Esmaspäev, 20. detsember 2010

Ainult tugevatele!

Tähendab, ütlen kohe alguses ära, et seekordset postitust pole nõrganärvilistel ja kokandushuvilistel soovitav lugeda. Ei mingeid mannapudrukesi mustikakisselliga ega roosasid jänkukesi pole oodata. Toores elu lahtise käega vastu nägu lajatamas puhtalt. Niisiis õrnad kunstnikunatuurid õue lumememmesid voltima, ülejäänud - kinnitage rihmad!

Neljapäev. Kohtusin Naabrimehega üllataval kombel varajasel hommikul ja tööalaselt. Juba see andis märku, et kõik pole nii nagu tavaliselt. Sooritasime mängleva kergusega ühe ostukeskuse siseraadio jõulukampaania käivitamise ja konstanteerisime fakti, et kurk kuivab nagu kaukaasia vangidel. Sain ka mõned konkreetsed vihjed, et Naabrimehel suuremat sorti tööisu käivitunud polnud ja et minu kord on laud katta. Kergitasime vastastikku kaabusid ja suundusime objektidele. Mina Viljandi kaubandusvõrku kümblema ning Naabrimees kontorisse lolli peaga avatud läpaka kaant kinni panema. Kohtusime minu hubases köögis. Saavutasin kiiresti üheõllelise edumaa, sest Naabrimees pidi sissejuhatuseks võitlema kassi ja arulageda buldogiga, kes tahtsid temast endile mõnusat pikutuspinda vormistada. Lõpuks suutis vaene sõber siiski üliinimlike pingutustega tugitooli prantsada ja allasurutud sajatuste saatel end karvadest puhtaks kloppima hakata. Hakkasime maailma-asju paika panema. Mingil hetkel ei tahtnud taara enam kuskile ära mahtuda ja otsustasime, et ega siis esimesel päeval pea kohe nii hirmus palju jooma. Leppisime hoopis kokku, et järgmised 2 päeva veedame väljas litutades ehk siis teatud puhveti sünnipäevapidustusi väisates. Kuna mind tabati samal õhtul telefonitsi nõrgal hetkel, oli ka selge, et laupäevasel päeval tuleb sinna puhvetisse koos pillikohvriga minna ja püünele ronida. Niisiis - surusime Naabrimehega mehelikult kätt, vandusime igavest truudust ja tippisime kikivarvul horisontaali.

Reede. Keskmisest raskem ärkamine ja päev puldi taga laste jõuluetendusi helindades. Just sellel hetkel kui olin kergelt tukastanud ja laup puldi heeblitega põkkus, tulin fantastilise äriidee peale. Räägin sellest alles siis kui olen miljonäriks saanud. Igatahes - olin vaevu koju uisutada jõudnud kui naabrimees hellasti tiristas ja kutsus esimesele maitsvale longerole enda juurde. Raske oleks keelduda olnud. Peagi leidsime ennast puhvetist õllekannu tagant. Üsna kiiresti sai selgeks, et me pole enam selles eas, et väljas joomas käia. Kuid kokkulepe on kokkulepe. Tuli aklimatiseeruda ja massi sulanduda. Tundus täiesti uskumatu, et sa astud ühte pubisse sisse ja kõik monokulmudega põmmpead, kelle autos on rohkem istmeid kui neil on IQ, on sinna kokku kogunenud. Ja niikui su lauas jääb korraks mingi tool vabaks, potsatab üks neist sinna maha ja hakkab sinuga kellegi pandavast eidest, Petsi auto coolidest sinistest tuledest või vähemalt uuest vingest relakast rääkima, vahepeal hellusehoos "Meie Mehe" fekalistilugu röökides. Tuvastasime, et pikemalt sellises kohas peab vastu ainult juhul kui viinale üle läheme. Sellest oligi abi. Jäime intelligentseks kuid muutusime kokreetsemaks. Ühelt härralt (kui viimane oli mind üksisilmi mokk töllakil mitu minutit tühja pilguga jõllitanud) uurisin soliidselt, et kas tal mingit oma seltskonda kaasas polnud, kellega sama tegevust isekeskis vahvasti jätkata. Selle peale palus tont sosinal Naabrimehelt, et see ta kiirest takso peale aitaks, keeldus isegi jopet otsimast, lubades, et küll sõbrad selle talle järgi toovad. Kui bändid peale läksid, oli juba toredam. Igatahes mingil hetkel võtsin ka ise takso ja lasin ennast koju sõidutada. Naabrimees otsustas veel jääda ja mõned inimesed läbi solvata ning olevat laekunud mõned tunnid hiljem.

Laupäev. Olin suht varakult krapsakas ja värske kui kurgike. Asjatasin linna peal oma asju ja pärastlõunal, nii 15 paiku helisesin Naabrimehele. Kõigepealt sõimas ta mind pisut ja küsis, miks ma teda keset ööd tülitan. Viisin ta olukorraga kurssi ja peagi olime jälle teel puhveti poole, minul siis sedapuhku ka pill kohvris ootamas. Vaatasime juba peale kolmandat õlut, et kuidagi ei taha käima tõmmata, et teeb uniseks hoopis. Naabrimees tuli enda arust fantastilisele ideele. Edasi läks natuke aega sedasi:"Oi tere, tehke meile paar seda triibulist jooki. Oi aitähh! Klõmm! Hmm, kas sul tuli kah osa vahukoort ninast välja? Nii, nüüd palun see teine, mis pidi hästi töötama. Oi kui ilus! Miks te selle põlema panete?! Ah, et kõrrega? See ära ei sula? Olgu!". Ja nii edasi. Korraks muutusin ärevaks, sest evisin mõningaid likviidsusprobleeme aga Naabrimees patsutas mulle õlale, vahukooresed vuntsid sensuaalselt turris ja ütles, et ärgu ma muretsegu, me oleme ju nagu perekond. Lubasin talle pühapäevaseks saunaks tänutäheks juustupatsi osta. Pidasin muide sõna. Bändimehed, kes mu kehaks nõutasid, olid - nagu selgus, ennekõike teenelised viinaninad, kes kunagi mingis meeltesegadushoos ka endale pillid on ostnud. Settidevahelised hetked möödusid härrastekambris kõiki erinevaid eluknstnike kaasatoodud maitsvaid jooke degusteerides. Aga nagu te teate - korralikud bluesimehed just sellised ongi. Seega laval sujus kõik kenasti. Kivi veeres. Oleks muidugi üks sett veel teha tulnud, siis ma pole kindel, kas vanad karud lavale ennast enam ilma kõrvalise abita vinnata oleks suutnud. Peale esinemist pakkisin ilusti pilli kokku ja jätsin Naabrimehega, kes totakalt naeratades, daam põlvel istumas mingis järjekordses seltskonnas laias, viisakalt hüvasti ja kadusin taksoga talvisesse öösse.

Pühapäev. Olin jälle värske kui kurgike. Peale mõningast asjatamist panin sauna tule alla. Helistasin ka informeerimiseks Naabrimehele. Ta kurtis, et tunneb juba ette ürgpohmelli, sest laua peal helisev mobiil oli ta ehmatusest infarktiäärele viinud. Üksiti andis teada, et oli laekunud hommikul 6 paiku, olles enne teinud kõik hirmsad teod, mida ma siiski siinkohal kirja ei pane. Otsustasin sauna maru vaikselt ja rahulikult võtta ning ilusti õigel ajal põhku pugeda, et argiellu naasmine oleks võimalikult valutu. Ka Naabrimees astus läbi. Läks, ronis lavale, sealt kostis paar haledat röögatust ja tagasi ta oligi. Ütles, et ei saavat, halb hakkas. Ülejäänud aja veetis ta aegajalt sügavasti ohates selles kuulsas kreeka poosis kus üks rusikas laubale surutud ja teine käsi puusas. Paaril korral üritas ta ka ajalehte lugeda kuid õige pea viskas selle röögatuse saatel vastu maad, sest käed väsivat ära. Mingil hetkel leidis ta ennast mõttelt, et kui oleks tahtnud lihtsalt palja persega istuda ja juttu ajada, oleks toas märksa mugavam olnud, korjas oma asjad kokku ja läks püstipäi vastu ürgpohmellile. Selline tore eksperiment oli siis meil. Olge teie kah tublid ja kirjutame-joonistame jälle!

Esmaspäev, 13. detsember 2010

Me kelgule, me kelgule...

Tere, Muumikesed! Lõikame lindi läbi järjekordsel suhtlussillal. Tuule suund on nord, oi valleraa! Seilasime, teame.


Ma olen nii väsinud! Koristasin naabrimehega õuest lund. Ehk siis loetud hetked tagasi lahkus meie hoovist kollane sahaga apastraat, mille roolis istus minu arust Jaan Sööt. Lähemalt fakti kontrollima ma ei tormanud, rüüpasin hoopis lonksu õlut, mis oli meeldivaks jääpudruks õuetingimustes muutunud ja ümisesin paljutähenduslikult: "Sest sinu suu on kogu külm, on kogu kuum...". Naabrimees vaatas mind pilguga, mille kirjeldamiseks kõlbab sõnapaar "must auk". Igatahes umbes tunnise hekseldamise tulemusena on meie hoov tõepoolest nagu "Lolo ja Pepe suvelaager". On olemas nii sensuaalne uisuväljak, kus saan edaspidi filigraanseid poognaid tõmmata kui ka majakõrgune lumemägi, mille otsast laps saab meie autosid lömmi sõitma hakata. Vähemalt pidasin sõna ja ise hoovist lund ei lükanud. Hoopis härrasmehelikum oli sahamehele väike füür taskusse sahistada ja ujedalt seina vastu nõjatudes karget talveilma naudelda. Ma arvan, et vormistan siit uue hitimaigulise jõululoo Elmari raadiosse. Nimi on juba valmis - "Laku perset, Ilmataat!".

Pole igav ja üksluine olnud ka vahepealsel ajal, peab tunnistama. Mu imaginaarne armuke, Monika, laamendas mööda ilma ja külvas kaost. Õnneks suutsin eest ära põigelda. Loodame, et ta uuele ringile ei tule ja ma talle vahele ei jää. Tuleks kõvasti seletamist. Igasuguste kahtlustuste ja liigsete küsimuste ärahoidmiseks lohistasin vanamoori spaasse lõõgastuma. Praegu, olles sellest paradiisist tagasi, evin kahtlust, et mul endal oli seal isegi lõbusam kui armsal Mutil. Mida võib veel tahta fertiilses eas täie mõistuse juures olev mees - saunad, basseinid, restoranid ja muu meelelahutus kuni peente kõrgtehnoloogiliste lahendusteni välja. Võiksin pikalt rääkida termides kasutusel olnud randmepaelast, millega tehti baarileti ääres lihtsalt piuks ja karge õlu võis makku valguda ning mu trimmis keha turgutada. Alguses olin pisut pinges, kuna arvasin, et termides käivad ainult ilusad inimesed ja minu "Michelini mehikese"-tüüpi keha sisse veeredes kõik vakatavad ja hakkavad siis paaniliselt ennast basseinist välja kakkuma, et mitte hiidlaine alla jääda. Aga oli nii vuntsidega metsaemandaid, ühekannikalisi vinninägusid kui ka hambaproteesi mannekeene ja armutuid palverännakul olevaid umbmediteerijaid. Sain isegi omamoodi shoki, kuna ühtäkki tundus, et ma polegi nii überstiilne ja silmatorkav muheloom. Kohanesin ja nautlesin sedavõrd rohkem. Ahjaa - tervitused kohalikule kergemuusikakollektiivile, kes õhtul restos valusat biiti andis. Tänu neile tunnen vist isegi pekikihi all väikest sikspäkki naerulihaseid tukslemas. Oli kirjeldamatu shõuprogramm. Lahkumishommiku kulminatsioon leidis aset meie sulnis sviidis, kuhu naasesin peale omal käel termide väisamist (vanamoor leidis, et on tarvis iluuni ette võtta) ja sain kõrgendatud hääle ning juhitamatute zestide saatel kiire reportaaži rasvatihase jõulisest rünnakust meie privaatalasse minu poolt avatud akna kaudu. Fotokast näidati ka meeleolukat slaidiseeriat. Rõõm oli minupoolne kuna mu elav fantaasia suutis iisisti silme ette manada Muti norskamas tempokas falsetis, suunurgast hõbeketike nirisemas, unes just kõikide maailma päästetud lemmikloomadega lauluväljakul Vennaskonna saatel "Insener Garini hüperboloidi" laulmas ning rõõmupisaraid poetamas. Ja siis järsku kamikazed elutoas. Võeh!

No kindlasti juhtus palju toredaid asju veel aga rohkem ei viitsi ja kõigest härrasmees ei räägi kah. Igatahes eilsest laekumisest alates olen kokkamise lainel olnud. Roogasid valmis nii eile kui täna. Panen nad nüüd järgnevalt siia püsti.


Lambaribid köögiviljapüree ja praekapsaga. Lamba küpsetasin ahjus fooliumiga kaetult peale seda kui olin talle puistanud mõnusasti soola, pipart, värsket rosmariini ning vahele küüslaugu küüsi. Pudrutegemist vast kellelegi enam õpetama ei pea. Ja kapsaga olin laisk ning kasutasin poe oma, millele lisasin hautamisel lihtsalt sörtsu piima.


Sibula-porru-lõhe-sinihallitusjuustu supp. Ideaalne külma viinaga, kontrollisin järgi. Asi ise jälle lihtne. Hakid ühe porru ja 4 sibulat, lase pannilt või ja õli sees üle ja valad potti. Lisad lusikajagu suhkrut ja valad peale klaasikese vett ning segad seni kuni vesi aurustunud. Siis võtad teises potis kalajääkidest keedetud puljongi ja valad peale. Lisad veel lõhekuubikud ja sektori sinihallitusjuustu, maitsestad pipra-soolaga üle ja keedad kokku. Nämsa!


Soolatud lõhe. Sai kalalooma täpselt nii palju ostetud, et jagus soolamiseks kah. Homme peaks juba pandav olema. Lõikad koos nahaga parajad tükid ja teed valmis segu, kus 2 lusikat soola, üks suhkrut ja üks pipart. Seda raputad kausi põhja ja paned kalatükid naha pool all sinna peale, siis tükkide peale veel sama maitseainesegu ja ohtralt tilli ning teised tükid nahk ülespidi neile vastu ja jälle maitsesegu sinna peale. Katad fooliumiga ja paned raskuse peale. Aeg-ajalt keerad asja ümber. Päevakese-paari pärast võid saia peale viile saagida juba ja rõõmust ohkida.


Noorlooma abaliha Jamie moodi ahjukartulitega. Abaliha teed oliivõliga kokku ja plätserdad sinna ümber piparkoogi maitseainet, soola, pipart ja tüümiani. Keerad selle koos küslaküüntega fooliumisse ja 200 kraadi juures paariks tunniks ahju. Koortega kartulisektorid ja porgandiviilud panin koos küslaküüntega ahjuvanni ja panin peale rosmariini ja soola ning valasin üle oliiviõli ja balsamveiniäädikaga. Ja mingi hetk valmis see kraam oligi. Felixi mee ja sinepi kastet juurde ja põske.

Ja tänase laulujupi valimisel inspireeris mind mu hea sõber. Selle kergemuusikakollektiivi saatel on ühe Eesti küla koolimaja keemia klassis öövalvet pidades laudadel tantsitud ja poisist meesteks sirgutud:

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Lipud masti!

Et siis pidupäev. 9 aastat tagasi laenasime sõbra isa sinise "kopikas"-tüüpi Žiguli ja lasime perekonnaseisuametis paaniflöödimeloodiatega CD käima tulistada. Midagi afterpaarti laadset toimus hiljem ämmamoori juures, kus olid ka mõned sellel päeval juhuslikult linnas viibinud sõbrad-tuttavad. Päeva pealt 9 kuud hiljem nägi ilmavalgust mu tütreraas. Võib jääda mulje nagu oleksime tol kenal aastatetagusel ööl ka vastutustundetult joobes olekus kaitsmata seksiga tegelenud... Olid ikka vallatud ajad! Mitte midagi (peale võlgade) ei olnud aga kõik paistis ikkagi nii ilus. Isegi see ei läinud korda, et üksvahe mitu kuud elektrit polnud. Kuskilt me selle söögi ikka lauale võimlesime. No mis iganes. Mis teil minu mälestustest. Aga see peaks teile siiski korda minema, et jätkuvalt ühed kuramuse õnnejunnid oleme oma kambaga. Muidu poleks sedasama blogikestki ajaviiteks teil töö ajal kõrvaliseks tegevuseks võtta.

Kuna täna esmaspäev, siis mingit tähistamist ei toimu. Või noh - selline Prikside moodi igapäevane elu kummardamine. Muti närib mu keedetud seajalgade jääke ja püüab mulle selgeks teha, et ma pole eelmainitud roa menetlemisega piisavalt põhjalik olnud, ning kuukab kõrvale mingit vahuveinilurri. Mina lõikasin läbi ainsa võimaluse, et kuri välismaailm mind häirida saaks ehk siis lülitasin üle pikkade aastate oma mobla välja. Õlu on muidugi külm ja avatud.

Tähtpäev kui selline möödus mul muide sulnilt autoroolis põrgates. Tegin Mutile taksojuhti (ilma sonimütsi ja nahkpintsakuta paraku, mul polnud ettevalmistusteks piisavalt aega) ja veeresime sinna linna kus sarvede ja suurte munadega elaja kuju mäe otsa on tõmmatud. Teeolud olid sellised, et kui keegi küsib, siis olen sellel hooajal juba mitusada kilomeetrit maha uisutanud. Kohapeal ootamiseaja täitmiseks toitusime loomulikult ühes kohalikest puhvetitest. Ettekandja kõrvarõngad hiilgasid kordades rohkem kui ta tuhmipoolsed silmad (tegemist oli poisterahvaga ja mitte et ma ise rõngastatud poleks). Aga saate aru - vahest lihtsalt kiirgavad kõrvarõngad uhkemalt kui nad peaksid. Juku oli peaaegu nutma puhkemas kui Mutile kohvi serveerides tilgake alustassile loksus ning piuksus pisaraid neelates, et kas soovime nüüd uut. Kuna mul on tugev empaatiavõime ja muidu joodikule omane labiilne närvisüsteem, valdas mind soov talle kohe kaunis ballaad kirjutada ja staarmetroseksuaal Neigausel lasta see sisse laulda aga suutsin peale paari sooja kakaolonksu südame taas rütmi saada.

Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna olen konkreetset marsruuti palju kordi läbinud, ei suutnud mind joviaalseks muuta isegi asula, mis oma nimega seda senini oli muretult teinud - Puhmu. Kunagi teen sellise kirjaga T-särgi endale. Hetkel, mil olin juba valmis rooli taga väikese uinaku tegema, nägin teeviita nimega Aburi. Haritud ja mitmekülgsete teadmistega inimesena suutsin kohe ka meenutada, et on meil siin kodumaa pinnal ka koht nimega Keeni. Sealt edasi ketras juba pea zeitungite pealkirju kuidas "Aburi-Keeni maante 26-ndal kilomeetril joobes jalgrattur külili kukkus" või kuidas "kolhoosidevahelisel rahvastepallispartakiaadil Aburi-Keeni koondvõistkonnad viiki jäid". Saime vanamooriga mitme kilomeetri jagu rõõmsasti kõõksuda. Vanad head neegrinaljad. Nad on kohe teisel kohal sitanaljade järel... Tegelikult tuntakse mind Tolerantsi-Üllarina, siiralt.

Ohjah. Homme jälle tööle. Pidage mind laisaks paksuks muidusööjaks (ja ega te palju mööda pane) aga no mitte ei viitsi minna. Hoopis muid asju teeks. Muide - Muti tegi ükspäev jube häid saiakesi. Võtad poest laisa inimese lehttaigna, praed pannil verivorstide sisu ja maitsestad selle üle, määrid pohlamoosi taignale ja verivorstiplöru sinna peale, keerad rulli, lõikad paarisendisteks seibideks, määrid munaga ja paned muffinivormides 225 kraadi juures 15 minutiks ahju. Töötab kui tuline kurat!

No ükspäev jälle mõmisen kui mahti saan. Mõtteid on üksjagu. Nagu alati. Ja lõpetuseks - VLÜ poisid on ühe toreda ja sügava sõnumiga jõuluteemalise laulu ikka teinud. Kena nautimist!