Oibljaad. Töine nädalavahe oli. Aga nüüd peale esimest leili ja mingindat tarvikut sauna eesruumis aurates on paras aeg tagasi kaeda, nii palju kui lupjunud aju lubab. Naabrimees nuuskab teispool lauda ninast lihatükke, sest ma kõrvetasin saunas kappa haarates peopesaa ära ja võrdlesin valuaistingute tugevust määratledes juhtumit vanakuradil pihku löömisega. Lihtsake, ei aimagi, et karistuseks laiman ta läbi.
Kui reedel õhtuhämaruses koju jõudsin, oli Naabrimees juba endal näpud püsti tinistanud. Istus terrassil ja loputas juustupatsi õllega alla. "Ma oleks ju väravagi lahti teinud, aga ei kuulnud su tulekut," karjus ta üle mootorimüra, enne kui süüte välja sain. Kui sul on sellised sõbrad, pole vaenlaseid vajagi...
Kablutasin paarishüpetega tuppa kostüümi vahetama, et ilus istuda oleks. Jõudsin tagasi, Naabrimeest ei kuskil. "Ju läks dressisääri sokkidesse toppima," mõtlesin ja seadsin end sisse. Järsku käis Naabrimehe maja uks lahti nagu peretütre kambrikesel kuulsas "Siin me oleme" filmis. Ainult, et mingi blond päkapikk ei kisanud nagu katkine plaat, et keegi tahab midagi hirmsasti. Loetud sekundite pärast väljus hoopis väärikal, või noh, üleratsutanud kauboi sammul majaperemees. Ka tema oli autfiti ümber visanud ning hoidis käes sooja laua viina pudelit. Enne kui appi jõudsin karjuda, rehmas Naabrimes käega: "Õhtu on perses. Mati kutsus sünnipäevale. Lähme!"
Anusin veerand tunnikest põlvili, et mind maha jäetaks ja mingi hirmus haigus suitsukatteks välja mõeldaks. Saavutasime kokkuleppe. Vaese mehe Thor valgus oma neljakümnepöördelise vasaraga tasksosse ja kuna mul toas oli mingi alternatiivne lasteaed avatud, käivitasin pahaaimamatult väliköögis teleri. Värvilised täpikesed hakkasid end vastu kineskoopi rammima ja klaasruudukesele manati Aunastemuti kuju. Väga radikaalne kraam. Täitsa perses! Istud ja kujutad ette, kuidas bazookaga kasti puruks lased, aga samas näiteks puldi järele kätt ulatada ei suuda. Kui saade lõppes, tundus, et mind oleks justkui ära kasutatud.
Laupäeval oli vaja töö raames "objektil" käia. Kui pärastlõunal kolme paiku minekule sättisin, kuulsin Naabrimehe terrasilt mörinat, nagu härjapõlvlaste sekstett laulaks hääli lahti. Hiilisin ligemale ja leidsin härrasmehe looteasendis väikest ilu-und sooritamas. Hardusin sedavõrd, et orgunnisin tsikli õuest välja käsitsi lükates.
Hilisõhtu leidis mind ja Mutit ühelt noorteürituselt. Sattusime kuklaga kuulma järeltuleva põlve sundimatut vestlust: "Ihan! Ma nagu täiega vihkan oma elu." - "Kus Martin on?" - "Milline Martin?" - "Maitea. Mis teed?" - "Tviidin." - "Oossöm! Tviidi mind kah!" - "Ma tviidin ainult neli korda päevas, sest mul on elu kah, tead!" - "Täiega nagu epik staff!" Kobasin põuest roostevabast terasest matkapudeli järele ja palusin Mutil end koju talutada.
Muti tegi eile muidu umbehääd kana kah. Võttis mul küsimata kapist ühe tarviku ja pani tšiki sinna otsa istuma. Hõõrus või ja ürtide seguga teise enne kenasti sisse kah. Kõrvale menetlesime miskist heina ja kõrvitsaseemnetega saialist. Üldse polnud paha. Pilti ei hakanud rasvaste näppudega tegema.
Väike temaatiline kergemuusikapala siis lohutuseks:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar