Kolmapäev, 10. detsember 2014

Nostalgiakahur müriseb

Ma olen ikka eluaeg üks kuradi melonohkar olnud. Nii kui oma esimese maki tatina kätte sain, erutusin edaspidi ainult süütute kassettide lõhna peale ning viieotsaliste pistikute abil salvestajate ühendamine võttis põsed õhetama ja otsaesise märjaks.

Sellal, kui kutid erekatega ruudulistes seelikuis klassiõdesid taga ajasid, toppisin mina oma „Elektronika 302-2“ kunstnahast spordikotti ja lohisesin pinginaabri poole mõne perversse soenguga estraadiartisti loomingust saja kuuendat monokoopiat tegema. See, et kotil ilutses värviline kiri „Break Dancer“, oli lihtsalt elu vingerpuss. Ma oleks tollal pigem kannikate vahele torgatud sprotiga mööda kooli koridori ringi jooksnud ja end näkineiuks nimetanud, kui klassiõhtul mõnelt tüdrukult jalalt jalale tammumiseks partnerlust nõutanud. Ei, breik oli siis kõva sõna, aga ma teadsin oma taset. Olin kodus seisust põlvedele hüpet katsetades oma kolm valutilka juba püksi ära tilgutanud ja tollel rongil minna lasknud.

Asjalood läksid paremaks siis, kui bändi hakkasin tegema. Nohik olin ma muidugi jätkuvalt, aga ikkagi pilliga nohik. Säänsetega olid pätimadki tüübid aupaklikud. Pealegi hakkasid umbes samal ajal tüdrukutel tissid kasvama ja hormoonid möllama, nii et kaotajaid selles loos lõppeks polnudki. Kui, siis ainult need vanad armsad kassetikad ja vinüülimängijad, mis ajale jalgu jäid ja CD-mängijate poolt alla lasti.

Et mis ma siin heietan? Kurat, läks aega, mis läks, aga vana persena olen endale korraliku dekkmaki ja vinüülika hankida suutnud. Ja kui hoolsamalt õlut joon ja taarat kogun, siis ostan varsti Žigulli kah. Iga sitt ei mölise! Kuna vanad klassiõed on nagunii paksuks läinud, käntseldasin ka peotantsukursuse ära. Lükkan parem stepsli seina ja kerin ajamasinat tagasi. Ma olen ilus ja terve mees ning pean seda kõike saama. MOTT.

Sõnaga, eile tõid Omniva trussikud mulle uue eelvõimendi ja praegu on vinüülidisko täies hoos. Elame veel!

Ja see on teile, mu musirullid! Music Seifi 1983. aastal ilmunud albumi „Mäe kaks nõlva“ B poole avalugu aastakümneid hiljem:

Pühapäev, 7. detsember 2014

Saltoga surmasuust välja

Oi, kallid sõbrad! Ma pean nüüd natuke ohkima. Te ei kujuta ette, mida viimastel päevadel üle olen elanud! Pakun, et KAPO küpsuseksam on minu katsumuste kõrval nagu lastesõime jõulupidu. Kui Telegrammi lugejatele pajatavad mõned kusejoomisest kolmanda silma saanud Pendli-Endlid tunneli lõpus nähtud valgusest, siis minu tunnelites on viimased ööpäevad käinud siuke action, nagu Die Hard´i filmis. Õnneks jäin peale seda kuradi paugutamist ja põmmutamist ikka jalgadele ja suutsin kohustusliku fraasi: "Hipikajee, maserfakkers!" välja köhida.
Aga et siis mis ja kuidas. No põhimõtteliselt on kõiges süüdi hiinlased. Nahhui neil oli vaja nende türastunud mandariinidega bizdiitama hakata. Näksinud rahus riisi ja treeninud vabal ajal uusi Jackie Chan´isid välja. Aga ei. "Kallis naaber Hau Kam, mis oleks kui pakiks need rõvedad oranžid pallid kastidesse ja saadaks jõuludeks eurooplastele?" - "Miks mitte, oo helge peaga Wai Not! Mul just üks laar pilliroost ja koeramunadest meisterdatud aifõune sinna minemas. Aitame neil vallatu pasandeeriaga jõulumeeleolu tiba vürtsitada."
Ega ma loll ei ole. Loomulikult ei ostnud ma poest ühtegi magusa haisuga mandariini. Lapsele ütlesin, et lakkugu suvel sünnipäevaks saadud kommide pabereid, kui süda vesiseks läheb. Üritad ju ikka iga hinna eest pere kaitsta, aga ega sa ei saa neil kogu aeg perse küljes rippuda nagu bussijaama pingilt hangitud närikas. Nii purjetaski tütreraas ühel kenal päeval koju, nägu kaame nagu vaimust vaevatul. Lobistas öösel üle voodiääre paar korda möödunud päeva menüü kirsipunasele vaibale ja oli jälle rõõmus ja roosa.
Nähtamatud trooja sõdalased olid aga pimeduse varjus elamise üle võtnud. Minu sissivaistud andsid aimu, et olen ka ise nende poolt ära mineeritud ning uisutan ringi nagu pommivööga enesetaputurist tatlilettide vahel. Ja siis tõmmati splint välja. Ma tean, ma tean, see siin on nime poolest ikkagi toidublogi. Lihtsalt, et te natukenegi aimu saaks: olete proovinud korraga potil istuda ja Ulrichit appi hüüda? Sessioonide vahel tukastades nägin pudeliharjasid  põrgutule paistel tšaardaši vihtumas.
Teisel päeval tundus, et John McClane on oma laastamistööd lõpetanud. Sain juba vaikselt veega hõõguvaid varemeid kustutada. Väike tagasilöök saabus kaunil lõunatunnil Maahommiku korduse saatel oma arulageda buldogiga juteldes. Silitasin loomakest ja pajatasin talle parajasti läbielamistest, kui too võttis vaevaks mulle kaastundlikult näkku röhatada... Ütleme nii, et olime mõnda aega tülis.
Igatahes tulin sellest põrgust läbi ja õpin jälle seedima. Selleks tõmbasin jänesemaski pähe ja käisin õhtupimeduses kodupoes erinevat heina ostmas. Päris hea on. Ja kusagil sai üks rammus siga natuke armuaega.
Olgu teilgi armuline jõuluaeg ja kuused küünlal ning ahi verivorstis. Poest tulles ärge unustage aga oma piparkooke enne söömist pesta ning pidage meeles, et kõige paremini maitseb oma küpsetatud ja glasuuritud krõbe praekapsas.

Silosse panin erinevaid tomateid, kurki, rukkolat, frillist, sibulat, kurki, paprikat, küslat, tšillit ja riivitud sidrunikoort. Peale valasin kastme, kus kahe sidruni mahl, oliiviõli, sool ja pipar. Tuleb tasakesi seedimine meelde küll.














Ilusat teist adventi!

Esmaspäev, 10. november 2014

Võtke heaks, aga pahaks ärge pange

Tõesti piinlik, et pole mahti teile kirjutada, kallid inimesed. Te olete mul kogu aeg meeles. Ma näen teid unes ja kuulen ööpimeduses te ohkeid und oigeid. Tegelikult ma kirjutan kogu aeg, kuid õiget lahtrit ei kipu üles leidma. Luban end ses osas peagi parandada. "Aga ükskord algab aega...," teate küll. Töö maailma tasakaalu taastamisel käib. Enne jõule peaks poelettidele jõudma näiteks väga tore raamat minu retseptide, mölina ja ja lahedate Kantreküla vaadetega. Seni kaege Sakala veebilehte. Ja kuulake, jagage ning nõudke raadiotest Hot Shot´i uut singlit "Lähedus loeb". Alati teie Myrakas.

Neljapäev, 18. september 2014

Onu Myrakas jälgib

Mööda Tallinna tänavaid liigub peetud sammul beežis sügismantlis väärikas vanaproua, üleriidega harmoneeruvas toonis barrett vesihallidele juustele sätitud. Septembrikuine päike mängib värvilistel puulehtedel magusnukrat kaduvikurapsoodiat ning kaugusest kostub trammiliiprite monotoonset kolinat.

Keset kõnniteed on kingapaela siduma asunud viisakas ülikonnas härra. Daam astub trajektoori muutmata läbi mehe küünarnuki nii, et viimane abitust asendist istuli poriloiku prantsatab. Tagasivaatamata mühatab proua: "Tänapäeval muidugi teed anda enam ei märgata..."

Peagi tuhiseb vanaproua kõrvalt mööda rulaga koolipoiss, kes kõrvaklappidest muusikat kuulab. Ärritust alla surudes ja barretinibu taas otseks sättides sisiseb proua: "Kasutud lõngused! Ja sellistele jätame me oma riigi!"

Vabaduse väljakule liginedes märkab proua ärevat sagimist. Peagi laekub talle väärtuslik info tasuta jagatavast piimast. Pruunide Kommunaari kingadega vastu kondist istmikku kopsides sööstab vanaproua rahvamassi. Eks elu eest ole tulnud võidelda erinevate riigikordade ajal. Loota pole olnud kellelegi peale iseenda ning aastakümnetega on trossidena trimmis veresoontesse ladestunud lisaks kolesteroolile ka sitkust, alalhoidlikust ning võidutahet. Üks eakaaslane saab vanaproualt pöidlaga silmaauku, teisel vajutab ta prillid ninajuure sisse, kolmandale virutab ridikülliga obaduse, mis ohvri proteesid inertsist laksudes väljaku teise otsa saadab.

Otsustavast käitumisest hoolimata jääb proua siiski hiljaks. "Mis, rohkem ei olegi või! See on ju täielik korralagedus! Ausate pensionäride mõnitamine!"

Toompea kaudu tagasi koju suundudes seisatab muserdunud vanaproua hetkeks ning sülitab Riigikogu hoone suunas. Tegelikult ta teab, et päeva lõpuks on kõik taas korras. Tuleb teha lihtsalt tassike piparmünditeed, võtta kõuts Jass põlvele ning vaadata koos vanu albumeid. Seal on palju koltunud pilte ajast, mil munakiviteed olid nii puhtad, et kõnni neid mööda või kapronsukkade väel. Ajast, mil vanaproua näos polnud veel ainsatki kortsu. Ajast, mil lõputud pettumised ja kibestumised polnud veel sooja südant ussitama pannud.

Reede, 27. juuni 2014

Kus mu käpikud said?

Mis kuradi hujakk sundis mind puhkuse just juunis välja võtma? Oi bljaa, ma olen marus! Perse, siuke Maikeldžäksoni fiiling on peal, et anna aga olla. Mitte, et väikeste poiste järele isutaks, aga nuta või jõgi – nahk ikka valge nigu terava tipuga mütsike Oja Petsi peas. Ühel päeval olla vist jah tõepoolest päike nähtud, aga loomulikult oli mul just siis vaja teki all promille kaisutada.

A no mis muidu! Kui taevast just päkapikke ja vikateid alla ei saja, siis puhub juba välisuksel tuul sul kulmud peast minema. Ja nagu sellest veel vähe oleks, leiutas Naabrimees, tuntud ka kui saatana käsilane, et masendavatele ilmaoludele vaatamata on paslik mu magamistoa aknaid restaureerima hakata. Kakkusime suure hurraaga aknad maha ja arvake ära, kas järgmine päev hakkas ka igaks juhuks lund sadama... Tra, istusin läki-läki peas ja liivapaber siniseks tõmmanud näppude vahel ja lihtsalt vahtisin tatt ripakil, kuidas peni arutult kepseldes kohevaid räitsakaid hammustada üritab. Juunikuu ja faking 3 kraadi sooja! No mis kuradi mõttes! Kuskil kilulinnas istus päevinäinud taburetil Jaagup Kreem, endal küüned persse surutud ja hing ootusest kinni, et millal autorikaitsest helistatakse ja öeldakse, et papp ei mahu enam kontorisse ära, tuldagu käruga järele.

Kogu see ilma teema on ikka päris hellaks teinud. Täna seisin just nutumüüri ääres, et puhkuserahade riismed automaadist välja võtta. Järsku tundus, et no vittu, hakkabki jälle lund tulema vä?! Õnneks oli mahe briis minu ees seisva härra parukast lihtsalt kõõma lendu lükanud. Pühkisin asjast suuremat numbrit tegemata helbekesed habemest ja üritasin siis tiba turul ringi vaadata, et äkki hakkab millegi järele isutama. Aga no ei keda persetki. Põhimõtteliselt käisin seal ainult inimesi teretamas ja istusin tagasi autosse. Mis kuradi oma aia kurgid, maasikad ja tomatid? Talv on ju! Kust te saate selle kraami tegelikult, ah? No ei tekkinud tunnet, et tahaks hirmsasti toormoosi sõkkuda või mustsõstrapõõsas käes kurgid hapnema joosta. Terve kuradi päeva üritasin veene üles peksta ja jalutasin mööda toidupoode. Lõpuks oleksin prozaci eest pool kuningriiki andnud. Õnneks on ka neid kes minusuguse udupea melodramaatilisest elust kasu lõikavad. Ehk siis - ohkisin järjekordses selvehallis nagu astmahaige sirelipõõsas ja siis nägin, et õlu poolmuidu müügis. Loomulikult tuli kohe kastike ära osta! Viskasin koju jõudes autovõtmed ja tühja poekoti naise kätte ning ütlesin, et tema kord on laud katta.

Ei tea, kuidagi nihkes on kogu see värk. Nagu näiteks need düüdid, kes sita suusailma kiuste plätude ja lühkarite väel ringi kakerdavad. Endal ajab kananahk kubemekarvad turri ja hambad plagisevad nagu morsemasin lahingolukorras. Keda te petate? Sokid pange jalga ja kelgud ostke, nahhui, mitte ärge tillerdage endale põiepõletikku külge! Naistel on muidugi kahjuks mõistust rohkem peas, seepärast pole linnatänavail üldse suurt midagi vaadata. Ja ongi hea, muidu sõidaks mõnes tänavaaugus autol silla alt ära.

Praegu tiksuvad mul puhkuse viimased päevad, aga hirm on juba õhus. Mis ma töökaaslastele ütlen? Ah, et kuidas puhkasin? Nagu kuradi Nifnafnuff! Litsusin kärsa vastu aknaklaasi lömmi ja elasin läbi paduvihma kuudi suunas ujuvale koerarojule kaasa. Vahepeal panin puid ahju juurde ja siis viskasin penile üle ukse päästevesti ja vahtisin edasi.

Igatahes istun nüüd väliköögis ja avasin esimese tarviku. Kavatsen kas päikese välja juua või siis ennast ükskõikseks timmida. Õhtu näitab. Vähemalt ei pea pudeleid külmkappi tassima. Püsivad käe-jala juures ise kenasti jahedad. Ja kui juulis peaks ilm ilusaks minema, võtan ennast töölt lahti ja lähen Vilsandile Jaani juurde kummitama.

Esmaspäev, 16. juuni 2014

Tunne oma kodumaad

No juhhainii, olen korraks oma sisemiselt Vilsandilt puulusikate treimise õpitoast jälle reaalses maailmas tšillimas. Mõtlesin, et panen kiirelt ühed vallatud reisimuljed kirja, enne kui ära tuhmistuvad. Tegin nimelt Mutiga tsikli seljas Eestile väikese tiiru peale.
Kogu jama sai alguse sellest, et ootamatult saabus puhkus. Kuigi evin rämedat karmavõlga, mille alusel ilmataat seks ajaks kütte seinast välja tõmbab ning taevast silikaattelliseid ja pandakutsikaid alla loopima hakkab, otsustasin olukorrast parima võtta. Pakkisin trussikud ja podagrarohud kokku, viskasin vanamoori endale selja taha ja tõmbasin maanteelinti mööda täpiks. Tütre ja ämma jätsin kodu valvama. Neil moosivarastel oli ekipaaži ära saates muidugi totšna siuke nägu peas, et „tahame – sööme kisselli, tahame – kuulame transistorit,“ aga tagasiteed enam polnud.
No ei jõudnud rattale korralikku hoogugi sisse saada, kui sõbra maja juba paistsis. A semul nigu kiuste saun kuumaks aetud ja õllepurgid nummisti külmas veevannis ulpimas. Peremees ise rippus kaseladvas ja nüsis oksi värskete vihtade jaoks. „Ega maantee eest ära libise!“ sündis uljas tõdemus. Umbes saja seitsmenda leili juures ilmnes, et keegi on kõik õlled persse pistnud. Meie need ilmselgelt olla ei saanud, sest leilide vahel tegelesime intensiivse sääsetapuga. Käisime läbitorgitud kotte sügades Mutilt tema viimaseid siidreid mangumas, aga tulutult. Emandal ei läinud süda haledaks. Tuli kaine peaga magama minna.
Järgmisel hommikul keerasime lenksu Peipsi suunas. Kuna tsiklil hirmsasti janutas (küllap tema need õlled piistu pani), tõmbasime esimesse tanklasse. Üldiselt rutiinne peatus ja argine sagimine. Üks peni uuris prügikastide sisu ja töömehed üritasid plekktahvlitega pääsukesi kinni müürida. Oleksime võinud lihtsalt paagi täis lödistada ja edasi sõita. Aga ei. Mutil oli enamat vaja. See seisis, kiiver peas ja klappidest Justin Timberlake lõugamas, keset tanklaplatsi ja röhatas jõhkra puraka nii, et hommikused omletitükid lendasid. Maailm jäi hetkeks seisma. Oli kosta vaid rekkamees Voltsi käest pudenenud nr. 46 silmusvõtme kukkumist päikesekuumale asfaltile. Kadusime nagu sitt lehma ihust.
Peipsi ääres hakkas meeleolu juba tasapisi tagasi tulema. Ostsime igaks juhuks ühe taksisuuruse suitsulatika ja muljusime ta kuidagi reisikohvrisse. „Pärast hea võtta,“ teate küll. Siis liuglesime kõik need staroveride külakesed esimese käiguga läbi, endal silmad põlemas ja tatt nirisemas. No miks ei võiks endal üks sääne onnike olla? Muidugi oli igas külas ka paar klassikalist „murra mulle kaigas perse“ kõva meest kolmemeetriste kivimüüridega Viljandi haigla mõõtu villad püsti pannud. Ma arvan, et mõistust on maailmas konstantne kogus ja seda lihtsalt igaühe jaoks ei jagu.
Kuna viimased kilomeetrid olid üritanud kõik külakassid end meie järel hingetuks joosta, otsustasime, et viimane aeg on latikas pintslisse pista. Õnneks paistis eemalt Kauksi rand. Teeotsal passiv helkurvestiga nooreks neegriks päevitunud djuud andis teada, et tsikliga saab rannaparklasse tasuta. Autojuhtide käest korjas ta aga julmalt 6 euri. Selle eest ju hea külasimmanil naabriplikale masinajäätist osta!
Kui kaitsmetega paksudes coretex-riietes rannaliivale potsatasime ja kilekotis luudega pudruks muljutud kala lutsima hakkasime, suutsime jälle aja korraks seisma panna. Seekord otsustasin hämmeldunud päevitajaid veelgi üllatada. Kakkusin end suspensioonide väele ning tormasin maa rappudes ja ise „Pärlipüüdjat“ jorisedes loksuvatesse lainetesse.
Jõhvini läks sõit üsna ladusalt, kui välja arvata paar põrnikat, kes vesiiri ootamatult rohelise lögaga katsid. Siis aga sattusime jõhkrasse labürinti. Kohalikud on siukse viadukti konstrueerinud, et siga kah ei näksi. Õhus pöörduvad, kaarduvad, ristuvad, lahknevad, koonduvad, jagunevad ja paarituvad teelindid, mille puhul ei või kunagi kindel olla, kuhu nad su viivad. Rahva hulgas käivad legendid, et iga päev läheb sellel viaduktil jäljetult kaduma kümneid sõiduvahendeid. Meil õnnestus sealt pääseda peale paaritunnist „doktor, siin te olete juba olnud“ ringmängu.
Ühel kaunil hetkel olime igatahes legendaarses kuurortlinnas Narva-Jõesuus. Igas hotelli moodi hoones käisid pulmad ning lõugas Vene estraad. Kuna üksikud vabad numbritoad maksid sama palju, kui pilt Kardashiani nabast, tuli hakata otsima miskit hostelisarnast. Aga katsu seda teha linnas, kus mitte ükski tont sõnagi eesti keelt ei räägi. No oledki täitsa nagu teisele poole piiri sattunud. Kraapisin oma keskkooliaegsed oskusteriismed kokku ja proovisin „huisid“ ja „bljääde“ vältides end kuidagi inimestele arusaadavaks teha. Ühe veerand tundi kestnud telefonikõne tulemusena olin lõpuks üsna kindel, et mõnesaja meetri kaugusel on üks magala, kuhu saaks end sisse sättida. Asusime otinguile. Õnneks hakkas kohe padukat kallama. Ja kogu selle faking paduka aja siristasime meie ligedate riietega mööda Narva-Jõesuu tänavaid edasi-tagasi nagu marutaudis nirgid. Just siis, kui päike pilveserva tagant taas piiluma hakkas, tuvastasime ühes umbtänavas kolmekordse korrusmaja otsalt pisikese sildi „Guesthouse“.
Retseptuuris tiksuv blondeeritud peaga eakas daam ei lasknud end segada faktist, et võtmestendilt polnud puudus ühtegi võtit, vaid hakkas silmi pööritades tšekkima, kas ikka leiab meile ulualuse. Selleks oli tal vaja käima vändata päevi näinud IBM 286 ning nina pool lauda enda alla võtva kineskoopkuvari klaasi vastu lömmi suruda. Hellad 50 eurot hiljem kuivatasime tikutoosi suuruses numbritoas juba riideid.
Suundusime linnaga tutvuma. Erinevate seiklusmängude läbi saime teada, et kaugeltki mitte igas kohvikus pole võimalik tellida kohvi, külma õlut soovivad ainult peenutsejatest türapead ning tänaval toidu jaoks raha lunivad poisiklutid tuleb kukemuffi saata, sest nad on eemal tatistavate suuremate kraadede käepikendused.
Õhtu kujunes lõppeks siiski päris meeleolukaks, sest häälte suunas liikudes jõudsime Narva jõe kaldale mingile vabaõhupeole. OSB-plaadist ehitatud laval mängis 5-liikmeline livebänd Vene platnoisid. Kuna lava katus jooksis kusagilt pooleteise meetri pealt, mängiti olude sunnil istudes. Esimese seti lõpus sammus solist otsejoones minu juurde, lõi käe pihku ja tänas, et kohale tulin. Mul pole õrna aimu kah, miks. Äkki meenutasin kohalikku linnapead? Nagu hiljem selgus, oli toosama vokalist ka koha omanik. Baaridaamilt õlut ja kanatiibu tellides kuulsin esimest läbi valu sündinud eestikeelset sõna: „kjoogiviljadega?“ Teise seti ajaks oleks muidugi mähkmed hädasti ära kulunud. Hakati Smokiet kaverdama. Mul polnud halli aimugi, et neil on laul sõnadega: „fuulishli tuu faarts on se teiböl“. Mutil purskus igatahes kõrvadest siidrit.
Järgmisel hommikul ajasime nagu meelevigased Narva linnuse sissepääsu taga. No lõpuks ikka leidsime. Platsil valmistati linna päeva ette. Loomulikult jälle vene muss ja mingi menopausis porgandihäälne pedagoog lõugamas läbi mikrofoni väikesele tüdrukule, kuidas too haldjalikumalt laval vingerdama peaks. Ostsime piletid ja ronisime torni. Vigases eesti keeles sildid eksponaatide juures tundusid juba suuremeelse vastutulelikkusena. Näiteks võis vaadata kahekäemõõga „koopjat“. Torni tipus mööda välisseina äärt kulgeval galeriil tippides võttis küll sita nii vedelaks, et oleks peaaegu keskaegsesse peldikusse tormanud, aga pidasin siiski vastu.
Põhjaranniku kalurikülade suunas sahisedes jäime järjekordse paduvihma kätte. Sada kilti külma dušši ja Altja kõrtsi juures me olimegi. Kõht korises ja hambad plagisesid. Astusime heauskselt sisse, aga kõrtsmik seletas kuivalt, et põhimõtteliselt võin endal ise suhu üritada võtta ja prääksuga kükke tehes vasakule nahhui tõmmata. Et mingid Poola pan´id ja hujonnid tahavad isekeskis õdusalt klimbisuppi luristada. Tõmbasin kõrtsi peldikus lihtsalt jonni pärast kaks korda vett. Mind näkku ei nikuta.
Kuna mandril meiega ilusti ei käitutud, võtsime jõuvarud kokku ja põrutasime ühe jutiga Saaremaale ühte maapealsesse paradiisi. Aga see on juba üks hoopis teine lugu.

Ahjaa. Eile tegin umbehea lihamarinaadi. Tõin maasikad mängu ja see tasus täitsa ära. Proovige järgi, kui julgete. Alljärgnevast lödist piisab 1,5 kg praelihatüki menetlemiseks.
  • 4 küslaküünt
  • 3 sibulat
  • 6-8 maasikat
  • 1 tšillikaun
  • 100g mexican salsa ketšupit
  • 1 sl sinepit
  • viie pipra segu
  • soola 
  • demerara suhkrut
  • 3 sl valge veini äädikat
  • punnsuutäis oliiviõli


Neljapäev, 3. aprill 2014

Kesknädalased ajarännud

Mõnikord me Naabrimehega kohe ei oska reedet ära oodata. No näiteks eile. Juba pärastlõuna andis selliseid kahtlaseid vaibe. Liuglesin vanamooriga mööda Selverit. Kõik kohad olid Postikana siluette täis kleebitud ja sitapaberirullide kuhilad ummistasid käiguradasid. Loomulikult oli vaja perenaisel kõik plastkausikesed läbi katsuda ning erinevaid puhastusvahendeid peale nuusutada. Tundsin õige pea, et hakkab vaikselt vasakule ära kiskuma. Vasakule siis selles mõttes, et sinna, kus tarvikud ilusti üles rivistatud.
Tund hiljem istusin juba väliköögis ja järasin vaese mehe Gabrieli kombel suitsutatud seakooti. Peni tegeles enesepiitsutamisega ja pendeldas järjekindlalt tatti niristades ümber laua nagu liiga palju kohvi joonud squashimängija. Kotitäis hüva märjukest jahtus pahaaimamatult kivipõrandal. «Ega siis kõike ju ära pea jooma...»
Mingil hetkel otsustasin lõõgastumise viia kõrgemale tasandile ja koukisin jope taskust sinepituubi välja. Haukasin toeka ampsu. Suus käis siuke plahvatus, et kärsatas mul vist ninakarvad kah ära. Kargasin tagajalgadele ja röögatasin nagu rammumees, kes on just Belarusi ratta pea kohale rebinud: «Aaaarrrghhh!» Samal hetkel väljus uksest naabrinaine. Üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna, teate küll. «Võta autovõtmed, võta telefon, võta rahakott... Ära mind ainult ära vägista!!!» Püüdsin tekkinud kentsaka vahejuhtumi metatasandeid lahti seletada, aga kuna sinep oli keele ja igemed ära lühistanud, tuli suust ainult persetäis seosusetuid vokaale. Nägin läbi pisarate, kuidas aiavärav kinni kolksatas ning kuulsin häält, mida teevad rattad, kui gaas põhja vajutada ja sidur suht äkiliselt lahti päästa. Peni oli targalt eemale kirsipuu alla ennast ümber positsioneerinud. Ma võin küll eksida, aga minu meelest ta naeris lõbustatult.
Kui olin ebasoodsa intriigi paari tarviku abil unustusehõlma loputanud, laekus Naabrimees. Paiskas tankiukse lahti ja veeres pudelite kolina saatel sealt välja nagu Nobeli preemia saanud tsirkusekaru. Ise kisas juba eemalt: «Vaata, mis mina tõin!!!» Paistis, et olid tedagi samad vaibid tabanud, mis mind. Aga veelkord: «Kõike ei pea ju korraga ära jooma...»
Istusime härrasmeeste kombel laua ümber maha ja siis käis järsku mingi meidžör taimläps ära, sest järgmisel hetkel oli väljas juba pime ning mina ladusin ennastunustavalt halge kaminasse. Knopkasuuruste silmadega naabrimees söötis uljalt kogu meie sakuskavalikuga koera ja kordas iga halu lisamisel. «Euro, euro, euro...» Kell oli kaks öösel. Minu ettepanekule vaikselt laiali minema hakata jooksis Naabrimees pimedusse ja naases kuue õllega. «Joome need veel ära, siis aitab kah. Muide, kas sa teadsid, et düstroof ei ole lihtsalt võimeline õigekirja mõistma?»

Kui reede liiga vara tuleb, võin ma järgmisel päeval omadega täitsa kuku-uhhuu olla...

Esmaspäev, 24. märts 2014

Olen vahva kantrimees, kantri on mul rinna sees...


Ma jälle tagasi. Tra, käisin täna ilgelt unise peaga mööda toimetust ringi ja kurtsin, et kella keeramise pärast jäi und väheks. Selgus, et pole olnd säänest asja. Et vist läks hoopis liiga palju õlut liha marinaadi sisse. Haun igatahes irvitajale kättemaksu.
Kui Super Hot Cosmos Blues Band eurokarussellilt maha visati, ostsin protesti märgiks kaabu ja läksin tiba meeletuks kätte ära. Mind on nähtud Saaremaal huntide kaisus tukastamas, Pärnus sigade ette pärleid loopimas, Tapal spordisaali seinade vastupidavust testimas, Jõgevamaa metsade vahel mono-ooperit loomas, Tartus wasabi kätte lämbumas ning Elvas viina peale kohupiimatorti haukamas. Põhimõtteliselt kõik laulud, mis ammu moest läinud, said vankriga mööda ilma laiali veetud. Aga mälestused on kaunid ja iga lause lõppu hüüatan siiamaani sundimatult "jiiha!"
Kõike siinkohal meenutama hakata oleks suhteliselt tüütu. Pealegi ootavad tortillad vormistamist. A no miskit ikka. Näiteks ükspäev kutsusin köögilaua ümber laulupeo kokku. Auväärt külalisi saabus nii saartelt kui mandrilt. Kiskus üle keskmise meeleolukaks. Mine tea, kas süüdi oli taevas hiiglasliku juustukerana rippuv täiskuu või rumm, mis maitses täpselt nagu "Lõunamaine". Lolli möla ajajate tarvis meisterdati karistus-sushi. Side tänava koolkond nimetab seda ka tatise riisi afääriks. Ei teagi, mis keemilisi katseid tšiif seal köögis tegi, aga sõmerate terade asemel läks rullide sisse midagi kliistri taolist. Kassi oleks raudselt saanud seina külge kleepida. Teoorias muidugi. Katset mul läbi viia ei lastud. Igatahes, kes liiga rumalat juttu ajas, pidi sushitüki põske pistma. Veerand tundi vaikust oli garanteeritud ja pärast olid oksad kah kohe koomal. Mina teenisin oma tüki välja, kui pakkusin, et võiks heeringatükk suus suudlemist proovida. Ju tuli lolli möla veelgi, sest hommikuks oli sushi igatahes otsas.
Ahjaa, nädalavahetusel käisin perega Tartus "Motoexotika" messil. Suht mannetu oli. Persetäis tsikleid oli muidugi rivis ning see oli ka põhjusmõtteliselt kõik. Miniseelikuga tsikke jagus ainult ühte boksi, aga sinna terveks päevaks mokk ripakil passima jääda poleks olnud viisakas. Paar spekulanti müüs kollipiltidega särke ja üks vana oli kirvega terve seafarmi kuubikuteks jooksnud ja suitsuahju toppinud. Kuskil saali kaugemas sopis olid kaitseliitlased end mingi tanki ümber sisse seadnud, aga sinna ma ei julgenud minna, sest üks kihnu kampsuniga tont rebis nii meeleheitlikult lõõtsa, et võttis kõrvast vere välja. 
Tunniga oli šõu ennast ammendanud, aga et pereliikmed parastama ei hakkaks, andsin mõista, et nende nihelemine võtab igasuguse tuju melu nautida ära. Kuna kell oli alles poisike, tõstis vanamoor näpu püsti ja pani lähima kilirestorani suunas amokki jooksma. Ta vandus, et päris sushil pole karistus-sushiga miskit pistmist, seega nõustusin kaasa lohisema.
Muti tellis mingi sekseri moodi asja. Noh, et mitut erinevat maitset proovida või nii. Mõtlesin juba skandaali üles kiskuda, et miks nii kallis ja miks nii vähe, aga siis ajas laps oma tüki suust välja ja ütles, et võime tema jao kah ära süüa. Rahunesin. Midagi alles jätta igatahes ei raatsinud ja viimase tüki peale määrisin hunniku mingit rohelist löga kah. Ma olen üsna kindel, et mu silmamunad käisid omal käel korra alumise korruse popkorni leti juures ära, enne kui koobastesse tagasi hüppasid. Kõrvallaudadest paistsid kõverate kaelte otsas siuksed larfid, nagu ma oleksin just reipalt teinud ettepaneku terava tipuga maskid pähe tõmmata ja Toomemäele risti põletama minna. Lahkusime selg ees viisakalt kummardades.

Paar pilti kah tõestuseks, et kohal käisin:










Siga käis seenel:

Eile vormistasin suht okei prae. Et midagi tegemata ei jääks, viskasin lõpetuseks ahjuvormi kildudeks. Ma olen ikka tõeline viiking. Aga toit muidu lihtne. Kamaraga lihatüki pruunistasin pannil igast küljest ära ja viskasin klaaskaussi. Sibulat, porgandit ja küslat toppisin talle ümber. Siis viskasin ühte kaussi kaks ribimaitselist puljongikuubikut, pool klaasi ketšupit, purustet pipart, rosmariini ja paar loorberilehte ning valasin pool liitrit keeva vett peale. See marinaad läks liha peale. Kaas peale ja pooleteiseks tunniks 180-kraadisesse ahju. Vahepeal tegin valmis kartulipudru. Kui liha küpse, tõstsin selle eraldi taldrikule ja pakkisin fooliumisse. Köögiviljad tõstsin leemest välja lasin saumiksriga sodiks. Siis pannil peoteis viilutatud šampinjone võiga kergelt ära ning vedelik ja köögiviljaplödi sinna otsa. Lisaks veel pool klaasi veini. Kraamil lasin 5 mintsa tasasel tulel keeda ja valasin paki kohvikoort kah peale ning hoidisn kastet tulel, kuni see keema tõusis. Kõrvale veel keedupeeti väikese basiilikuga ja voilaa!

Teisipäev, 4. veebruar 2014

Ülistuslaul Vanahumalale ehk Nipika kolumn

Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et olen üks paras õllelemb. Mitte selline peenutseja, kes vastava nimetaja alla mahtuvad lögad suus läbi peab luristama ja siis totakalt matsutades mingitest maitsenüanssidest jahuma. Ei mõõda ma ka vahu paksust ja kreemisust ega oska rääkida, mis tehnoloogiaga üks või teine hea rüübe valmistatud on. Aga ma vähemalt oskan öelda, milline õlu mulle meeldib ja milline mitte. 

Hea jook hakkas mulle maitsema juba abituriendina, kui tark sõber innustas väiksemat gruppi treffneriste nädala toiduraha kooli lähedal asuvasse „Rüütli Keldrisse“ tassima. See oli värskelt valminud kohaliku õlletehase kõrts, kus olid mõistvad teenindajad ning kena vaade jalutustänavale. Meie kohustuslikku menüüsse kuulus 0,3-liitrine tume ja piparkoogine majaõlu ning soolapähklid. Toetasime teklid baariletile ja arutasime mekutades tähtsaid maailmaasju või piidlesime hindaval pilgul möödujaid. 

Panime suisa graafiku paika, et mis päeval kellegi toidurahaga peale koolitunde seltskondlikult toobikest nõutama sammutakse. Varem ei maitsnud ma muide isegi alkoholiga immutatud kooki. Mitte kunagi ei joonud me ennast aga sedasi purju. Ikka ilusti toop või kaks ja siis kenasti kes Annelinna vanaema juurde, kes Elva bussi peale. Õlu polegi õigupoolest mingi peojook. Kes päriselt vindiseks tahab jääda, võtab ikka heas seltskonnas toeka toidalaua taga härmas viinakest. Õlu on kõige parem ikka januga. Kas siis peale korralikku saunaleili või kuumal suvepäeval. Eks ole muidugi noorena kõigi nende põhitõde vastu eksitud. Teate kindlasti omast käestki.

Meenub, kuidas sai antud keskkooli viimane eksam ja tundsime sõbraga, et vat nüüd oleme küll ühe pisema pummelungi välja teeninud. Aga napsutamiskogemust korralikku kummalgi polnud. Suundusime toona pooleliolevasse ning tühjalt seisvasse vanematekoju. Ema pakkis veel võileibu ja morssigi kaasa. Meie, kavalpead, aga hüppasime nipsti! ka kaubandusketist läbi ning soetasime mõlemad pudeli tumedat õlut ja pudeli Põltsama Tõmmut. Sobimatu kokteil ja rikkumata organismid tekitasid peomeeleolu, mille taustaks sobis muretult vanast duubelkassettmagnetofonist leitud Saksa šlaagrite kassett. Kui ma ei eksi, lõime tantsugi. Hommikul kulus morss marjaks ära.

Õlut viisakalt rüüpama õppisime hiljem, kusjuures sõbra isa abiga. Eks oli temagi noor olnud ja teadis meid suunata. Nii leidsin end suiti mitmel korral nende juures sirelipõõsas lõõtsa tõmbamas ja suitsuvutte karge lonksu vahele ampsamas. Aga kunagi mitte üks pudel rohkem, kui härrasmehele paslik.

Veel üks lugu meenus tudengipõlvest. Rahakottides ulus tuul, aga poelettidele oli jõudnud uus „Revolutsiooniõlu“, mis vajas proovimist. Tegime siis sõbra vanaemale, kelle juures ta õpingute ajal resideeris, ettepaneku, et paneme kööki uue kardinapuu ära, kui ta taara meile annab. Nii sündiski. Oli hea õlu, selline Alexandri-sarnane. Ja kardinapuu sai samuti üles, ainult üks kapiuks ei käinud peale seda enam lahti. Memme see õnneks eriti ei häirinud. Ta oli ise vana õlletehase tööline, proovis hoopis meie kõrvalt uue margi ära.

Üldiselt olen ikka kodumaise õlle austaja, aga hiljuti lõunanaabreid külastades sain nii võimsa õlleelamuse, et terve elu jooksis silme eest mööda. „Užava“ oli margi nimi vist. Teine väga hea õlu on lätlastel veel „Valmiermuiza“. Miks ma siin kiidan? Lihtsal tundub, et Eesti õlletootjad on kuidagi laisaks läinud ja kõik tooted on keskpärased, igavad ja mittemidagiütlevad. Nagu Euroopa Liit. Ja kiputakse vorpima hoopis kaheliitriseid kangestatud solaga plastikmürske. Võtke ennast kokku, armsad õllepruulijad!


Kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Õuduste Öö vol. 2 ehk "Issand, anna kannatust..."

Pidasin sõna ja viisin inimkatse lõpule. Nagu karta oli: uut liidrit tihe, kuid allpool latti siblimine ei toonud. Välja teenitud piima tervistkahjustava töö eest võtan välja õlles. Teie terviseks, sõbrad!

Search– Norman Salumäe
Tundub, et üks vene aktsendiga poiss, kes One Direction´ist välja jäeti, laseb kogu maailmavalu endast läbi. Vana hea 6/8 taktimõõt toob meelde Boyz II Men-i feelingu. Ainult et sekvoia südamikest kõridega neegrite kõrval on see nagu mägra peer läbi sordiini.
Kolm mintsa loo maksimumpikkusena pole küll palju, aga see lugu tundus pikem kui polaaröö. Kui ta peaks liftis kõlama, muutuksid trepid isegi minusuguse jämediku jaoks täiesti arvestatavaks alternatiiviks.

Lootus – Lauri Pihlap
No nagu solist kohe alguses väga tabavalt ütleb: „Rong on läind...“ Ma saan aru küll, et selline Timberlake´i ihalus, aga no kamoon. Ma võiks siis ju näiteks Ott Kiivika asemel ennast mootoriõliga kokku läkerdada ja keset lava paarituva kärnkonna nägu teha.
Kui muidu ei jää ükski kandideeriv lugu meelde, siis seda tahaks lihtsalt unustada. A muidu šikk poiss ju. Hullude Päevade ajal võiks lasta tal catwalkil Baltmani ülikondi demoda küll.

Muud pole vaja – Nion
Aibljää, jälle see 80-ndate elektropopi saund! A no mina ei tõmbaks ka kitsaid lumipesu teksasid jalga ja ei parseldaks vanaema välismaa kilekoti eest raudteelaste aiamaale maasikaid rohima. Ja suure tõenäosusega ei erutaks mind enam ka Reet Oja märja t-särgi show Öö TV reklaamklipis...
Refrääni viis nõuab tegelikult korralikku live rocki saundi. Praegu põhi hävitab selle vähese, mis asjas olemas on. Ja peale Lenny Kravitz´it on vogali juures distortioni kasutamine nagu õhtul sooja piima kõrvale küpsiseid nagistades mõelda: „Tra, ma olen ikka täiega rebel!“. Tahaks midagi nagu veel öelda, aga tegelt on terve Elmar samasuguseid mullitajaid täis.

Elu – Maltised
Kõik, mida vana Maltis puudutab, muutub kohe süldiks, see on fakt. Ma võiksin ta sõber olla siis, kui kastitäie Põltsamaa sinepiga üksikule saarele jääksin.
Poistel on lastud „ououou“-d ilusti pooleks jagada. Joomakirjeldus, kus pealekaks on valitud tort, kõlab juba eos kahtlaselt. Ei-jah, no täpselt selline lugu, millega reede õhtul hääbuva diktsiooniga Vello teispool lauda istuvat Toivot raadio vahendusel tervitada saab.

City Lights – Sofia Rubina
Selline klubimuss tõstab persekarvad esimeste taktidega püsti. Pole strobosid vajagi, et silmad närviliselt pilkuma saada. Muidu on Sofia paueriga mutt ja päästab natuke ära. Saaremetsal tuleb seda lugu kuulates iga kord kindlasti purts püksi. Aga ma ei ole Saaremets. Mõtlen hoopis, et veel koledam saaks olla asi siis, kui Sofia Marju Kuudiga ümber pista. Ja kui siis lugu veel eurovisioonile kah läheks, vahetaksid tundlikuma närvikavaga muusikasõbrad vist kodakondsust.

Fearful Heart – MiaMee
Liinal on mõnus soe tämber. Tahaks ta kohe sülle võtta ja põlvel hopitada. Katie Melua ja Norah Jones on esimesed nimed, mis võrdlusena pähe kargavad. Mingi hetk kõlksutas trummar elegantselt raidi pihta. Justkui kelner Tarvase restoranis kell neli hommikul laua taga suigatavale Puhja sovhoosi direktorile. Noh, et „Hakkame lõpetama, või nii“. Aga ei lõpetanud keegi midagi. Biit oli häirivalt aeglane. Nagu lükkaks ülejoonud külamees oma punnvõrri ülesmäge käima. Omalaadne kogemus, kuidas saab ära vajuda ka siis, kui enne ei tõuse.

Für Elise – Traffic
Kas see on see „uussiiras“, millest emopeded räägivad? No näha on, et Stig Rästa on kõik kohustuslikud lindikava elemendid ilusti läbi teinud. Ikka ukuleeleke, löögi pihta usafolkarite trummipüti põmps ja Macklemore´i trubasaund. Sõnaga - kui edetabelite läbilõige ühte laulu kokku toppida, peaks ju asi müüma. Iseasi, kuidas käituda, kui tead, et moes on nii roosad peapaelad, laienevate pitsvarrukatega triiksärgid, neoonsinised retuusid kui ka beežid mokassiinkingad? Arne Niit limpsaks sellist komplekti nähes muidugi meelalt keelega...

Siin või sealpool maad – Maiken
Maikenist olen ma muidugi alati lugu pidanud. Eriti muusikapedagoogina. Aga ka siis, kui ta omal ajal punupatside ja platvormsaabastega nahkses kostüümis Kahe Takti saates lammutas, oleksin ta endale kohe koju viinud.
No muidugi - õrnad klaverinoodid ja siis seitsme Titanicu finaali jagu viiuleid ridiküllist välja. Vot see on Eurovisioon. Ma kujutan ette, kuidas lipukesi lehvitavad päevitunud ja silmalaineriga varustatud tõmmud noorsandid pisaral sätendavale särgikraele kukkuda lasevad. Pärast teevad aftekal eestlasi hea sõnaga meenutades üksteisele mohhiitosid välja ja tantsivad justkui meeletud. Aga kas lugu ise mind kah kõnetas või kas ma teile kasvõi ühe lause suudaksin deklameerida või fraasikese ette laulda. No kuulge!

Kui tuuled pöörduvad – Sandra Nurmsalu
Putsi, keegi oleks nagu plaadi tagurpidi käima pannud! Ja üks tüüp teeb siukest häält, nagu selles pagana pannkoogilaulus. Eestikeelne hiirepiiks sinna otsa on isegi tiba kohatu. Sandra on muidu päris nööbitav kampsun, aga tundub, et paras kuivik. Nii et nööpida saab ainult pimedas, teki all ja lõpuks hääletult hambad huulde surudes.
Salmi puhul ei saa väga arugi, aga refrään on ikka puhas Lõhmuse käekiri. Hämmastav, kuidas ta ühe ja sama lauluga on nii pikalt ära purjetanud. Ja keegi võiks Sven-poisile muidugi mõista anda, et lasku sõnu kellelgi vähe atsakamal ritta laduda. Tahab nagu midagi ilgelt öelda, aga välja kukub ikka justkui peale tarkusehamba väljatõmbamist narkoosist väljuva patsiendi lalin.

Lauletäis taevakaar – Brigita Murutar
Hellõu, Ukulele, ju döörti vänker! Lõbus trilla-tralla ju. Keegi oleks nagu ansambel Kapelli peerud üles otsinud ja lumelinna vigride vahele ilulema lükanud. Rõõmu teeb, et üks trianglimängija on dekaadi esimese keika saanud. Nagu ma aru saan, on tegu Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Saara Vaarmann Murutar Kati järelkasvuga. Suviselt heinalõhnasel aasal hobuse lakkadesse patse punudes on see laul ju täitsa omal kohal.





Neljapäev, 23. jaanuar 2014

Õuduste Öö vol.1 ehk Eesti Laulu I poolfinaali lood

Olgem ausad, õelutsemine on mu pärisosa. Teen seda suurima naudinguga. Sestap sündis jõhker inimkatse värske kodumaise muusika keskel. Esimese poolaja võtaks kokku tõdemusega, et see on väga väsitav. Mitte, et oleks raske kuskilt kinni hakata. Koledaid lugusid oli palju. Nad olid lihtsalt kuidagi nii ühtemoodi koledad...
Alustades olin niivõrd indu täis, et tahtsin korraga kogu materjali läbi hekseldada. Tunnistan oma nõrkust ja jagan ülesande kahte osasse. Vajan taastumisaega. Siin siis vol. 1.

Kõlab nagu Angeli klubi rahvale meelepärane põmpsutus. Sellist piinatud "seliin diooni" kumas läbi küll. Aga no mitte mummigi ei jäänud meelde. Salm oli igav, aga refrään see-eest veel nürim. Vahepeal käis mingi armutu plaksutamine, et veene üles peksta, aga peale seda kukkus kõik tagasi musta auku, nagu vanaema keldri trepist kõrvitsasalatiga liiga uljalt üles marssinud onu Heino. Kui lugu lõppes, nautisin hetke vaikust ja röhatasin võimalikult mehelikult.

Aibljää, jälle need 80-ndate sündisaundid ja üks poiss, kellel pole sõpru, ega lauluhäält. Mikrofoni paistab ta kartvat nagu keka tunnis tüdrukute riietusruumi tõukamist. Refrääni udutamine tõi silme ette Sakkovi, kes paari Pantokraatori keika jaoks endale kõik musapoodides müüdavad klahvkad kokku ostis ja siis nagu makaron tsentrifuugis nende otsas viskles. Kindlasti said noored moosekandid emalt mitu korda pragada, kui tüütu undamine köögis Vikerradio kuulamist segas.

Teiste taolise stiili lugude keskel on noored päris adekvaatsed. Aga see ameerikalik folgitamine on ikka pigem üks munadeta tiksumine, mis kuhugi ei vii. Kõige rohkem on kahju selliste bändide trummaritest. Täit setti nad enamasti kasutada ei saagi. Tuleb potikesi kobistada ja siis kuskile sohu tagasi vaibuda. Tunnen ruuduliste särkide, kitsaste teksade, tenniste, seitlisse lükatud juuste ning targaks tegevate paksuraamiliste nullprillide hõngu. Saundiliselt oleks aga nagu melanhoolsed härjapõlvlased jorisedes selja tagant mööda marssinud.

Kõigepealt tekkis küsimus, miks üks tüüp peab klipi pildil kindlasti palja ülakehaga olema. Kui lugu sai kuulatud, tekkis kaks küsimust veel: miks seal keegi näljase beebi kombel kisas ja kas tasus ikka kokku tulla ja jebida. Oleks võinud ju vanainimesi üle tee aidata või midagi.

Kas tõesti on vaja nelja djuudi, et kuskil kones mingi suva biit tiksuma panna? Tundub, et selline Epliku hilisemat loomingut meenutav „jollarijoo“ emane ekslev hääletämber läheb peale küll. Kõlab nagu Raadio 2-he „Muusikanõukogu“ tüüpide igaõhtune unelaul. Siis, kui vokalist eriti hellalt udjama lippas, tõmbasid kannikad millegipärast krampi.

Loo intro oleks nagu paroodia. Ikka: „Jou-jou, raffas! Emm Sii Toivo on majas! On aasta kaks tuhat neliteist!“ Nahhui, mis kuradi tripil ma pean olema, et selline info hädavajalik tunduks!
Tsikile pole targu üle ühe lause usaldatud. Tekst võib ju meelest ära minna. Raudselt tegi loo põhja see Darth Vaderi kiivriga tüüp, kes on tegelt hambaklambritega vinniline loikam kooli arvutiringist.

Minu suveräänne lemmik esialgu. Mõnusa huumoriga stiilne taies Nevesise poistelt. Mingitele värviliste õhupallidega vehkivatele zeleetatud boifrendidele seda uue eurohitina presenteerida on muidugi keeruline. Aga kutid ise saaksid saali kiigates kõhutäie naerda. Ja kui mitte muud, siis omamaises musameres üks väärt lugu vähemalt juures.

Loomulikult peab mingi kokukaga hipster pildi peale ronima! Pluss kohustuslikud vestid. Aga ujeda usafolkari imago taga täiesti ootamatult siuke ätitjuud: „Heipa hei, ma olen nii urban vend! Suurlinn ja värvilised tuled ja putsi, kaua ma seda taksot siin ootama pean...“ Silme ette tuli pilt, nagu oleks vend kuskil vanalinna laundzis kõrrega siidrit imenud ja vesipiipu vahele kakkunud. Nüüd peksab öö aga jalaga tagumikku. Kuna homme Maxima kassade juures pensionisammastest jahudes peaks põsk ikka roosa olema, tuleb kuskilt kiire burks haarata ja Mustamäe magala ühetoalises üürikorteris, mille ainsaks mööbliesemeks on päevi näinud madrats, paariks tunniks silm kinni lasta.

Mõnus pehmokas. Suured mehed, hellad südamed. Viskaks isegi oma 130 kiloga kuskile aasale kõhuli ja puhuks armastust täis pilgul võililletupse seitsme tuule poole laiali. Siis kahlaks läbi viljapõllu vanale taluõuele, rüüpaks suure klaasi värsket lehmapiima ja haukaks pätsi saia meega kõrvale. Ma väga loodan, et Bonzo haarab võistluse ajaks ukuleele kõhule. Elu24-s tuleb siis raudselt kohe gallup: „Avalda arvamust: Kas ka sulle tundus, et Bonzo on kääbuste keelpillikvartetilt tšello pihta pannud?“

Väga Lennalik. Ja mitte ainult. Väga Mihkel Raualik kah. Annaksin sellele loole teise koha nende poolfinalistide seas. Mitte ainult sellepärast, et Lenna on ilus linalakne Eesti neiu. See oli ka üks vähestest lugudest, mis mõnda aega peale viimase noodi kõlamist veel meeles püsis. Töötav refrään oli ju täiesti olemas. Ja inimesed mängisid päriselt pilli. Eks olin selle vokaalinstrumentaalpala kuulamise ajaks mõned tarvikud kah manustanud. Äkki ongi joodud alkoholi kogus pöördvõrdelises seoses kriitilise meelega...?



Teisipäev, 21. jaanuar 2014

Mnjaa, vähe on meid, mehed...

   Naabrimees ei luba mul endast kirjutada. Segan täna jälgi. Ehk siis - vahtisin just kossu. Rock mängis mingite tüüpidega, kes ennast gigantideks nimetasid. A nossu said sellegipoolest. Tegelt on viimasel ajal sellel spordialal eestlastele keeruline kaasa elada. Mingid hääldamatute nimedega suva kliffid sibavad ringi. Kalevil on vabsee neli neegrit korraga platsil. Umbluu kuubis mu meelest. Järgmise laulupeo võiks siis ju Hiinas korraldada. Kohalikest saaks palju suurema massi kokku.
   Rockil oli kah oma neeger muidugi. Sipsik või Homer või mis ta oligi. Mul vanaemal oli pliidi kõrval samasugune hari puupuru kokku kraapimiseks, nagu selle tüübi habe. Ainult, et vanaema sai tulekolde esise kenasti puhtaks ja suskas kapsalehe peal mõnusa peenleiva sütele. See jorss lehvitas niisama paar numbrit liiga suurte trussikutega ilmarahva ees. Kurat, kas meil oma habet polnud võtta!? Toonud Pehki Jaan või Sinijärv platsile. Persse, ma oleks ise kah appi tulnud!
   Eks olime vastasest muidugi üle, aga mängisime sitemini, kui võimed lubavad. Tänu sellele oli mängu lõpuks vererõhk ikka laes, nagu oleks Maxima vorstileti juures poolpaljast Amber Heardi näinud. Loo iroonia on selles, et kuradi kossuülekande kaameramees on raudpoltmutter pesuehtne pede. Vant näitas iga kord, kui Rocki tantsutibid pepudega õhku kaheksaid joonistasid, südamerahus Kullamäed. Kuna uue õlle järele minekuks oli asend liiga lebo, pidin mokk töllakil vahtima, kuidas too silmi punnitas nagu rotveiler, kellele nädal otsa keedumune söödetud. Härra paistis tekkinud ebasoodsas situatsioonis eksklikult tahvlit süüdistavat ja üritas markeriga viimast surnuks taguda. Totaalne eetriaja raiskamine.

   Tegelikult lubasin ma postitada tsenseerimata versiooni pere puhkuserisist Jurmalasse, aga kuradi keeruline on ennast teist korda kokku võtta. Ärme unustame fakti, et olen laisem kui kiire stardi Pearu, kes noorepõlves ühe silmaga ninal komedooni märkas ja ei viitsinud hiljem pupilli kaugusesse tagasi fokusseerida. Aga nii palju ma võtan ennast siiski kokku, et panen kirja ühe vahejuhtumi, mis leheversioonist välja tsenseeriti. Siit ta tuleb:
   Peale veekeskuses rosinaks vettimist läksin uljal sammul pesust läbi ja kohaliku spaa meeste riidehoidu. Üritasin hinge kinni hoides sokke niiskete jalgade otsa venitada. Niigi oli hing paelaga kaelas. Ja siis ilmus vaatevälja üks tõeliselt häiriva pervovälimusega klemm. Ta oli üleni kaetud punasepigmendilise krussis globullaarvalguga. No karvane oli. Mitte igalt poolt. Peaga olid lood sitemad. Sinna ei jagunud. Sellest hoolimata oli ta suutnud kiilakasse kuklasse üksikutest karvadest midagi rotisabalaadset punuda. Ja kolmel real jagus karvu ka nina alla ülahuulele. Kogu see komplekt vajus täies rahus täpselt mu näo ette, tõstis elegantselt seinalt fööni ja asus mõnumõminate saatel tagapalgeid tuulutama... Oi, ma jooksin. Ime, et retseptsioonis turvad sappa ei haakinud uurimaks, ega ma midagi pihta pannud pole.
   Kellel väärtkirjanduse tarbeks kahju mõni sent ohverdada pole, saab täit reportaaži lugeda siit. Tervitused lõunanaabrite korrumpeerunud politseile!

Ja üle hulga aja üks retsept kah. Imeline hautis, mis sobib paljalt söömiseks või prae juurde. Vaja läheb pool väikest kapsapead, pool kaalikat, 2 porgandit, 2 sibulat, 1 tšillikaun (memmekad võivad vähem panna), klaas puljongit, klaas õlut, klaas tomatimahla, soola ja 1 tl suhkrut. Sibula, porgandi ja tšilli hakid ära ning lased pannil võist läbi. Kaalikas ja kapsas tükkideks ja potti. Panni pealt kraam juurde. Vedelikud ja sool-suhkur sinna otsa. Siis tasasele tulele tunniks-pooleteiseks. No vaatad kaalika pealt, see viimasena pehmeks tõmbab. Urr, kui mõnus!