pühapäev, 15. august 2010

Oh sa pühadevahe...

Olen jälle hirmsasti hõivatud olnud koledate ja vähemkoledate tegemistega. Reedel sõitsin igaks juhuks Tartusse ja tagasi. No et midagi tegemata ei jääks. Õhtu mõtlesin, et veedan vaikselt aga no lootus on lollide lohutus. Järsku käis naabrimehe uks lahti ja ülielusuuruses Viplala keksis kannatamatult jalalt jalale ja teatas, et tarvis põhiväärtuste juurde pöörduda ehk siis arutult pitsi kummutama hakata. Kuskil sügaval vilkus väike hirmutuluke kuid esimene pits mingit meeldivat Hispaaniast kohale taritud puskarit kustutas selle hooletu kergusega. Juba leidsin ennast uljalt käsipõsakil naabrimehe terrassi ääres tema külaliste üle ilkumas. Mehed olid nagu mehed ikka, tugevamad viskasid nalja ja napsi ja nõrgemad hakkasid nähes keskealiste vabade prouade bravuuri kasvamas, koostama evakuatsiooniplaane. Mina jälgisin seda kui lihtsat hollivuudi komöödiat. Viimane lõppes minu jaoks täpselt õigel ajal. See tähendab, et järsku hakkas kõigil hirmsasti tantsukints kihelema ja hõljuti lähimasse kolekohvikusse kohaliku pööbliga üksteise vastu higiseid kehasid hööritama. Mul on vist koletu empaatiavõime. Igatahes hommikul ärgates oleksin nagu kõigi peoliste pohmellid endale saanud. Käisin isegi paar korda eemalt wc-potti piidlemas ja uskuge mind, mitte selleks et sinna istuda. Hommikul pigistas rinnus ja hirmus kepihimu oli. Õhtul ainult pigistas rinnus (ok, laenatud klassikult). Siis kui kass oli just mu hinge oma hirmteravate küüntega kraapima hakanud, pidas Muti mulle täitsa tegusa loengu alkoholismist ja muust sinna juurde kuuluvast. Juba teist päeva järjest ei taha sellepärast isegi õlut juua. Aga Karksi kali on kah väga hea.

Nüüd söögi poole pealt: Muti tegi miskise salati, mis oli maru hea aga ma ei mäleta kuidas ta seda tegi. Õnneks on olemas sellest pilt.







Joomaõhtu tarvis vormistasin hästi teravad kanapugud. Olin laisk ja pugud ostsin keedetud. Praadisin neid sibula ja küslaga ja siis lisasin veel kõvasti cayenni pipart, soola, sörts sojat ja surts worchesteri, natuke BBQ kastet ja lusika jagu mett. Kõiki neid lisasin ükshaaval ja ootasin kuni pannil kraam selle sisse tõmbab, alles siis järgmine läks juurde. Tekitas janu väga hästi.

Täna tegin elus esimest korda kotlette. Sain hakkama. 80o gr seguhakkliha, 2 muna, 4-5 viilu saia piima sisse likku, 2 sibulat ja 2 küslaküünt hästi peeneks hakkida, lärakas sinepit ja surtsuke majoneesi kah juurde. Pipar-sool ilmselgelt kah. Kogu kraam hästi põhjalikult segi ikka. Ja kui praadimiseks läheb, siis pätsikesi julgelt käest kätte ikka rahumeeli peksta, et korralikult kokku hakkaks. Juurde tegin keedukartuli ja kastme. Viimasel siis sibul küsla pannil klaasjaks. Peale piima, majoneesi, ketshupit, miskist magushaput aasia kastet ja soola kah. Siis keetsin vaiksel tulel kokku. Nämma.
Nüüd mõned tunnid hiljem panin ka tähele, et see kotletiretsept juba üleval sellest korrast kui ämmamoor ise neid meie juures tegi. Aga sitta sellest.

Päeva laul minu poolt siin:




1 kommentaar:

  1. Lugedes sellest koletumast praaznikust saan ma täiesti aru, miks Sõnajalgade igihaljad kristlikud popmeloodiad Sinu peas kummitavad :D.

    VastaKustuta