Telepurgimoos ehk jälle Nipika kolumn

Teate, ma pole suurem asi teleka vaataja, ütlen ausalt. Maru populaarne oleks nüüd jätkata krampis kannikatega ja kriipssuuga mingit jahumist teemal „küll ma olen hõivatud, televisioon üldse on madalaim meelelahutusvorm ja vabal ajal tuleks oma sisemisel Vilsandil sisemist puulusikat voolida“, aga ei. See oleks sulavale ja viimast jagub meie ümber niigi rohkem kui suvalisi seemneid näljase hamstri põskedesse. Tegelikult olen ma lihtsalt laisk ja mugav. Pahatihti ei leia ma esimese silmapööritusega telekapulti üles ja otsimise asemel panen hoopis muusika üürgama. Või siis olen külmikust kõik hea-parema köögilauale tassinud ja diivani juurde ümberkantimine tunduks logistilise suurvormina. Ükskord juhtus ka sedasi, et kass ronis mulle teleka ees kõhu peale nii, et nägin vaid nina ees elegantselt metronomina võnklevat sabaotsa. Kõutsi minema ajamise asemel tundus mugavam teha kiire uinak Simpsonite multikat taustaks kuulates. Muide, kas teie juba teate, et „auh“ on uus „mjäu“? Ah, see selleks.

Novot. Igatahes tundub, et minu uje ja leigevõitu suhtumine seinal rippuvasse kirevasse LED-platesse on tekitanud järjekordse täiesti arvestatava karmavõla. Suhteliselt Jack Sparrow-lik nädalavahetus üle elatud, tuli kellelgi pöörane mõte kinno minna. Midagi koledat ei juhtunudki! “See ei tähenda head!“ jooksis mõte külma jutina kuklast otse mu vasaku jala suurde varbasse ja plahvatas seal. Kiljatasin nagu mammi, kellel Seppäläs poole vuplisse ronimise pealt proovikabiini kardin eest ära rabatakse. Nüüd tuli lihtsalt oodata, mida päev toob.

Õhtu hilisemas faasis potsatasin jõuetult diivanile ja hakkasin hajameelselt võileibu rinnalt suhu lükkama. Ühtäkki käis pahaendeline plõks ja vastassein hakkas erinevates värvides värelema. Mu südamedaam oli äratanud koletise. Lebasin abituna nagu Gulliver lilliputtide maal ja vaatasin õudusega kuidas mööda ekraani hakkasid uiskudel lohisema paksud litterkostüümides mehed vaheldumisi aknaklaasi purustavaid sagedusi tekitavate noorukitega, kes oma hõikumise vahepeal ohjeldamatult nutsid. Tundsin, et kuskil mu kõrvade vahel on pesa teinud Hagar Hirmus, kes  ogalise nuiaga keset hallollust taob ja täiest kõrist karjub: „Pühapäev on, sa armetu loom!“ Igal muul päeval võib juhtuda, et sul läheb teleka ees halvasti, tõenäoliselt see nii ongi. Aga pühapäeva õhtu kõrval on see ikkagi nagu Evelin Ilvese rulluisu klõbin Tapa raudteesõlme perroonil siseneva kütuserongi taustal.

Värskelt laekunud teadmise toel tunnistasin tugevama võitu ja kadusin susside vilinal lapse tuppa ilmast rääkima. Õhtul särgist väljudes leidsin põuest veel pool vorstileiba. Mis ma oskan soovitada – vaadake ikka telekat. Enne lihtsalt mõelge, kas te midagi olulisemat unustanud pole teha ja siis kontrollige kalendrit ja telekava. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Peale koduõues hooaja otste kokkutõmbamist läks kõht tühjaks. Sai tehtud klassikalist sööki väikeste knihvidega. Kartulipuder tuli porgandi abiga ja ainult nuiaga tagudes. Piim ja või ikka juurde, teadagi. Soola kah muidugi. Kotletid tulid kilost veisehakklihast ja segusse visati 5 piimas leotatud saiaviilu, 2 muna, üks suurem hakitud sibul, 2-3 peeneks hakitud küslaküünt, 3tl inglise sinepit, 3spl BBQ Ketucky Whiski kastet, meresoola ja purustatud pipart. Kastme jaoks kuumutasin  õli ja või sees 3-4 salveilehte ja võtsin need siis välja. Asemele läksid sibularibad, törts hiljem 2 hakitud küslaküünt ja veel hiljem peotäis hakitud peterselli. Siis kohe varsti otsa pakk kohvikoort, natuke päikesekuivade tomatite ketšupit ja pool sinihallitusjuustu sektorit. Kogu kraam tuli veel  kokku keeta ja pipra-soolaga maitsestada. Valmis! 

       Tegelt oli kuskil pilt kah, aga ei leia praegu :D

Oh sa pühadevahe...

Olen jälle hirmsasti hõivatud olnud koledate ja vähemkoledate tegemistega. Reedel sõitsin igaks juhuks Tartusse ja tagasi. No et midagi tegemata ei jääks. Õhtu mõtlesin, et veedan vaikselt aga no lootus on lollide lohutus. Järsku käis naabrimehe uks lahti ja ülielusuuruses Viplala keksis kannatamatult jalalt jalale ja teatas, et tarvis põhiväärtuste juurde pöörduda ehk siis arutult pitsi kummutama hakata. Kuskil sügaval vilkus väike hirmutuluke kuid esimene pits mingit meeldivat Hispaaniast kohale taritud puskarit kustutas selle hooletu kergusega. Juba leidsin ennast uljalt käsipõsakil naabrimehe terrassi ääres tema külaliste üle ilkumas. Mehed olid nagu mehed ikka, tugevamad viskasid nalja ja napsi ja nõrgemad hakkasid nähes keskealiste vabade prouade bravuuri kasvamas, koostama evakuatsiooniplaane. Mina jälgisin seda kui lihtsat hollivuudi komöödiat. Viimane lõppes minu jaoks täpselt õigel ajal. See tähendab, et järsku hakkas kõigil hirmsasti tantsukints kihelema ja hõljuti lähimasse kolekohvikusse kohaliku pööbliga üksteise vastu higiseid kehasid hööritama. Mul on vist koletu empaatiavõime. Igatahes hommikul ärgates oleksin nagu kõigi peoliste pohmellid endale saanud. Käisin isegi paar korda eemalt wc-potti piidlemas ja uskuge mind, mitte selleks et sinna istuda. Hommikul pigistas rinnus ja hirmus kepihimu oli. Õhtul ainult pigistas rinnus (ok, laenatud klassikult). Siis kui kass oli just mu hinge oma hirmteravate küüntega kraapima hakanud, pidas Muti mulle täitsa tegusa loengu alkoholismist ja muust sinna juurde kuuluvast. Juba teist päeva järjest ei taha sellepärast isegi õlut juua. Aga Karksi kali on kah väga hea.

Nüüd söögi poole pealt: Muti tegi miskise salati, mis oli maru hea aga ma ei mäleta kuidas ta seda tegi. Õnneks on olemas sellest pilt.

Joomaõhtu tarvis vormistasin hästi teravad kanapugud. Olin laisk ja pugud ostsin keedetud. Praadisin neid sibula ja küslaga ja siis lisasin veel kõvasti cayenni pipart, soola, sörts sojat ja surts worchesteri, natuke BBQ kastet ja lusika jagu mett. Kõiki neid lisasin ükshaaval ja ootasin kuni pannil kraam selle sisse tõmbab, alles siis järgmine läks juurde. Tekitas janu väga hästi.

Täna tegin elus esimest korda kotlette. Sain hakkama. 80o gr seguhakkliha, 2 muna, 4-5 viilu saia piima sisse likku, 2 sibulat ja 2 küslaküünt hästi peeneks hakkida, lärakas sinepit ja surtsuke majoneesi kah juurde. Pipar-sool ilmselgelt kah. Kogu kraam hästi põhjalikult segi ikka. Ja kui praadimiseks läheb, siis pätsikesi julgelt käest kätte ikka rahumeeli peksta, et korralikult kokku hakkaks. Juurde tegin keedukartuli ja kastme. Viimasel siis sibul küsla pannil klaasjaks. Peale piima, majoneesi, ketshupit, miskist magushaput aasia kastet ja soola kah. Siis keetsin vaiksel tulel kokku. Nämma.

Nüüd mõned tunnid hiljem panin ka tähele, et see kotletiretsept juba üleval sellest korrast kui ämmamoor ise neid meie juures tegi. Aga sitta sellest.

Päeva laul minu poolt siin:

Pidev siesta

No mis ma oskan öelda. Ei jõudnud ma selle kartuli ja hakklihakastmeni. Päeva jooksul kaotatud vedelik oli hädasti vaja naabrimehega tagasi juua. Jõime sõbralikult üksteise külmkapid tühjaks ja kukkusime totakas naeratus näol meeldivasse joomaunne. Seevastu veeres eile ämmamoor kohale ja tõi hakkliha ja muud modru turult juurde ning vormistas oivalised kotletid ning kukeseenekastme kartuliga:

Kotlettidele siis seguhakkliha, sibul ja küsla hästi peeneks hakitult, 2 muna, 4 viilu piimas leotatud saia, törts majoneesi ja teravat sinepit, pipart ja soola kah. No ja siis mätsid (ämmamoor palus rõhutada, et tuleb peksta ühest käest teise pätsikesi enne pannile panemist kindlasti) ja praed. Seenekastmele siis ikka hakitud sibulat ja küslat ja rõõska koort ja vett ja aedviljapuljongi kuubik. Paksendamiseks maisijahu ja pipart, soola ja värsket tilli kah. Kartul nagu ikka kartul.

Aga no õhtupoole laekus sõber ja oli vaja ju rummi juua ja sedasi. Hommikul ärkasin habe suus ja juuksed propellerituules kelmikalt lehvimas. Tuterdasin eilase olemisega korraks stuudiosse ja vormistasin Silvi Vraidi tuuri reklaami ära. Siis juba taganes ka vibratsioon ja julgesin tsiklilenksu karata ning ennast pisut sõites jahutada ja üksiti kastikese õlut kaasa haarata. Siis lasin natuke Elmari superstaaride taustal leiba luusse ja varsti oligi ämmamoor turukorviga kohal. Õlle kõrvale toodi suitsulatikat ja muidu vormistamiseks lõhet. Avasin just esimese õlle. Siesta jätkugu.

Täna on juba valminud lõhesupp ja õhtupoole saab ahjulõhet. Supp sai tehtud nagu vist varemgi. Et supikogust puljong keeta koos aedviljapuljongikuubiku, vürtsi ja pipraga. Võis praed sibula, küsla ja noore porgandi. pärast viskad koos värske kartuliga kurnatud puljongisse ja hiljem puhastatud supikogu ja pakk kukeseentega sulatatud juustu juurde ja rohke maitserohlisega kaussi. Eks täiendan õdagupoole või homme. Vaatab seda asja. Mõnusat tiksumist ka teile.