neljapäev, 26. september 2013

Mis kepp käib?

Kurat! Mul sai eile FIE ketist lahti ja on kohe siukse huinjaa kokku keeranud! Toa seinad olid kutsikapilte täis joonistatud ja kustunud Naabrimehele oli roosa sleiff pähe seotud. Leidsin pahareti saunast lõhnastatud rätikuid nagisse riputamas. Lasin raisale karistuseks tuubi sinepit ninna ja saatsin tagasi keldrisse.
No eks ta sööb seal palgi vahelt kõiksugu seeni ja hallitust sisse ja siis kakub täitsa kuku-uhhuuks ära omadega. Ma hiljem ikka tiba leebusin ja viisin talle ajaviiteks paar kilo kartuleid koorida. Vaatasin, et see muusikapala seal sissekande lõpus oli ju täitsa vinks-vonks. Need Sõnajala pipid võtavad vist päris kenasti napsu, lugesin. Teinekord saaks äkki koperdajaga küüti kah kui Peipsi äärest sibulaid vaja tuua. 
Olin vaevalt korra majja löönud kui Naabrimees hirmsa mürtsatusega vastu mu terrassiust paiskus. Jäi sedasi ninale toetades kuidagi abitusse asendisse ja valgus vähehaaval maa suunas. Mõtlesin juba teeselda, et ei pannud tema saabumist tähele, aga siis märkasin härral kummaski käes prisket latti suitsuvorsti, mida õuekoer keelt limpsates juba salamisi enda omaks pidas. Õigesti tegin, et reageerisin: arvestatav kogus surnud põtra oli mõeldud mulle sakuskaks. Näete, tegelikult me ikka hoolime üksteisest siin õuel. Vorstid riputasin ma kapinupu külge tahkuma, mis oli viga. Mul läks meelest, et kassirajakas kah elamises on. Hommikuks oli mõlema lati otsast viis sentimeetrit hüva kraami ära jõhverdatud ja koer vaatas kulmu kerkides kui kõrgelt kass lennata oskab.
Täna sai muideks viimast päeva interneeduses proovihääletamist katsetada. Tegin sellest enda päevatöö. Homsest lehest võite lugeda. Nõuan vist eripreemiat valimiste lugejate jaoks atraktiivseks tegemise eest. Vabariigi valimiskomisjoni meedianõunik on paras püss. Ta saatis mulle lehe jaoks pildi kah;)
Ahjaa, see FIE unistus grupikallist sai omal veidral moel teoks. Tegelikult sündis toimetuse töötajate suur ühiskülastus tualetti. Kõik sai alguse sellest, et koos majaga ehitati võimsad metallist vedelseebidosaatorid, mis nüüd tühjaks said. Lahti neid ei saanud, seega kollektiivses ajus sündis mõte, et nüüd tuleb lihtsalt uus maja ehitada. Agaramad ehitasid limonaadipudelist alternatiivset seebianumat. Peale paari tundi tulutut võimlemist saabus lahendus. "Näete, mis naljaka punni ma sahtlist leidsin, äkki sellega saab?" ütles meie sekretär hoides näpu vahel võtit, millel küljes lipik "Seebidosaatori võti". 
Igatahes jõudsin töölt mõnusalt muheledes koju, tõmbasin dressid jalga ja võtsin just külmiku ukse lingist kinni kui helises telefon. Peatoimetaja. "Kuule, ega sa ometi ju päris ära ei läinud?" - "Eee... Tegelikult nagu natuke ikka läksin vist. Millega ma nüüd hakkama sain või ei saanud?" Ma teile parem ei räägi, millega. Igatahes olin viie minuti pärast tagasi toimetuses ja kõigil oli nalja kui palju. Kättemaksuks sõin laualt kaks tükki kringlit ära ja hakkasin endale juutuubi diskot tegema. 
Teisel katsel diivanisse prantsatades ja pulte näperdades sattusin "Ringvaate" otsa. Reikop sõi jälle mingit sitta sisse ja haukus kohmetu kokaga. Peale joodeldavate ja litritega kaetud pedede glamuurišõude kommenteerimise on otse-eetris jälkuste kugistamine ja öökimine tema teine tugev leivanumber. Seekord oli muidugi suht karm menüü laual. Sai süüa sidrunist tehtud hernest ja kui kõrrega oli puljongisse natuke mulle puhutud, siis tolle vahtu peale haugata. Järjekordne näide sellest, kuidas me oma hea eluga lolliks oleme läinud. Õnneks serveeris Muti mulle kaks vanakooli sardelli terava sinepiga. Õlle kõrvale nagu loodud.
Ähh, täna ei viitsi rohkem. Liiga palju rosinaid ja tainast. Vaatan une alla tiba vene nõidasid ja rasedaid pornostaare. Nädalalõpp hingab juba kuklasse, küll siis vestematerjali tuleb. Üks tänase disko stiilinäiteid lõpetuseks:


kolmapäev, 25. september 2013

Räägime asjadest nii, nagu nad on

Rääkisin täna telefonis emaga. Ta hurjutas minuga, et ma kirjutan viimasel ajal nii hirmsaid asju. "Ainult üks joomine ja ropendamine. Mis toimub? Eino, kirjutada sa oskad, aga kas siis peab kohe niimoodi?"

Nüüd tuleb minu suur ülestunnistus. Ma ei tea, kas keegi peale seda enam mu blogi lugema vaevub. Aga on tagumine aeg tõde kogu oma koleduses päevavalge kätte kiskuda. Las seisab me ees alasti kui osaühing Aadam & Eeva enne kurikuulsat puuviljaintsidenti. Vaatab oma rahvale näkku nagu ausaks maganud poliitik ja kraaksatab ilma seebimullisaju ja poleeritud hambapärlikeeta: "Euroopa Liit on kloaak!" Ja edasi on kõik rahva teha. Laululind on vabadusse päästetud ja liugleb horisondi suunas. Aplodeerige või vajutage päästikule. Siit ta tuleb:

KÕIK MU KIRJUTISED ON LIHTLABASED LOOMINGULISED LIIALDUSED!

Veelgi enam. Ma astun veel ühe sammu ja kirjeldan selle tõestuseks tänast päeva, nii nagu see tegelikult oli. Lugege, kui julgete!

Ärkasin hommikul täiesti värskena. Mu hingeõhk lõhnas koduaiast nopitud roosikimbu järele, isegi soeng oli laitmatu. Öösel olin näinud kauneid unenägusid ontlikult riietatud vastassugupoole esindajaist, kes pühkisid riiulitelt tolmu ja deklameerisid malbel häälel Jean-Pierre Berangeri luuletusi. 
Ringutasin ning õhkasin õnnelikult: "Tööle!" ja keksisin lapseliku usinusega kööki, et vormistada endale klaas värskelt pressitud apelsinimahla ning hammustada kõrvale üks mahebanaan. Tütreraas oli ennast juba varakult üles ajanud ning kilkas: "Täna on lisaks pikale koolipäevale veel muusikakool kah! Nii äge! Emme, vii mind palun ruttu kooli!" Emme läkski. Tal olid juuksed palmikusse köidetud ning samm nõtke kui priimabaleriinil. Enne seda oli ta jõudnud koristada kõik toad ja virgutada keha ning vaimu hommikuse joogaseansiga. 
Oli kuulda kuidas naispere väljus väravast perfektses korras veermiku ja mootoriga masinal, mis ei võtnud piiskagi kütust. Väljalasketorust lendas liblikaid kui kindel liiklusvahend tänavanurga taha kadus. Enne kodunt lahkumist tegin oma pangaarvelt kiired annetused nälgivate kunstnike fondile ning naisõiguslaste metallitööringile.
Päev oli täis askeldusi ja rõõmu. Naersime kolleegidega sundimatult kogu päeva ning liuglesime justkui haldjad printeri ja kohvimasina vahet. Leidsime mitu hetke ka jõuduandvateks grupikallistusteks.
Koduõuel kohtusin Naabrimehega, kellel oli ühes käes suhkrukringel ja teises omatehtud rabarberimahlapurgike. "Kallis sõber, see magus pagaritoode on sulle. Mõtle seda mäludes kaunitele hetkedele, mida siin õuel koos veetnud oleme ning ole iga päeva eest tänulik!" Lahke härra keeras ümber ja keksis paarishüpetega toa suunas. Paraku astus ta taaskord koera junnikese peale. "Ahsamait!" mühatas džentelmen ja viibutas isalikult muiet varjates koerale: "Oh sind kelmi küll!" 
Praegu lõpetan oma õhtust redisesalatit ja rüüpan tubli sõõmu värsket allikavett. Vaatan veel internetis ära kõigi erakondade valimisplatvormid ja poen naisukese kaissu. Homseni, sõbrakesed!



teisipäev, 24. september 2013

Göörli Strings ja sulamidi

Te muidu olete ärganud selle peale, et habe on ninas ja sinul olla ei lase? Täna hommikul turtsusin põhjust leidmata mõnda aega hommikukõvaga voodiserval. Õnneks Muti tuli ja tõmbas tuusti hellalt ninast välja. Kõige tipuks vormistas mulle ka hommikusöögiks imelise munapudru. Kingin talle ükspäev vimpli.
Mis siis uudist? Seda ikka teate, et ida-saksa-geront-tussuroki sogemodellid tulevad MEIE pärast kokku?! Ehk siis Scorpions tuuakse treileri sees kilulinna ja puhutakse seal veel mäkaiveri teibi abiga korraks täis. Võtke kindlasti oma ühekordsed keritavad filmirulliga seebikarbid kaasa ja välgutage vanaisad päris pimedaks. Siis saavad kiiremad sebijad auto24 portaali abil mõned soodsad otse saksast laekunud ja pühapäeviti kirikusse sõitmiseks soetatud Volkswagen Golfid soetada.
Täna käisin juba päris mitmendat korda selles hiljuti presenteeritud sööklas toitumas. Istusin ilusti ainsa vaba koha peale peldiku ukse kõrval ja pühkisin ukseriivi järjepideva kriuksumise saatel vuntsist kahtlaselt tükilist keefiri. Tänasin kõigevägevamat, et ühtki hammast ei murdnud ning steppisin nõudeluugi juurde. Ühtäkki tundsin kuklas kummalist soojust, mis terve söögisaali täitis. Kui ettevaatlikult ümber keerasin, avastasin, et minu poolt soojaks istutud tabureti on hõivanud kuulus meediategelane Märt Treier. Hetkeks tekkis kartus, et äkki on kuulus Maarjama kauneima soenguga mees lihtsalt lootusetult eksinud ja vajab abi, kuid kui härra letile kuhjatud pontšikute peale keelt limpsas ning baarimuti suunas flirdipüssi käivitas, taandusin toimetuse suunas.
Peale tööd haarasin kapist külma kalja ja kukkusin stutis üht fonogrammi kokku klopsima. Tõeliselt nostalgiline laksakas. Telliti 2 Quick Starti lugu "Olen loobuda sust proovinud". Minu 6-promilli publikutapja! Esiti läks kõik suht ladusalt. Otsisin kõik tilinad-tolinad üles ja lasin sekvenseril oma rohmakat tööd siluda. Vahepeal surus Naabrimees nina väljastpoolt vastu aknaklaasi, nii et karvad hingetõmmete rütmis mingit veidrat molluskit etendasid, ja kiitles kisendades, et soetas juba päeval tarvikud ja suitsukondid ära ning et mina olen "villkommen till väliköök". Siis aga hakkas mingi arutu nuss. Küll unustas pill soundid ära, küll keeldus programm träkkide volüüme meenutamast. Ja kena vahepalana ei jõudnud MIDI-kaablit pidi pilli info, mis noodi lõpetaks (kõik said ju aru, millest jahun, eks?). Tuvastasin, et olen jõudnud uuele mentaalsele metatasandile (see ju tähendab midagi?). Minu jaoks ei olnud mingiks probleemiks kogu kogetavat koledust iseendaga valjuhäälselt arutada. Nii et Side uulitsat läbivad professionaalsed etanoolikud võisid katkematu jadana kuulda läbi seina rämedat  spetsiifilist räuskamist: "No kes perse selle sysex-i nüüd oimetuks nussis? Mis ma pean ise tsemendist uue delay ehitama või? Kärva ära oma metronomiga!"
Kui lõpuks kogu pasa mälupulgale kokku surusin ja tagantselja stutiukse kinni lajatasin, sain kiire positiivse süsti. Olin jälle maailmale vajalik. Väliköögis seisis pisaraid neelav Naabrimees, kes mind alandlikult enda juurde viipas. "Kuda see telekas käima käib?" seisis ta abitult pulti tagurpidi käes hoides ning nuttu tagasi hoides. Minu esimene pakkumine, et voolust võiks abi olla, läks täkkesse. Tagantjärele polnudki see ehk liiga hea variant. Jätkus katkematu inin teemadel kuidas Eerik-Niiles Kross on genitaal ja Signe Kivi on sõge tussu. Korraks jutuvada ka katkes: "Oi, kirves!" Vanakarvane leidis aparaadi, millega kaminapuid tiba peenestada. Järgnes vallatu veerandtund, mille raames kõik lähema kümnekonna ruutmeetri raadiuses pilbasteks koputati.
Nii, tegelikult peaks magama minema. Ega midagi tarka ju öelda ei ole ja selle teadmisega tuleb vastu astuda ka homsele päevale. Võtan veel suutäie lapse tagant varastatud keedetud kondenspiima suhkruga ja tõmban Vikerraadio saatel looteasendisse. Kuskil peale südaööd pidi hallollus paar head alternatiivset iksreitid kolmdee muuvit näitama. 

Oleks päris rumal, kui nüüd mingit suvalist lugu jagaks


esmaspäev, 23. september 2013

Õnne juubilarile!

Oeh. Reedel käisin linna juubelipeol kultuurimajas. Mitte, et keegi mind sinna kutsunud oleks, aga Muti võttis mu käevangu. Otsisin paar tundi ahastades mööda elamist kingi ja olingi valmis. Naabrimees kõlgutas juba õuel jalgu ja törises omaette. Oli endal terrassivärava kinni pannud ja sõimas üle selle koera. "Noh, mis lahti?" uurisin. "Mis ta, sitt, ikka. Telefon kadus jälle ära ja läksin tuppa otsima. See pistis mul laua pealt viinamarjad perse! Nüüd pole viski kõrvale midagi ampsata," osutas ta pika mokaga laual tilkuvale lödihunnikule. Peni teeskles, et tal on teise hoovi otsa asja. Siis märkasin, et Naabrimees on samuti endale kingad jalga surunud. "Tohoh! Emale lähed külla või?" - "Mine munni, mis ma ei või kena välja näha või?" - "?!?!" - "No tulen kah vaatan selle linna peo üle," irvitas karvik ja viskas tuima näoga sada grammi burbooni  habeme taha.
Üldiselt sõidutas takso meid läbi aegade kõige ebareaalsemale sündmusele.  Ma olen üsna kindel, et Naabrimees oli ainus, kes selle nägemise eest raha maksis. Äkšon juba käis. Valgusime vaikselt rõdule, käes ukselt haaratud hapu ollusega pokaalid. Tundsin kõrva ääres vihisemas rütmilisi tuulepuhanguid - mitukümmend pasunapiilut tõmbas laval fraaside vahel uut hapnikuannust kopsudesse nii, et dirigendi parukas seksikalt Leningrad Cowboys´i soenguks viskus. Saalis lasid mõned puusaproteesiga fokstrotilõvid tantsukintsudel rivitult käia. Naabrimees vaatas mind Shreki multika kassi pilguga: "Piiluks äkki puhvetisse?"
Võtsin vanemat inimest kuulda ja sedasi istusimegi järgnevad tunnid valge linaga kaetud laua taga ja maksime iga lonksu eest pudeli hinna. Naabrimees käis ainult saali ust paar korda sulgemas, et pumpsutamine mõttelõnga sassi ei ajaks.
Meie joviaalset laudkonda väisasid erinevad gastrollivad artistid ja nõnda avastasime end mingitel segastel asjaoludel üle tee kõrtsus tühjal pilgul fonode taustal kõõrutavat Toomas Anni poega kuulamas. "Kes see sipsik on?" piidles Naabrimees estraadiartisti kass Basilio naeratuse saatel. "Tauri oli vist" - "Hmm. Minu meelest on tal Toivo nägu. Hihihii!" itsitas karvapea nagu väike tüdruk.
Järgmisel päeval piirdusime teineteisele läbi akende lehvitamisega. Nagu pätti teinud poisiklutid, kes on naabrimehe autokummide tühjaks laskmise eest koduaresti pistetud. Aga muidu oli selline mõnus nädalalõpu tunne. Kui mulle üks EMOR-i tädi helises ja Eesti tanklakettide kohta veerand tundi küsimusi esitas, sulatasin ta nii ära, et oleks teine mu peaaegu kohtingule kutsunud. Ja seda ilma vastusevariantideta "ei ole nõus", "pigem ei ole nõus", "pigem olen nõus" või "täiesti nõus".
Eile oli Muti imekombel nõus minu raudse ratsu tagaistmele ronima ja proovisõidule tulema. Motivatsiooni jõud, ma ütlen. Õnneks valas ka vihma. Liuglesime kiivrite kolksudes ja ilmataadi sitta tuju trotsides tiba ringi ning jõudsime möödaminnes ka ühe intervjuu anda:



reede, 20. september 2013

Elukool ja põlluramm

Mis kuradi värk mul nende hommikutega on? Aru ma ei taipa. Nagu kuradi koolipoiss. Õhtul on kõik maru tore, nägu peeretab peas, nali jookseb, elu tundub nagu lill... Hommikul löön aga silmad juba tund enne äratust lahti ja hakkan ohkima. Ega üles tulla ju ometi taha. Lihtsalt kügelen teki all ennast küljelt küljele loopides ja jonnin "Ei taha üles tulla, ei taha!!!" Muti vahepeal kiikab üle ukse ja vangutab lihtsalt pead.
No mingil hetkel kratsin oma tahtejõu riismed kokku ja lohisen vannituppa. Seal algab mediteerimise teine tasand. Kuna ma tean, et ilma külma duššita ennast käima ei saa, siis seisan paljana kraanist kinni hoides ja hingeldades kuni enam tagasiteed ei ole ja külma vurtsu endale pähe julgen suunata. Järgnev kohustuslik vokaalpartii sundis kunagi last teisel pool ust hõikuma: "Issi, kas kõik on korras? Mis juhtus, kas sa said haiget?" Enam mitte. Nüüd võin ma seal päriselt puusaluu puruks prantsatada. Pere kustutaks rahulikult koridoris tule, lukustaks välisukse ja suunduks oma päevatoimetuste juurde.
Kui ma poole paruka hävimise hinnaga lõpuks kammi juustest kätte saan, üritan üle arulageda buldogi kööki pääseda. See siiberdab jalus nagu kuramuse palderjanideliiriumis kõuts. Ma arvan, et ta loodab mu pikali kukutada ja siis kõri läbi närida, mis muud. 
Millegipärast on inimkond otsustanud, et kindlasti tuleb täielikuks ärkamiseks käivitada raadio ja üks kuum kohv vormistada. No eks ma proovin kah inimene olla. Aga eetris lastakse muusika pähe mingit munadeta kenkadiveid ja kuulajaid kostitakse mängudega stiilis "arva ära, mis numbrit ma praegu mõtlesin!" Kohvist on täpselt nii palju abi, et saab rutem peldikusse väärtkirjandust lugema.
Muidu võiks ju ergutuse mõttes jala tööle minna, aga kogu linna katab mitmendat päeva elus sita hais, mis silmad vett jooksma paneb. Okei, no keda ma petan, kõndida tegelt kah ei viitsi. Ega ma tsikliga tööle töristades seda rammusat aroomi vähem ninna saa. Aga sellest muidu nii karuse mulgi tolerantsusest ma antud punktis aru küll ei saa. Tangusoola hinda kaubeldes venitame kasvõi torupilli pooleks, aga pasapoliitika eeskujuks näikse India võetud olevat. Kui lehma tänaval lesimas näen, kaalun maakonna vahetust.
Oot, kus ma nüüd jäingi? No ühesõnaga - edasi katsub kavaler läbi päeva laveerida sedasi, et märkust või mitterahuldavat päevikusse ei saaks ja esimene naeratus tuleb näkku alles pärast tööd kaupluse suunas vingerdades. Iga minutiga annab väsimus jälle järele ja kõik algab otsast pihta. Nagu värvilistest munadest DNA biheeliksi spiraal bioloogiaklassi riiulil. Surmani koolipoiss? Kurat, elukestev õpe eeldab kah vahepeal mingit tühjakslaadimist. Ma ei mõtle, et põrutaks paariks aastaks karuperse parvetama või kakerdaks kreemitatud nägudega yuppiede seltsis nädalalõpul mööda tulist sütt. Lihtsalt lükkaks toru välja ja otsiks ennast rahulikult üles, nii et jooksma ei peaks. Kes see minusugust laugastest ikka välja kakkuda enam jõuaks.

Aga praegu tõstaks tuju järgneva kergemuusikapalaga:





kolmapäev, 18. september 2013

Toidust kah üle pika aja

Pidasin sõna ja tegin eile maitsvat siga. Üldiselt on hirmus väss peal ja peaks tunnikese ilu-und vist tegema. Hommik algas muidugi piire kompava vahejuhtumiga. Haukasin enne õue astumist purgist lusikatäie suhkruga kondentspiima. Ukse avades lõi aga telliskivina näkku teist päeva linna mattev totaalne sibihais. Magus löga oli alles suus ja seepärast ei õnnestunud ka suu kaudu hingamine. Astusin lihtsalt selg ees tuppa tagasi ja üritasin kõike unustada. Ma ei tea, kuna ma jälle oma lapsepõlve lemmikmaiust uuesti valmis mekkima olen... Kuna suurt naljakat midagi vahepeal juhtunud ei ole, siis teen niiöelda toidupostituse.

Eile Naabrimehega tiba ikka tiksusime. Härra luges innuga värsket Imelise Ajaloo numbrit ja kiitles vahepeal, et tänu temale on jälle, mida lugeda. "Nad käisid vahepeal omadega ikka täitsa persse, mingit jama tuli sealt ainult. A ma siis küsitluses andsin neile teada, mismoodi asjad käivad ja õnneks võtsid kuulda," targutas vägilane, endal juustupatsi riismed habemes tilpnemas. Mõni päev kohe ei ole jutupäev ja sedasi vaatasime lonksude ja ampsude vahepeal silmi kissitades kaugusesse ja poetasime vahele "eks ta ole jah..." Järsku tõstis Naabrimees näpu püsti ja põrutas hirmsa tüminaga nagu karupoeg Puhh, kellele tuli meelde, et kapis peaks veel mett olema, tuppa. Tagasitulles oli tal kaasas pooleks lõigatud kapsapea. "Sööme ära!" röögatas ta kärinal ja virutas ühe pooliku minu nina ette lauale nii et õlu pidi ümber minema. Koer ehmatas ja pani saba jalge vahel humalapõõsa taha peitu. "Kurat, tervislikud eluviisid ikka ennekõike," mõmises Naabrimees ja haukas tubli tüki köögivilja, mille poole pudeli õllega alla loputas. Lugesin mõttes numbreid. Täpselt seitsme juures vallandus kohustuslik röhatus, mis mu sorakil juuksed kelmikalt õhku viskas. "Novotsiis," pobises härra ja süvenes ajaloolisse lugemisse.  Humala tagant pistis peni pea välja ja vaatas meid hämmeldunult. 
Ühel kaunil hetkel otsustas Naabrimees perenaiseülesandeid täita ja kadus pimedasse aeda oma pohmahigist puhtaks pestud voodipesu kuivama riputama. Hakkasin just pudelit suule tõstma, kui pimedusest kaikus: "Aaaaaarrrrrrrrghhhh!!! Kuradi putsiudujuurikas! No mine munni! Täna süüa ei saa, elajas!" Nurga tagant väljus 150-kilone metslane klassikalise suusastiili laitmatul sammul jalgu lohistades. Õhku täitis kirbe koerasitahais. "Eks ta ole jah," üritasin tõsiseks jäädes konstanteerida. Kuskil humalaokste vahel võis aimata koera hirmul silmi pilkumas. 

Aga toit tegi muidugi ennast ise. Ostsin turult kaks seakülje ribiga tükki, kokku nii poolteist kilo. Kilo jagu toorest hapukapsast kah. Kodus lasin paar sibulat pannilt läbi ja valasin kapsa juurde ahjupotti. Et kõik oleks hästi lihtne, läks juurde sool, suhkur, pipar ja surakas ketšupit. Lihatükid sinna sisse ja pudel õlut kõigele otsa. See 150 kraadi juures 3-4 tunniks ahju. Juurde värske keedukartul ja porgand. Kogu ettevalmistus loetud minutid ja edasi pikalt mõnusat vabakava, et söögiisu ikka tekiks. 



Kui tahate Side uulitsale tulekuks eeltrenni teha, siis materjal on siin:


teisipäev, 17. september 2013

Jälle jäin ellu

Läksin eile toimetusest tiba varem ära, sest Pärnus tahtis üks päramine teatritegemiste ots joone alla tõmbamist. Kahjuks latrasin valjuhäälselt, et tsikliga minek. Uudistetoimetajal läksid kohe kõrvad kikki ja nägu laiale naerule ning õela lõbususega refereeriti mulle uudist, kus just üks minusugune tropp oli oma põristajaga metssea seibideks sõitnud.
Kuna õues jo sügisesed ilmad, pakkisin ennast ilusti sisse ja nägin välja nagu "Kolmanda planeedi saladuse"  Naljahammas.
Seisin sedasi entusiastlikult krudisedes bensiinijaamas kui tuttav plekssepp oma ausõna peal koos püsiva saaniga kohale suitses. Alustuseks keris ta akna alla ja lõugas üle platsi: "Tsiklimehed on peded!" ning naeris nagu kanepinutsu leidnud kakapats. Edasi pidin kannatlikult ära kuulama põhjaliku kokkuvõtte Eesti kasutatud autode turul valitsevast hetkesituatsioonist ning trendidest. "Tra, sõitsin uue tsee-err-veega. Käkk maksis nagu lennuk, aga teel püsis nii sitasti, et isegi munade sügamiseks ei julgend rooli lahti lasta. A näe, mul mersu võtab õli samapalju kui benssu, aga imeb ennast ilusti tee külge kinni nigu kiimas külatüdruk!" Kui tundsin higipiiska mööda kräkkerit alla libisemas, tõmbasin sõnatult kiivri pähe ja jätsin kavaleri ettekannet pidama.
Pärnusõit oli imeline. Teeservas piilusid kuuskede vahelt kollaseks tõmbunud kased nagu maksahaiged hiiglased ning õhk lõhnas vaheldumisi mulla ja seente järele. Ainult tuul kippus aeg-ajalt vuntse ninna keerutama ja teinekord tahtis aevastus hädasti peale tulla. Kui kinnise vesiiriga vastavat aktiviteeti evida, võib hetkega nähtavus suht nigelaks tõmmata ja siis on kiirelt boksipeatust vaja.
Öine tagasitee oli pingeline. Kõigepealt avastasin, et spidomeetri tabloo ei põle ja kiirus tuleb valida tunde järgi. Esituli oli nagu pooltühjade patareidega JYSK-ist soetatud taskulamp ja kogu see jahe pimedus oli nagu sissejuhatus mingisse rõvedasse ollivuudi õudukasse. Õnneks tegi see aga pilgu selle võrra erksamaks. Nii juhtuski, et õel uudistetoimetaja oli mulle terve seakarja tee peale saatnud. Sain kenasti tagaratta lohisema ja vaatasin südame kloppides, kuidas meeleolukoas seltskond elegantselt hanereas üle tee tippis. 
Vahejuhtum võttis ikka niipalju vedeleaks, et edaspidi röögatasin juba iga putuka peale, mis valgusvihku sattus ja kogu aeg tundus, et tee ääres passivad samblasuppi limpsivad põdrad. 
Jõudsin ilusti tervena koju ja võtsin ette lõõgastusõlle. Siis sain päeva viimase nitaka. Telekast näidati filmi, kus mees oli kastiga maa alla maetud. Klaustrofoobselt rõhuv materjal. Üksiti polnud film ka õnneliku lõpuga. Magasin rahutult. Unes olin Mutionu juures peol. Võtsime kenasti viinuskit kuni seltskond mu kellakappi luku taha pani ja iga poole tunni tagant "aikommerkerrkommer" hõigata käskis.

Täna on hommikust saadik mikski siuke tunne, et tahaks küpse siga menetleda. Vaatan peale tööd, mis ette võtta annab. Hoian kursis. Seniks aga muusikat!

pühapäev, 15. september 2013

Itimees

Oibljaad. Töine nädalavahe oli. Aga nüüd peale esimest leili ja mingindat tarvikut sauna eesruumis aurates on paras aeg tagasi kaeda, nii palju kui lupjunud aju lubab. Naabrimees nuuskab teispool lauda ninast lihatükke, sest ma kõrvetasin saunas kappa haarates peopesaa ära ja võrdlesin valuaistingute tugevust määratledes juhtumit vanakuradil pihku löömisega. Lihtsake, ei aimagi, et karistuseks laiman ta läbi.

Kui reedel õhtuhämaruses koju jõudsin, oli Naabrimees juba endal näpud püsti tinistanud. Istus terrassil ja loputas juustupatsi õllega alla. "Ma oleks ju väravagi lahti teinud, aga ei kuulnud su tulekut," karjus ta üle mootorimüra, enne kui süüte välja sain. Kui sul on sellised sõbrad, pole vaenlaseid vajagi...
Kablutasin paarishüpetega tuppa kostüümi vahetama, et ilus istuda oleks. Jõudsin tagasi, Naabrimeest ei kuskil. "Ju läks dressisääri sokkidesse toppima," mõtlesin ja seadsin end sisse. Järsku käis Naabrimehe maja uks lahti nagu peretütre kambrikesel kuulsas "Siin me oleme" filmis. Ainult, et mingi blond päkapikk ei kisanud nagu katkine plaat, et keegi tahab midagi hirmsasti. Loetud sekundite pärast väljus hoopis väärikal, või noh, üleratsutanud kauboi sammul majaperemees. Ka tema oli autfiti ümber visanud ning hoidis käes sooja laua viina pudelit. Enne kui appi jõudsin karjuda, rehmas Naabrimes käega: "Õhtu on perses. Mati kutsus sünnipäevale. Lähme!"
Anusin veerand tunnikest põlvili, et mind maha jäetaks ja mingi hirmus haigus suitsukatteks välja mõeldaks. Saavutasime kokkuleppe. Vaese mehe Thor valgus oma neljakümnepöördelise vasaraga tasksosse ja kuna mul toas oli mingi alternatiivne lasteaed avatud, käivitasin pahaaimamatult väliköögis teleri. Värvilised täpikesed hakkasid end vastu kineskoopi rammima ja klaasruudukesele manati Aunastemuti kuju. Väga radikaalne kraam. Täitsa perses! Istud ja kujutad ette, kuidas bazookaga kasti puruks lased, aga samas näiteks puldi järele kätt ulatada ei suuda. Kui saade lõppes, tundus, et mind oleks justkui ära kasutatud.
Laupäeval oli vaja töö raames "objektil" käia. Kui pärastlõunal kolme paiku minekule sättisin, kuulsin Naabrimehe terrasilt mörinat, nagu härjapõlvlaste sekstett laulaks hääli lahti. Hiilisin ligemale ja leidsin härrasmehe looteasendis väikest ilu-und sooritamas. Hardusin sedavõrd, et orgunnisin tsikli õuest välja käsitsi lükates.
Hilisõhtu leidis mind ja Mutit ühelt noorteürituselt. Sattusime kuklaga kuulma järeltuleva põlve sundimatut vestlust: "Ihan! Ma nagu täiega vihkan oma elu." - "Kus Martin on?" - "Milline Martin?" - "Maitea. Mis teed?" - "Tviidin." - "Oossöm! Tviidi mind kah!" - "Ma tviidin ainult neli korda päevas, sest mul on elu kah, tead!" - "Täiega nagu epik staff!" Kobasin põuest roostevabast terasest matkapudeli järele ja palusin Mutil end koju talutada.

Muti tegi eile muidu umbehääd kana kah. Võttis mul küsimata kapist ühe tarviku ja pani tšiki sinna otsa istuma. Hõõrus või ja ürtide seguga teise enne kenasti sisse kah. Kõrvale menetlesime miskist heina ja kõrvitsaseemnetega saialist. Üldse polnud paha. Pilti ei hakanud rasvaste näppudega tegema.

Väike temaatiline kergemuusikapala siis lohutuseks:

reede, 13. september 2013

Töömesilase märkmeid

Tänase päeva pommuudis on Tarvastu vallas kasvav hiigelkurk. Jõhker nagu obese tõivet. Vaatasin toimetuses pildi ära ja valgusin rõdule õhku ahmima. Järsku hakkas kõrva tuttav auto kliimaseadme undamine. Enne kui alla tänavale jõudsin vaadata, kuulsin rämedat röögatust: "Rokenrollllll!!!!"
Naabrimees oli oma massina keset teed seisma jätnud ja paistes peanupu aknast välja toppinud. Küsisin, kas tervis korras. "Muidugi! Ma lähen nüüd õlle järele! Õhtul näeme!" Viipas käega ja tõmbas kiirelt täpiks. Väristasin õlgu. Kuskil pole enam turvaline...
Lõuna ajal võtsin südame rindu ja läksin pesuehtsasse vanakooli sööklasse. Uskumatu, et selliseid veel üldse leidub. Teate, selline polüestermööbli ja kahhelpõrandaga saalike. Üks teenindaja võtab kassas tellimuse, jookseb vahepeal nõudeluugi taha käsitsi taldrikuid pesema ja hõljub viisakalt su plovitaldrikut eest lükates niiske lapiga laudu pühkides mööda söögisaali. Vahepeal pistab käredahäälne kokamutt pea köögiukse vahelt välja ja röögatab: "Šnitseeel!" Tellijal tuleb jalutada leti juurde ja kraam endale ise lauda viia. Seintel on kirjad: "Ise söön, ise joon, ise nõud ära toon." Ports oli suur, maitsev ja odav. Kui põhja alt ära ei viska, võib soorituse ära lugeda.
Kui toimetusse tagasi jõudsin, sain kohe aru, et midagi on valesti. Kes lobises väiksema seltskonnaga diivaninurgas, kes võttis rõdul päikest, kes oli lihtsalt minema kõndinud. Keegi tundis muret, et miks meil lauamänge pole. Töö vastu ei ilmutanud keegi huvi. See ei tundunud kah usutav, et kõik järsku minust õppust võtavad. 
Põhjus ilmutas end hetke pärast ise. Nett oli kadunud. Passisin rõõmutult ekraani. Tunne oli nagu lapsel, kellel poole hüppamise pealt õhkbatuudi puhur välja lülitatakse. Mis ma nüüd teen? Mängin Solitaire´i või? Või trükin äkki midagi?! Haa...
Praeguseks on vanahabe jälle maailma õigesti pöörlema saanud. Täna läheb leiva teenimine tiba pikemalt. Nii et järgmine nutt ja hala ehk homme. Ja kui kellelgi praegu lõbus on ja kuskil naba päevitab, siis teadku, et mina selliseid lihtsalt ei salli. Vat näiteks puuraidurid on asjalikud tüübid.


neljapäev, 12. september 2013

Tavaline argipäev

Selja taga tööpäev nagu muiste. Uurisin, mis värk Euroopa Liidus angerjatega on. Söömist pole veel ära keelatud. Kui pappi on, löö hambad sisse. Hää on, kui enne suitsutada, marineerida või köögiviljade seltsis elajat keeta viitsid. Siis vali ainult õige naps kõrvale.
Lõunapausi ajal käitusin keskmise rullnokana ja soetasin lähedalasuvast putkast "mexicorulli". Vähemalt nii oli keegi pimedas, kriit tagumikus menüütahvlile sikerdanud. Üldiselt andis täitsa menetleda, aga minu elu stsenaristil oli oma plaan. Ta lasi mul mõnusa jalopenose ampsu võtta ja sundis siis aevastama. Ma päris täpselt ei tea, kuidas see võimalik on, aga terav marineeritud tumeroheline ratas väljus ninast ja vähemalt valu järgi võis arvata, et süütas teel ka torus turritavad karvad. 
Õhtupoolik viis mu nostalgianootidega eelmise töökoha rüppe. Sisenesin üle nelja kuu Ugalasse tagauksest. Mitte, et vahepeal eesuksest käinud oleks. Aitasin etendust taastada. Eks ma taastasin teda ka enda jaoks. Õnneks meenus juba loetud minutitega, kumba pidi mikrofon kätte käib ja miks puldil voolulüliti küljes on. Lõhnad olid samad ja plakatid puldiruumi seintel kah. Nostalgiapauguke käis ikka ära. Laval lasti endast mõned lusikad läbi ja lepiti kokku, et teatriime on sünniküps.
Koju sõitsin väikese ringiga, sest õige retromees külma mootoriga ratast ära ei pargi. Presenteerisin linnarahvale igal ristmikul oma vilistavad pidurid ära ja põrutasin tsitadelli. Õuel võttis mind vastu üle kesmise morn Naabrimees, kes postikana silmadega oma imelise uue LED-lambi valgel Õhtulehest muusikalide reklaame veeris. "Kuule, koeraga on asjad sitad," jõbises ta nukralt kui olin süüte välja keeranud. "Eile sõi kõik kondid ilusti persse, täna näksis ainult liha ümbert ära. Äkki ta on haige ja sureb varsti ära? Mis me nüüd teeme?" Tõin külmikust tüki sinihallitusjuustu ja ravisin koera kiirelt terveks. Põrkas nagu pall eestlaste väravas kelmikalt publiku lahkumiseni. 
Kuigi Naabrimees oli minust nii mõnegi tarviku jagu ees, otsustasin vägeva prohvetiga hariva diskursuse läbida. Olles paar tiiru rasvaste näppudega laual lebavat tabloidi lapanud, alustas ta Süüria situatsiooni lahkama. Keeruline oleks seda üksikasjaliselt edasi anda, kuid loengul olid omad hailaidid. Üks kirgastavamaid hetki oli see kui austatud õpetlane silmi pööritades "plörulörulöö!" karjus ja sinna otsa midagi rahvaste geofüüsikast ja browni liikumisest joigus. Aplodeerisin sisimas ja heitsin endale ette, et telefoniga filmida ei taibanud. 
Hiljem loenguväliselt kurtis Naabrimees, kes on ka suur poliitikahuviline, et Reformierakonna kodukaga on mingid jamad. Pidada tulema ette lihtsalt persetäis tundmatuid nimesid, millest kahel kolmandikul pole piltigi juures. "No ja need, kellel olid pildid, näitas, et annab klikkida kah. Mõtlesin, et äkki sealt saab lugeda, et kes on ja mis teeb. Aga mine putsi - vajutades läks lihtsalt nägu suuremaks! Mida nad sellega öelda tahavad, ah?!"
No igatahes päev korda läinud ja ETV pealt näidatakse täies hiilguses Ozzy´t. Kena lõpp kaunile neljabale. Homme jälle! Hoidke käed teki peal!

kolmapäev, 11. september 2013

Killkolladi!

Käisin täna Naabrimehega taarat viimas. Viimane kiljus torusse juba kaunil lõunaajal, et tema rohkem oodata ei jõua. Lubasin tal Ceasar´liku lahkusega õlle avada ja minu laekumist ootama jääda. Ütlesin, et ärgu ohkigu, küll rockipoku roolib. Pidasin sõna.
Õnnetuseks nõudis aktsioon haagise kasutamist. Esimese veerandtunni etendasin maailma halvimat pornofilmi "Kiimane maastur" väravaaugus tulutult edasi-tagasi nühkides. Naabrimehel ajas perfoomanss kupli tulitama ja viskas, siga,  mu lenksu tagant ära. Tema sai küll väravast sisse, aga lõpetas komplektiga kuskil kaevu ja maitseainepeenra vahel loksutades. Lõpuks hüppas temagi kabiinist välja ja rehmas tüdinult käega: "Ah, ei tea, ei tule meelde..."
Peale logistilist suurvormi laulsime garaaži vabaks. Paarikümne kasti jumalikult kauni kujuga pruuni tarviku täiusliku kolina kõrval on Arsise kellade koor nagu liimi nuusutanud baleriinid batuudipoes. Linna läbides saime tähelepanu osaliseks, millest sellesügisesesed poliitpärdikud ainult unistada võivad.
Hiljem istusime päris ilusti õue peal ja kuulasime vana head Retro FM-i. Kuradi turvaline kraam. Ühtegi lugu pole alla saja miljoni korra kuulnud ja iga kolmas lugu on nii haige, et kõlbab kohe seltskonnakaaslasele pühendada koos tagasihoidliku kutsega tantsule. Sellele järgneb kohustuslik keeldumine vürtsitatuna täiendustega, millest publitseerituna jääks ainult esimesed ja viimased tähed ning persetäis täppe või tärne.
Enne totaalset hämardumist tuli ka invasioon "herilane vol. 2" Üks triibuline jofendroller kujutas, ette, et viib meil taldriku pealt kenakese suitsuraguu tüki minema. "Putsi! Nagu peni meid vähe näkku nikkunud oleks!" haaras Naabrimees rätiku ja lajatas vastu lauda säänse litaka, et kont koos kogu muu lauale asetatuga alumisele korrusele gravitatsiooniseminarile komandeerus.
Vaatasime mõned minutid juhmilt üksteisele otsa. Kiskus juba kergelt piinlikuks. Jagasin lakoonilised juhtnöörid: "Sina - uus kont, mina - õlu." Nii sündis. Lehitsesime veel mõnda aega erinevaid päevalehti. Leidsime, et ajakirjandus on alla käinud ning läksime laiali lubadusega homme järgmine ühistu koosolek läbi viia.
Nüüd istun televiisorikasti ees. Kõik missiooniks vajalik on diivanilauale varutud. On aeg ära vaadata S.O.A. selle hooaja esimene osa. Hoidke mulle pöialt. Luban, et öösel FB-sse mingit haledat lalinat ei postita. Meeleolu loomiseks üks lugu veel enne starti:

teisipäev, 10. september 2013

Varga peas on plastikust pärg

Rimis on Jack Daniels´i soodukas, et te teaksite. Kolleeg käis luurel ja kandis ette. Kui teilgi tähekombinatsioon S.O.A. adrenaliini vahtu peksab, käige enne õhtut poest läbi. Tublimad saavad  oma valgustatuse hommikupäikeses, ma ise jätan rõõmu homsesse õhtusse.
Muidu oli tore päev. Karvaselt armetu intro tegi peni, kes oli öösel jälle väliköögi prügikastis vargil käinud:













Ma kujutan ette, kuidas ta mõtles: "Lähen teen nämma-auku korra piilu-piilu, vanad persed põõnavad, mine tea, mida näkkab!" Ja hetk hiljem: "Oi vittu! Nüüd jään totšna vahele! Bljääd, keegi juba tuleb uksest! Teeskleks rabarberilehte? Oleks Vinski siin, võtaks ampsu pulbrit ja põrutaks kannaga vastu varvast..."
Loomariigi kättemaks mulle kui südametult irvitavale peremehele oli muidugi karm. Selle seletamiseks tuleb ajas paar nädalat tagasi astuda.
Viimasel ajal tarbisin tubakatooteid nagu Evelin Ilves maherukkijahu peale Ärma talu aidas peetud PR koosolekut. Ühel hommikul vorstileivalt kopsutükke noppides mõtlesin, et e-sigaret ja alkoholivaba viin võiksid mu ju iseenesest päästa. Poole rumalusest suutis muidugi pärastlõunal kurku jooksnud õlu laiali peksta. Aga USB laadimisega vilkuva imemiskõrsiku olin juba pere rõõmuks ära tellinud.
No eks ma siis luristasin seda võlujunni tänagi töö juures rõdul, ise tänaval mööduvaid naisi pilguga noolides. Mängusuitsu maitse tõi lapsepõlve meelde. Kes nõuka ajal Kalevi kohvinätsu mekkinud, teavad, mis maitset visuaal-esteetilise lõõgastumise vahele katsetasin. Mingil hetkel aga liugles kuskilt välja üks tige herilane, kes kogu šõu ära tahtis rikkuda. Ründas mu laetud piipu nagu putšistid teletorni. Te nüüd loodate, et lasin sõgedikul keele jämedaks pista. Unistage edasi. Nipsuga lasin pooleks kuradi võõrvallutaja. Kogu jant oli mu lihtsalt hellalt hajevile ajanud ja üritasin vaatuse lõppedes suitsu tuhatoosi kustutada.

Koju tulles rahustasin end onu Myraka klassikalise kiirtoiduga. Kraam, mille peale saab alati kindel olla. Toit, mis end ise valmis teeb. Miljonite rasvalõugade lemmik! Ahjukartulid kiirmarinaadis peekoniviiludega. Kartulid sälgutad sügavalt noaga läbi, et kiiremini küpseks ja siis möllid rosmariini, pipra, soola ja oliiviõliga kokku. Mõnusatele paksudele peekoniviiludele viskad peale sinepit, piprat, soola, mett ja balsamveiniäädikat. Kogu mudru lükkad ahjupannile ja paarisaja kraadi juurde küpsema. Küll  sa aru saad kui valmis on.
Vahepeal on täiesti mõistlik õues naabrimehega mõni õlu lükata ja poliitikuid kiruda.

Aga muidu loomulikult ootusärevuses kiljudes: "Trouble is Charming!"


Isehakanud öökull

Ma proovin üle pika aja jälle kirjutada. Tahtmine on nagu kogu aeg olemas, aga no ei leia teda õigel ajal üles. Autovõtmetega sama kepp kogu aeg. Ega asjadel on kohe siuke komme aeg-ajalt ära kaduda. Naabrimees eile arvas, et tal on telefon kadunud. Läks seda peldikust otsima ja tuli välja, et tegelikult oli tal kadunud hoopis õlu, mille pesumasinalt leidis. Vähemalt õnneliku lõpuga thriller. 
Viimased kuud olen elanud viis pluss kaks režiimis. Sesmõttes, et mitte kinnimajas seebiste kätega kriminaalse elemendiga polkat löömas. Ikka esmaspäevast reedeni tööl, siis kaks päeva erinevaid murumänge ja jälle uuele ringile. Tööinimesena hindaksin ennast viiepallisüsteemis.  Proovisin ka kümnepallisüsteemis, aga see oleks ehk pisut uhkeldav. 
Teatud olukordades võtan jalad tagumiku alt välja ja pistan leekides leekima. Näiteks esmaspäeva hommikul ärkasin viie ajal, viskasin fotoka üle õla ja kihutasin läbi udu metsa. Seal jälitasid mind kaks varest, kes ilmselgelt plaanisid suuremat täppissittumist. Igaks juhuks olin mingi jorjeni või pojengi tee kodus termosesse valanud, nii et piknikuhetkel õnnestus moll kah ära kärsatada. Piltide peale sain ühtlase halli sahina, kuigi olen üsna kindel, et ühe peal justkui kumaks mingi oksaraag kah. Ühte daami koerakesega trehvasin, aga noid ei julgenud pildistada. Peni oli rohkem nagu kihvadega vasikas ja oleks võinud vabalt perenaise selga võtta ja siis sulnilt läbi kogu selle sumeduse laperdada.
Kell üheksa olin tagasi voodis ja lubasin tunnikese ilu-und. Mind selliste öödiskodega väga ikka ei kirgasta. Aga kogu kammaijaast peaks neljaba lehest looduskülge saama. Kuigi võibolla oleks telekava korrapärasem lugemine.
Süüa tegin muidugi kah õdagu. Täiesti pandav pasta, küllap oskate ise kah teha. Retseptiga ei lehvita, muidu saab esimese korra kohta liiga põhjalik näputöö. Lugulaulu võin teile küll siia lõppu panna. Kui kolleegide arutelud pensionisamba protsentidest sita ventilaatorisse viskavad, pange klapid pähe, lugu käima ja visake mingi suvaline Exeli tabel lahti. Kannatab mõne minuti mediteerida raudselt.