pühapäev, 16. detsember 2012

Telepurgimoos ehk jälle Nipika kolumn


Teate, ma pole suurem asi teleka vaataja, ütlen ausalt. Maru populaarne oleks nüüd jätkata krampis kannikatega ja kriipssuuga mingit jahumist teemal „küll ma olen hõivatud, televisioon üldse on madalaim meelelahutusvorm ja vabal ajal tuleks oma sisemisel Vilsandil sisemist puulusikat voolida“, aga ei. See oleks sulavale ja viimast jagub meie ümber niigi rohkem kui suvalisi seemneid näljase hamstri põskedesse. Tegelikult olen ma lihtsalt laisk ja mugav. Pahatihti ei leia ma esimese silmapööritusega telekapulti üles ja otsimise asemel panen hoopis muusika üürgama. Või siis olen külmikust kõik hea-parema köögilauale tassinud ja diivani juurde ümberkantimine tunduks logistilise suurvormina. Ükskord juhtus ka sedasi, et kass ronis mulle teleka ees kõhu peale nii, et nägin vaid nina ees elegantselt metronomina võnklevat sabaotsa. Kõutsi minema ajamise asemel tundus mugavam teha kiire uinak Simpsonite multikat taustaks kuulates. Muide, kas teie juba teate, et „auh“ on uus „mjäu“? Ah, see selleks.
Novot. Igatahes tundub, et minu uje ja leigevõitu suhtumine seinal rippuvasse kirevasse LED-platesse on tekitanud järjekordse täiesti arvestatava karmavõla. Suhteliselt Jack Sparrow-lik nädalavahetus üle elatud, tuli kellelgi pöörane mõte kinno minna. Midagi koledat ei juhtunudki! “See ei tähenda head!“ jooksis mõte külma jutina kuklast otse mu vasaku jala suurde varbasse ja plahvatas seal. Kiljatasin nagu mammi, kellel Seppäläs poole vuplisse ronimise pealt proovikabiini kardin eest ära rabatakse. Nüüd tuli lihtsalt oodata, mida päev toob.
Õhtu hilisemas faasis potsatasin jõuetult diivanile ja hakkasin hajameelselt võileibu rinnalt suhu lükkama. Ühtäkki käis pahaendeline plõks ja vastassein hakkas erinevates värvides värelema. Mu südamedaam oli äratanud koletise. Lebasin abituna nagu Gulliver lilliputtide maal ja vaatasin õudusega kuidas mööda ekraani hakkasid uiskudel lohisema paksud litterkostüümides mehed vaheldumisi aknaklaasi purustavaid sagedusi tekitavate noorukitega, kes oma hõikumise vahepeal ohjeldamatult nutsid. Tundsin, et kuskil mu kõrvade vahel on pesa teinud Hagar Hirmus, kes  ogalise nuiaga keset hallollust taob ja täiest kõrist karjub: „Pühapäev on, sa armetu loom!“ Igal muul päeval võib juhtuda, et sul läheb teleka ees halvasti, tõenäoliselt see nii ongi. Aga pühapäeva õhtu kõrval on see ikkagi nagu Evelin Ilvese rulluisu klõbin Tapa raudteesõlme perroonil siseneva kütuserongi taustal.
Värskelt laekunud teadmise toel tunnistasin tugevama võitu ja kadusin susside vilinal lapse tuppa ilmast rääkima. Õhtul särgist väljudes leidsin põuest veel pool vorstileiba. Mis ma oskan soovitada – vaadake ikka telekat. Enne lihtsalt mõelge, kas te midagi olulisemat unustanud pole teha ja siis kontrollige kalendrit ja telekava. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Peale koduõues hooaja otste kokkutõmbamist läks kõht tühjaks. Sai tehtud klassikalist sööki väikeste knihvidega. Kartulipuder tuli porgandi abiga ja ainult nuiaga tagudes. Piim ja või ikka juurde, teadagi. Soola kah muidugi. Kotletid tulid kilost veisehakklihast ja segusse visati 5 piimas leotatud saiaviilu, 2 muna, üks suurem hakitud sibul, 2-3 peeneks hakitud küslaküünt, 3tl inglise sinepit, 3spl BBQ Ketucky Whiski kastet, meresoola ja purustatud pipart. Kastme jaoks kuumutasin  õli ja või sees 3-4 salveilehte ja võtsin need siis välja. Asemele läksid sibularibad, törts hiljem 2 hakitud küslaküünt ja veel hiljem peotäis hakitud peterselli. Siis kohe varsti otsa pakk kohvikoort, natuke päikesekuivade tomatite ketšupit ja pool sinihallitusjuustu sektorit. Kogu kraam tuli veel  kokku keeta ja pipra-soolaga maitsestada. Valmis! 

       Tegelt oli kuskil pilt kah, aga ei leia praegu :D

kolmapäev, 12. detsember 2012

Tervisi podagrahaigete dispanserist!

   Mõtlesin, et kui ma nüüd kah mulku lahti ei löö ja niisama siia ei kirjutada, siis olen järjekordse vale ja vassimisega maha saanud. Viimaste perfektse ja filigraanse tehnika valdamise olen aga juba ammu teile ära tõestanud. Vähemasti on nüüd elustiiliklubi Podagra tuule tiibadesse saanud ja edasi saab ainult hullemaks minna. Õllelembid juba teavad, kuhu koguneda ja tükeldatud loomi väisab kilodeviisi kuuma grilliresti. Erinevad mehepojad, kes pilli mängida oskavad, käivad kah regulaarselt müra tegemas ja kõrtsmiku tulusid kärpimas. Seega - idüll missugune!
   Kogu selle tüüne äraolemise varjus hiilisin täna saatanlikult naeratades puhvetist varakult minema ja liuglesin graatsiliselt turu suunas. Kui kauniks pärastlõunaks on kogu su küte paar hommikul põske visatud võileiba, siis tahaks terve lehma ja vaadi õlut muidugi kaenlasse haarata. Õnneks viskas kogenud kavaler aga pilgu tengelpunga ja taltus suhteliselt kiiresti. Meenus tõsiasi, et autoga sai ju remondimehe juures käidud. Too on aga igavene külakurnaja. Küsis ilusti, et palju mul raha on. Ma siis ausa inimesena andsingi ülevaate. Tema vastu, et no vat kui tore, nii palju võtangi ja siis võid jälle natuke edasi sõita.
   Seisin siis alalõuga väristades turuväravas ja lahterdasin veeringuid kahte osasse. Esimene oli õlle jaoks. Selle jaoks peab jaguma! Ülejäänu pigistasin pihku ja hakkasin ennast ettevaatlikult mööda letiääri lohistama. Ihulihunik erutus mind nähes silmnähtavalt. "Mida läheb? Lammas, veis, härjapõlvlane?" Vangutasin pead ja lõin peopesa lahti. Õhku kerkis pahaendeline vaikus nagu siis kui keegi vanaema juubelil Suveniiri vinüülilt pintsakusiiluga kogemata nõela minema rebib. Kehitasin häbelikult õlgu ja väikese matemaatikavöökšopi järel olin kilekotiga mõned seajalad kaasa saanud.
   No kui säästukas, siis säästukas. Ei morjendu ma nii lihtsalt midagi. Autos veel törts kütust oli. Sestap astusin nelja jalaga pedaalile ja suundusin kaubandusvõrku. Napi euro eest odrakruubid ja pakk piima soetatud. Tühja sellest, et müüja pidi seibideks peenestatud rahakogust korduvalt üle lugema. Kummardasin viisakalt poolekilomeetrisele ning pahaendeliselt susisevale sabale kassa juures ja lahkusin hõlmade lehvides.
   Nüüd ongi esimene tarvik avatud ja road podisemas. Mida öelda teile, kulla nublud kokkuvõtteks? Rikkalikult süüa on hirmtore, seda saab teha Podagras. Kui aga teinekord sitt ventilaatoris on, veab leidlik põhjamaalane ikka välja. Suurusjärk 4-5 euro eest saab issi paar sibula, küsla, loorberi, vürtsi ning soola ja pipraga maitsestet vees keedetud jalga õlle kõrvale nosimiseks. Ja pere saab ahjus hautatud seajalgu kruubipudruga. Viimasega siis sedasi, et 250 ml kruupe, liiter-poolteist piima, pipart-soola kah ja siis veel sibulat küsla pannilt läbi ja sekka. Seajalad uputad selle jama sisse ära ja siis 3ks tunniks 175 kraadi juures ahju. Jääme ellu! Jõulud, see on andmise aeg. Ma annan teile siis selle väikese reportaaži :)