neljapäev, 31. märts 2011

Neljapäev ei ole alati kalapäev


Eile veetis Sõber suurema osa kallist napsutamisajast arvuti taga töötades. Tõeline "manjana-mees". Ega naljalt ikka enne rapsima ei hakka kui töö tärmin oli nö eile. Ja millise mängleva kergusega ta torusse hädavalesid jagas kui töö ootajad kontrollkõnesid tegid! Ta küll võpatas iga kord kui telefon helisema hakkas, ent kogus ennast mõne sekundiga. Võtsime töö kõrvale rõõmutult viina. Ainukeseks meelelahutuseks oli tütar, kes meie juurde kargas ja armutult hevinäppudega vehkis. Järsku röögatas, et ta nõuab punast vaipa ja ajas keele pikalt suust välja. Korra ehmatas Sõber ka arulageda buldogi peale. Kõigepealt arvas härrasmees, et keegi sööb seina või varastab seda, tegelikult oli õnnis neitsi lihtsalt allikale laskunud tibakest keelekastet manustama. Kutsusin Naabrimeest kah seltsi. Too oli morn kui jääaeg ja luges mulle pika nimekirja töödest, mille tõttu ta ei saa paraku liituda. Veerand tunni pärast oli msn-i aknas täiendus: "Eino pudeli viina näkku võin ma teiega ikka juua, kell ju nii vähe alles...". Nii läkski. Meie olime juba parasjagu eest ära purjetanud nii, et Naabrimehe sõnul olin ma tema laekudes kuidagi hajevil. Ja Sõber pidas pilla-palla silmadega kordamööda mulle ja Naabrimehele otsa jõllitades veerandtunnise loengu fülogeneesist, SRY geenist ja regulaatorvalgust TDF, endal selline pühalik nägu peas nagu muneks kuldmune. Katkestada teda võimalik polnud, sestap teesklesin huvi. Ühel kaunil hetkel ütles Naabrimehe kannatus üles ning vabatmees lahkus sirgel seljal. Meie jäime kott-toolidesse teineteise kaissu magama. Muti tegi meist vallatu videoklipi telefoniga ja presenteeris hommikul. Sõber ütles nähtu peale lakooniliselt: "Kontsentreeritud ilu!". Hiljem peegli ees täiendas: "Ma olen nii ilus mees, et isegi natuke õudne hakkab".

Täna on olnud väga kena päev. Lilled, liblikad, päike, hiina restoran ja muu siuke värk. Praegu maitsen vaikselt tarvikut ja valmistun eesootavaks teleõhtuks. Ahjust väljus just kõigest olemasolevast vormistatud pajaroog. Ehk siis köögiviljad ja eilsed suitsuribid maitseainete ja majoneesiga. Tundub päris hea.

kolmapäev, 30. märts 2011

Kuldkollane kolmaba koputab kuklasse

Eilne äng ja paanika lahtus siiski õdagupoolikuks ära. Pöördepunktiks sai Muti surematu etteaste kui ta Rock Hotelli loo "Aita mööda saata öö" algusakordi saatel kelmika oktaavi jagu glissandot kopsudest välja paiskas ning seejärel igavikulise küsimusega "mis noot see nüüd oli?" sügavalt mõttesse vajus. Peagi selgus ka tõsiasi, et meie uue rockbändi Machete solist tahab Side uulitsat "paari huvitava loo ideega" väisata. Hiljem leidsime üritusele korrektse nimetuse - libatsioon. Tulevikus minu erialasõnastikus esikümne termin. Mõlemal oli tarvikuid varutud nii tosina jagu ja vestlusteemad veeresid servast servani nagu mõtlikult kanepit popsutava ruladjuudi liiklusvahend ning probleemipüstitused ning kõikehõlmavad terviklahendused muutusid üha lennukamaks. Kogemata sai päevakorrapunktide vahel ka televiisorikast sisse lülitatud. Mõnda aega arvasime, et signaali pole. Segaduse lõpetas kööki sisenud Muti, kes andis teada, et me vaatame Eesti-Serbia jalgpallimatshi. Nägime ka hetke pärast ära Serbia värava ja leppisimie muserdunult kokku, et sellega on siis korras. Varsti sai selgeks, et alles esimene poolaeg ja ägestuv lumesadu toitis lootusesädet. Lõpuks röökisime teleri ees nii, et häälepaelu pritsis. Mõtlesime, et kui mingi lisaaja teema peaks aktuaalseks muutuma, peaks laskma võistkondadel aja peale lumememme ehitada. Ühe punkti saaks kiiruse eest ja siis tuleks Tauno Kangro ja annaks stiilipunktid. Kui põnev lahing läbi ja tarvikud joodud, maitsesime veel mõned baarikappi ununenud pudelipõhjad ja läksime nuttes ning oksendades laiali. Rõõm tehtud tööst.

Ärkasin reipalt varahommikul, värske kui kurgike. Käisin pangas ja võtsin lahkelt vastu raha, mida tagasihoidlik laenuhaldur pakkus ning võtsin pidulikult Sõbra vastu. Nüüd vormistub juba järjekordne libatsioon. Liha on ahjus, viin külmikus ja kantriraadio huugamas. Sauna ei tehta. Lihtsad ent geniaalsed lahendused kogenud kavaleridelt. Homseni!

teisipäev, 29. märts 2011

Toekas teisipäev väikeste virvendustega


Haa! Ikka suutsin oma trimmis tagumendi arvuti taha vedada. Võitlust pole veel kaotatud. Igasugusele loogikale vastupidiselt oli Muti vormistatud fenkoli-apelsini salat kanamaksaga oivaline. Kuigi minu kodune metsavennanina haistab siin ka naissoo üleüldise õõnestustöö elemente. Nimelt pidin solvumisnoodiga hingesopis tõdema, et õlu enam sisse ei tahtnud mahtuda peale eelmainit protseduuri. Proovisin vanamoorile kuidagi selle südametu etteaste eest kätte maksta, käivitades enne uinumist öökapil oleva transistorraadio ning kruttides selle kelmikalt Elmari raadio sagedusele. Vastupidiselt plaanitud õelale naerukõminale pidin vaikides musta lage jääma vaatama, sest Muti viis osavasti jutu teemale kuidas shõubisnises on olnud palju "one hit wonder"-eid aga mõni võib olla ka "no hit wonder". Et mõtlemist jätkuks kauemaks, keerati demonstratiivselt ka selg. Hommikul ärkasin jälle klassikalise röögatusega väljudes võikast õudusunenäost. Püüdsin mingit segakooride laivi kokku miksida aga kõik läks valesti ja kordus hirmuäratava tihedusega. No sõnaga - pole oluline. Peab vägisi hitti treima hakkama...

Mingit uut õelustükki Muti suunas pole täna pähe tulnud (ma olen ju kõigest malbe kunstnikuhing), sestap olen vana trikki pikendanud ja siiani nimme Elmari raadiot tegemiste taustaks edasi kuulanud. Kõrvast vist tuleb juba natuke verd kah. Muti ei tee teist nägugi vaid keedab miskist kanapuljongit. Mine tea, võibolla selleks, et mind sellest ilma jätta. Ostsin igaks juhuks raguud ja panin teise potiga konkureerima tulele. Eks ta abiks ikka.

Nii, nüüd sai päeva esimene õlu kah avatud. Teate, ta ei maitse üldse halvasti! Homme tuleb Sõber külla. Jajah, see Maarja-Magdaleena krahv, kelle saunauksel ma peesitamas käin. Pere rõõmuks... No mis menüüd siin prognoosida saab... Arvatavasti on lõunast saunas tuli all, tarvikud külmas ning Orumets plaadimasinas üürgamas. Karta on, et juhtub asju. Loodetavasti toredaid...


Panen siia lõppu veel suhteliselt uduse pildikese minu viimasest lihasuitsutamiseaktsioonist. Noh, et teid lihtsalt kadedaks ajada. Vasturünnakutega ärge vaeva nähke, küll Muti midagi välja mõtleb...

esmaspäev, 28. märts 2011

Helesinine esmaspäev

Teen siis esimese kontrolltippimise ära. Tõestan urbi et orbi, et suudan sõna pidada. Kastitäit õlut ma endale paraku lubada ei saanud. Elukunstnikul oli arvel ainult kevadised 3 ja pool eurot. Selle eest lubas ilmselgelt oma tööd vihkav Säästuka kassapidaja mul 8 pilsnerit kaasa tarida. Muide, just saivadki kullakesed sügavkülmas paraja temperatuuri ja julgesin avada esimese. Päev on olnud võrdlemisi hägune. Nädalalõpu seiklused Naabrimehega nõudsid põhjalikku taastumist. Ahjaa, üksiti teen kindlasti kallile joomapartnerile ettepaneku sääraseid joviaalseid koosviibimisi nimetama hakata ühistu koosolekuteks. Kõlab rentaablimalt. Ja kui on pidulikum viinalakkumine vähe suurema seltskonnaga, siis võibolla ka kohtumisteks valijatega. Igatahes tänu pingeliseks kiskunud päevakorrapunktide arutelule viimasel ühistu koosolekul (ärme alatähtsusta lisafaktorina ka minu meelest täiesti arulagedat kellakeeramisafääri) magasin täna igaks juhuks 11-ni. Rebisin vallatu röögatuse saatel padja oma modellimõõtu molli küljest lahti ning keksisin kergel sammul tualettruumi. Lükkasin päeva käima, ütleme nii. Hommikusöögiks evisin oivalisi võileibu, millele Muti oli kena katte vormistatud. Üksikasjadega pole kursis aga plörust võis eristada riivjuustu ja -porgandit, majoneesi, küslat ja muud siukest hääd-paremat. Kaunil pärastlõunal suutsin ennast ka niipalju juba kokku võtta, et end riidesse panin ja stuudioarvuti ette veeresin. Vormistasin mixi ja masteri tulevasele Elmari raadio megahitile. Esitajaks tüüne saarepiiga Silja ja loo nimeks "Merede taga". Võite hakata juba tellima, pool autorikaitse tuludest laekub mulle. Noh, et oleks ikka ainest järgmisteks sissekanneteks. Kui lugu sai valmis, siis ma väsisin jälle natuke ära ja vedelesin niisama tugitoolis. Et lõbusam oleks, leidsin msn-i kontaktidest sõbra, kellel oli eriti sinine esmaspäev ja hakkasin rumalaid soovitusi ning kohatuid kommentaare loopima. Sain jälle tunnikese sisustatud ning piisavalt jõudu, et panin suisa õueriided selga ja tegin hoolega riigitöödki. Nüüd olen jälle natuke väsinud aga vähemalt on mul mõned tarvikud, millega ennast kosutada. Pisut häirivaks tõigaks on ainult see, et ma ei saa järgmise järele minna külmiku juurde kuna arulage buldog istus just oma ahtriga mulle varba otsa. Naisi tülitada ei julge, samuti mitte ka varvast liigutada. Ootan veel pisut enne kui paanikakontori avan. Muti ähvardab mind mingisuguse fenkoli-apelsini salatiga. Õnneks lubas ta juurde küpsetada ka kanamaksa. Hoian pöidlad peos. Ehk on homne päev huvitavam. Või ülehomne. Või midagi.

pühapäev, 27. märts 2011

Homsest alustan ma uut elu...

"Peaks vähem jooma. Mida me sellest õllest õigupoolest saame? Mida see vines olek annab? Rikume asjata tervist ja pered kannatavad vaikides, teeme vaid teised õnnetuks. Kuule, jätame joomise maha, ah? Helistan Remsujevile ja küsin, kuidas see karskuse värk käib, ja Heino Seljamaale. Apostel Joeli jutlusele panen meile kohad kinni. Me peame meelt parandama, Üllar. Nüüd pane püksid jalga, mine poodi
ja osta endale dressid ja jooksusussid. Kui Viljandisse satun, teeme sõudeergomeetritel võistluse. Enne seda tunnike kõhulihaseid ning masseerime vastastikku kannikad soojaks. Saun, jah see tervistav pühamu las kuuluda meie edasisse ellu aga pruugitagu teda vaid ihu- ja vaimuvärskenduskohana. Mis mõnu on leilist, mida püütakse punni õgitud kõhu ja joobe kiuste? Kas mineraalvesi pole keelekastmiseks küllal hea? Tiirasel hedonismil olgu tänasest ots. Kui ma külla tulen, siis teeme varjupaigas päevakese tasuta tööd, pärast seda kiire saun porgandimahla saatel, ja õhtuks koju tagasi. Ja kui tahame päris pööraseks minna, otsime Suveniiri vinüüli välja ja keerutame ühe valsipoogna kinniste kardinate taga köögilambi pirni intiimses valguses."

Umbes sellise loengu sain täna Sõbralt. Eile sai päris vaprasti sahmerdatud. Kõik sai alguse sellest, et meil Naabrimehega oli plaanis õues natuke tööd nokitseda. Aga no ilm oli heitlik ja seda õiget tukslevat tuhinat ei laekunudki. Sestap vahetasime paljutähenduslikud pilgud oma kolmes vahetuses tööd rügava maksa tingitud kollaste ja veresoontega kaunistatud juhmide silmadega ning valisime välja demokraatlikul teel kaine juhi. Ehk siis sõitis see, kellel oli auto käepärast - Naabrimees. Suundusime jahile. Kui karmid mehed on jahil, siis neid ei sega juba miski. Ülekaalulisi kehasid vedades ninasõõrmed kurjakuulutavalt hapnikku pahvimas ning nõrgemaid kliente tatrapakkide vahele lettidesse tõugates saime tarvikud hangitud ning paar vihast kannelt suitsuribigi juurde. Need lasime ahjus 150 kraadi juures pool tundi veel paremaks muutuda. Soetasime ka kaks Õhtulehte, et ilmaasjadega kursis olla ning et saaksime korraga lugeda. Ja alati on ju tore siis ka vahetada. Nii me mõtlesime. Ja läkski sulniks saunaks. Vaevalt olime saanud mõlemad nii 15 tarvikut sisse libistada kui oligi õhtu käes ja nabad puhtaks pestud. Targad härrasmehed oleks nüüd viisakalt kätt surunud ja laiali läinud. Kuid ei. Meil oli vaja kõik naabrimehe peedid sinna otsa veel ära degusteerida. Tõusva päikesega käisin igatahes Ulrichit hõikamas tualetis. Ka Naabrimees tõdes, et on päris tammine olemine. Nüüd siis istungi hästi vaikselt oma tugitoolis ja mekutan maasikasiidrit ning kuulan kõrvale Nashville´i kantriraadiot. Muti tegi mingi oivalise roa, lähen seda tshekkima. Teile ma mingeid retsepte ei viitsi praegu trükkida, vaevalt teid huvitabki. Järgmine kord ehk. Kõige kiuste. Esmaspäevast alustan siis uut elu... Toon kasti õlut ja hakkan iga päev midagi siia kirjutama. Olgu siis või lühemad sissekanded ja teinekrd ilma sügavama moraalita ja imemaitsva roata aga kuidagi peaks jälle joone peale saama. Muidu nagu ei leiagi neid hetki kirjutamiseks kui vägisi ei otsi. Olge teie ikka musid, armsad lugejad ja järgmiste kohtumisteni! Howdy!

esmaspäev, 7. märts 2011

Mida ei mäleta, seda pole olnud


Vahepealne kuu on mööda kolisenud nagu mustlaslaager oma veinivaatide, tüüne kitarrirapsimise ning meelolukalt ebaolulise mulina saatel. Ära on suitsutatud paar kana, petetud ausatelt kodanikelt välja Sangaritele hoolimatuks prassimiseks hulga raha, joodud mõned liitrid "Sinijärve Kokteili", otsitud linna peale litutama läinud koera, proovitud tulutult ülikonna sisse pugeda ja mida kõike veel. Tagantjärele on kõik need sündmused siiski liiga hägused ja mitte just piisavalt naljakad, et etanoolis hulpivalt paarilt teineteist meeleheitel tagaajavalt hallilt ajurakult neid välja pressima hakata. Nii et las jääda kõik, mis hea. Proovin parem teha reportaazhi eilsest õhtust, et uuesti mõneks ajaks järje peale saada.


Niisiis - üldiselt möödus eelmine nädal Sangaritega jaurates ehk siis, nagu me seda laiemale üldsusele paista lasime - proove tehes ning galaks valmistudes. Kõigepealt proovisime õlut. Kui see otsa sai, siis brändit ja kui viimase maitsest küll sai, siis harjutasime siidrit. No ja kuna kordamine on tarkuse ema, siis proovisime igaks juhuks natuke õlut kah veel. Ja paar korda veel brandit. Ja keegi olla näinud kedagi isegi midagi söömas. Too olevat veel rohkem proovida jõudnud. See kõik selleks. Kogu selle rassimise taustal aeg-ajalt armsa Sõbraga suheldes selgus paratamatu tõsiasi: pühapäevase päeva sisustamine on häbiväärselt organiseerimata jäänud. Kogenud kavaleride peas hakkas küpsema geniaalne plaan. Selle esimeseks etapiks oli veenda oma lähedasi - ja mis isegi olulisem - iseennast lõputus ja kõikehõlmas huvis poliitika ning käimasolevate valimiste vastu. Edasi tuli lihtsalt ellu viia elementaarne logistiline suurvorm. Esmalt vajasin autot kuna härrasmees (olgem täpsed - suure hulga tarvikute ning vajaliku atribuutikaga varustatud härrasmees) bussiga ikka naljalt ei liikle. Tuli vajutada Naabrimehe suurele ning üllale südamele ning paluda tal esmaspäeva hommikul pisut lapsi-naisi vajalikel marsruutidel transportida. Keegi just paarishüpetega ning valju joodeldamisega oma rõõmu mu plaanide üle välja ei näidanud, ent vastu töötama samuti ei hakatud. Seega laadisin oma tanki õlut ja toidukraami täis ning litsusin Jõgevamaa metsade vahele minekut. Kuna vabatmeeste põhieesmärgiks oli ennast saunalaval puuokstega halastamatult nüpeldada ning aegajalt arutul kombel palja tilli väel lumehangedesse taevatähti üle lugema suunduda, jäi probleemiks vaid üritus kuidagi valimistega siduda. Selleks sai saunalakke pallinööriga tõmmatud antenn (sõbra ema olla tükk aega veel toas teleka sahinat jälginud ja imestanud kui pikalt see Isaura nüüd lumetormis eksleb), see sai miskitmoodi läpakaga ühendatud ning edasi juhtuski et teatud intervallide tagant istusid auravad ning vaieldamatult kaunid mehepojad sauna eesruumis ja kommenteerisid innukalt poliitikuid ning Treufeldi multimiljonilisi it-lahendusi. Sõber suutis värisevate joodikukätega isegi suurele papitükile midagi ennustustabeli sarnast kratsida, et ei jääks realiseerimata pisuke kihlveomoment. Keset kauneid valimisi tuvastas Sõber tehnika kuidas ainult suurte varvaste ning hammaste abil tasakaalu hoida, Sõbra Taat tegi workshopi ühe kannika peal magamises ning mina tegin katse, kas peale urrukarvu kärsatavat leili külma vett pähe valades muudab toimingu veelgi tervislikumaks kui üksiti üks poolekilone jääkamakas piki pead põrgatada. Vastus jääb formuleerimata raporti liiga obstsöönse üldtooni tõttu. Ühel kaunil hetkel olid mandaadid jagatud, chilliga praetud kanasüdamed ning sibulaga küpsetatud seamaks nahka pistetud, õlled otsas ning uni peal. Kühveldasin Sõbra õlale ning suundusime väljateenitud unele. Veel enne uinumist tekkis kulla võõrustajal idee kuidas teha eriti kohatu ning nilbe muusikavideo mingisugusele Tätte loole. Sündmuspaigaks oli suur buss ja osatäitjateks RAM-i meeskoor. Täpsustada pole paraku sobilik. Igatahes - rõõm kaunist pühapäevast. Järgmise kirjutamiseni!