Esmaspäev, 28. märts 2011

Helesinine esmaspäev

Teen siis esimese kontrolltippimise ära. Tõestan urbi et orbi, et suudan sõna pidada. Kastitäit õlut ma endale paraku lubada ei saanud. Elukunstnikul oli arvel ainult kevadised 3 ja pool eurot. Selle eest lubas ilmselgelt oma tööd vihkav Säästuka kassapidaja mul 8 pilsnerit kaasa tarida. Muide, just saivadki kullakesed sügavkülmas paraja temperatuuri ja julgesin avada esimese. Päev on olnud võrdlemisi hägune. Nädalalõpu seiklused Naabrimehega nõudsid põhjalikku taastumist. Ahjaa, üksiti teen kindlasti kallile joomapartnerile ettepaneku sääraseid joviaalseid koosviibimisi nimetama hakata ühistu koosolekuteks. Kõlab rentaablimalt. Ja kui on pidulikum viinalakkumine vähe suurema seltskonnaga, siis võibolla ka kohtumisteks valijatega. Igatahes tänu pingeliseks kiskunud päevakorrapunktide arutelule viimasel ühistu koosolekul (ärme alatähtsusta lisafaktorina ka minu meelest täiesti arulagedat kellakeeramisafääri) magasin täna igaks juhuks 11-ni. Rebisin vallatu röögatuse saatel padja oma modellimõõtu molli küljest lahti ning keksisin kergel sammul tualettruumi. Lükkasin päeva käima, ütleme nii. Hommikusöögiks evisin oivalisi võileibu, millele Muti oli kena katte vormistatud. Üksikasjadega pole kursis aga plörust võis eristada riivjuustu ja -porgandit, majoneesi, küslat ja muud siukest hääd-paremat. Kaunil pärastlõunal suutsin ennast ka niipalju juba kokku võtta, et end riidesse panin ja stuudioarvuti ette veeresin. Vormistasin mixi ja masteri tulevasele Elmari raadio megahitile. Esitajaks tüüne saarepiiga Silja ja loo nimeks "Merede taga". Võite hakata juba tellima, pool autorikaitse tuludest laekub mulle. Noh, et oleks ikka ainest järgmisteks sissekanneteks. Kui lugu sai valmis, siis ma väsisin jälle natuke ära ja vedelesin niisama tugitoolis. Et lõbusam oleks, leidsin msn-i kontaktidest sõbra, kellel oli eriti sinine esmaspäev ja hakkasin rumalaid soovitusi ning kohatuid kommentaare loopima. Sain jälle tunnikese sisustatud ning piisavalt jõudu, et panin suisa õueriided selga ja tegin hoolega riigitöödki. Nüüd olen jälle natuke väsinud aga vähemalt on mul mõned tarvikud, millega ennast kosutada. Pisut häirivaks tõigaks on ainult see, et ma ei saa järgmise järele minna külmiku juurde kuna arulage buldog istus just oma ahtriga mulle varba otsa. Naisi tülitada ei julge, samuti mitte ka varvast liigutada. Ootan veel pisut enne kui paanikakontori avan. Muti ähvardab mind mingisuguse fenkoli-apelsini salatiga. Õnneks lubas ta juurde küpsetada ka kanamaksa. Hoian pöidlad peos. Ehk on homne päev huvitavam. Või ülehomne. Või midagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar