Pidasin sõna ja tegin eile maitsvat siga. Üldiselt on hirmus väss peal ja peaks tunnikese ilu-und vist tegema. Hommik algas muidugi piire kompava vahejuhtumiga. Haukasin enne õue astumist purgist lusikatäie suhkruga kondentspiima. Ukse avades lõi aga telliskivina näkku teist päeva linna mattev totaalne sibihais. Magus löga oli alles suus ja seepärast ei õnnestunud ka suu kaudu hingamine. Astusin lihtsalt selg ees tuppa tagasi ja üritasin kõike unustada. Ma ei tea, kuna ma jälle oma lapsepõlve lemmikmaiust uuesti valmis mekkima olen... Kuna suurt naljakat midagi vahepeal juhtunud ei ole, siis teen niiöelda toidupostituse.
Eile Naabrimehega tiba ikka tiksusime. Härra luges innuga värsket Imelise Ajaloo numbrit ja kiitles vahepeal, et tänu temale on jälle, mida lugeda. "Nad käisid vahepeal omadega ikka täitsa persse, mingit jama tuli sealt ainult. A ma siis küsitluses andsin neile teada, mismoodi asjad käivad ja õnneks võtsid kuulda," targutas vägilane, endal juustupatsi riismed habemes tilpnemas. Mõni päev kohe ei ole jutupäev ja sedasi vaatasime lonksude ja ampsude vahepeal silmi kissitades kaugusesse ja poetasime vahele "eks ta ole jah..." Järsku tõstis Naabrimees näpu püsti ja põrutas hirmsa tüminaga nagu karupoeg Puhh, kellele tuli meelde, et kapis peaks veel mett olema, tuppa. Tagasitulles oli tal kaasas pooleks lõigatud kapsapea. "Sööme ära!" röögatas ta kärinal ja virutas ühe pooliku minu nina ette lauale nii et õlu pidi ümber minema. Koer ehmatas ja pani saba jalge vahel humalapõõsa taha peitu. "Kurat, tervislikud eluviisid ikka ennekõike," mõmises Naabrimees ja haukas tubli tüki köögivilja, mille poole pudeli õllega alla loputas. Lugesin mõttes numbreid. Täpselt seitsme juures vallandus kohustuslik röhatus, mis mu sorakil juuksed kelmikalt õhku viskas. "Novotsiis," pobises härra ja süvenes ajaloolisse lugemisse. Humala tagant pistis peni pea välja ja vaatas meid hämmeldunult.
Ühel kaunil hetkel otsustas Naabrimees perenaiseülesandeid täita ja kadus pimedasse aeda oma pohmahigist puhtaks pestud voodipesu kuivama riputama. Hakkasin just pudelit suule tõstma, kui pimedusest kaikus: "Aaaaaarrrrrrrrghhhh!!! Kuradi putsiudujuurikas! No mine munni! Täna süüa ei saa, elajas!" Nurga tagant väljus 150-kilone metslane klassikalise suusastiili laitmatul sammul jalgu lohistades. Õhku täitis kirbe koerasitahais. "Eks ta ole jah," üritasin tõsiseks jäädes konstanteerida. Kuskil humalaokste vahel võis aimata koera hirmul silmi pilkumas.
Aga toit tegi muidugi ennast ise. Ostsin turult kaks seakülje ribiga tükki, kokku nii poolteist kilo. Kilo jagu toorest hapukapsast kah. Kodus lasin paar sibulat pannilt läbi ja valasin kapsa juurde ahjupotti. Et kõik oleks hästi lihtne, läks juurde sool, suhkur, pipar ja surakas ketšupit. Lihatükid sinna sisse ja pudel õlut kõigele otsa. See 150 kraadi juures 3-4 tunniks ahju. Juurde värske keedukartul ja porgand. Kogu ettevalmistus loetud minutid ja edasi pikalt mõnusat vabakava, et söögiisu ikka tekiks.
Kui tahate Side uulitsale tulekuks eeltrenni teha, siis materjal on siin:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar