Kuidas ma aasta vanemaks sain

   Ohjah. Tõmbas jälle üks aastakene vasakule naahui. Istun siin ja ootan oma pamperseid, survepestud proteese ja kaerakliiputru. Teisisõnu - tervis jälle korras ja testin väliköögis Podagra tarvis erinevaid nämmasid ning mekin maitsvat joogikest peale. Jäin jälle ellu. Nagu mu kallis Sõber, kellega mul 2 päeva vahet on,  ütleb: sigade elueast panime üle, küll nüüd kestame veel pisut. Tõeline motivatsioonikõnede suurkuju. 

   Sünnipäevaüritus ise, selle kohta, et teda põhimõtteliselt ei toimunud, oli üsna kuninglik. Sõbraga oli plaanis taas poolenädalane festival püsti panna, aga siis otsustati kuskil kõrgemal, et minusugusel ontlikul nupuväänajal tasuks mägra ja roti mikrofone sisse-välja painata. Sestap laekusid õigel päeval Side uulitsale vaid loetud väljavalitud, kes ennast ise kohale kutsusid. Üksiti pean tänama Siljat, või õigemini tema isa, kelle täpse silma tõttu oli meil sügavkülmas üks kelmikas metssea kints. Viimane sobis peale 5-tunnist ahjutuuri väga nummisti koos kukeseenesousti ja ahjus krõbestatud köögiviljadega härmas viina kõrvale haugata.

   Kuna Naabrimees tegi eeskujulikult kätega vehkides selgeks, et tema pooldab "ruttu täis ja ruttu magama" taktikat, hakkasid punased korgid üsna tihedalt krõgisema. Kirjeldatud strateegia tõttu pole kallile lugejale ka väga viisakaid pilte üritusest pakkuda. Peale kintsu viilutamist olla juba järgmine kaader minust saunauksega padespaani keerutamas. Tegelikult sai kuskil vahepeal torti kah. Ja mitte lihtsalt torti, vaid elu šefimat motomaiust. Õhusuudlused  Siirile siinkohal.

   Nojah. Ühel kaunil hetkel olid jälle kõik läinud ja mina sirisesin suurtel varvastel mööda õue koristada. Tegelikult aitas mind ka see pisem naabrimees, metsik rahvatantsija ja teravahambuline pokkerihunt. Formally known as Võitmatu Kitarrivirtuoos. Pärast nutsime, oksendasime ja jooksime käsikeäes, juuksed lehvimas oma vedrumadratsite poole amokki.

   Hommikul olin täiesti kaine, ei halanud, ei parandanud pead ja ei kandnud helipuldi taga Muti käsul katkiseid päikeseprille. Samuti ei ostnud ma Statoilist kõige suuremat võimalikku burgerit ja ei eksinud soustimedalitega koduteel ära.

   Nüüd tuksub süda juba märksa stabiilsemas rütmis. Korraks lõi vererõhu üles, kui Naabrimehega arutasime, et kes sellel aastal ikkagi õuest heina ära niitma peaks. Me oleme sinna juba kasti õlut, ühe koera ja kaks folgi ajal saabunud külalist kaotanud. Lõpuks tõi härrasmees paki sihvkasid ja otsustasime sügispäikese käes kõhtusid praadides hoopis garaažikatusele oma 5-nda terrassi ehitada. Vot sellised lood. Suutsingi teile niisama kah kirjutada törtsukese. Retsepte ma väga anda ei saa, sest üks tänastest läks kolumnisse ja teine Podagra menüüsse. Ahjaa, siiski! Eile tegin täitsa pandava lõhefilee ahjus. Too sai katteks mudru, kus sees sinep, mesi, majonees, poole sidruni mahl ja riivitud koor, paar pressitud küslaküünt, sool, pipar ning külmikust leitud erinevad juustud, mis nägid kah suht lähedalt riivi. Asi oli 40 minutit 170 kraadi juures ahjus ja sai kõrvale värske keedukartuli- ja porgandi. Töötas küll. Pilti ei viitsinud teha.

A muidu põgus tagasivaade:

 See on kurikuulus metssea kints, mis sai noaga läbi torgitet ja küslaküüsi ning rosmariinioksakesi täis topitud ja siis veel soola-pipra-oliiviõliga mahedalt kokku plätserdatud. Seisis sedasi terve ööpäeva õnnetult teine. Pärast sai veerand tundi ahjus rajukuuma ja edasi nii 150 kraadi sossut fooliumi all ja omaenese mahlaga üle valatult nii 5 tunni jagu otsa.

 See on Siiri mototort. Viis keele nii siia kui sinna. Üksiti pakkus ka hoolsasti silmailu.

Ja siin on härrasmehed, kes kõike seda ja veel üht-teist muudki said ja ei kurtnud. Ehk siis Naabrimees ja naabrimees. Ülejäänud külalised  hoidsid madalat profiili.

Tervisesportlase hall argipäev

Tulin just mullivannist oma trimmis keha lõõgastamast. Ma arvan, et jäin vahepeal vist magama kah sinna. Muide, ma ei laia üldse. Minu puhul on vanniskäik ju pigem säästuprojekt, sest vaadake - ega vett eriti ei mahu koos minuga sinna. Ja üleüldse - vajasin saunale vaheldust. Mul on kuri kahtlus, et teeme naabrimehega midagi saunas koguaeg valesti. Kuidas muidu seletada tõika, et järgmine päev pehmelt öelda habras olemine on ja peale puzzle kokku seadmist ilmnevad erinevad kahtlase väärtusega otsused, mis eelmisel päeval täiesti mõistlikud tundusid. Äkki peame saunakivid välja vahetama...
Igatahes kogu selle lõputu tervisespordi ja hügieeni vahepeal on blogimine täiesti soiku jäänud. Paaril päeval jäi naabrimehega õlletrenn üldse tegemata kuna tal oli vaja pätte taga ajada mööda linna. Aga see on jälle eraldi lugu. Ja siis sai teatrimajas kunsti tehtud, sõpradele soojale maale pulmareis sebitud, last ja loomi kasvatatud ja taara sai ära viidud. Vähemalt on mõnda aega värskete tarvikutega hooleta. Tegelikult oleme me ühed ontlikud ja töökad härrasmehed. Selle puhul lubasimegi endale selleks reedeks sulni preemiareisi pealinna võõra raha eest pidutsemiseks. Ehk siis Sangarite Seltsi esindusmeeskond meiega eesotsas otsib kapipõhjast üles oma ainsa valge triiksärgi ja üritab selle ühes tükis endale selga sikutada ning kulgeb siis joviaalses meeleolus Saku Õlletehase sünnipäevale. Ootan põnevusega.
Nalja on saanud palju aga ei taha meelde tulla ja üleüldse - täna rohkem väga lobiseda ei viitsigi. Proovin lihtsalt täita auku, mis siin blogis peaks esmatähtis olema ja viskan mõned vahepeal vormistatud road üles. Teie neid küll ei loe aga endal teinekord jälle hea vaadata kui meelde ei tule.


Lõhet tegin eriskummaliste kartulitega. Lõhe endaga oli asi lihtne: filee ahjupannile ja peale segu, mis koosnes mu omatehtud sinepist, meest, teriyaki kastmest, soolast ja valgest jahvatatud piprast. Kartulitega oli lugu hullem. Keetsin nad koorega ära, siis lasin jahtuda natuke ja lõikasin pooleks. Ja siis kaapisin lusikaga tasakesi sisu seest välja. See nõudis kannatust, et kartul käe vahel puruks ei läheks. Ja siis tegin plöru, kuhu panin selle kartuli sisu, paar vahustatud muna, hakitud soolaseeni, pooleks lõigatud kirsstomateid ja riivjuustu. Pipart-soola kah maitseks muidugi. Selle plöru tõstsin tühjendatud kartulitesse ja raputasin veel riivitud parmesani peale. Ja siis kogu kraam koos kalaga nii 20-30 minutiks ahju ja oligi valmis. pärast serveerides panin miskist külma kastet kah kõrvale.


Täna tahtsin jõuluhõngulist toitu. Katsusin sellele lihtsalt vähe teistmoodi läheneda. Ehk siis 1,5 kilose praelihakäntsaka viskasin ahjupotti ja hõõrusin soola-pipraga kokku. Siis panni peal paar suurt sibulat ja mõned küslaküüned klaasjaks ja valasin peale purgi praekapsast ja paarsada grammi majoneesi. soola ja suhkrut läks kah tibake sisse. Kogu selle mudru ajasin pannil sassi ja valasin liha ümber ahjupotti. Ja siis paariks tunniks 200-kraadisesse ahju podisema. pärast keedukartul kõrvale ja kraam põske.

Muti võttis õhtused salatitegemised enda peale. Seal pole retsepti mingit kirja panna aga ilus on vaadata, sestap lisan pildid lihtsalt:




















Ja kõigile oma kallitele-armsatele-olulistele mõeldes:

Ah, mis ta siin ikka... vaikselt

Õnne mulle sünnipäevaks. Klõmm. Kivirähule kah. Klõmm. Oi, me oleme elumehed! Ärkasin täna enam kui veidralt. Kuulsin prääksumist ja mõtlesin, et miks ta siis sedasi, mul on ju lina külje all ilusti. Minu meelest läks hiiglama pikk aeg enne kui aru sain, et prääksumine on telefonihelin ja et mu mõte voodipesust ei oma vähimatki mõtet. No aga oli olnud ka haige öö. Mingi poole kahe ajal öösel sain aimu, mis juhtub siis kui unustad telefoni välja lülitada ja omad suure südamega ja armastavat sõpra, kes on kastikese õlut ära joonud ja tahab edastada sulle kõiki kauneid sõnu su äsjasaabunud tähtpäeva puhul. Kahepeale üksteist aidates ning puuduvate või sassiläinud konsonatide ja vokaalidega hullates meil see ka lõpuks õnnestus. Uinusime mõlemad arvatavasti õnnelik naeratus näkku pintseldatud. Edasi tuli muidugi koletum äike, mille raames kõik pereliikmed ja hullunud koduloomad meie magamistuppa koondati. Rippusin hammastega voodiäärest kinni hoides kuskil põranda ja madratsi vahepeal. Nõuan medalit. Või vähemalt vimplit. See eelpool kirjeldatud helin oli kõne mu esivanematelt muide. Võtsin selle vastu. Samas olin sunnitud kümmekonna minuti pärast neile tagasi helistama ja paluma sessiooni korrata, sest ma ei mäletanud ega saanud õigel hetkel midagi aru. Nüüd juba kõik ornungis, kohanen uue päevaga ja sisustan aega facebookist õnnesoovide lugemisega.

Toidu poole pealt tagasivaade eilsesse tuleks tihe, kuna ma peale toiduga jändamise suurt ei teinudki. Vormistan nüüd mingi lühikese kokkuvõtte. Kõigepealt läks käima järjekordne laar värsket hapukurki, lisaks paari kilo jagu seda ämmamoori kurikuulsat vürtsikat kurgisalatit, mille lubasin kunagi järgi teha ja siiagi retsepti panna.

See käis sedasi: 2kg kurki koorid ja viilutad, terve küsla hakid juurde, 2 sibulat samuti, 2 spl suhkrut ja sama palju soola, lusika jagu teravat sinepit, 3 spl äädikat ja teelusikaga jahvatatud pipart ning tublisti tilli kah. Selle möllid segi ja 24-ks tunniks seisma. Käid aeg-ajalt segamas. Ja no siis purkidesse ja jahedasse.

Veel tegin ahjuforelli, mille peal pipar, sool, mesi, sinep, parmesan ja riivsai. Lihtne!

Salsat tegin, kus hakitud värske kurk, tomat (vedelik välja pigistatud), küslaküüs hakitud, rohelist sibulat, paar kauna chillit, ühe laimi mahl, soola ja sörts oliiviõli.

Lisaks tegi muti hunniku imelisi asju, millele ma ei oska nimegi anda. Igatahes hõlmas see ahjus riivsaia ja küslaga küpsetatud riivtomateid, focacciosid ja mingit mõrvarlikult maitsvat kooki. Ja lauale leidis tee ka sõbra toodud ja sügavkülma ununenud põdraliha carpaccio väikese parmesani ja oliiviõliga.

Vaatame, mis siis päev edasi toob. Olge musid!

Pidev siesta

No mis ma oskan öelda. Ei jõudnud ma selle kartuli ja hakklihakastmeni. Päeva jooksul kaotatud vedelik oli hädasti vaja naabrimehega tagasi juua. Jõime sõbralikult üksteise külmkapid tühjaks ja kukkusime totakas naeratus näol meeldivasse joomaunne. Seevastu veeres eile ämmamoor kohale ja tõi hakkliha ja muud modru turult juurde ning vormistas oivalised kotletid ning kukeseenekastme kartuliga:

Kotlettidele siis seguhakkliha, sibul ja küsla hästi peeneks hakitult, 2 muna, 4 viilu piimas leotatud saia, törts majoneesi ja teravat sinepit, pipart ja soola kah. No ja siis mätsid (ämmamoor palus rõhutada, et tuleb peksta ühest käest teise pätsikesi enne pannile panemist kindlasti) ja praed. Seenekastmele siis ikka hakitud sibulat ja küslat ja rõõska koort ja vett ja aedviljapuljongi kuubik. Paksendamiseks maisijahu ja pipart, soola ja värsket tilli kah. Kartul nagu ikka kartul.

Aga no õhtupoole laekus sõber ja oli vaja ju rummi juua ja sedasi. Hommikul ärkasin habe suus ja juuksed propellerituules kelmikalt lehvimas. Tuterdasin eilase olemisega korraks stuudiosse ja vormistasin Silvi Vraidi tuuri reklaami ära. Siis juba taganes ka vibratsioon ja julgesin tsiklilenksu karata ning ennast pisut sõites jahutada ja üksiti kastikese õlut kaasa haarata. Siis lasin natuke Elmari superstaaride taustal leiba luusse ja varsti oligi ämmamoor turukorviga kohal. Õlle kõrvale toodi suitsulatikat ja muidu vormistamiseks lõhet. Avasin just esimese õlle. Siesta jätkugu.

Täna on juba valminud lõhesupp ja õhtupoole saab ahjulõhet. Supp sai tehtud nagu vist varemgi. Et supikogust puljong keeta koos aedviljapuljongikuubiku, vürtsi ja pipraga. Võis praed sibula, küsla ja noore porgandi. pärast viskad koos värske kartuliga kurnatud puljongisse ja hiljem puhastatud supikogu ja pakk kukeseentega sulatatud juustu juurde ja rohke maitserohlisega kaussi. Eks täiendan õdagupoole või homme. Vaatab seda asja. Mõnusat tiksumist ka teile.