kolmapäev, 30. oktoober 2013

Meditsiinilised sajatused

Käisin eile arsti juures. Teate küll, vahepeal on tööandja sunnitud erakliinikutele maksma, et rahad liiguksid ja paber määritud saaks. Sain eelnevalt vajalikud blanketid meilile. Ühel olid targad õpetussõnad, mis soovitasid eelmisel päeval mitte alkoholi tarbida ja suitsu teha ning hommikul keelati süüa-juua kah. «Kurat, kas see on nagu ümber nurga noomitus ja karistus kehvale alluvale?» mõtlesin. Või kujutasid nad ette, et valdan iidseid meditatsioonikunste ning oskan ennast paariks päevaks pausi peale panna? Lihtsam olnuks nõuda, et pean kõigi litrite ja kontsadega «Tantsud tähtedega» viimase hooaja võidunumbri ette kandma.
Oma armetust iseloomust viimaseid varusid välja pigistades larpisin eelmisel õhtul tasside viisi jasmiiniteed ja kuulatasin kõrvu kikitades akna taga jõudu koguvat tormi. Ühtäkki kuulsin hirmsat mürinat. Tundus, nagu ületee maja, mis juba jupp aega gravitatsiooniga vallatledes möödujaile endast palkhaaval teada annab, lõplikult laiali vajuks. Mürin käivitas doominoklotsidena kukkuva reaktsiooniahela, mille osaks ma tõepoolest olla ei soovinud. Kõigepealt röögatas mu põlvedel tukastanud kass nii, et kalalõhnalisi tatipritsmeid lendas, ja tõukas ennast küüntega paigalt lakke. See pani omakorda kõikuma lambi, mida arulage buldog maailmalõpuks pidas ja silmi pööritades röhkima pistis nagu Saviets, kes nägi unes, et UFO-d Lasnamäe Marsile viisid. Mina samal ajal kassikarva pilves sitsides vormistasin väärika aevastuse, mis viis tassist pool tulist jasmiiniteed mööda lauda laiali. Üritasin jalahoobiga päästa võimendi pulti ning tabasin vist volüüminuppu. Igatahes hakkas kõlarites ALO TV vahendusel kõrvulukustavalt mörisema Üllar Jörberg: «Nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun tantsuleee!» Kõige tipuks helises mobiil ja mingi uuringufirma tahtis teada, millist telefonioperaatorit Eestis ma kõige paremaks pean. Karjusin, et minu lemmik on operaator Kõps ja torkasin toru diivanipadja alla.
Hiljem selgus, et mürina taga oli üleaedne naabrivanamees, kes oma isamaasõja-aegse soomukiga poes keefiri järel käis. Kaalun kättemaksu.
Öösel olid närvid nii läbi, et ei suutnud mind uinutada ei «Rahva oma kaitse» ega «Müstiline Venemaa». Istusin hommikuni luksudes voodiserval nagu Tom Hanks oma parve peal kui laine Wilsoni minema viis.
No ja siis arsti juurde. Otse loomulikult ei salli ma neid vastikult valgeid ja vanaema arstikapi järele lõhnavaid asutusi silma otsaski. Vererõhk tõuseb lakke ja süda hakkab kloppima justkui basstrumm senisündimata Scooteri jõulusingli intros.
Värisesin kliiniku ooteruumis nagu Lible, kes on eelmistest jõuludest saadik tsüklis. Tahtsin just vaikselt vehkat taha, aga jäin vahele ja mind lohistati arstikabinetti. No siis hakkas pihta: «Puhu seda! Pigista toda! Piilu neid!» ja nii edasi. Üldiselt tunnistati mind täiesti terveks meheks, aga siis julges arstiproua väita, et õlu on parmude jook ja pigem tuleks mekkida viskit. Samal ajal tundsin vasaku käe keskmises õrmes ootamatut valusööstu ja röögatasin spontaanselt: «Mida v***u!» Kabinetti tekkis pahaendeline vaikus ja õde, kes oli üritanud mult vereproovi võtta, ei olnud päris kindel, kas tasub edasi tegutseda. Sõlmisime arstiga vaherahu. Seda täpselt hetkeni kui ta arvas, et ma võiksin igal õhtul näiteks koeraga jalutamas käia. Kui selle ebapopulaarse idee peale silmad praemuna suuruseks punnitasin, lisas ta veel õli tulle: «Kohe näha, et hudoožnik! Ma tean teiesuguseid küll, kõik ühe vitsaga löödud! Mul endal juba nelikümmend aastat üks selline kodus!»
Rabasin kollase paberi, kus oli kirjas «Reporterina töötamiseks kõlbulik» ning taandusin selg ees. Koju jõudes valasin arsti soovitusel viskit. Oli hea küll. Küsisin igaks juhuks koeralt, ega see jalutada taha. Too raputas kategooriliselt pead. «No võtame jah ikka samm korraga!» otsustasin leebelt.

laupäev, 26. oktoober 2013

Üks vanem nipikas takkajärgi

Täna tahaks niisama saunatada ja blogimisest viilida. Sestap arhiivimaterjalid teile ja hüva leili mulle!

Ei ole see esimene september enam kaugel. Vaatan kõrvalt oma last ja mõtlen, et vaeseke naudib veel viimaseid puhkehetki enne uue orjuse algust. Õnneks ei paista ta eesootavale liiga sügavalt mõtlevat. No miks peakski. Ilma on lihtsam. Samas lapsevanemana nagu lihtsalt pealt kaeda kah ei täi, kuidas need priiuseriismed ekraani ees ära kulutatakse. 
Üldiselt oleme me peres ikka lubanud suvisel ajal seda va elektroonilist meelelahutust, sest kui tänapäeva noorel see üldse ära keelata, jäävad nad totaalsesse infosulgu. Ei tea sa midagi uutest lemmikbändi hittsinglitest, ei näe sõbranna reisipilte ja esimestel koolipäevadel jääd häbisse eakaaslaste ees, kes on puhkuse ajal Angry Birdsi mänguga suurema skoori välja plõksutanud. 
Aga nüüd põhjamaiselt sügiseses augustis kui lehed juba kergelt kolletuvad ja õhus rohkem niiske mulla hõngu on, sätid ennast justkui lapse kehasse ja hakkad kihelema. Noh, et mina küll sedasi toas ei istuks kui varsti enam muud ei saagi. Ja siis käingi last torkimas. «Issi, sa ju ise ütlesid, et kaks tundi võin Wiiga mängida! Praegu on alles viisteist minutit möödas ju!» Ma tean küll, et ta alles alustas, aga väljas on ju ilus ilm. Mina läheks jalutaks kasvõi niisama. Nuusutaks õhku, vaataks taevasse ja ohkaks nagu luuletaja, kes tunneb, et Pegasus on just kuskil eemal hoo sisse võtnud, et täistuuridel üks kabjahoop põrutada. 
Peale väikest niiöelda sisemise puulusika voolimist naasen muidugi reaalsusesse ja saan aru, et käitun, nagu vanemad alati on käitunud – üritan oma laste elu elada. Emad isad arvavad alati, et teavad paremini, mida laps tahab või teha võiks. Minu omad näevad mind siiani oma kujutlusis seitlisse kammitud juuste, ülikonna ja portfelliga ning pidamas ainsat väärikat ametit – kirurgi oma. Aga seda, kas nende ettekujutustesse mahub ka selline pisike fakt, et ma olen õnnelik, ma ei tea. Küllap ikka. Nad lihtsalt ei mõista, kuidas saab olla õnnelik tätoveeringute ja pikkade juustega kunstnikuniruna. Aga saab, kui ma just seda tahangi. 
«Issi, mis sa seda pliidiust niimoodi vahid?» küsib järsku laps, kes on Wii mängimises väikese pausi teinud. Fokusseerin natuke silmi ja rehman, et üritan pilguga ust lahti teha. «Naljamees oled. Kuule, tee seda lolli nägu, sa pole nii ammu teinud!» nõuab hääl ja teeb mulle selgeks, et tõsine olek ei sobi mulle. No, kurat, muidugi ei sobi, nõustun ja manangi plika rõõmuks paar jaburat lõusta ette. «Räägi, kelleks sa saada tahad?» küsin tütrelt. «Hmm... No enne ma tahtsin loomaarstiks, aga praegu tahan vist näitlejaks. Kuule, issi, sinna on ju nii palju aega!» 
Vaagin hetke lapse sõnu ja saan aru, et tal on õigus. Oleks ju patt oodata 11-aastaselt tegelaselt, et ta teab, mida oma eluga peale hakkab ja kohe selle suhtes ka midagi ette võtab. Kui nüüd tiba mõelda, siis on igaühes hunnik oskusi, mis ta ise endast üles leidma peab. Minu tütar valdab näiteks vabalt inglise keelt, teab kõike maailma poppmuusikast ja küpsetab imehäid pannkooke. Õnneks ei ole mul ühtegi eelistust tema tulevase ametivaliku suhtes. 
«No olgu, mine nüüd mängi edasi, mis sa raiskad oma ekraaniaega,» ütlen lapsele, kes mulle vahepeal kaenla alla on pugenud. Tütar paneb sõrme ninale ja suunab pilgu lakke. «Tead, ma lähen parem õue ronimispuu otsa raamatut lugema! Mõtle, varsti saab kooli ja ma saan jälle iga päev oma parima sõbranna Lauraga koos olla! Nii äge!» hõikab ta ja kaob uste kolinal õue peale. Lähen peegli ette, ajan keele suust välja ja kõõritan silmi. «Täitsa lollakas...»

Käisin tolsamal päeval turul mustikaid ja vaarikaid ostmas. Valasime neile piima ja suhkrut peale. Laps sõi kohe mitu portsu. Pärast ütles: «Vaat kui tore, täna küll enam jäätise isu peale ei tule vist!»

teisipäev, 22. oktoober 2013

Terrassid sätivad talveunele

Meil naabrimehega on selline moto: «Maa tuleb täita terassiga ja terrasid täita terrassiga». Vähemalt niimoodi armastab härra peale kuuendat õlut omal viisil ette kanda. Kui mind ligiduses pole, laulab ta sedasi koerale, kes kõrvu peadligi surudes vaikides kannatab.
Sedasi oli meil tänavu kevadeks õue peal juba kolm mõnusat kohta, kus värsket õhku ahmides kena aega veeta. Kohe, kui räästad tilkuma hakkasid, ajasime vatid selga ja asusime katsetama. Seni kui päike peale paistis, kannatas täitsa olla, aga kui tulekera maja nurga taha lipsas, hakkas hirmus külm.
Ühel sellisel pärastlõunal vahtisimegi silmi pilgutamata mõnda aega häirivat ehitist ja arutlesime, kas äkki korrus maha võtta, et ilulemist pikemaks jaguks. Naabrimees muidugi käivitus sellest mõttest nagu lõkkesse visatud juukselaki pudel ning pakkus terve sihi kuni silmapiirini puhtaks võtta ja siis veel horisondile suur auk kah kaevata, et loojangut kauem näha oleks. Rahustamiseks olin sunnitud talle pakitäie sihvkasid kätte andma. «Mmm, njämma!» mõmises metslane ja katkematu krõbin andis lootust, et mõneks ajaks on rahu majas.
Pöörasin modellimõõtu näolapi varakevadise päikese poole ja otsisin uut mõtet, mida mõtlema hakata. Järsku põrutas Naabrimees rusikaga vastu lauda ja hõiskas nii, et sihvkakoori pritsis: «Lihtne!» Pikema jututa võttis ta mul kapuutsist ja lohistas enda järel garaaži juurde. «Nii, siia teeme varjualuse ja selle peale teise korruse terrassi!»
Kuni pimedani pidin erinevate nurkade vastas mõõdulindi otsa hoidma, sellal kui isehakanud töödejuhataja sajatades ja «Ahhaa!» karjudes ringi sahmis ning paberile eskiise sirgeldas.
Eks ka mõistlikel inimestel võib selliseid pööraseid ideid pähe tulla, aga nad magavad öösel mõtted jälle sirgu ja elavad ilusti oma argielu edasi. Meie õuel sedasi ei saa. Sügisele astusime vastu juba nelja istumiskohaga. Ega me sellele viimasele väga jõudnud pole. Küll oli liiga palav ja küll ei viitsinud trepist üles ronida. Aga ta on olemas. Päike käibki juba päris madala kaarega ja siis on hea seal viimast võtta.
Trotsime Naabrimehega jahedaid õhtuid. Lõdiseme ja kannatame. Kahju on hooaega lõpetada. Topime muudkui dressipüksi sääred sokkidesse ja nokatsid tugevamini pähe ning pillume sooja saamiseks koerale palli. Eks ole selle hooaja jutud kah muidugi räägitud. Nii ongi viimased paar nädalat meie õhtused arutelud piirdunud mõtteteradega «novotsiis» ning «eks ta ole jah», mida pikivad mahlased röhatused, mis aianurgas kasvava tamme otsast vareseparve lendu ehmatavad.
Eile sedasi istudes poetaski Naabrimees nukralt ohates: «Selline see looduse ringkäik on. Varsti istume tubades ja suhtleme skype´i teel.» Lasin pausil ilusti kanda ja vastasin targal ja madalal toonil, nagu tuntud piiritusjoogi reklaamis: «Eks ta ole jah...» Keset sügisest õrnusehetke lõid Naabrimehe silmad aga hullumeelselt vilama ning ta plaksutas lõbustatult nagu väike tüdruk, kes kingiks järjekordse Barbie-nuku saanud. «Lihtne! Garaaži paneme buržuika ja hakkame seal istuma! Mõtle – ümberringi tööriistad ja maskuliinsest aroomibuketist pakatavad betoonseinad! Romantika! Ma tean isegi, kuhu ühe mõnusa avariipudeli võiks peita!» Niipalju siis talvepuhkusest...

Lihtne klassika:

Peale seda, kui olin napilt pääsenud tsikliga metsseakarja otsa põrutamisest, jäi hing kindel soov küpse siga süüa. Köögis väga mässata ei tahtnud, ikkagi viimased terrasipäevad, eksole. Nii haarasingi turult kaks ribiga seakülje tükki, nii pooleteist kilo jagu, ja kilo toorest hapukapsast. Need läksid ahjupotti soola, suhkru, pipra, sörtsu ketšupi ja paari pannilt läbi lastud sibulaga. Kõige peale veel pudel õlut kah. 150 kraadi juures kraam ahju ja kolm tundu jõudeaega garanteeritud. Keedukartul-porgand juurde ja olekski nagu jõuluvana põlvel istuda saanud.

laupäev, 19. oktoober 2013

Läheb, nagu lükkad...

Üritasin siin ükspäev tsiklihooaega lõpetada. Noh, et teen väiksemat sorti tiiru ja küll siis edasi vaatab ilmataadi tujude ja kainete hetkede pealt, et kas või mis. Ratas oli mitu päeva seisnud ja starterist käima ei läinud. Näitasin raisale täkku ja krokodillide duett pani võrri südame hetkega põksuma. 
Lasin ennast tunnikese jagu vastutulevatel rekkadel täis sittuda ja suundusin ühel kaunil hetkel linnasüdamesse tagasi. Järsku Machete hipid teeservas. No sõbrad ja bändikaaslased, eksole. Panin oma raudse ratsu pausi peale ja üritasin semude rõõmuks tuulest viidud habet mingisse kindlasse suunda sundida. Aasisime oma aasimised ära ja mindi laiali. Mina jäin oma kroomi ja nahaga viimaseks. Kakkusin kiivri pähe, otsisin üle kõhu piiludes tagi lukuotsad üles ja lenksu. 
Vajutan starterit ja ei sittagi! Ainult plõgiseb. Täitsa putsis keiss, nagu mu Naabrimees sellises olukorras ütleks. Põhjusmõtteliselt sääne lugu, et mäkke suunduval ühesuunalisel teel oli kuskil poole kallaku peal poole tonni jagu abitut sajaga rebelit mässumeelsust, millele on poole kepi pealt prožektor peale tõmmatud. Ainus, mis ma antud olukorras teha sain, oli üritada allamäge keelatud suunas udjama panna ja loota, et ehk saab hoo üles ja haagib käiguga mootori pöördesse. 
Ma igaks juhuks mainin, et õhtune tipptund oli samuti täies hoos. Kõik kuradi magalatesse suunduvad Ekseko lihunikud plõksisid oma Talbotite tuledega ja mul lihtsalt vedas, et keegi neist mind uksega uppi ei löönud. Ratast ma loomulikult käima ei saanud. Lõpetasin all orus higise persevahe ja meelekohal tukslevate veresoontega. Võin vanduda, et mitmest autost näidati minu poole näpuga ning naerdi lõbustatult. 
Staažika ninjana olin asfalti kratsides silmanurgast tähele pannud, et poole laskumise peal oli üks autotöökoja moodi asjandus. Nii jätkus peagi saaga sellega, et lohistasin krattipidi sealt ühe tsemendikoti raskuse Viplala kaasa ja lükkasime 350 kilo kaaluva vabadusesümboli tagasi mäest üles ning panime elektrišokiga uuesti elama. 
Vere maitse oli veel õhtul voodis uinudeski suus ja hobisportlase sääremarjad piimhappeatakist järgmisel hommikul nii valusad, et kõndisin mööda elamist nagu kauboi, kes on endale purdunuia sisse istunud. Sõnaga - uue aku ost ootab ees.

Praegast kuulsin raadiost mingit värskemat Tätte sodi ja leiutasin uue muusikastiili nimetuse - puulusikadžäss. Oli see sulnis silmakissitaja, mis ta enne oli, aga nüüd kostis etteaimatavate riimide ja kahe akordi vahele harjadega sügatav solnik ja mitmehäälne flöödi-inin. Mis nende hudooznikutega õigupoolest juhtub, et  mingil hetkel on hädasti tarvis silmi pööritades maailmale selgeks teha, et nad on nii kuradi diibid, et murra või kaigas perse pooleks? Hullu geeniuse Saatpaluga paistab kah vähe sedamoodi olevat.
Arendasin Mutiga siin seda stiiliteemat veelgi ja kuna Tätte taustajõududes on tüüp, kelle tegemised võib kategoriseerida pesukausidžässiks, siis jätkuval alamstiilide lisandumisel võib väita, et on tekkimas täiesti uus koolkond - tarbekunstidžäss. Pean vist Ojakääru ja Erilaiuga antud teemadel seminari või vähemalt mõttetalgud korraldama. 

No davaiks, olge siis musid, ma rohkem ei viitsi. Panen lõppu lihtsalt ühe loo, mis mul mitu päeva saatanlikult kuklas kummitab. Äkki jätab siis järele:



esmaspäev, 14. oktoober 2013

Nii ei saa ju rallit sõita

Ega kui ise tropp oled, siis ei saa Kuuse Indrekut süüdistada. Ühest küljest on V8 maskuliinne urin nagu tasuta "Maaja" uus number retromehe postkastis, teisalt läheb see ilu kõik ju õllerahast. Ma ei mäletagi enam, millal auto kütusetuli ei põlenud. Täna just viskasin jälle ämbrikese norrakate pensionisammast paaki, aga kütuseseier lamas tuimalt edasi kui koolnud lehm Gangese voogudes.
Ja üleüldse, mis kuradi umbluu see on, et Statoil üürgab uues reklaamkampaanias nagu võimalus kütuse eest tankuri juures maksta oleks ilge lisaboonus? Automaattanklates ju ainult nii saabki, kui ma seda just unes pole näinud. Pigem tahetakse öelda, et kui te ei taha endale paarisajaprossase juurdehindlusega kabanossi ja red bulli persse vajutada, siis ärge tulge üldse pori sisse kandma ja meie õhku ära hingama. Ei no imege latti, tõepoolest.
Üldiselt oli plaanis nädalalõpus jasmiiniteed luristada ja vikerkaarekesi röhitseda, aga sellele unistusele lajatati nagu viiekilose sepavasaraga vastu sääsemamma lonti hetkel kui kogemata Skype´i avasin. Kohe käis oranž "plinn!" ära ja kümnekonna meetri ning paari palkseina kaugusel võis aimata Naabrimeest keel suunurgast väljas ja käed lõua alla tõstetuna ootusärevuses sitsimas. Avasin sõnumi: "Kuule, ostsin paar ämbrit õlut, kaks suurt viskit ja mõned pudelid veini. Ei tea, kas veab välja?" 
Hommikul oli seletamatutel asjaoludel üks saabas koridoris, aga teine õues ukse taga. Telefonis oli kümmekond udust pilti koera sabast. Kahtlustan räpast vandenõud.
Pühapäeval tegin hunniku väga maitsvat nämmat. Sügavkülmast kukkus õlledejahutamise afääri raames jala peale metsseakints. Sai teine ära menetletud. Olen korra sama retsepti juba kasutanud, nii et toksige otsingusse sõna "metssiga" lihtsalt. Kastme tegin hautusleemest seda maisitärklisega paksendades. Kartulitele valasin peale mingit Meira puru, mis väikese õlitilgaga ilusti mätsis. Ja ahju ta läks. Valmispuru oli lihtsalt laiskusest. Tegelikult väike sool, pipar, pressitud küsla ja riivsai, ning teebki sama välja.

Automeestele ikka väärt mussi kah! Jollarijoo!



teisipäev, 8. oktoober 2013

Tahtsime parimat

Käisin reedel isa sünnipäeval. Huvitav värk sellega. Ükskõik, mis plaanid enne minekut peas on, lõpevad asjad seal ikka ja alati ühte moodi. Ja just sedamoodi nagu ülejäänud perele ei sobi. Nagu Eesti jalgpall. Kõik skandeerivad ja lehvitavad sallidega nagu uue hittmuusikali massistseenis, aga pärast oleme ikka 7:0 pähe saanud. Kusjuures, et midagi tegemata ei jääks, oleme nendest paar väravat ikka endale ise kah sisse peksnud. 
Esialgu oli kõik nagu ta tavaliselt on. Elmari raadiost põrutati "Mustlase valssi" ja "Älissit" ning laual aurasid hapukapsas ja kotletid. Kostis ühtlast nõudekolinat ja tasast nohisemist kui auväärt piduseltskond sööki ette tõstis. Jõudsin kulunud kuldrandiga taldrikule just vallatu sinepitriibu vedada kui rammusat õhku lõhestas onu mörin: "Nonohh! Ega sea kombel nüüd küll sööma ei hakka!" ja juba krudises korgike. Vanal on muide tema eluviisi ja sünniaastat passis arvestades imeline oskus tilkagi maha pillamata viinapitsile kuhi peale valada. Söömisega oli keerulisem: hapukoorese heeringatükiga kahvel käis enne sihtotstarbelist kasutamist alati korra ninakarvade rüpes.
Tegelikult saan ma päris hästi aru, miks nõukaajal pika laua pidudel pitsitõstmine organiseeritult käis. Eks ikka võrdsuse printsiibil. Seekord vaadati sellele aga läbi sõrmede ning laua taha tekkis mitu niiöelda "lainetust". Kahjuks sattusin olema just paari sellise keskel. Ehk siis paremal käel istusid isa ja onu, kes rääkisid õhtu läbi sellest, kuidas Venemaal on viina hinda tõstetud ning nemad kultuursete inimestena ei saa seda teps mitte heaks kiita. Nõusoleku märgiks pidin käsu peale nendega pitsi kummutama. Paremal käel oli seltskond eesotsas peretuttavaga tiba nihkes, kuid ka nemad nõudsid, et viisakalt kokku lööksin.
Kuulsin õhtu läbi "dolby stereo" korgikrõksatusi ja anekdoote Jukust, Petkast, Tšapaist ning raseerimata genitaalidest. Ühel hetkel kui õues peretuttavaga tubakatoodet menetledes päid jahutasime, lendas Muti peale ning andis mulle jopet selga tirides teada, et kohtumine valijatega on selleks korraks läbi. Ema viskas mind veel kotitäie kartulitega ja juba me Mulgistani suunas tagasi loksusimegi. Igasugune edasine "kärk" ja "pauk" tuli juba monos ja ainult vasakust kanalist. Vürtsitasin seda omapoolsete kapsa-õunamahla röhatustega, millel oli meeldiv süldi alatoon.
Lauba hommikul leppisime Mutiga ilusti täiskasvanute kombel ära. Viskasin moori pera peale ja kablutasime tsikliga Muhku. Oi, oli see vast joviaalne väljasõit! Kuna tegemist oli aga Kultuurse Motobandega, siis ega siin teile küll midagi rääkida pole. Tagasisõites istus mu raudse ratsu tagaistmel üks karmalt jalaga tagamikku saanud loomasõber. Sain Mäkis ka reisikaaslase burksi sisse visata sellal kui vaeseke hellalt vibreerides suuga õhku ahmis nagu kuivale tõmmatud ahven.
Ma muidu tegin head sööki kah, aga pilt on fotokas ja fotokas on Fred Jüssi käes. Igatahes tummine täide ilma vaeva ja papikuluta on kartulipuder hakkliha-šampinjoni kastmega. Pudruga ju lihtne - tambitud ollusele võisilm, piimasorts, tillipuru ja soolatrips juurde ning mikseriga kohevaks. Kastmele piisab paarist pisiknihvist. Hakkliha ikka sibula, küsla ja pipra-soolaga pannil pruuniks. Siis sisse törts balsamveiniäädikat ja kuumutad selle sinna sisse. Siis juurde lusikatäis nisujahu ja läbi segada. Peale rõõsk koor ja hakitud marineeritud grillpaprika. Keeda kokku, vala pudrule peale, kraabi tiba parmesani hunniku otsa. Viska hapukurki juurde ja minek!

Ahjaa! Muhu saarel lõbustas meid selline gäng:

neljapäev, 3. oktoober 2013

Helistame Reedale?

Istusime eile Naabrimehega tiba väliköögis kaminavalgel ja jõllitasime telepurki. Tegelikult tegi vana sünkroonis siukest analüüsi, et ma saateid jälgida ei saanudki. Muu hulgas sain teada, et "Pealtnägija"  on uus Võsa Pets. "A vaata ššee eeeeeringas  seal kellegi õlal. Šše on täitša oolrait. Naljakaš ei ole, a piinlik kah ei akka," arutles seltsimees meediakriitik juustupatsi tarviku vahele järades. 
Halg halu järel sisenes kaminasse nagu juristid ja poliitikud põrgutulle ning kui tuli nende kiudude vahele puges, võis kuulda üle keskmise tšilli reggaerütmis perkussiooniprõksumist. Oli selline õdus olemine. Kuskilt laekus info, et Tätte on voolimise pooleli jätnud ning puulusika nurka visanud. Taas kutsuvad lõputu soolane vesi und haisev adru merimeest, ahoi. Naabrimees heldis uudise peale ja nõudis grupikallit. "Või no hopitame ükšteišt vähemalt kordamööda šüles!" pakkus karvapea. Keeldusin delikaatselt.
Kui Naabrimees oli oma kastitäie sisse imenud, tõusis ta otsustavalt püsti, õõtsus uue olukorraga kohanedes nagu Ameerika vabadussamba ja Jonnipunni ristsugutis ning teatas: "Kurat, ei tohi täna jooma akata. Hommikul tuleb jälle teguš olla. Igatahešš!" näitas ta käega suuna kätte ja pürstis minema nagu tiirane pühvel jooksuaja jõukatsumisel. Segasin kaminas uniselt hõõguva söesilma korraks tiba eredamaks, et saaksime vastastikku "head ööd" soovida, ja valgusin tuppa järjekordset SOA osa vaatama. Tasus ootamist.

Tänane päev oli argine ja asjalik nagu ikka. Peale tööd tulin tiba õue peale tsiklit kabistama. Lauba vaja ju vanamooriga Muhku ratsutada. Tollest üritusest tulevikus. Igatahes olin just süvenenud kuuskantvõtme lummavasse maailma kui jalgvärav lahti prantsatas ja Naabrimees kilekottidega õue veeres. "Aijuhhainii! Kas hakkame jooma? Või helistame Reet Linnale?" põrutas ta suhteliselt veidra valikuvariandi lauale. Pakkusin vastuseks ruuduline, aga seda kogenud kavaler enam üle pudelikolina vist ei kuulnud. 
Nüüd istume väliköögis ja loeme lonksude vahele lehtedest päevauudiseid. Üle Kantreküla kaigub ainult üksikuid mõistetamatuid naerupahvakuid või hüüdeid nagu "tramaivõi", "erikuradimunnid", "no sellest onanistist midagi muud ei ootakski", "vabsee!" või "ajakirjandus on persse käinud". Laua all on keras magamist teesklev peni, kes kontide püüdmiseks aeg-ajalt laisalt lõuad avab. Side uulitsa idüll kogu oma lotendavas ilus. Ahjaa - toas ootavad kanakintsud riisi ja valge sibulakastemega. Mingi hetk läheb menetlema. 
Homme õdagu on kavas isa sünnipäev. Küllap saab hapukapsast, liha ja heeringat hapukoore ja sibulaga. Vahele elukogenud onudega ilmaelu arutamist ja mõned pitsid hundijalavett. Taustaks Elmari tantsuõhtu. Ootan seda aegumatut klassikat alati. Panengi tervitusloo papsile siinkohal, ta mul tõeline eesti mees:

kolmapäev, 2. oktoober 2013

Laku perset, sotsiaalsüsteem!

Olen teid nüüd mõnda aega kuival hoidnud. No pardoon. Mul on kaalukaid põhjuseid. Lahtiseletuse raames omandab väljend "sitt lugu" muideks hoopis uue tähenduse. Nimelt olin peale meeleoluka nädalavahe veetmist (selleni jõuan hiljem) teinud pühaba õhtul elementaarse sauna ja lagunenud JYSK-i hommikumantli lehvides üle õue risti magamistoa voodisse maandunud. Hommikul kella viieni lebasin teadvusetult "mustas augus" padjanurgale elegantselt tatti niristades ja sovhoosi lauda ette kinni jäänud villist imiteerides. Siis aga lõi bakterite maffia ühtse rusikana mulle makku. Surusin nagu pettasaanud pede kannikad kokku ja kihutasin tibusammudel tualetti.
Kui kolm tundi hiljem oiates end üle voodiserva hammastega tagasi madratsile üritasin tõmmata, olin justkui teerulli alt läbi käinud. Lugemispagasisse oli lisandunud aga järjekordne suurteos - Rohke Debelaki "Õigus ja Tõde". Kogemuslikku kompotti võiks kõige paremini ilmestada Sulliwani lugu "Läbi pisarate naer".
No esmaspäeval ma karku alla ei saanudki. Värisesin teki all ja luristasin kummeliteed. Teisiba lubas juba mööbli najal külmkapini kooserdada. Oleks võinud ju lõppeks haiguslehegi vormistada, aga arvestades fakti, et esimesed kaks päeva ei anta sulle sentigi ja edasi saad mingi sandikopika, leidsin, et ma pole nii rikas, et haige olla. Nii et mingu nad persse oma sotsiaalsüsteemiga. Katsun mitte köhida ja räägin tasasel häälel.

Reede õhtu oli esialgu õite rahulik. Naised vahtisid iksfaktorit ja ulusid. Mina kõlgutasin niisama oma sisemisel Vilsandil jalgu. Siis käis vastu terrassiukse klaasi klassikaline prõmakas. Arulage buldog kukkus räuskama nagu loomatoidulaos oleks rottide invasioon. Kissitasin pimedusse vaadates silmi. Peagi selgines vana hea kass Basilio habetunud naeratus. Siis joonistusid välja liitrine Jim Beam ja rannapalli suurune arbuus. Naabrimees oli ringi käimas. Lasin kogenud kavaleri sisse ja kuulasin alustuseks põhjaliku loengu Euroopa korvpalli hetkeseisust ning seejärel empiirilise ettekande teemal "pelmeeni keetmisel ei tohi alatähtsustada vee rolli". Siis märkas mehemürakas aga kassi ja kiljatuse "oi, kiisukene!" saatel asus ta õnnetud loomaga lõõtspilli mängima.
Hommikul oli kõik otsas. Sakuskakausikesed olid justkui üle lakutud, kurgipurgist oli kadunud sinepiseemnetega marineerimisvedelik. Ka ühepajatoit oli justkui õhku haihtunud. Kõigis meis on aga tibake Poirot´d ja sedasi leidsin leemeraja, mis viis keset kööki lebavate sokkideni. Noogutasin mõistvalt ja viibutasin sõrmega arulageda buldogi suunas, kes irooniat mõistmata mulle ammu lõikamist ootavate küüntega kubemesse hüppas. Ikkagi oli elu veel ilus...

Söögi koha pealt oli nädalavahe nagu muiste. Üle pika aja madistasin kolm õhtut järjest ka köögis. Lauale leidsid tee ühepajatoit seaküljega, kapsa-hakklihahautis riisiga ning ahjukartulid armeeniapärase grill-lihaga. Tegemist elementaarse kiire koduköögiga, sestap retsepte ei pritsi. Kes tahab, küsib.