Terrassid sätivad talveunele

Meil naabrimehega on selline moto: «Maa tuleb täita terassiga ja terrasid täita terrassiga». Vähemalt niimoodi armastab härra peale kuuendat õlut omal viisil ette kanda. Kui mind ligiduses pole, laulab ta sedasi koerale, kes kõrvu peadligi surudes vaikides kannatab.

Sedasi oli meil tänavu kevadeks õue peal juba kolm mõnusat kohta, kus värsket õhku ahmides kena aega veeta. Kohe, kui räästad tilkuma hakkasid, ajasime vatid selga ja asusime katsetama. Seni kui päike peale paistis, kannatas täitsa olla, aga kui tulekera maja nurga taha lipsas, hakkas hirmus külm.

Ühel sellisel pärastlõunal vahtisimegi silmi pilgutamata mõnda aega häirivat ehitist ja arutlesime, kas äkki korrus maha võtta, et ilulemist pikemaks jaguks. Naabrimees muidugi käivitus sellest mõttest nagu lõkkesse visatud juukselaki pudel ning pakkus terve sihi kuni silmapiirini puhtaks võtta ja siis veel horisondile suur auk kah kaevata, et loojangut kauem näha oleks. Rahustamiseks olin sunnitud talle pakitäie sihvkasid kätte andma. «Mmm, njämma!» mõmises metslane ja katkematu krõbin andis lootust, et mõneks ajaks on rahu majas.

Pöörasin modellimõõtu näolapi varakevadise päikese poole ja otsisin uut mõtet, mida mõtlema hakata. Järsku põrutas Naabrimees rusikaga vastu lauda ja hõiskas nii, et sihvkakoori pritsis: «Lihtne!» Pikema jututa võttis ta mul kapuutsist ja lohistas enda järel garaaži juurde. «Nii, siia teeme varjualuse ja selle peale teise korruse terrassi!»

Kuni pimedani pidin erinevate nurkade vastas mõõdulindi otsa hoidma, sellal kui isehakanud töödejuhataja sajatades ja «Ahhaa!» karjudes ringi sahmis ning paberile eskiise sirgeldas.

Eks ka mõistlikel inimestel võib selliseid pööraseid ideid pähe tulla, aga nad magavad öösel mõtted jälle sirgu ja elavad ilusti oma argielu edasi. Meie õuel sedasi ei saa. Sügisele astusime vastu juba nelja istumiskohaga. Ega me sellele viimasele väga jõudnud pole. Küll oli liiga palav ja küll ei viitsinud trepist üles ronida. Aga ta on olemas. Päike käibki juba päris madala kaarega ja siis on hea seal viimast võtta.

Trotsime Naabrimehega jahedaid õhtuid. Lõdiseme ja kannatame. Kahju on hooaega lõpetada. Topime muudkui dressipüksi sääred sokkidesse ja nokatsid tugevamini pähe ning pillume sooja saamiseks koerale palli. Eks ole selle hooaja jutud kah muidugi räägitud. Nii ongi viimased paar nädalat meie õhtused arutelud piirdunud mõtteteradega «novotsiis» ning «eks ta ole jah», mida pikivad mahlased röhatused, mis aianurgas kasvava tamme otsast vareseparve lendu ehmatavad.

Eile sedasi istudes poetaski Naabrimees nukralt ohates: «Selline see looduse ringkäik on. Varsti istume tubades ja suhtleme skype´i teel.» Lasin pausil ilusti kanda ja vastasin targal ja madalal toonil, nagu tuntud piiritusjoogi reklaamis: «Eks ta ole jah...» Keset sügisest õrnusehetke lõid Naabrimehe silmad aga hullumeelselt vilama ning ta plaksutas lõbustatult nagu väike tüdruk, kes kingiks järjekordse Barbie-nuku saanud. «Lihtne! Garaaži paneme buržuika ja hakkame seal istuma! Mõtle – ümberringi tööriistad ja maskuliinsest aroomibuketist pakatavad betoonseinad! Romantika! Ma tean isegi, kuhu ühe mõnusa avariipudeli võiks peita!» Niipalju siis talvepuhkusest...

Lihtne klassika:

Peale seda, kui olin napilt pääsenud tsikliga metsseakarja otsa põrutamisest, jäi hing kindel soov küpse siga süüa. Köögis väga mässata ei tahtnud, ikkagi viimased terrasipäevad, eksole. Nii haarasingi turult kaks ribiga seakülje tükki, nii pooleteist kilo jagu, ja kilo toorest hapukapsast. Need läksid ahjupotti soola, suhkru, pipra, sörtsu ketšupi ja paari pannilt läbi lastud sibulaga. Kõige peale veel pudel õlut kah. 150 kraadi juures kraam ahju ja kolm tundu jõudeaega garanteeritud. Keedukartul-porgand juurde ja olekski nagu jõuluvana põlvel istuda saanud.