Tegelikult ma teen ikka süüa kah

Oijummel! Esikas on tehtud ja vastavate pidustuste raames maksalegi tegevust pakutud. Eile nautisin pingelangust ja kerget pohmelli. Õhtupoolikul põgenesin tantsusaate eest sauna ja mõtlesin ümmargusi mõtteid. Mingil hetkel laekus ootamatult ka naabrimees, kes arvatavasti hiilis kõigepealt sauna ukse taha ja siis kogu keharaskusega ukse pihta hüppas. Kuna olin süvenenud tarvikute manustamisse ja teadsin kuklaga, et olen oma vaikses hedonismis uhkes üksinduses, siis selline ootamatu katapult 140 kilogrammi rammusa lihasmassi sisenemist karvase ja müriseva naeru saatel lõi mul hetkeks pulsi vallatuks nagu Saksa happyrave´i põhibiidi. Kui rahulikuma hingamise tagasi sain ja kõik pähe karanud obstsöönsused välja olin rögisenud, jätkasime klassikalises rütmis. Kui telepildist olid lahkunud sätendavad litrid, zeleetatud seitlid ja raseeritud rindadega kõrgetel kontsadel mehed, hiilisin vaikselt tuppa tagasi. Üksiti panin paika tänase päeva plaani, mille ka kohusetundlikult ära täitsin. Ehk siis elu esimesed lihapirukad sündisid ja klassikaline pajaroog ahjupotis pehmete suitsuribidega. Katsungi täna mitte väga huumorit pilduda vaid tänased ja mõned eelmised retseptid üles visata. Et te ei arvaks, et ma ainult õlut joon päevast päeva. Seda niikuinii. Aga eks leian muudki tegevust:)


Lihapirukad. Tegin taigna, kuhu läks 200g margariini ja 4 klaasi jahu, mille segi möllisin, siis panin juurde ühe lahtipekstud muna, 50g pärmi, mis oli supilusikatäie suhkruga sulatatud ning otsa veel klaasi piima, mille sees sulatasin teelusikatäie soola. See kõik pätsiks ja kerkima. Sisuks läks 800g seguhakkliha pannil paari hakitud sibulaga pruunistatuna (valge pipar, sool ja pisut rosmariini kah maitseks sees) ja 4 keedumuna hakituna kah pärast sinna sisse veel. Edasi nagu ikka - pätsid pirukad kokku, määrid munaga üle ja küpsetad 200 kraadises ahjus 15-20 minutit ja valmis nad ongi. Minu jaoks oli kõige karmim väljakutse kusjuures just see pirukate vormimine. Need tahtsid alguses laiali laguneda ja ei kippunud kokku jääma. Räuskasin pisut kõigi peale. Muti vangutas pead:)


Ühepajatoit. No see oli vormistamise küsimus. Eilsest õllekõrvasest jäänud pehmed suitsuribid omas keedupuljongis. Need ahjupotti ja juurde sibul, kartul, porgand ja kapsas, maitseks soola-pipart ja sortsu vett panin kah, kuna puljongit polnud piisavalt. Ja siis ahju paariks tunniks podisema. Jumalik roog ja ei maksa peaaegu midagi.


Kuum kanasalat. Sai ükspäev tehtud. Ega täpselt mäleta, et kuidas. Panni peal vist pruunistasin kanafilee ja maitsestasin erinevate asjadega ära ning siis hõõgveini peale valasin ja hautasin natuke. Pärast tegin rohelist ja värsket kraami juurde ja lisasin Felixi balsamico kastet, mis on iseeneset kuratlikult hea asi. Vist oli midagi sellist selle roaga jah...


Kanatiivad. Need said marinaadi visatud mõneks tunniks. Marinaadis endas oli Muti omatehtud ketshup, marineeritud tigudest üle jäänud äädikavedelikku, mett ja sinepit, mingi hakitud kuivatet piprakaun ja pipar-sool-rosmariin, nagu ikka. Juurde tegin ahjukartuleid riivitud parmesaniga. Töötas kah ilusti.


Ahjus hautatud seakoot. Oi, see oli hea! Mingi 4 tundi lasin vist ikka tiksuda asjal. Terve seakoot läks ahjupotti ja peale läks üks Saku Valge ja pool pudelit höögveini. Sibula sektoreid ja küslaküüsi, ning terapipart, vürtsi, loorberilehte ja soolakest muidugi kah. Kui asja ahjust välja võtsin lõpuks, siis oli nii ilusti muredaks ja mahlaseks läinud, et kont kukkus ise liha seest välja. Soovitan soojalt.

Ääküll, naljajuttu puhun järgmine kord. Materjali peaks peagi hoolega laekuma, sest see nädal on onul vähe rohkem aega ja kavatseb mõned klassikalised reisud teha. Sõbra juurde metsa näiteks. Ja nii mõndagi veel. Eks üritab ikka ka kokata. Väike sulnis vokaalinstrumentaalpala kah ikka kirsiks koogile: