Üritasin siin ükspäev tsiklihooaega lõpetada. Noh, et teen väiksemat sorti tiiru ja küll siis edasi vaatab ilmataadi tujude ja kainete hetkede pealt, et kas või mis. Ratas oli mitu päeva seisnud ja starterist käima ei läinud. Näitasin raisale täkku ja krokodillide duett pani võrri südame hetkega põksuma.
Lasin ennast tunnikese jagu vastutulevatel rekkadel täis sittuda ja suundusin ühel kaunil hetkel linnasüdamesse tagasi. Järsku Machete hipid teeservas. No sõbrad ja bändikaaslased, eksole. Panin oma raudse ratsu pausi peale ja üritasin semude rõõmuks tuulest viidud habet mingisse kindlasse suunda sundida. Aasisime oma aasimised ära ja mindi laiali. Mina jäin oma kroomi ja nahaga viimaseks. Kakkusin kiivri pähe, otsisin üle kõhu piiludes tagi lukuotsad üles ja lenksu.
Vajutan starterit ja ei sittagi! Ainult plõgiseb. Täitsa putsis keiss, nagu mu Naabrimees sellises olukorras ütleks. Põhjusmõtteliselt sääne lugu, et mäkke suunduval ühesuunalisel teel oli kuskil poole kallaku peal poole tonni jagu abitut sajaga rebelit mässumeelsust, millele on poole kepi pealt prožektor peale tõmmatud. Ainus, mis ma antud olukorras teha sain, oli üritada allamäge keelatud suunas udjama panna ja loota, et ehk saab hoo üles ja haagib käiguga mootori pöördesse.
Ma igaks juhuks mainin, et õhtune tipptund oli samuti täies hoos. Kõik kuradi magalatesse suunduvad Ekseko lihunikud plõksisid oma Talbotite tuledega ja mul lihtsalt vedas, et keegi neist mind uksega uppi ei löönud. Ratast ma loomulikult käima ei saanud. Lõpetasin all orus higise persevahe ja meelekohal tukslevate veresoontega. Võin vanduda, et mitmest autost näidati minu poole näpuga ning naerdi lõbustatult.
Staažika ninjana olin asfalti kratsides silmanurgast tähele pannud, et poole laskumise peal oli üks autotöökoja moodi asjandus. Nii jätkus peagi saaga sellega, et lohistasin krattipidi sealt ühe tsemendikoti raskuse Viplala kaasa ja lükkasime 350 kilo kaaluva vabadusesümboli tagasi mäest üles ning panime elektrišokiga uuesti elama.
Vere maitse oli veel õhtul voodis uinudeski suus ja hobisportlase sääremarjad piimhappeatakist järgmisel hommikul nii valusad, et kõndisin mööda elamist nagu kauboi, kes on endale purdunuia sisse istunud. Sõnaga - uue aku ost ootab ees.
Praegast kuulsin raadiost mingit värskemat Tätte sodi ja leiutasin uue muusikastiili nimetuse - puulusikadžäss. Oli see sulnis silmakissitaja, mis ta enne oli, aga nüüd kostis etteaimatavate riimide ja kahe akordi vahele harjadega sügatav solnik ja mitmehäälne flöödi-inin. Mis nende hudooznikutega õigupoolest juhtub, et mingil hetkel on hädasti tarvis silmi pööritades maailmale selgeks teha, et nad on nii kuradi diibid, et murra või kaigas perse pooleks? Hullu geeniuse Saatpaluga paistab kah vähe sedamoodi olevat.
Arendasin Mutiga siin seda stiiliteemat veelgi ja kuna Tätte taustajõududes on tüüp, kelle tegemised võib kategoriseerida pesukausidžässiks, siis jätkuval alamstiilide lisandumisel võib väita, et on tekkimas täiesti uus koolkond - tarbekunstidžäss. Pean vist Ojakääru ja Erilaiuga antud teemadel seminari või vähemalt mõttetalgud korraldama.
No davaiks, olge siis musid, ma rohkem ei viitsi. Panen lõppu lihtsalt ühe loo, mis mul mitu päeva saatanlikult kuklas kummitab. Äkki jätab siis järele:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar