Täna tahaks niisama saunatada ja blogimisest viilida. Sestap arhiivimaterjalid teile ja hüva leili mulle!
Ei ole see esimene september enam kaugel. Vaatan kõrvalt oma last ja mõtlen, et vaeseke naudib veel viimaseid puhkehetki enne uue orjuse algust. Õnneks ei paista ta eesootavale liiga sügavalt mõtlevat. No miks peakski. Ilma on lihtsam. Samas lapsevanemana nagu lihtsalt pealt kaeda kah ei täi, kuidas need priiuseriismed ekraani ees ära kulutatakse.
Üldiselt oleme me peres ikka lubanud suvisel ajal seda va elektroonilist meelelahutust, sest kui tänapäeva noorel see üldse ära keelata, jäävad nad totaalsesse infosulgu. Ei tea sa midagi uutest lemmikbändi hittsinglitest, ei näe sõbranna reisipilte ja esimestel koolipäevadel jääd häbisse eakaaslaste ees, kes on puhkuse ajal Angry Birdsi mänguga suurema skoori välja plõksutanud.
Aga nüüd põhjamaiselt sügiseses augustis kui lehed juba kergelt kolletuvad ja õhus rohkem niiske mulla hõngu on, sätid ennast justkui lapse kehasse ja hakkad kihelema. Noh, et mina küll sedasi toas ei istuks kui varsti enam muud ei saagi. Ja siis käingi last torkimas. «Issi, sa ju ise ütlesid, et kaks tundi võin Wiiga mängida! Praegu on alles viisteist minutit möödas ju!» Ma tean küll, et ta alles alustas, aga väljas on ju ilus ilm. Mina läheks jalutaks kasvõi niisama. Nuusutaks õhku, vaataks taevasse ja ohkaks nagu luuletaja, kes tunneb, et Pegasus on just kuskil eemal hoo sisse võtnud, et täistuuridel üks kabjahoop põrutada.
Peale väikest niiöelda sisemise puulusika voolimist naasen muidugi reaalsusesse ja saan aru, et käitun, nagu vanemad alati on käitunud – üritan oma laste elu elada. Emad isad arvavad alati, et teavad paremini, mida laps tahab või teha võiks. Minu omad näevad mind siiani oma kujutlusis seitlisse kammitud juuste, ülikonna ja portfelliga ning pidamas ainsat väärikat ametit – kirurgi oma. Aga seda, kas nende ettekujutustesse mahub ka selline pisike fakt, et ma olen õnnelik, ma ei tea. Küllap ikka. Nad lihtsalt ei mõista, kuidas saab olla õnnelik tätoveeringute ja pikkade juustega kunstnikuniruna. Aga saab, kui ma just seda tahangi.
«Issi, mis sa seda pliidiust niimoodi vahid?» küsib järsku laps, kes on Wii mängimises väikese pausi teinud. Fokusseerin natuke silmi ja rehman, et üritan pilguga ust lahti teha. «Naljamees oled. Kuule, tee seda lolli nägu, sa pole nii ammu teinud!» nõuab hääl ja teeb mulle selgeks, et tõsine olek ei sobi mulle. No, kurat, muidugi ei sobi, nõustun ja manangi plika rõõmuks paar jaburat lõusta ette. «Räägi, kelleks sa saada tahad?» küsin tütrelt. «Hmm... No enne ma tahtsin loomaarstiks, aga praegu tahan vist näitlejaks. Kuule, issi, sinna on ju nii palju aega!»
Vaagin hetke lapse sõnu ja saan aru, et tal on õigus. Oleks ju patt oodata 11-aastaselt tegelaselt, et ta teab, mida oma eluga peale hakkab ja kohe selle suhtes ka midagi ette võtab. Kui nüüd tiba mõelda, siis on igaühes hunnik oskusi, mis ta ise endast üles leidma peab. Minu tütar valdab näiteks vabalt inglise keelt, teab kõike maailma poppmuusikast ja küpsetab imehäid pannkooke. Õnneks ei ole mul ühtegi eelistust tema tulevase ametivaliku suhtes.
«No olgu, mine nüüd mängi edasi, mis sa raiskad oma ekraaniaega,» ütlen lapsele, kes mulle vahepeal kaenla alla on pugenud. Tütar paneb sõrme ninale ja suunab pilgu lakke. «Tead, ma lähen parem õue ronimispuu otsa raamatut lugema! Mõtle, varsti saab kooli ja ma saan jälle iga päev oma parima sõbranna Lauraga koos olla! Nii äge!» hõikab ta ja kaob uste kolinal õue peale. Lähen peegli ette, ajan keele suust välja ja kõõritan silmi. «Täitsa lollakas...»
Käisin tolsamal päeval turul mustikaid ja vaarikaid ostmas. Valasime neile piima ja suhkrut peale. Laps sõi kohe mitu portsu. Pärast ütles: «Vaat kui tore, täna küll enam jäätise isu peale ei tule vist!»
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar