Oibljaa. Raske on leida sõnu, mis väärikalt ja tõetruult kirjeldaksid viimaste päevade tegemisi. Alustaksin sellest, et ma pole väga ammu nii sitasti söönud ehk siis suvepäevade toitlustaja võiks vahvasti karu peesse mustikale tippida. Aga no tegelikult lubavad nad endale midagi ilusat ja kallist, sest see raha, mis nad meie käest söögi jaoks võtsid, on neil raudselt alles kulutamata. Samuti oli tore tõdeda, et tiblad on jätkuvalt tiblad, sest ega kui sul on buss ilusasti kinnisele territooriumile pargitud, ei tähenda, et sealt ei saa mängleva kergusega ära varastada 4 vaati õlut, bensiinikanistri ja õlleagregaadi kraani nupu. Viimane on ju eriti vajalik igas kodumajapidamises. Mingi ime läbi leidsime 2 vaati lähedalt metsast. Ülejäänud kahega üritavad nad kindlasti pesumasinale trumlit ehitada või midagi sellist. Õlut nad sealt küll kuidagi kätte saada ei tohiks. Muidu läks meil nagu alati. Joodi ja lauldi ja lauldi ja joodi, kaotati asju ja tasakaalu ja mõõdutunnet ja enesevalitsust ja... nii edasi. Põhisaaga algas muidugi eile kui selgus, et keegi ei olegi võimeline bussi rooli istuma ja rahvast koju tagasi sõidutama. Mõne tunni jooksul sündis logistiline suurvorm ja keegi juba teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes olla kuulnud, et leiti bussijuht ja see hääletab meie suunas. Õnneks oli kõigil meeldiv pohhuismivestike selga joodud. Liikuma saime 14 ajal pärastlõunal. Algas meeletu ekskursioon, mille raames käidi vaatamas vanu ja katkiseid maju, lürbiti kuskil restos maitsetut aga selle eest kallist supilurri, osteti kõik Peipsiäärsed külad tühjaks sibulatest ja suitsukalast ja pildistati hardusepisar silmanurgas kõiki lillasid aiateibaid ning varsti oldigi juba Tartus. Seal läks vist kah ainult tunnike-paar, sest keegi tahtis kindlasti McDonaldsi burgereid ja meie selle aja peale tahtsime juba kindlasti viina, sest tõesti oli tekkinud tunne, et ega koju nagunii enam kunagi ei jõua. Puhjas tegime järjekordse viinapeatuse, sest kegi teadis, et ega enne Viljandit enam ei saaks muidu. Naabrimees haaras sealt ühe pudeli ja peatus poeuksel ujedalt kaugusse vaatava targa mehe vaikselt lausutud sõnade peale: "Mehed, võtke veel, sellest jääb küll väheks". Õnneks polnud naabrimees loll, surus elukunstniku kätt ja kuulas sõna. Nii juhtuski, et Tänassilmas läks buss katki. Taamal loojus päike. Külamehed jooksid ringi naftatsisternide, generaatorite ja jalgratastega. Minu meelest organiseeriti ka pood lahti, et me saaksime veel viina. Mingil hetkel hakkas olukord järjest vähem naljakas tunduma. Esimesed rotid lahkusid laevalt, ehk siis hakati endale autosid järgi kutsuma. Lõpuks tegin naabri soovil seda ka mina. Aga kuna Side tänava meestel on pidev ja kustumatu karmavõlg, siis koos auto saabumisega käivitus ka buss nagu imeväel. Kui koju saime, oli ikka päris pime juba. Isegi nutta enam poleks jaksanud rõõmust kui koduvärav kutsuvalt kääksatas, juua ammugi mitte. Vist. Täna ei kavatse ma mitu tundi juua. Siis teen naabrimehega sauna ja hakkan uuesti inimeseks. Kui magu on nõus uuesti vaikselt seedima hakkama, vormistan midagi eriti maitsvat õlle kõrvale, et endale natuke pai teha. Seniks muusikat:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar