Mis seal salata, pole kirjutanud jah mõnda aega. Kust mina tean, miks. Vahepeal on jälle üle keskmise põnev olnud vist. Ükspäev sai näiteks ootamatult hoolsasti jälle õlut joodud. Üle tee punkris käis kah paralleelselt mingi Võsa Petsi maiuspalana näiv prassimine. Üldiselt oleme suhteliselt rahulikult tolereerinud seda, kuidas vastasmaja aknast erinevad asjad alla lendavad ja kostab hädakarjeid ning rõõmsaid ettepanekuid seltskonnakaaslastele inimese erinevatesse kehaõõnsustesse suunduda. Tundub, et nad on kõvad kodumaa patrioodid ja usinad maletajad, sest seinale on tõmmatud suur Eesti lipp ja üks õhtu lendas viinapudelite vahele aknast alla ka malekell. Küllap pingelangus peale suurt ajuderagistamist. Sõnaga - jälgisime järjekordset praasnikut ja jõime ennast kurjaks. Sellal kui mu pisem naabrimees nendega kärkima läks, lipsas suurem tuppa ja naases needitud tsiklikinnastega ning teatas rahulik toonil, et tema taha nüüd küll asi ei jää. Õnneks meie õue semiootikat jälgides tõmmati kiirelt volüüm maha ja aken kinni, nii et jäigi kaklemata.
Hommikul ärkasin selle peale, et kukal näitas tugevaid solvumismärke. Ibumaxi kommid olid kah otsas. Tahtsin jälle nutta. Mahti polnud. Astusin hoopis voodist otse bändikaaslase autosse ja veeresin ebamaisele üritusele nimega Viljandi laat. Solist turgutas mu paari pitsi mingi lätlaste lögaga üles ja lõime rekkakastis rokenrolli lahti. Mõlemad kohaletulnud 6-prommili rännakul joodikud olid kontserdiga rahul. Vähemalt kallale ei tulnud. Vahepeal tassisin teise bändi kola pubisse õhtuse mängu jaoks. Ei kulunud palju, nii 3-4 t-särki. Mingi hetk astus sõber läbi ja maitsesime mõned õlled. Õhtul enam jook ei maitsenud, jõin kiretult. Küll aga kakkusin jälle rõõmsasti sõrmed nukra bluesi saatel ribadeks. Pööbel aplodeeris laisalt.
Eile võimlesin armutult kogu päeva Ugala keldris. Säästureziimi raames oli suvi läbi ventilatsioon väljas hoitud ja kogu mu elutöö oli kelmikalt otsast hallitama hakanud. Õnneks sain nodi vist päästetud ja üksiti stuudio ka pisut mugavamaks ümber paigutatud. Pärast tassimist veetsin tunnikese paaniliselt hingeldades ja oma hallitanud nahktoolis uut vaadet imetledes, siis komberdasin treppe trotsides maa peale tagasi.
Kodus taastusin paari kamraadiga õlle abil. Vaatasime Reporterist minu poolearulist buldogi ja üks härrasmees armus mu omatehtud sinepisse nii sügavalt, et tõmbas purgist noaga portsu taldriku servale ja purgi pistis taskusse. Et see motiveerivat mind rutem uut laari valmistama. Tal võis omal vildakal moel õiguski olla.
Vahepeal on hunnik maitsvaid roogasid kah tehtud. Laon nad järmiseks eraldi peatükina üles. Kuulake seni mõnusat meeleolumuusikat:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar