhti polnud, sõitsin ise ürituse alguse piinlikust osast teerulliga üle, et võimalikult ruttu lauda kotlettide ja viina juurde pääseks. Shampapaugud kõigile kätte, mõnus fotomontaazh isa tegemistest läbi aastate ja lapselaste nummid etteasted ning juba võisidki kõik põselt rõõmupisaraid pühkides hapukapsast kühveldama hakata. Isa rõõmuks sain ka Põldsepa oma lõõtsadega väikest üllatust tegema. Ja no tunnid muudkui läksid, kõigil oli meeldivalt kõrgendatud meeleolu. Sai armsate sugulastega kokku löödud ja juttu puhutud kuni hommikupoole ööd kõikehõlmav joove justkui kaikaga pähe virutas. Siiski pean enda uhkuseks ütlema, et olin viimane sõjard võitlustandril, kes voodisse langes.
Järgmist hommikut alustasin rõõmsal meelel onuga pead parandades. Mingi hetk saime Elvast minema ja leidsin ennast trummarist sõbra sünnipäevalt Viljandist. Seal oli kah tore. Vist. Niipalju kui mäletan. Ühel kaunil hetkel kui sünnipäevalaps lambikuplit hunnitu falsettkisa saatel ebaotstarbeliselt perkussioonina kasutama hakkas, viis vanamoor mu koju linade vahele maitsvat pohmaund mekkima.
Pühapäeval ukerdasime veel naabrimehega õues pisut tööd teha ja nentisime fakti, et jälle nagu puhata ei saanudki. Tegime lõpusauna ja läksime vapralt vastule öö pimeduses ootavale ürgpohmellile. Oli ilus nädalavahetus.
Ükspäev lohistas Muti tuppa hiigelsuure kõrvitsa ja tegi sellest kõik road, mis internetis olemas olid. Mäletan püreesuppi, keeksi ja gratääni. Viimasest sai isegi pilt tehtud. On hirmuäratav, et väga nagu kõrvitsat enam ei tahakski aga põhimõtteliselt 3/4 sellest oranzist jõletisest on veel alles...
Aga nüüd - JIIIIIHAAAAA!!!!!

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

Skaudid on liikvel

Eilne päev möödus rahvusvahelise logistilise suurvormi tähe all. Kuskilt Ida-Virumaa avarustest leiti mehed, kelle käest põhimõtteliselt võiks osta selle neetud käigukasti aju, mis minu tankil nö "kanalasse" (või oli see sõna "manalasse", vahet pole) varises. Järgnesid meeleheitlikud telefonikõned risti-rästi erinevate asjassepühendatud kavaleride vahel. Tiimi kuulusid näiteks autoelektrik, esinduse jofendroller, naabrimees tõlgina ning "Lammutustöökoja Igor". VIN-koode ja muid huvitavaid numbreid lendas nagu vabariiklikul gümnasistide matemaatikaolümpiaadil. Kohti ainult ei jagatud. Peaauhind siiski oli - üks imelik mikrokiip selle küljes töllerdava käigukangiga. Ainult 4000 krooni ja homme ootab see mind bussijaamas. Oi seda õnnekest. Igatahes - eile õhtupoolikul otsustasime naabrimehega päevasest telefoniga muljumisest kuumavaid ja punetavaid kõrvalestasid õues terrassil pisut jahutada. Meie aga pole mingid käed rüpes istuvad laisad joodikud. Sestap nägid möödujad meid juba peale 6-ndat õlut armutult saagide, akudrellide ja lauajuppidega mööda õue ringi jooksmas. Viimast lihvi oli saamas sauna räästakast. Tõeline meistritöö. Mingi hetk tuvastasime, et väljas oli vahepeal pimedaks läinud ent ühehäälselt otsustasime, et ega toas nüüd siis toredam edasi pole juua. Läkski nii, et lohistasin aianurgast roostetanud grilli keset õue ja peale aastakäigu jagu ajalehtega meelitamist võtsid halud tuld. Panime ka prozektori hõõguma ja käivitasime jätkuprojekti üldnimetuse all "saunaukse traatharjaga jälkrohelisest värvist vabastamine". Kes parajasti drelli otsas abitult ei vibreerinud, tohtis lõkke ääres õlut juua ja koerte õrritamiseks suitsukonti järada. Siis kui käed juba aju käsklustele allumatult keha otsas räpiliigutusi imiteerisid, viskasime lõpetuseks mõned kartulid fooliumi sees sütesse. Pärast oli neid hirmhea või ja soolaga menetleda. Sestap ärkasingi täna hommikul keskmisest tugevama kuklavaluu ja põhjalikult ärapõlenud suuga. Tegijal ikka juhtub. Kes ei tööta, see ei söö ja ükski heategu ei jää karistamata...

Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Kunstnikuhärra virvendab

Mis seal salata. Kui õues selliseks värviliseks läheb, ei oska ma väga toas istuda ega igapäevaseid argitoimetusi nokitseda. Ikka kas tsikli selga või looduse rüppe (viimane võib minu puhul tähendada pahatihti läbi saunaakna kirsipuude jõllitamist). Ühesõnaga pole olnud nagu midagi teile asjalikku öelda ja olen rohkem iseendale öelnud siin ja sedasi. Pealegi otsustas auto kausi käest panna ja nüüd tahavad kõik kogu mu raha ära võtta, et massin jälle veerema hakkaks. See muudab mu suhteliselt kurjaks. Ja kurjana pole samuti mõtet eriti ei kokata ega ka niisama kirjutada. Muidugi on olnud ka helgemaid hetki aga siis olen keskendunud nende nautimisele, mitte salvestamisele. Paar head rooga on kah valmistatud. Nii minu kui vanamoori poolt. Nendest põgusalt allpool. Nali ei taha kah joosta või õigemini tahaks hirmsasti sarkasmi pritsida aga no kus sa saad. Ega need potensiaalsed ohvrid on ju kah mu lehekülje üles leidnud ja võivad mu haukumist kuulda. Istusingi praegu siin arvuti taga ja mõtlesin selliseid halliseguseid mõtteid kui järsku kõik jälle paika loksus: õnneks on ju elu õuel nagu väikeses paradiisis. Kui värava seestpoolt kinni saan, tunnen kuidas pulss kohe aeglustub. Olenemata sellest, et esimese asjana hüppab mulle esikäppadega õlgade peale üks ilmselgelt ületoidetud krants, kes on läbinud kõik hoovis olevad poriloigud ja fekaalikuhilad. Terrassilt lehvitab naabrimees, kes naerusui mind jälle mõne obstsöönse uue hüüdnimega hõikab. Tuppa jõudes jookseb mind paar-kolm korda järjest jalust maha ebaloomulikult kõõksuv ning ennast vedruasendist sirgu pilduv arulage buldog ja tatistab mu siira kohustustundlikkusega täis. Elutoast dokumendikuhjade alt leian ka lõpuks vanamoori, kes üritab korraga printida, vastata sajale meilile ning rääkida kolme telefoniga. Ja kuskilt oma toa kõikehõlmava segaduse sügavusest teatab tütreraas, et ma küll ei pruugi uskuda aga tema kõrval istub praegu nähtamatu Michael Jackson. Läbi terrassiakna paistab kass, kes üritab oma ammu mahalõigatud kottidele päikesevanni võtta. Vahepeal heliseb veel hea sõber metsast, et anda teada, mitmes tarvik temal parasjagu käsil on ning tõdeb, et oleme mõlemad ühed vahvad majandusgeeniused. Vaatad kogu seda armsat tohuvapohut, naeratad, teed köögis maitsva õllesnäcki ja lähed paned siira õnnetundega sauna kütte...

Küüslaugune küljeliha krõbeda glasuuriga. Tegin 1,5 kilose tüki sisse noaga augud ja küslaküüned sinna sisse surasin. Siis mätsisin liha kokku soola ja tshillipulbriga. Ja siis ahju 200 kraadi juurde. Kui liha hakkas enam-vähem valmis saama, hakkasin teda iga natukese aja tagant pintseldama meest, BBQ ketshupist ja sojast tehtud kastmega, et kasvaks selline mõnus glasuur ümber. Juurde tegin ahjukartuleid rosmariini ja riivitud parmesaniga ning sinihallitusjuustu kastme, mis juba varem kuskil seerias kirjeldatud ja täiesti ülesotsitav.

Muti tegi eile hiina toitu. Ehk siis taevatrumme ja krevettidega kevadrulle. Oivalised olivad. Kui retsepti saan talt, siis lisan.

Ja kõrva paitamiseks kah ikka lõpetuseks midagi:

Teisipäev, 28. september 2010

Kuidas ma reipalt uude nädalasse veeresin

No ma pean ju teile vahepeal kirjutama, et keegi ei solvuks või mulle meilile ähvarduskirju saadaks. Ma lihtsalt pean nüüd kuidagi oma tshakrad lahti saama, et aju väikese tagasivaate käivitaks vahepealsetest päevadest. Kogenud kavaleril võib see manööver raskendatud olla. On ju hetki, milles õhtul viibides tead, et hommikuks on see lihtsalt üks udu ja hägu. Nagu keegi oleks värskelt värvitud pildist küünarnukiga üle ramminud. No kui sealt äpardunud podagrarallilt sai koju naastud, ostsin suure paki veini ja vahtisin telekast midagi, ma ei tea mida. Pilt igatahes liikus ja kui ma ei eksi, tegi telepurk ka erinevaid hääli. Need eelmises loos mainitud seakeeleviilakad parmesaniga maitsesid suht igavalt. Olin seepeale igaks juhuks pisut solvunud. Jätkasin õrna pahameelenoodiga kuni poole 5-ni hommikul, siis uinusin magusasse unne. Hommik lajatas reaalsusega piki vahtimist. Vanemad andsid telefonitsi teada, et nad nüüd Viljandis ja astuks läbi. Toimus suht kiire ent vaieldamatult kohmakas ja valulik enda ja elamise kasimine. Jõudsin kohvigi käima panna, et oleks midagi esivanemate toodud vahukoorekoogi kõrvale pakkuda. Te võite vaid aimata mu sügavamaid tundeid ja tõelisi soove sel kaunil pühapäeval. Tegelikult oli muidugi tore neid näha, seda juhtub ju paraku suhteliselt harva, et põrkume. Kuskile vahepeale jäi ka afäär kuidas mu arulage buldog suutis hüpata kõrge toidulaua peale ja seal meelalt potist põõsa küljest maitsvaid piprakaunu krõmpsutada. Igatahes on ta siiani elus. Aga müsteerium jääb. Õhtupoolik läks juba soodsalt naabrimehe terrassil armsa õllevee, omakeedetud suure toiteväärtusega seasabade ning poolearuliste koerte seltsis. Taustaks mängis koledamaid vokaalinstrumentaaltaieseid Raadio 3. Pärast tegin veel tekkinud puljongi peale mõnusa suitsujuustusupi. Samas polnud ta nii huvitav, et teda pildistada oleks viitsinud või veel vähem - siia retsepti meelde tuletada pusinud. Ega ma nüüd nii läbi ja lõhki kokk kah ei ole. Täna ma süüa teha ei saa ka parima tahtmise juures, sest etendus tahab tegemist ning õhtul koju tuterdades on ainult täpselt nii palju jõudu, et mõned tee peale jäävast poest haaratud tarvikud lihtsama sakuska kõrvale teleka ees makku niristada. See-eest on homme vabam päev. Mõrksõnad "saun" ja "sinepitegu" on ühed kindlad, küllap saab ka turult läbi hüpatud ja nii. Olge ikka tüüned!

Laupäev, 25. september 2010

Empiiria

Nonii, elusalt kodus tagasi. Mille võrra ma siis vahepeal targemaks olen saanud? Näiteks selle, et on võimalik terve Rakvere-Viljandi teekond hakkama saada ainult poole liitri viinaga, kahepeale kusjuures. Või siis, et kui vajutad mindiskil "play" nupu asemel "stop" nuppu, siis võib näitleja, kes plaanis just viiulimängu markeerima hakata, end laval suhteliselt tobedalt tunda. Samuti tean nüüd kui ebameeldiv võib olla olukord kui juhtud tsiklisõidu ajal kiivri vesiiri täis aevastama. Kõik need tarkuseterad kirgastasid mind uhkesti ja peksin naabrimehe vahtu, et tarvis veel enne kui sügis kogu raskusega peale lendab, üks pikem tsiklisõit teha. Et põrutaks jälle sõbra juurde metsa väheke mõnulema ja üksiti astuks ka Tartust motomessilt tagasiteel läbi. Panime reisile üldpealkirjaks "Podagra Liidu suvepäevad", ladusime rattad õlut ja sakuskasid täis ja panime juuste lehvides ajama. Ilm oli matkaks imeline, ootused olid kõrged. Niikui kiivrid peast saime, praksatasid lahti õllepurgid. Ja siis kerkis ei-tea-kust meie kohale murepilv. Sõber tunnistas, et oli puud tellinud ja need saabuvad kohe. Vaatasime teda pikalt ja punastest joodikusilmadest võis välja lugeda, et ta ei valetanudki. Naabrimees kogus ennast mõnda aega ja pobises mulle midagi hirmsat. Järgnevate tundide jooksul sai selgeks, et see oli alles leebe algus. Ma ei kavatse ühtki fraasi sellest mahlasest sõimust siia kirja panna. Ja tulidki puud. Palju puid. Kui lõpetasime, tundsime, et pole jõudu kätes piisavalt, et õlut kummutada, nõudsime külma viina. Nii läkski. Endale teadmata olime lõbustanud ka hiljem sauna eesruumi lisandunud seltskonda. Hommikul oli justkui jälle kõik tore, mis sest et midagi ei mäletanud. Ärkasin, pakkisin asjad ja läksin saunast elumajja hommikusööki nõutama. Sealt leidsin ka naabrimehe, kes rõõmsalt lälisedest mult alkomeetri haaras ja meeldivad 2 promilli välja puhus minu 0,2 vastu. Saatsime ta tagasi magama. Ülejäänud päev läkski aeg-ajalt naabrimeest söötes ja puhurit talle nina ette torgates. Sellega, et me messile ei jõua, olime juba arvestanud. Hakkas tekkima hoopis tunne, et me ei saa sõbra juurest enam kunagi minema. Ilm oli kõige kiuste jätkuvalt imeilus. Tõeline piin oli ilma õlleta tundide viisi lihtsalt murul lesides taevasse vaadata. Alles õhtul 17 paiku röögatas naabrimees võidukalt "null!". Tagasitee tundus kuidagi pikk. Tegime isegi peatuse, et mina saaksin oma prinke sõidust kangeks jäänud kannikaid väristada sellal kui naabrimees pissimisotstarbel oma külmast nööbiks tõmmanud aparaati otsis. Nüüd siis istun üksi kodus teleka ees. Naised on kõik ula peal.
Ostsin endale ämbrikese jagu punaveini ja lasin ahjus seakeele viilakad riivitud parmesani juustuga küpseks, et neid siis Caesari kastmesse tippida ja veini kõrvale haugata. Rõõm kordaläinud päevast. panen siia takkatippu ühe oivalise veiseliha retsepti, mille ükspäev tegin:
Et siis võtad paraja tüki noorlooma liha ja viskad ahjupotti, mille oled enne võiga kokku määrinud ja põhja meresoola, pipra- ning vürtsiteri ja loorberilehti visanud. Siis viskad juurde veel ka sektoriteks lõigutud sibulaid, küslaküüsi ja porgandirattaid ja valad modrule peale pool pudelit haljast punaveini ning löristad ka paraja soru majoneesi. Siis paned 200 kraadi juures ahju ja hautad kohe pikalt, nii paar tundi, seni kuni vein on kadunud ja köögiviljad mõnusaks klaasjaks massiks muutunud. Mina ei teinud kõrvale midagi aga teie tehke omal valikul mida soovite. igatahes liha sai jumalik ja köögivilja mass selle peale tõstetuna täiendas seda fantastiliselt. Väike lugulaul kah siia juurde:

Teisipäev, 21. september 2010

Karmavõlgnik

Ohjah. Eks ma olen ikka jõudumööda hinges üritanud püsida. Väljakutse omaette. Viimase sissekande järgne õhtu läks nagu halvas komöödias ikka. Lohisesin (iseloomutu nagu ma olen) seltskonna sabas (seltskond oli ise väga tore kui juhtuvad lugema!) kolekohvikusse ja mekutasin ennast vanast heast etanoolilahusest universumi direktoriks. Taustaks mängis ka mingi "bänd" ehk siis kaks johvendrollerit, kes minidiski taustal oma sardellikujulisi esijäsemeid klahvidel ja pillikeeltel viibutasid. Vana hea pleibäkkshõu. Mingil hetkel olin teinud klassikalist Myrakaonu ehk siis salaja taksoga lahkunud. Seda ma isegi pisut mäletan. Küll aga mitte enda auto parkimist värava tagant varju alla. Pedant nagu ma olen - leidsin ürituse möödapääsmatu olevat. Õnneks oli ainus kahju kummijälg värskel varjualuse kivisillutisel, millest mööda manööverdada ei õnnestunud. Greit saksess! Draamateatris sai samuti soliidne gastroll fikseeritud. Lapski sai noore näitlejahakatisene võõra lava ära katsuda. Öösel koju laekudes võtsin igaks juhuks oma arulageda buldogi kaissu. Mitte, et vanamoor oleks pipardanud või midagi. Mul on lihtsalt suur süda. See sai täna kohe ka karistatud. Sitaratas ronis samasse mõnusasse pesasse salaja omal algatusel ja igaks juhuks lasi sinna ka sortsu kust. See juhtus vahetult peale seda kui olin sattunud silmitsi faktiga, et mu armas autokene ähvardab mind jalameheks jätta. Nimelt näitas ta ükshetk armatuurlaual põlevat mootori tulukest ja automaatkast ei vahetanud enam käike. Sõitsin koju maitsvate 3000 pöördega. Õnneks olin saanud ära soetada just kastikese õluvett õhtu tarbeks ja turult natuke lihalist. (Söögiks tegin keedukartuleid ja guljashi ja praegu õlle kõrval sibula ja küslaga praetud veisemaksa - ilmselgele lugejate vähemusele ehk siis kokandushuvilistele). Nüüd istun siin armsas kodus söögilaua taga ja vaadates oma koduloomi üritan end tagasi hoida, et mitte jalutada garaazhi ja oma armsast tsiklist välja imeda tilgake bensiini ja siis hullunud püromaanina neid võika naeru saatel taga ajada. Mind taltsutavad faktid, et on veel piisavalt õlut ja sakuskat ning seltskonnakaaslaseks mailmakihvtim djuud - Onu Myrakas - ise. Ja nüüd törtsuke kvaliteetkraami:

Laupäev, 18. september 2010

Kena sügist!

Ilmad on ometi mõnusaks läinud. Lehed on värvilised, pudistab vihmakest. Mulle meeldib, selline motiveeriv ja käivitav keskkond minu jaoks. Mis siis vahepeal toimunud? No ükspäev jootsime naabrimehega õue peal ühte torumeest ja see tuvastas mu küttesüsteemi vaadates, et eelmised mehed on sinna pumba valesse kohta ja valepidi vahele pannud, sellepärast polevatki senini toiminud. Et koos materjaliga paar kilo raha ja päeva töö selle parandamine. Hea, et ma selle ülisoodsa paarikümnetuhandese õhksoojuspumba just ära sebisin... Rahast rääkides - kes soovib, võib mu auto tagasihoidliku 140 000 eest ära osta. Tagamaid ei viitsigi siin kirjutada. Saaga omaette. No ja siis käis vana sõber üle hulga aja külas. Te võite aimata, et midagi tegemata nüüd küll ei jäänud. Laud oli lookas ja saun oli kuum. Eesruumis tiksudes avastasime aina ja aina mõnusat Eesti muusikat. Orukas, Georg Ots, Noorkuu... ja siis muidugi grande finale ehk Nexus. Sellise taseme juures oli ilmselgelt vähe arvutikõlaritest ja installeerisime kiiresti ka täiesti juhuslikult nurgas seisnud aktiivkõlari järgi. Algas noor disko. Õnneks ei osta kogenud kavalerid iialgi õlut liiga vähe ja mina oma lõputus arukuses olin huvi pärast ka ühe rummi poeriiulilt möödaminnes kaasa haaranud. Kui hommikul kolme paiku jõud meie põhjamaiselt sitketes lihastes raugema hakkas ja gravitatsioon murdma hakkas, panin sõbra lapse voodisse magama ja mängisin unelauluks "Für Eliset" talle. Viimane on küll fakt, mis minuni läbi sõbra meenutuste jõudis. Ise olin vist juba siis piisavalt huvitavas tujus. Eile lendas peale brigaad, kes meie varjualusele ehk tulevasele väliköögile ja istumiskohale ehk siis veel kolmandat viisi öeldud: Side uulitsa sõlmpunktile ja tuiksoonele kivipõranda installeeris. Käisime naabrimehega natuke aega käed puusas nende ümber ringi ja otsustasime, et peab aitama. Sestap võtsime õllepausid enda peale. Selline tööjaotus oli oivaline. Põrand on nüüd igatahes olemas. Täna koristasime veel natuke õue. Ikka selle vana hea tuksleva peaveresoone ja kõõksumisega, mida tingis teadagi kõht, kes süüdimatult kummardumise ajal hinge kinni tampis. Klassika, teadagi. Nüüd sauna eesruumis. Leil on tubli, õlu on külm ja ribi on vürtsine. Toas ahjus käivad lihtsalt kodused toidud, mida pole mõtet pildistada ega peenemalt kirjeldada. Ehk siis ahjus suur lihakänakas sibula, küsla ja erinevate vürtsidega, et hiljem külmalt ka võileivale mõnus panna oleks. Ja pliidil suur pajatäis sealihaga meeldivat ühepajatoitu. Õe pere õdagul külla kargamas. Seniks naba puhtaks ja õlu makku. Ikka kena sügise jätku teile! Ja järgnev kena palake sõbra külaskäigust inspireerituna:

Teisipäev, 14. september 2010

Olemiserõõm

Täna võttis ärkamine kuidagi eriti palju aega. Ma arvan, et magasin ka siis kui olin juba tööpostil. Ei aidanud ka see, et sooritasin tahtevastase hommikuvõimlemise klaveri ja kõlarite tassimise näol enne seda. Vastupidiselt minu arvestusele ei lõhkenud ka peas ühtki veresoont, mis oleks lasknud selle tülika toimingu pooleli jätta. Tiksusin etenduse taastusproovi ära karges vihas, mille tingis tõik, et polnud ühtegi varusärki kaasa võtnud kuigi teadsin, et igasugune füüsiline koormus minu puhul eeldaks seda elementaarselt. Õnneks ei olnud mu putkas rohkem seltskonda peale mu enda, sestap sain rahulikult lasta higisel särgil seljas taheneda. Direktorihärra astus küll läbi kuid oleme teineteist aja jooksul kordades hullemates olukordades näinud. Mingi hetk sain putkast põgenema. Reisi esimene ots oli loomulikult kummide vilinal odava õlle jahile. Jaht oli täis raskusi ent resultatiivne. Tagasihoidliku härrasmehena piirdusin tosina tarvikuga, mis said ahvikiirusel ka sügavkülma visatud, et ruttu võtta oleks kui valmivad maitsvad seasabad, mille kohe kööki laekudes keema panin vürtsi, pipra, soola, loorberilehtede ja paari sibulaga. Sulnis päälekas armsale õllele. Ainsaks miinuseks oli see, et kleepis, raibe, käte külge hirmsasti nagu vaese (või hoopis rikka ) mehe tapeediliim. Praegu istun armsa naabrimehega terrassil. Vahepeal oli sündimas noor tüli kuna mu vasak spordikäsi pole ammu intensiivtreeningut saanud erinevalt paremast. Paraku pildusin koerale palli just selle äpu käega. Aimatavalt lendas pall vastu naabrimehe autot. Järgnevalt pildusime entusiastlikult ja järjest kõvemini palli üksteise autode suunas. Palju ei puudunud, et nõudnuksime koeral palli asemel meile kive juba ette tassida. Siis tuli aga õnneks härrasmees, kelle firma meie järjekordset joomalava ehitama hakkab ehk siis varjualuse kivipõranda ära laob. Diilid said sõmitud ja rahu saabus maa peale. Suundun nüüd mõnusalt tatsudes toa suunas, et hakata Rahva Oma Kaitse saadet kuulama raadiost. Tarvikuid veel on. Ja natuke surnud sea saba kah. Suhtestumiseni!

Esmaspäev, 13. september 2010

Vahefiniš

Tere! Mina siin! Onu Myrakas! Üks rallietapp on selleks korraks läbi, eluralli kestab edasi. Kuniks maksa antud on. On olnud väsitav kuid lõbus. Kohati isegi homeeriline. Hetkel meenus näiteks kaunis sõit Tartust Viljandisse peale sealseid esitlusi. Kestis see nadi tunnikese aga ilma liialdamata - kui välja arvata hetked, mil ma "mhmh", "ahah" või hämmeldunud "ohhoo!" huulile manasin - täitis noorkirjaniku isa oma senise elu autoajaloo ettekandmisega. Sain detailse informatsiooni näiteks ilmaoludest, mil 91 aasta Opel Record sai vahetatud 98 aasta Audi 100 vastu. Müüja vuntsidest ning enne tehingu sooritamist manustatud sööklamenüüst rääkimata. Kaunist sissejuhatusest hoolimata on tekkinud koormatäis kraami, mida ma paratamatult mõnda aega vihata kavatsen. Näiteks tehnika vedamine, eskalaatorid ja liftid, parkimismajad, rahulik ning tundeline muusika, pintsakud jne. Samuti tekib mul lööve (ka genitaalpiirkonnas) kui keegi kasutab sõnu "reis", "ränd", "palve", "maapoiss", "kõrb" ja "sõstrapõõsad". Tegelikult oli raamatuesitlustuur väga valgustav. Kui keegi tahab teada kus ostukeskuses ja mis linnas mingi konkreetse raamatupoe mõni kindel teemariiul asub, kuhu parkida auto ning kuidas sinna kõige otsemini saab - helistage mulle. Nutan ja räägin. Sain sellel tuuril ka mitmeid kingitusi. Mainides mõned neist: vorstilatt, küüslauk, mesi ja raamat. Saab teha ükspäev karmi sakuska ja pisut lugeda mõnusasti. Peale pealinna õudusi (mille raames armastatud noorkirjanik sai parklahindadega põrkudes mitmeid raevuhoogusid) suundusin uuesti Taaralinna, et anda võimas süldilive ühes sealses kolepubis. Tundus, et sellesse puhvetisse olid valgunud kõik indiviidid, keda mujale sisse ei olnud lastud. Meestel eranditult algas juuksepiir kuskilt kulmude kandist ja naised kulutasid kogu oma ajuressursi, et juhtida tagumikud demonstratiivsesse kõnnakuga harmoneeruvasse ennastunustavasse võnkumisse. Kuidagi oli ju need isased primaadid vaja jookide eest maksma panna. Olles entusiastlikult esitanud kõik need "amarillod", "valged roosid" ja "kasatshokid" lohistasin oma klaveri autosse ja kulgesin monotoonselt kõiki liikluseeskirju eirates kodu suunas. Igaks juhuks ostsin ka nälja leevendamiseks bensiinijaamast võileiva keedumuna ja lõhega. Viimast ma reaalselt komplektist ei leidnudki. Aga ma pole ka mingi Sherlock Holmes muidugi. Eile ärkasin hommikul teadmisega, et tuleb tahmase näoga mees katusele juhatada ja pestud näoga mehel lasta armutult oma paremat õlavart tindise nõelaga torkida. Nii läkski. Korsten sai puhtaks ja käsi sinisemaks. Kõrvale maitsvat õllekest. Olin juba kenal hilisõhtutunnil aluspesus sulnisti teleka ees nina nokkimas kui saabus elusaatusi väänav telefonikõne. Ma olen muidu tugeva iseloomuga põhjamaa vägilane aga lasin ennast veenda ning kirjutasin alla kutsele sõita linnast välja viina jooma. Projektis osales erinevaid rohkem ning vähem tuntud rahvakunstnikke, kelle nimesid ma siinkohal nimetama ei hakka. Kui sedavõrd nimekad kolleegid sind moraalselt läbi raputavad, pole viisakas keelduda. Sestap leidsin ennast mingi hetk pilla-palla silmadega ning ainult vokaale evivast elukunstnike seltskonnast, viin oli otsas ja kodu kaugel. Tahtsin jälle pisut nutta. Majaperemees nägi mu silmis meeleheidet ja orgunnis mulle leebe 200 krooni eest takso tagasi linna. Andis veel ka keldrist hunniku sinepeid, mille säilivusaeg oli lõppenud (ma ei valeta) 1995-ndal aastal. Ärkasin täna kerge kuklavalu ja suhteliselt valju vihaga enda suhtes. Kohe helises ka telefon, milles anti mulle teada, et kohe laekub töömees, kes kogu mu taksost üle jäänud raha omale võtab. Armas. Tegin võileiva asemel endale ühe külma õlle. Nii prozaci asemel. Aitas küll. Kui esimene ehmatus oli möödas, tegin ka maitsva roa, mille kohe teile siia kirja panen. Sellele saavad järgnema mõned copy-paste sooritused vahepeal Muti poolt vormistatud imeroogadest. Kannatlikku meelt ja südametuld teile seniks!

Ribiliha ahjukartuliga. Tegin lihatükki sügavad sisselõiked pea kondini ja panin sinna soola-pipart, küslaküünt ning salveilehe. Soola panin lihale ümebr kah. Siis 200 kraadiga ahju. Samal ajal keetsin ette kartulid nii poolkõvana. Need lõikasin pooleks ja panin juurde ka porgandi ja sibula tükid. Need siis kah ahjupannile juurde. Kartulie ja lihale sopsutasin veel peale ka hakitud chillikauna ja kartulile eraldi veel pisut värsket hakitud rosmariini. Kulinaga oliiviõliga üle kraam ja uuesti ahju. Nii tunni jagu lasin kraamil ahjus olla, siis võtsin korra välja, pintseldasin liha BBQ kastmega ja kartulile panin peale riivjuustu ning ahju tagasi paarikümneks minutiks. Väga maitsev sai.

Väga hea täidetud kana. Vaja on kinni püüda kana, 1 saiaviil, 1 paprika, 2 sellerivart, rosmariini, peterselli, maisi (mul oli minimais), törts kanapuljongit, 200 g juustu. Kana pesta seest kui väljast, kuivatada, maitsestada sool + pipar. Sai kuubikuteks ja pannil õlis krõbedaks, kõrvale ootele. Paprika ja seller hakkida, õlis hautada natuke, ma panin kohe rosmariini ka, siis juurde mais ja sorts puljongit, jälle nats hautada ilma kaaneta nii, et vedelik aurustuks enam-vähem. Maitsestamine, sai ja petersell juurde. Ahju 180-200 C juurde kana peale selle mudru kõhtutoppimist ja hambatikkudega kõhuõõne kokkutraageldamist. Kana võib sulavõiga pintseldada, alguses küpsetada selili nii 40 min ja siis teine pool üles ja veel 40 min. Vahepeal võib praerasvaga pintseldada. Mulle maitses väga ka see täidis pärast kana kõrvale, järgmine kord proovin sinna lisada veel tiba küslat ja tshillit.

Jamie hautatud liha lehttaignas eesti moodi. Vaja on 500 g lehttainast, mis oleks ühes tükis, u 600 g veiseliha, 2sellerivart, 3 punast sibulat, 3 küslaküünt, rosmariini, võid, 2 porgandit, võib ka seeni kui soovi, 1 pudel Saku tumedat (Jamie võtab Guinessi), 1 supilusikatäis jahu, veidi puljongit või vett. Sibulad viilutada, oliiviõlis mõnusaks, sool + pipar. Juurde rosmariin ja hakitud küsla, tükk võid. Natuke pannil. Juurde viilutatud seller, porgand, (seened), veiseliha väikesed kuubikud, sool + pipar. Jälle praadida natuke. Õlu, jahu, tirts vett või puljongit, et enam-vähem kataks. Arvestada, et lõpuks ei oleks liiga vedel see meie pirukatäidis. Siis mingi kaanega anumaga ahju hauduma kaheks tunniks 190 C. Lehttaignast võtta 2/3 ja see rullida suht õhukeseks ja sellega vooderdada ahjuvorm nii et taigna servad jäävad ka üle ääre rippu. Mul on selline kandiline klaasist, külje pikkus 22 cm, tundub väga väike, aga pärast tuleb välja, et seda pirukat ei suuda mitmekesi paari päeva jooksul ära süüa. Enne täidise vormi valamist, sisse 100 g riivjuustu ja täidise peale veel 100 g. Rullida allesjäänud 1/3 taignast vormile kaas, sellele noaga lõigata õrnalt ruudustik peale. Mitte taignast läbi lõigata vaid lihtsalt õrnalt ruudud, mis siis lehttaigna omadusi arvestades ahjus kenasti laiali küpsevad. Siis alumise taigna ääred munaga määrida ja kaas peale tõsta ja hellalt voltida alumise taignaga kokku. Pealt määrida veel munaga ja 180 C ahju 40 min. Jamie armastab sinna peale enne söömist puistata võist läbi lastud rohelisi herneid. Vahetult enne magamaminekut ei soovita seda kaunidust süüa (või siis tuleb väga mõõdukalt seda teha).

Ja nüüd sügage natuke tantsukintsu. Ajee!

Neljapäev, 9. september 2010

Miljon vabandust!

Kuuldused minu surmast on tugevalt liialdatud. Olen vahepeal mitu korda erineval moel kontrollinud ja täitsa elus olen. Praegu on lihtsalt ebanormaalselt kiire nädal. Ma nimelt jooksen klaver õlal mööda Eestimaa raamatupoode ringi ja aitan sõbral Marek Sadamal oma vastilmunud reisiraamatut presenteerida. Juba üsna mitmendat päeva. Väga lõbus on olnud. Eriti just sellepärast, et pole roolis pidanud olema ja mu lapik põuepudel hoitakse sujuvalt täis. Tegelikult on muidu kah tore. Sadam on selline lavapartner, kelle peale võib alati kindel olla. Ja õigeid nuppe oskab ta kah vajutada. Prouad libisevad toolidelt nii vallatult nagu siis kui Tätte korra ukse vahelt nina sisse pistab. Enne seda vahvat tuuri juhtus muidugi ka meeletult palju erinevaid asju, mis mind hoolega arvutist eemal hoidsid. Üks päev installeerisid vahvad noorsandid mu köögi seinale uhke valge kliimaseadme. Lasin neile ajaviiteks valjult mõnusat rockmuusikat kõlaritest. Protesteerida nad ei julgenud igatahes. Nagu ka koera oma tööalalt eemale tõrjuda. Astusid viimasest ettevaatlikult üle lihtsalt. Mõned korrad tagus üks töömeestest ka oma pead vastu madalale rippuvat laelampi ja talus valu kangelaslikult vaikides. See tegi mulle nalja, sest teadsin, et mõni päev tagasi lõin ise sama objekti vastu oma pea ära ja raevuhoos lubasin leida esimesel võimalusel ohvri, kellele see kuppel tükkhaaval tagumise otsa kaudu sisse ajada. Ma arvan, et see töömees mõtles midagi sarnast. Või siis hoopis "oh sa mait!", mine tea. Puid sai kah veetud. Saunapuud toodi. Võimlesime naabrimehega jälle armutult. Kutsusime iga kummardamisega esile ebamaiseid helisid, sest kõht surus kohe hinge kinni ja lõi meelekohtades veresooned tukslema. Muidugi tekkis ka akuutne janu. Viimast ka hoolega kustutasime. Sõnaga - ei midagi radikaalset. Side uulitsa argipäev. Muti on teinud vahepeal mitu meeletult head rooga ja mul on postkastis isegi ta kirja pandud retseptid aga mitte pole jõudu praegu neid lisada. Peab homseks välja puhkama. Ehk mõne õlle veel joon enne uinumist. Homme siis Tartu ja ülehomme Tallinn. Aga panen retseptid takkajärgi kindlasti, nad on kuhjaga presenteerimist väärt. Olge ikka musirullid, kirjutan peale rallit põhjalikumalt jälle!

Pühapäev, 5. september 2010

Tärä!

Keda ma petan, suht hõre on olla. Kogu jama on üks pikk juhuste kokkulangevuse jada, ausõna. Kõik sai alguse sellest, et me otsustasime naabrimehega sel nädalavahetusel mitte juua. Nagu hiljem selgus, oli see üks suur hägu. Igatahes - oma siledate ajokuurtega suutsime genereerida idee, et teeme hoopis tööd. Mispeale sai tunked selga tõmmatud ja taara ära viidud, mispeale omakorda oli ju täiesti loogiline jätk saadud füüri eest uued tarvikud soetada. On ju loogiline? On! Ka seda tehes jäime arukaks, see tähendab, ei ostnud õlut kogu taara raha eest korraga välja vaid soetasime tagasihoidlikud 4 kasti. Mispeale oli ka täiesti iseenesest mõistetav teha sauna. Ka saunas jäime väga mõistlikuks, sest töötegemise mõte polnud kuhugi kadunud, arutasime seda omavahel pikalt, pisarateni välja. Mehed omavahel ikkagi. Ja kõigi meie teele veeretatud raskuste kiuste olime hakkajad ka järgmisel hommikul. Mistap jälle tunkedesse ennast veeretasime ja kaubandusvõrgust miskist krohvisegu soetasime. Hinna järgi otsustades oleks võinud seal kottides ka kullapuru olla. Igaks juhuks isegi kontrollisime, epic fail. No edasi hakkas naabrimees kelluga sauna seina suunas mörti pilduma, tegi ta seda ennastunustava entusiasmiga kuni tuvastas, et joomiskäsi on haigeks jäänud. Jõime kurvastunult mõned õlled. Olles faktiliselt korrektne, pean nentima, et õlut jõime regulaarselt hetkest, mil auto sai ära pargitud. Mina eriti, sest mördirallis olin sunnitud publiku rolliga leppima eelneva kogemuse puudulikkuse tõttu. Juhtisin nö ergutusmeeskonda. Korralikule härrasmehele aga loomulikult niisama passimine ei meeldi ja seepärast olles paari õlle jagu piidelnud kuidas paarimees valu trotsides kelluga armutult edasi vehib, otsustasin endale ja talle teha preemiaks väikese veiseliha-värskekapsasupi. Koos idee endaga selgus ka teinegi pisiasi - supp nõuab härmas viina. Tormasingi ummisjalu tunkede välkudes üle tee poodi. Jäin jätkuvalt arukaks ja ostsin ainult kaks pudelit. Panin nad hellasti sügavkülmikusse jahtuma ning asusin supi kallale. Pärast sõime supi ja jõime viina kiiresti ära ja läksime magama. Punkt. Praegu just lõpetasime kontrollõlled, naabrimees pidas mõistlikuks uuesti pikali heita. Mina jäin siiski kontrollima, et kas peale järgmisi õllesid eelpakutud variant tundub jätkuvalt ahvatlev või enam siiski mitte. Katse kestab. Seniks aga siis supiretsept ja üks pehme ribi retsept, mille paar päeva tagasi vormistasin.

Te võite imestada, miks supiretsepti juures asjast endast pilti pole aga ütlen otse välja - kui viin on põses, siis ei pruugi tekkida kihku joosta hellasti tuppa fotoapastraadi järele. Panen ilu pärast siia oma arulageda buldogi ja tema pimpi foto. Vot nii. Igatahes kõigepealt tükesldasin nii poole kilo jagu noorlooma liha ja lasin pannil õli sees ta üle, siis viskasin potti. Panni pealt lasin läbi veel ka ühe hakitud küsla, kolm hakitud sibulat ja ka tükeldatud punase paprika, need kah potti ja sinna otsa veel hakitud kapsas ja tükeldatud kartul. Paar puljongikuubikut viskasin kah manu ja pipra- ning vürtsiteri ning soola muidugist. Siis vesi peale ja vaiksele tulele pikalt podisema. Tõeliselt armas sakuska.


No ja mingi päev sai pehmet ribi ahjus menetletud. enne viskasin ta marinaadi terveks päevaks. Marinaadis oli vist ingveripulbrit, pipart, soola, balsamveiniäädikat, sojakastet, hakitud küslat, suhkrut ja tubli surakas mingit aasiapärast kastet, mida igas poes müüakse. võibolla oli veel midagi. Ei tule meelde, no ei tule meelde...

Reede, 3. september 2010

"Haa!" või "Validooli!"

Ehk siis: ma ei suutnud otsustada, et kas võtta seekordse loo tunnuspealkiri seriaali "Kodu keset linna" Hannese sügavast monoloogist peale pudelikest ülehinnatud konjaablit või siis minu vaieldamatu lemmiku Olimar Kallase kultusteose episoodist, kus regulaarsuli Pontšik saab Krahvilt lennukiga konteineri, millest astub välja lumeinimene LI. Täpsustuseks - tulin just saunast, kus sai naabrimehega tiksutud. Päris mitme õlle jagu. Panime just lisaks majandussurutise ja kliimasoojenemise lõpetamise projektidele üksikasjalikult paika ka logistika homse osas. See hõlmab järgnevaid kolossaalmanöövreid: taaravedu, õllehange ja mõned tööd tunkedes, mis arvatavasti kummalegi koosoleku põhisõnavõtjale detailselt kuskile ei salvestunud. Aga saab homme kontrollmeenutused teha. Praegu, sitsides elegantselt gravitatsiooni trotsides tugitoolil, mille on täis ilastanud üks alamõõduline, ent selle eest kole ja poolearuline buldog, on aeg meenutada möödanikku. Ei, ärge erutuge, mitte umbropsu koitumist, nagu väsinud saksa automobiile evivad vallatud primaadid tõtakalt pakuksid. Hoopis ajast kaugest nii nagu Maltise Mait, teil vesta tahan. Jah, aiman, te sõnaksite: kulla kamraad, sa peale ära enam võta. Kuid grafomaan mu sees ei anna asu. Täna olin sunnitud oma kalli elukaaslase transportima Taaralinna. Sellal kui vanamoor maailmaasju paika pani, tormasin turule. Oleks meil Viljandis selline! Hinnad hoopis normaalsemad, memmed lõiguvad produktidest maitsmiseks viilakaid ja valik on kordades suurem kui siin. Raiskasin hunniku raha. Samas - lähipäevil peaks mõned hõrgutavad road vormistuma. Seniks aga (kui just Muti mind väevõimuga horisontaali ei lohista) proovin kiirelt kokku võtta vahepealse. Eile tegin fantastilise lambaprae:

Klaaskausi põhja panin tükeldatud küslat, oliiviõli, värsket rosmariini, pipart ja soola. Lambakarbonaadi tükid panin selle kama peale ja siis samad asjad läksid ka tükkide peale. Natsa lisasin ka balsamveiniäädikat. See modru läks tunnikeseks 200 kraadi juures ahju tiksuma. Samal ajal tegin kartulipudru valmis (vist ei vaja seletamist) ja leiutasin ka ise kastme. See tähendab, et potikesse läks pakk kohvikoort ja pool sinihallitusjuustu klassikalisest sektorist, mida poes müüakse. Juurde veel balsamveiniäädikat ja soola, pipart, chillit ning suhkrut tunde järgi. Keetsin vaiksel tulel kokku ja sain kuradi hea prae komplekti lõpuks.

Täna sauna kõrvale tegin kanasüdameid. Said kah jube head. Mis seal keerulist - lasin neist pannil vee välja haududa, siis oliiviõli ja küsla ning sibul hakitult peale. Juurde viskasin soola ja pipart ning kui kõik oli peaaegu valmis, panin natuke BBQ kastet kah ja kuumutasin kokku. Maitses hää.

Kuna joodikuonu on end pisut sentimentaalseks veeretanud, siis päeva lugu saab olema selline:

Teisipäev, 31. august 2010

Hunnik retsepte

Eelmise vaimuka ja kerge sulega joonistatud publikut haarava jutukese jätkuks tulistan siia nüüd täiesti kuivalt ja igavalt faktidena toiduretseptid. Kõik peale kahe viimase ehk siis kana ja sinepi on muti vormistatud ja ka tema enda poolt kirja pandud ja minupoolse "copy-paste" läbinud lihtsalt. Kolmekordne "hip hip!" Mutile!

Suvikõrvitsapüreesupp.
Võta 1 suur kartul ja koori, lõika väikesteks kuubikuteks. Sibul ka,
võib ka tiba küslat. Lõika suvikõrvits (keskmise suurusega)
väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil (või potis) õli ja lisa kartul ja sibul, küsla ning kuumuta veidi. Lisa kõrvits ja kuumuta segades veel veits. Pane 1 L kuuma puljongit potti ja vala see kraam sinna sisse. Keeda tasakesi kuni on pehme, siis püreesta. Misjärel sisse üks kang (see 280 g) EESTI suitsujuustu tükkidena muidugi. Ja uuesti sauseguriga mudruks. Lase uuesti korra keema ja maitsesta soola ja värskeltjahvatatud pipraga. Serveerimisel peale tutt peterselli.

Suvikõrvitsalasanje.
Võta 8 lasanjeplaati ja keeda need rohkes vees 5
min ja pane teise potti külma vette, kus juba on ees ka sorts
oliiviõli, et nad kokku ei kleepuks. Tükelda 1 sibul ja kuumuta pannil klaasjaks. Lisa sinna 2 hakitud küslaküünt ja u 700 gr jämedalt riivitud suvikõrvitsat ja kuumuta kuni pehmenevad. Lisa 2/3 250 g ricottapakist ja tubli peotäis riivitud juustu, maitsesta sool+pipar. Teiseks kastmeks võta lihtsalt 400 g purustatud tomatite konserv ja lase kuumaks väikeses potis. Võta kandiline vorm, määri võiga, pane kõige alla kiht (pool) kõrvitsasegu, siis lasanjeplaadid (mul on selline vorm, kuhu läheb 2 plaati kõrvuti, plaadid paisuvad ka natuke keedes sellega tuleb arvestada), siis pane pool tomatimöginat ja natuke riivjuustu, siis jälle kõrvits, plaadid, tomat+veits juustu, plaadid ja kõige peale pudista ülejäänud ricotta ja veel juustu mõnusasti. Küpseta 220 C juures u 10 min, kuni on selline isuäratav.

Muti ja Pontsa hakkliha-köögivilja-pastaroog.
Vaja läheb hakkliha, porgandit, spagette, tomatit, suvikõrvitsat,
sibulat, küslat, parikat või mida hing ihkab. Kõigepealt siis
köögiviljad hakkida. Pontsa soovitusel tegime porgandist lilli :) See käib nii, et tervele kooritud porgandile tuleb pikad salgud mööda külge sisse lõigata ja siis rõngasteks lasta. Pannile ikka vana hea
oliiviõli ja sinna sisse sibul, küsla, porgand küpsema, neile järgi
hakkliha ja paprika ning suvikõrvits. Natuke lasta neil podiseda,
hakklihal minna õiget värvi, oma maitse järgi maitseaineid sisse
visata. Siis mõned tomatid juppideks ja ka sinna sisse, panin ketsupit ja magusat tsillikastet ka. Siis väike peotäis spagette murda juppideks ja panna lisaks, peale niipalju vett, et katab asja ära(meil on väga suur ja sügav pann). Siis lasta podiseda, kuni spagett on vee sisse imenud ja piisavalt pehmeks läinud, et kannatab süüa.

Suvikõrvitsakeeks.
See on siin, täpselt nii tegin, pähkleid ei kasutanud teadagi miks - Pontsale ei maitse:
http://kulbikeerutaja.blogspot.com/2007/09/suvekrvitsakook.html

Pudelikana glasuuriga.
Kana kokku maitseaineseguga, mille sees on pipar, sool, karri ja ingveripulber. Siis veel sinepiga kokku (panin omatehtud kraami, retsept allpool). Õllepudelil kork maha ja kana otsa ja ahjuvannile kogu küpsemise ajaks pisut vett. 200 kraadi juures lase nii 1h 15 min ja siis plötserdad kokku glasuuriga, mille eraldi kokku keedad meest, balsamveiniäädikast ja tüümianist. Lased veerand tundi veel ahjus glasuuri mõnusaks ja võid õgima kukkuda.

Sinep.
Panin kõik kogused tunde järgi. Sinepiseemned kohvimasinas puruks pisut, sinepipulbrit juurde ja siis väikese sortsu veega seisma mõneks tunniks. Pärast panin juurde törtsu mett, surtsu valget veini ja tirtsu veiniäädikat. Pisut ka kurkumit ja soola. Kõlbab juba järgmisel päeval aga läheb seistes paremaks üldiselt.

Ah, et mina ei kirjuta!

Mis seal salata, pole kirjutanud jah mõnda aega. Kust mina tean, miks. Vahepeal on jälle üle keskmise põnev olnud vist. Ükspäev sai näiteks ootamatult hoolsasti jälle õlut joodud. Üle tee punkris käis kah paralleelselt mingi Võsa Petsi maiuspalana näiv prassimine. Üldiselt oleme suhteliselt rahulikult tolereerinud seda, kuidas vastasmaja aknast erinevad asjad alla lendavad ja kostab hädakarjeid ning rõõmsaid ettepanekuid seltskonnakaaslastele inimese erinevatesse kehaõõnsustesse suunduda. Tundub, et nad on kõvad kodumaa patrioodid ja usinad maletajad, sest seinale on tõmmatud suur Eesti lipp ja üks õhtu lendas viinapudelite vahele aknast alla ka malekell. Küllap pingelangus peale suurt ajuderagistamist. Sõnaga - jälgisime järjekordset praasnikut ja jõime ennast kurjaks. Sellal kui mu pisem naabrimees nendega kärkima läks, lipsas suurem tuppa ja naases needitud tsiklikinnastega ning teatas rahulik toonil, et tema taha nüüd küll asi ei jää. Õnneks meie õue semiootikat jälgides tõmmati kiirelt volüüm maha ja aken kinni, nii et jäigi kaklemata.
Hommikul ärkasin selle peale, et kukal näitas tugevaid solvumismärke. Ibumaxi kommid olid kah otsas. Tahtsin jälle nutta. Mahti polnud. Astusin hoopis voodist otse bändikaaslase autosse ja veeresin ebamaisele üritusele nimega Viljandi laat. Solist turgutas mu paari pitsi mingi lätlaste lögaga üles ja lõime rekkakastis rokenrolli lahti. Mõlemad kohaletulnud 6-prommili rännakul joodikud olid kontserdiga rahul. Vähemalt kallale ei tulnud. Vahepeal tassisin teise bändi kola pubisse õhtuse mängu jaoks. Ei kulunud palju, nii 3-4 t-särki. Mingi hetk astus sõber läbi ja maitsesime mõned õlled. Õhtul enam jook ei maitsenud, jõin kiretult. Küll aga kakkusin jälle rõõmsasti sõrmed nukra bluesi saatel ribadeks. Pööbel aplodeeris laisalt.
Eile võimlesin armutult kogu päeva Ugala keldris. Säästureziimi raames oli suvi läbi ventilatsioon väljas hoitud ja kogu mu elutöö oli kelmikalt otsast hallitama hakanud. Õnneks sain nodi vist päästetud ja üksiti stuudio ka pisut mugavamaks ümber paigutatud. Pärast tassimist veetsin tunnikese paaniliselt hingeldades ja oma hallitanud nahktoolis uut vaadet imetledes, siis komberdasin treppe trotsides maa peale tagasi.
Kodus taastusin paari kamraadiga õlle abil. Vaatasime Reporterist minu poolearulist buldogi ja üks härrasmees armus mu omatehtud sinepisse nii sügavalt, et tõmbas purgist noaga portsu taldriku servale ja purgi pistis taskusse. Et see motiveerivat mind rutem uut laari valmistama. Tal võis omal vildakal moel õiguski olla.
Vahepeal on hunnik maitsvaid roogasid kah tehtud. Laon nad järmiseks eraldi peatükina üles. Kuulake seni mõnusat meeleolumuusikat:

Neljapäev, 26. august 2010

Karma kameeleon

Sai eile siis ämmamoori ees võlg kustutatud. Mulle näidati isegi paar salakohta, kus seeni rohkem oli. Sõjakäik oli tegus, sest paari-kolme tunniga oli mul ämber ja ämmal korv kuhjaga seeni täis. Vihma sadas muidugi hoogsasti. Võttis vanaproual prillid nii uduseks, et lõpuks lippas koltunud kaselehti kukeseente pähe taga ajades mööda võpsikut ringi. Õhtul laekus ka laps pealinnast, kuhu Muti ta hommikul pisar silmanurgas saatnud oli. Elus ja terve loomulikult. Ta nõrganärvilised esivanemad tuleks lihtsalt kuskile ravile saata. Sellal kui meie metsas seeni korvi meelitasime, oli Muti suutnud silmi volksutades meile ka õhksoojuspumba järelmaksu välja rääkida. Nii, et kui hästi läheb, siis ei külmugi see talv ära. No sõnaga - jõudsime metsast koju ja vaaritama loomulikult. Seened puhtaks ja kahte hunnikusse. Suuremad soola ja väiksemad marinaadi. Korra tekkis kahtlane olukord, kus kippus täpselt üks pott puudu jääma. Leidsime ühe, kus oli kilo kahtlase välimusega maksa. Mitte, et ta meid just kelmikalt piilunud oleks või potis stepptantsu tantsinud aga anum oli igatahes tarvis vabastada ja sestap said selle maksa endale koduloomad. Kõige järsumalt kutsus ära mu arulagedal buldogil. Tema ikka konkreetselt inhalleeris oma portsu paari sekundiga nagu Kirby tolmuimeja, mis sinu kategoorilisest vastasseisust hoolimata müügimehe poolt su magamistuppa on taritud, et näidata, mis imeloomi see su linade vahelt välja imeb. Üldiselt läks meil vaaritamine libedalt. Selleks olime pannud pisut seeni kõrvale ka sibulatega või sees praadimiseks ja saia peal väikese soolapeekoniga külma viinakese kõrvale haukamiseks:
Soolaseentega oli asi lihtne. Kupatasime nad ära nii 15 mintsa vee sees peotäie soolaga ja siis peale kurnamist ladusime pütti sedasi, et iga kihi vahele uhkesti jämesoola, tillivarsi ja küslaküüsi kah. Siis raskus peale ja seisma.
Marineeritud seentega on sedasi, et koguseid peab iga mats ise vaatama. Kuna ma oma seente kaalu ei teadnud, tegin kõik tunde järgi ja käras küll. Maitsta tuleb lihtsalt. Et liiter-poolteist vett tulele, siis 3 sl soola ja sama palju suhkrut, pipra ja vürtsiterasid, paar loorberilehte, näputeis jahvatet muskaatpähklit ja surtsuke ingveripulbrit. Siis see koos ühe hakitud porgandiga keema ajada. Siis juurde seened, paar hakitud sibulat ja mõned hakitud küslaküüned ja 4 sl äädikat ning umbes 10 mintsa keedad seda kraami. Seejärel lisad paar viilutatud paprikat ja keedad veel mõne minuti. Purki ja valmis!