Olen teid nüüd mõnda aega kuival hoidnud. No pardoon. Mul on kaalukaid põhjuseid. Lahtiseletuse raames omandab väljend "sitt lugu" muideks hoopis uue tähenduse. Nimelt olin peale meeleoluka nädalavahe veetmist (selleni jõuan hiljem) teinud pühaba õhtul elementaarse sauna ja lagunenud JYSK-i hommikumantli lehvides üle õue risti magamistoa voodisse maandunud. Hommikul kella viieni lebasin teadvusetult "mustas augus" padjanurgale elegantselt tatti niristades ja sovhoosi lauda ette kinni jäänud villist imiteerides. Siis aga lõi bakterite maffia ühtse rusikana mulle makku. Surusin nagu pettasaanud pede kannikad kokku ja kihutasin tibusammudel tualetti.
Kui kolm tundi hiljem oiates end üle voodiserva hammastega tagasi madratsile üritasin tõmmata, olin justkui teerulli alt läbi käinud. Lugemispagasisse oli lisandunud aga järjekordne suurteos - Rohke Debelaki "Õigus ja Tõde". Kogemuslikku kompotti võiks kõige paremini ilmestada Sulliwani lugu "Läbi pisarate naer".
No esmaspäeval ma karku alla ei saanudki. Värisesin teki all ja luristasin kummeliteed. Teisiba lubas juba mööbli najal külmkapini kooserdada. Oleks võinud ju lõppeks haiguslehegi vormistada, aga arvestades fakti, et esimesed kaks päeva ei anta sulle sentigi ja edasi saad mingi sandikopika, leidsin, et ma pole nii rikas, et haige olla. Nii et mingu nad persse oma sotsiaalsüsteemiga. Katsun mitte köhida ja räägin tasasel häälel.
Reede õhtu oli esialgu õite rahulik. Naised vahtisid iksfaktorit ja ulusid. Mina kõlgutasin niisama oma sisemisel Vilsandil jalgu. Siis käis vastu terrassiukse klaasi klassikaline prõmakas. Arulage buldog kukkus räuskama nagu loomatoidulaos oleks rottide invasioon. Kissitasin pimedusse vaadates silmi. Peagi selgines vana hea kass Basilio habetunud naeratus. Siis joonistusid välja liitrine Jim Beam ja rannapalli suurune arbuus. Naabrimees oli ringi käimas. Lasin kogenud kavaleri sisse ja kuulasin alustuseks põhjaliku loengu Euroopa korvpalli hetkeseisust ning seejärel empiirilise ettekande teemal "pelmeeni keetmisel ei tohi alatähtsustada vee rolli". Siis märkas mehemürakas aga kassi ja kiljatuse "oi, kiisukene!" saatel asus ta õnnetud loomaga lõõtspilli mängima.
Hommikul oli kõik otsas. Sakuskakausikesed olid justkui üle lakutud, kurgipurgist oli kadunud sinepiseemnetega marineerimisvedelik. Ka ühepajatoit oli justkui õhku haihtunud. Kõigis meis on aga tibake Poirot´d ja sedasi leidsin leemeraja, mis viis keset kööki lebavate sokkideni. Noogutasin mõistvalt ja viibutasin sõrmega arulageda buldogi suunas, kes irooniat mõistmata mulle ammu lõikamist ootavate küüntega kubemesse hüppas. Ikkagi oli elu veel ilus...
Söögi koha pealt oli nädalavahe nagu muiste. Üle pika aja madistasin kolm õhtut järjest ka köögis. Lauale leidsid tee ühepajatoit seaküljega, kapsa-hakklihahautis riisiga ning ahjukartulid armeeniapärase grill-lihaga. Tegemist elementaarse kiire koduköögiga, sestap retsepte ei pritsi. Kes tahab, küsib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar